Selline nõukogude laulu klassikaks saanud meloodia kaudu tunnete te kõik osakest Nikita Pugozlovski loomingust. Millegipärast kõlasse viis mul kõrvus ka siis kui jalutasin mööda Moskva jõe kaldapealset, et jõuda täpselt kokkulepitud ajaks helilooja koju. Mugavas töötoas, kus mind hetk oodata paluti. Suutsin silmata peale klaveri, magnetofoni Äradioola veel huvitavaid kunstiteoseid ja raamatuid mitmetest maailma maadest. Siis tuli aga peremees ise ja magnetofon, mis, nagu pärast selgus, sel päeval pisut kaprisites tuli käima lükata. Laulu pimedal ööl, saamislugu, see on algus. Edasi tuleb kõik muu, mis peaks aitama pisutki valgust heita. Selle erakordselt mitmekülgse, andeka loovisiku töömaile. 1942. aastal hakkas Kiievi Kinostuudio tegema filmi kaks võitlejat. Režissöör Leonid Lukov, kellega olin teinud juba mitmeid filme, tegi mulle ettepaneku koostööks. Esialgsete plaanide kohaselt pidin filmile kirjutama sümfoonilise saatemuusika. Kord õhtul tuli Luko minu poole koju ja pihtis, et kuidagi ei klapi, võta see muldonnis. Olukorda, päästa võivat ainult veel laul. Erutatult ja värvikalt, jutustas ta. Millist laulu tahab, selles pidi väljendama usk ja lootus. Läksin tema mõtetega kaasa ja kui klaveri taha istusin, mängisin eneselegi ootamatult laulu meloodia otsast lõpuni ette. Hiljem pole ma selles ühtki nooti muutnud. See oli ainulaadne juhus minu loomingu praktikas, kus laulu kirjutamiseks kulus vaid tema kõlamis aeg. Kohe kutsusime kohale ka poeet Vladimir agaatori, kes istus laua taha ja kirjutas värsid lühikese aja jooksul valmis. Öösel aeti üles mark BNS, kes oli väsinud mitu päeva järjest kestnud filmivõtetest kuskilt otsida. Üleski kitarristid ja südaööl sõideti stuudiosse, et teha lugu linti. Hommikul filmiti aga selle fonogrammiga juba stseeni muldonis. Laulise mängis Mark Wellness. Olgu. Selle lauluga on seotud veel üks liigutav lugu. Kui film oli juba ekraanile tulnud, lasti välja ka heliplaat selle lauluga. Esimene tiraaž läks aga tervenisti praaki sest ühel kohal oli mingi arusaamatu susin. Kui praagi põhjusi uurima hakati, selgus kummaline lugu. Tehases, kus valmistati matriitse oli üks neiuke laulu kuulates nutma puhkenud ja pisarad rikkusid töös oleva vahast matriitsi. See tekitas küll mõningast materiaalset kahju, kuid minu jaoks on see üks liigutavamaid lugusid, mis seotud minu lauluga. Artistid esinesid sõjapäevadel kontserdibrigaadides, viisid laulu rindele otse eesliinile ja seal algas ka selle laulu tõeline elu. Nõrgahaigla. Ess ränkraskeid võitlusi. Sinu maade arvas. Ostraid otsi Aid surma. Arlid kraatides et. Eks ikka särav. Helilooja nimetus kohustab, paljuks ei piisa sellest, kui oskad ainult lihtsaid laulukesi kirjutada Arrarni kiita Kozlovski. Ja seda põhimõtet ongi maestro oma loomingus järginud. Helilooja peab oskama kõike luua kas oreliteost orkestriga, sümfooniat, pala kolmele balalaika-le või laulukest May piiranud žanridega, kuigi oma tegevuse teatud etapil võin mõnda neist eelistada. Olen loonud kolm sümfooniat, kusjuures üks neist on kirjutatud rahvapilliorkestrile. Esimene sümfoonia valmis, kui olin 23 aastane. Seda teost on päris palju