Nende sõnadega avas Vladimir Beekman läinud esmaspäeval Tallinnas Kirjanike Maja saalis toimunud kohtumisõhtu ukraina kirjanikega. Kaheksasajaliikmelist Ukraina NSV Kirjanike Liitu esindasid seekord Lenini preemia laureaat sotsialistliku töö kangelane Mihhailov, Stelmach filoloogiadoktor, olekki lipnik luuletajad Vladimir prohtšenko, Nikolai sõngajevski, Mikola volinik Dmitri Parleczkaa. Vladimir prohtšinka andis Ukraina kirjanike poolt kingitusena ülem, kaunis rahvusornamentika tehtud taldriku ja esindusväljaande vennasrahva suurest, meilegi väga hästi tuntud klassikust trastseptšenkast kopsaar. Kuid kaunimaks kingituseks sel õhtul oli muidugi meie külaliste endi looming mida saime kuulda autorite esituses. Legimer prohtšenko viibis Tallinnas juba 1960. aasta sügisel. Siin kirjutas ta ka luuletuse Tallinna majakas. Kirjandusteadlane filoloogiadoktor oli Kilimnik. Mul on ühtaegu nii raske kui ka kerge rääkida. Meeldivi rõõmus. Ma pole Tallinnas olnud 30 aastat jõukam, on meile nii kallis. Vennasrahva pealinna jõudsin ma esimesel vabastamise päeval. Panin tanki dessandi komandör, mis vabastas Tallinna. Võtsin osa lahingutest ka Narva all, siis järgnes Haapsalu ja Saaremaa, kus sain haavata. Ja lõpuks lamasin siin Tallinnas haiglas. Verd Eestimaa vabastamise eest valasid paljud ukrainlased. Ka täna siin viibiv luuletaja Mikola Alinik võitles Eesti vabastamise eest ka ajakirjanik, siis nad toimetaja David kop, võitja, kes sai haavata Narva lähedal ja paljud-paljud, teised nagu ka paljud eestlased, võtsid osa Ukraina vabastamisest saksa röövvallutajate eest. Nii on meie sõprus sõlmitud veresidemetega. Kuid see sõprus on alanud juba palju varem. Näiteks õppis Tartu Ülikoolis meie suure luuletajalisi Ukrainka vend. Tartus käis tal külaskale ise Ukrainka ise. Sidemeid on palju. Tahaksin paar sõna rääkida oma kirjandusest, nimetada nimesid. Taas Ševtšenko lisse, Ukrainka, Ivan Franco, pääsmirney, Mihhail Otsjubinski. Kõik nad on andnud palju väärtuslikku maailmakirjanduse vara salver. Väljapaistvatest Nõukogude kirjanikest nimetaksin luuletajaid Pavlo tüdziina, Maksim relski, Vladimir soss juura, Andreimalusco ja nyyd Perva Maiski Mikola, pasan. Proseistid, kellel oleme uhked andrigoloffko Juri anovskin, Aleksander Toušenko, pastapižnia Oliskantsiaal, haljas Thelma Pallo, Zagrebi eelney, Juris Panadski jällegi paljud-paljud, teised, keda ei jõua nimetadagi. Neid kõiki tõlgitakse palju, nii vene kui ka vennasrahvaste keeltesse antakse välja, välismaal. Mitte vähemalt pole edusammud dramaturgias. Mikola Kuliš, Ivan Mikitenko, Aleksandr Kornitš, Vassili Ko, Vadim Sokolov ja paljud teised ukraina kirjanikud teevad kõik selleks, et omapoolselt aidata kaasa Nõukogude Liidu kommunistliku partei 24. kongressi otsuste täitmisele. Teevad kõik, et anda lugejaile niisuguseid teoseid, mis aitavad elada, töötada kergemalt, hingata aktiivselt võidelda meie partei poolt püstitatud ülesannete täitmise eest. Lenin pärandas meile hoida kui silmatera Nõukogude rahvaste sõprust, joratuuror ühise pere tunne, et nagu ütles meie suur poeet, balloditsiina ühise pere tunne. Seda süvendab veelgi ka seekordne meie kirjandus- ja kultuuriinimeste siiasõit. Tõlgete kaudu on ju meil kontaktid ammu olemas. Juba enne oktoobrirevolutsiooni tõlkis tuntud ukraina keeleteadlane Timtšenko ukraina keelde kalevipoja. Tema tööd jätkasid teised. Teie kaasmaalane Jaan Räppo oli kahekümnendatel aastatel Ukraina NSV rahvahariduse komissari vanapoissi riik. Tema naine, teaduste kandidaat Ants Kissa Räppo tõlkis koos mehega Kalevipoja