mängitud ka raja taga. Operette olen ühtekokku kirjutanud 12. Kõiki neid on eri aegadel mängitud, meie maa peeti teatrites. Olen kirjutanud ka kammermuusikat, balletikõverpeeglite kuningriik. Palu nii sümfoonia kui estraadiorkestrile. Olen loonud muusika rohkem kui 70-le sõnalavastusele ja enam kui 100-le filmile. Ja loomulikult armastama laulu. Palju laule on pärit filmidest. Viimasel ajal kirjutan siiski laule harvemini, sest ei tahaks enam luua ühe päeva viise, vaid ikka selliseid, mis jääksid püsima. Mõned minu laulud on rahva hulgas nii levinud, et enam ei teat autoritki. See on heliloojale kõige meeldivam hinnang. Kui tema laulud arvatakse nii-öelda rahvaloomingule. Nikita tubaslowski sündis 1913. aasta mais Peterburis. Lapsepõlvest peale oli ta vastuvõtlik muusikale viie aasta vanuses pandide klaverit õppima. Etega poiss pilli lausa vihkama hakkas, tuli tundidest loobuda. Hiljem hakkas muusikamaagia poissi jälle sedavõrd köitma, et õpingud võisid jätkuda ilma igasuguse sunduseta. Kolmeteistaastaseni kiita Pugozlovski loomingulisi katsetusi näidati Aleksander Clazonovile, kes võttis andeka poisi oma õpilaseks. Tunnitledonovi kandsid palju kasulikku. Analüüsiti teoseid, mängiti neljal käel improviseeriti. See oli esimene tõsisem kokkupuutumine suure vene muusikaga ja kompositsioonitehnika saladustega. Kuueteistkümneselt võeti Nikita Bagozlovski ilma eksamiteta vastu konservatooriumi. Selleks ajaks oli ta noodimapis juba soliidne arv helitöid. Teiste seas kooperet viie krokodillisaar, mis oli kirjutatud Clazonovi teadmata. Õpetaja poleks ehk kasvandikud sandi valikud heaks kiitnud. Selle opereti võttis Leningradi muusikalise komöödiateater kohe mängukavva. Esietendus autor, kes oli tulnud oma elu esimesele suursündmusele, oli niivõrd erutatud, et ei kuulnud ega näinud midagi enda ümber. Korraga haaras keegi tal käest ja tõkestas tee, öeldes poiss, kuhu sa tormad. Lapsed võivad tulla vaid hommikustele etendustele ja koos vanematega. Poisi õhtu autor üritas kontrolöril oma tuleku põhjust selgitada, kuid teda jääd uskuma. Nii seisiski ta terve esimese vaatuse vestibüülis. Alles vaheajal, kui teatri direktor autorit otsima tuli, seati õigus elule ja noormeest hästi sisse. Kui praegu on noore helilooja piir nihkunud kuskile 40 aasta ligidale siis Nikita Bogozlovski kohta võib öelda, et tööd professionaalse heliloojana alustas ta tõepoolest väga noorelt. Oma lavaloomingus armastab Nikita Bogazlovski teistest enam 40.-te aastate lõpul sündinud opereti üks tundmatuist mis räägib Nõukogude jalgpalli esimestest edusammudest rahvusvahelisel areenil. Seda teost on lavastatud paljudes meie maa teatrites. Filmis pole heliloojal aga muusikalise komöödia žanriga eriti vedanud. Kas on olnud stsenaarium nõrk või ei ole režissöör mõistnud? Peri humanistlik taotlusi või on viga Lognoosikas? Helilooja on, aga abtimist. Küllap teab edaspidi. Filmimuusika Nikita Tugazlovski loomingus armastatuim žanral. Selles vallas on helilooja töötanud juba neli aastakümmet. Esimene film, aarete saar valmis 1937. aastal. Sellest ajast alates olen kirjutanud muusika 110-le 115-le filmile, täpne arv on endalgi segi läinud. Filmimuusika loomisprotsess on spetsiifiline ja iga kord erinev. On filme, millel on vaja luua ainult orkestrimuusika. Reeglina valmib see muusika juba pärast filmitud materjali läbivaatamist. Kõik laulud kirjutatakse aga valmis enne filmimist, sest neid on vaja esitada juba valmis fonogrammiga. On ka selliseid juhuseid ette tulnud, et režissöör toob stsenaarium juba enne võtete alustamist. Nii on võimalik kohe tööle hakata. Valmivad põhiteemad, olulisem muusikaline materjal, mis lindistatakse klaveri väikese ansambliga kuuldud muusikalõigud aitavad režissöörile süveneda meeleolusse dramaturgiasse. Hiljem valmib täpse pikkusega puhas lint. Sellist töökäiku tuleb aga harvem ette ja peamiselt nende režissööridega, kes tunnevad ja mõistavad muusikat. Oma esimese filmimuusika aarete saarele kirjutas täissaak Dunaevski õhutusel. Esimene film on tänaseni helilooja lemmiklaps etnik intervjuuga. Slovski loominguline küpsemine langes sõja aastatele. Siis on mõistetav, et sõja teemal on eriline kaal tema loomingus. Null aastail oli palju olulisi ja tähtsaid sündmusi, mis avaldasid mõju helilooja edaspidisele tegevusele. Valmis muusika filmidele Ö Belgradi kohal kaks võitlejat. See oli Donbassis tee tähtede juurde, Aleksander Parhomenko hävitajad, suur elu. Paljud tolleaegset filmi laulud jõudsid ka rindele ja sõdurite südameisse. Oma varasemasse loomingusse suhtub Nikita pagaslowski üpris suure enesekriitikaga. Filmist hävitajad teek ta ümber kogu muusika, välja arvatud ehk laul, armsaim linn. Filmist suur elu võiks ehk läbi lasta poole muusikat. Film ise on tugev. Erinevad saatused, kaldad Benibarbos, jaan, karosotsik sõpra, peata ratsanik, punapea ja kümned nimetamata filmid lubavad Nikita Togozlovskist kõnelda, kui meie produktiivsemalt filmimuusika komponistist. Kuulame meloodiaid filmidest. Ei. Või? Keeta. Eelnõu, mis, Oo-oo selja hoolis, meelsust. Kaiu riiki. Kõige meeldivam minu jaoks on töö multifilmidega. Siin saan stsenaariumi juba varem kätte ja võin voli anda oma fantaasiale, sest helide maailmavõimalused on ammendamatud. Muusika omakorda inspireerib kunstniku tööd. Pildid joonistatakse täpselt selles rütmis, mille on välja pakkunud helilooja. Siin on võimalus nutta ja naerda, vallatleda läbi proovida igasuguseid muusikalisi trikke. Selline loominguprotsess on minu karakteriga lähedane. Joonisfilmi olen teinud palju alates koomilisest ooperist lüüriliste novellideni. Kõige rohkem armastan liigutavate lüürilist lugu. Minu roheline krokodill. Siis filme pink ja karske varblane, kus ma esmakordselt kasutasin konkreetse muusikavõtteid. Nagu rääkis helilooja, armastab ta vaba fantaasialendu nalja, vallatust. Nikita Bogozlovski karakteri ja loominguks. Meeldejäävaim tahk on huumorimeel. Ta oskab näha karakterit ja naljakat elus omamoodi ja oskab süstida huumoripisikut ka teistesse. Juba nooruses olevat olnud suur naljahammas. Tema vaimukused ja anekdoodid levisid suust suhu ja muutusid nii-öelda rahvaloominguks. Küllap meenub mõnelegi teist, et olete Nikita Bogozlovski homoreske silmanud sirbi ja vasara tagaküljel tikkidebagozlovski naljade paroodiat. Jutustused on