juba täielikult. Olen veendunud, et ukraina keeles ilmub veel palju eesti kirjanike teoseid. Et me õpime teineteist veel paremini tundma, et üha rohkem süveneb meie sõprus. Nii rääkis sel õhtul kirjandusteadlane, oli inimlik. Siis sai sõna Nikolai songa Jevski. Ka tema märkis, et loodab meie kontaktide edasist süvenemist. Ta ütles, et saalis istuvad ja jälgivad õhtut allektiinas pruugis ja luuletaja Aleksander Souga Rodney kes on juba palju ära teinud eesti kirjanduse vahendamisel ukraina keelde. Nikolai sõngajevski esitas kaks oma luuletust. Mikola oli heinik. Kallid seltsimehed, sellest, mis sind antud momendil erutab, on raske kõnelda. Tunnete tulv äkki elust, mälestus nõuaksid täpsemaid kaalukamaid sõnu. Inimene ei jõua kunagi järele oma soovidele. Kas oleksin sõja päevil mina, nooruk, kes polnud veel kahekümnenegi võinud kujutleda, et rahvas, keda ma õppisin tundma karmidel sõja aastatel, et ma, mida ma esmakordselt nägin sõduri kaevikust kutsub mind külla ja teeb kõik võimaliku tema paremaks tundmaõppimiseks? Oleksin seda teadnud, oleksin ehk juba tollal rohkem meelde jätnud kalevite riik Kreutzwaldi Koidula windema jäi mulle meelde mürskudest lõhutuna, tanki, roomikutest, muljutuna. Maa, mis oli okupeeritud, kuid mis polnud alistunud. Teadsime ka teie korpuse vaprast võitlusteest, kellega meid sidus sõjavendlus. Siin, sellel maailma mehistusi siin valasin verd, nagu juba ütles Kiliminik. Ma ei räägi seda selleks, et millegiga rõhutada oma osa. Ei, see on vaid väike näide meie vendlusest. Tuhandete kangelastegude foonil, mis veel kord kinnitavad meie suure poeedi poolt formuleeritud ühise pere tunnet. Nüüd kui ma käin teie tänavatel kui vaimustun valgetest öödest, kui räägin neid sõnu, on mu silme ees suured Trask, Ševtšenko, helisi, Ukrainka kes ka kunagi olnud eemal viibinud on mu silme ees. Markovortšoki tõlkinud Lydia Koidula. Oma siinoleku päevil ringi sõites oleme jõudnud näha palju kõigepealtnäha teie maad õitsvana nii otseses kui ka kaudses mõttes. Suur tänu teile, kallid seltsimehed, kõige selle eest, mis te olete teinud ja teete kõige selle eest, mis teeme koos ühtse sõbraliku perena. Sõna sain Ukraina üks praeguse aja väljapaistvamaid poite Dmitri Pavlov tško. Kõigepealt luuletus mureli puu, puu mida ta on võrrelnud oma emaga. Novia Žuutmi Boušiva. Teiseks luges Dmitri pallutško oma Rubai ukraina keeles. Tõlkes kõlaks see umbes nii. Mulle meenutavad inimeste südamed pliiatsi peent südant murda on kerge uuesti teravaks teha, raskem lõpuni kulutada. Võimatu. Dmitri Pavlenko värsse eesti keeles luges meie kauaaegne viljakas ukraina kirjanduse tõlkija Harald Rajamets. Olemus küll leidub laudu minu kirstu jaoks, nii nagu leidus neid mu kätki tarvis. Ent kätki minust teistele jäi alles. Mu puusärk aga minu omaks jääb. Küll leidub sõnu minut USA jaoks, nii nagu leidus mul neid rõõmsaks lauluks. Kuid kas mu valu vastu võtab rahvas, kas sured minuga? Mu meelehärm on väga raske luuletada laulu, mis põlvest põlve pärandab, kui hall ja ema silmist tähtedeni kiigub on väga raske nutta üksinda ja enesele hoida oma kurbus niisama jagamatult nagu surm. Puud. Ma vihkan puude vaikset alandlikkust, sae, raiu, põleta nad häält, ei tee. Üksainus kirves terve metsa vastu jääb võitjaks, olgugi ta üsna juh. Kuid armastan ma puude sitked, uhkust nad suve palava sai, palu vett, nad kõuestend iialgi ei peida ja kummargil ei seisa päikse ees. See väärikus ja madalus neil paaris on ühes hinges ühes lehes, nii et need, ma pean ma seda näotult ühtsust kuis ajada puust välja tumma tuimust, kui