välja antud kolme raamatuna. Jumalused, nigelus, muusede muuseum ja 1000 pisiasja. Praegu on heliloojal lõpetamisjärgus satiiriline romaan Kinoasjandusest. Veliki nimoi. Jutt on tummfilmist, mida meilgi on nimetatud. Suuregdomaks ka tänapäeva kinotegemise pihta saadab autor teravaid satiirinooli. Romaan peaks välja tulema eri raamatuna. Kirjaniku ja ajakirjaniku töö viitab sellele, et Nikita põgus lovski tunneb hästi sõna- olemuste kõla. Fina intonatsiooniline väljenduslikus on teid alati huvitanud. Sageli dikteerib teiega meloodilise joonise. Ikat mussi paariline, sortrate kast. Helilooja muusikapropagandist, kriitik, filmilooja ja ajakirjanik. Tänu sellele mitmekülgsus ele kuulub Nikita Lugozlovski kolme loomingulisesse liitu. Muusika ja kirjandusega tegelen siis, kui ühiskondlikest töödest aega üle jääb, tavatseb ta öelda. Ühiskondlikku tööd on aga palju. Nikita põgus laske on plaadifirma meloodia, kunstinõukogu liige, sõprusühingu Nõukogude Liit, Prantsusmaa esimees. Lisaks mitmesugused ajutise iseloomuga ülesanded. Palju aastaid tagasi olevat ta proovinud kindla päevakava järgi elada, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Palju oli selliseid ühiskondlikke üritusi, mis leid plaanid segi, aga millest südametunnistus lihtsalt ei lubanud loobuda. Kuid seda, et ajaga kitsas käes oleks helilooja, ei kurda. Nikita põgus lovski nuhke Leningradis omandatud kompositsiooni koolile, mis võimaldab töötada kiiresti ja väsimust tundmata jääb aega meelelahutuseks ja sõprade jaoks. Olen palju töötanud oma prantsuse kolleegide Philips, Ferrari ja Francise Markiga. Meile Prantsusmaal on välja tulnud plaate meie ühiste lauludega. Praegu on koos Philips Ferrariga käsil muusika kirjutamine prantsuse nõukogude ühisfilmile Antaneti haiged. Teine töö valmib koos, mis selle kraaniga? Shaktemi šerbuuri, vihmavarjude ja Rosfordi tüdrukute režissöör lavastab uue muusikalise kinokomöödia. Muusika loomine helis tööna käib tavaliselt nii, et kumbki loob eskiisid. Lõpuperioodil aga tuleb töötada tõepoolest ühe klaveri taga. Aastaid tagasi valmis koos Philips Ferrariga laul, sõprus selles loos ei tea tõesti öelda, milline nootan minu, milline Philipi paika pandud. Laulu esitab ansambel samad Swedi. Nikita Togozlovski Philipi Solari aastatepikkune sõprus on oma jälje jätnud ka heliloomingusse. Flip Süraril on laule, milles on tunda Togozlovski heliloomingust helilisi mõjutusi. Samal ajal on Nikita Kozlovskilka sanktsioonilaadseid laule. Üks viimaseid üheskoos valminud teoseid on sõit suure linna naeratused. See teos on kirjutatud sümfo džässorkestrile. Probleemid ja rütmid on süüdis kaasaegsed. Seda on laulnud olekanoffjev Jossif Thomson juulis lobodgy ja teised. Plaat vene ja prantsuse keeles tuli välja mõlemal maal. Värsid on kirjutanud suurepärane prantsuse luuletaja Jacques Brewer venekeelne tekst Jevgeni Agranovitši. Ja pois. Siis. Nii ma. Mooselt suva. Ma ta. Teeks? Sina ju ka toores ja kooli ema joob. Traditsioonid ja kaasaeg Nikita Bogozlovski loomingus. Kui helilooja tahab ajaga kaasas käia, tahab, et tema teosed oleksid elulised, peab ta hoolega jälgima seda, mis toimub muusikamaailmas. Ta peab tunnetama uusi rütme, intonatsioone, muidu võib ta ajast maha jääda. See ei tähenda, et ta peaks maha suruma oma individuaalsuse ja püüdma ilmtingimata kirjutada moodsalt. Ajastu. Tuul kannab meid kõiki, mõjub värskendavalt. Põhimõtteliselt olen meie noorte vokaalinstrumentaalansamblite austaja. Kuigi tuleb ette ka haltuurat ja maitselagedust, on parimad ansamblid toonud uue värske kvaliteedi meie kergesse muusikasse. Meie perekonnas on selle muusikaga tihedalt seotud poeg Andrei. Sel aastal lõpetab ta kirjandusinstituudi. Ta on 10 aastat muusikat õppinud ja tegeleb ka heliloominguga. Tema laul, poisid joonistavad sõda, esitati 1975. aasta parimate laulude hulgas televisioonikonkursil. Hiljuti valmistel Aleksander kriini romaani punased purjed, ainel rokkooper. Nii libreto, värsid kui muusika, kirjutas Andreise. Praegu lindistatakse seda üleliidulises raadios ja veel sel hooajal peaks ooper lavale jõudma ansambel muusika esituses. Vahetevahel tuleb mul konsulteerida oma pojaga, kui ma mõnda nüanssi uuemas muusikas ei mõista. Nüüd aga kuulake Kozlovski laule vokaal-instrumentaalansamblite esituses. Selleski intervjuus ei saa läbi tavapärase küsimuseta, mis puudutab helilooja viimase aja loomingulisi plaane. Viimane film, mida ma mõnuga tegin koos režissöör vaimshakiga, oli peata ratsanik. Huvitav on see, et ka oma esimese filmi tegin temaga. Vahepealsete aastate jooksul on Winston kirjutanud rohkesti filmistsenaariume kuid režissööritööga pole ta tegelenud. Praegu kirjutan jälle muusikat kahele filmile. Mosfilmis teeb režissöör Arkadi Chatav filmi SOS taiga kohal. Belarus. Filmis käib töö Vassili põnkovi stsenaariumi põhjal kolmeseerialise mängufilmiga. Sõjapikad vestad. See pohh on mulle eriti südamelähedane. Filmimuusika tuleb romantilist kangelaslikkus plaanis koos traditsioonilise lüürilise lauluga, mis läbib kõiki seeriaid. Peale filmimuusika on lõpetamisel veel üks omalaadne töö. Kirjutasin muusika Aleksander bloki näidendile tundmatu, mida viimati lavastati 1913. aastal. See pole ooper, sest laule pole seal üldse peale nelja ballaadi, mis kuuluvad loomuliku osana tegevusse. Pearõhk on suurele sümfoonilise kangal, mis saadab tegevus Eeerreaalsemaid lõike. See muusika tuleb lindilt ja seal, kus on tegemist reaalse olustikuga kasutan väikest orkestrit, mis mängib laval. Kuna žanr on eksperimentaalne, lavastan tundmatu esialgu ketise diplomandidega. Kõige uuemad helilindid Nikita Lugozlovski helitöödest pole veel meieni jõudnud. Seepärast kuulakem eelviimaseid kõlavad laulud filmidest, peata ratsanik ja kaldad. Elujaatus kaasa minemine, majaga huvi kõikide kunstide vastu iseloomustavad Vene NFSV rahvakunstniku, Nikita Bogozlovski töid ja tegemisi. Ta on inimene, kes palju jõuab ja teeb ta võiks lõpmatult palju huvitavat rääkida oma reisidest või anda ülevaate hispaania folkloorist, prantsuse shansoonist jutustada meie teatrite uuematest lavastustest, filmidest, noorte ansamblites ja nõnda edasi. Temaga on aeg lõpetada ja lahkuda külalislahke helilooja kodust sest seegi oli üks neist ettenägematuid üritustest, mis plaanidesse lõikuvad ja neid segama kipuvad.