see nii harjunud on tulega, mis metsa hinge halliks tuhaks muudab. Viimasena esines ukraina kirjanduse suurkuju meil Eestis hästi tuntud Mihhail Stelmach. Lähedaseks teeb teda meile ka fakt, et ta Juhan Smuuli ka ühel aastal nimelt 1961 sai Lenini preemia. Omaseks on saanud tema suurteosed, inimveri pole vesi, leib ja sool, suur perekond. Kallid seltsimehed, Eesti sõbrad andsid mulle võimaluse viibida Saaremaal ja Muhumaal. Ma olen väga tänulik unustamatu kohtumise eest imetoredate saarlastega ja ma olen tänulik kohtumise eest selle kõva, väga kõva maapinnaga, mis annab head pehmet leiba ja selle kiviga tulekiviga, milles süttib loomingu lõke. Ma nägin seda talumaja, mille rahu hoiavad vanad kalurivõrgud, vanad kaluripaadid, värske sinine, sinine viha. Ma nägin seda tare, kus sündis ja kus hiljem ka kirjutas Juhan Smuul. Missugune kuum süda pidi olema, kui kuumalt tuli armastada inimesi, et kirjutada jäine raamat. Igaühel meist on oma elusaatus, omaloominguline saatus, oma mured, rõõmud, kujundid, unetud ööd, kõik see kokku, loobki eripära. Peale selle on neil teised mõõtmed, need, mille nimeks on lõpmatus, lõputu armastus oma maa vastu. Lõputu usk inimesse, lõputu soov teda aidata. Sünnitabki, niisuguse luule, niisugused romaanid, mis väikselt saarelt, tillukesest tarest lähevad laia maailma. Asjatud on nende kirjandusprohvetite pingutused, kes ennustavad romaani surma eelkõige muidugi sotsiaalse sisuga romaanile. Selge, et senised võltsprohvetid on vaimselt surnud. Sest kuni on tõeline elu tõeline armastus, tõeline mure inimeste saatuse pärast, kõige kauni eest, mida leidub meie planeedil. Seni võivad romaanikirjanikud ja mitte ainult nemad olla rahulikud oma raamatute pärast. Kirjutada tuleb neid aga äärmiselt rahul. Need mõtted tulidki mulle pähe, kui ma vaatasin maad, kui ma vaatasin tare, mis andis maailmale suure kirjaniku Juhan Smuuli. Suur tänu meie delegatsiooni nimel kõigi kohtumisrõõmude eest, ütles Mihhailov Stelmach lõpetuseks. Niisiis õhtu oli lõppenud, kuid kirjandushuvilised ei tahtnud ega tahtnud lahkuda. Sealsamas Kirjanike Majas müüdi ukraina raamatut Töid. Oli võimalus võtta kohalolijaid autogramme. Ukraina, eesti kirjanikel oli palju, millest omavahel rääkida. Michalias Stelmach ja Ülo Tuulik olid juba eelmisel päeval Saaremaal tutvunud. Nüüd lubasid nad oma vestlust ka mikrofoniga vahendada. Küsimused oma edasiste loominguliste plaanide kohta vastas Michal, las Thelma. Praegu töötan ma romaani neli koolmekohta kallal, Siim Roode igalühel on oma kolmed. See oleks nagu alltekst romaanile. Sest mitte ainult jõgedel, ka inimestel on oma koolmekoha. Üks kangelastest ütleb, et ka inimesel on neli koolmekohta, esimene sinine, sinine lapsepõlvekoole, teine nooruse ja armastuse aeg. Kolmas töödia vaevad, neljas lapselapsed ja hüvastijätt. Viimane on muidugi kõige nukram kuid ikkagi on kurbus kõrvuti rõõmuga. Ja see ongi raamat suhtelist inimlikest rõõmudest ja suhtest, muredest, villast, armastusest, armastusest, naise vastu, armastusest emakese kodumaa vastu, armastusest oma sõprade vastu. Raamatu peategelaseks on õpetaja Daniela Bondarenko. Elus langevad talle osaks väga rasked katsumused, kuid ta jääb truuks oma ideaalidele. See on romaan ukraina külas enne sõda ja sõja ajal loodan lugejaid sellega tutvustada juba järgmisel aastal. Mis on kirjaniku tööst kõige tähtsam monster Michalias, Stelmach vastas. Kõige tähtsam on see, et kirjanik on oma rahva ustav poeg. Ja ta peab kirjutama oma rahva elust rahva elust, võitlusest armastusest, tema võitudest tema tulevikust.