Kui kogu rahvas 22. mai 1943 oli suure isamaasõja 700. päev. Vaevalt et toona keegi neid läbielatud võitluspäevi kokku luges, sest sellel polnuks mingit mõtet. Sõda ei käi ju plaani järgi sellest päevast selle päevani. Ainuke suur soov oli nii rindel kui ka tagalas vaenlast kiiremini lüüa, sest võit tähendab ka sõja lõppu. Kuid jah, selle soovi täitumiseni jäi siis veel 718 päeva. Seega oli rohkem päevi ees kui selja taga. Kuid maikuus 1943 valitses Nõukogude Saksa rindel suhteline vaikus. See aga ei tähendanud, et sõjamees võinuks end lõdvaks lasta. Mõlemad pooled valmistusid hoolega suvisteks operatsioonideks, mille algus ei olnud enam mägede taga. Maailma ajakirjandus püüdis ennustada sõja edasist kulgu just nagu malepartiid analüüsides. Kes, missuguse käigu teeb? Kindral staapides mõlemal pool rindejoont hakkasid asjad selgeks saama. Ja kui veel male terminoloogiat kasutada, siis käigu puudust polnud kummalgi poolel. Fašistlik propaganda oli juba asunud saksa rahvast ja oma liitlasi psühholoogiliselt töötlema. Kõik pidi välja paistma nii, nagu oleks hitlerlikul väejuhatusel õnnestunud koguda ulatuslikud reservid. Piisavad otsustava löögi andmiseks. Käiku läks propagandistlik fraas, mida lõpmatuseni korrutati. Venelased on suutelised ainult talvel võitma. Suvel võidavad sakslased ootamatuseks fašistlikele propagantistidele ja mitte ainult nendele oli kommunistliku internatsionaali täitevkomitee otsus 15.-st maist 1943 millega ta tegi oma sektsioonidele ettepaneku internatsionaal laiali saata. See otsus andis rohket kõneainet nii Kominterni sõpradele kui ka vaenlastele. Ja miks äkki niisugune otsus. On teada, kui palju energiat oli Vladimir Iljitš Lenin kuulutanud kommunistliku internatsionaali loomiseks. Ta nägi selles organisatsioonis otsustavat tegurit revolutsioonilise töölisklassi vabastamiseks. Oportunistliku teise internatsionaali hukutava mõju alt. Asutatud 1919. aasta märtsis kujunes kommunistlikust internatsionaalist järgnevateks aastakümneteks marksismi-leninismi ideedest juhinduvate revolutsionääride ülemaailmne võitlusorgan mille sektsioonideks olid rahvuslikud kommunistlikud parteid ajavahemikul 1920 kuni 1940 ka Eestimaa kommunistlik partei. Meie ülesandeks ei ole anda ülevaadet kommunistliku internatsionaali ulatuslikust tegevusest revolutsiooniparteide strateegia ja taktika väljatöötamisel võitluses reaktsiooni vastu üldse ja fašismi vastu. Eriti. Püüame vaid lühidalt selgitada, mis tingis internatsionaali laialisaatmise. Kõige paremini saame seda teha Jossif Stalini vastuste kaasabil, mis ta andis 28. mail 1943 Inglise agentuuri Reuters Moskva peakorrespondendi kingi küsimustele. Stalin märkis muuhulgas. Kommunistliku internatsionaali laialisaatmine on õige, sest A see paljastab hitlerlaste vale, nagu kavatseks Moskva end segada teiste riikide ellu ja neid bolševiseerida. Nüüdsest peale on tehtud lõpp sellele valele B. See paljastab kommunismivastaste laimu töölisliikumises selle kohta, nagu ei tegutseks mitmesuguste maade kommunistlikud parteid oma rahva huvides, vaid väljastpoolt tulevat käsu järgi. Ka sellele laimule on tehtud siitpeale lõpp. C. See kergendab vabadust armastavate maade patriootide tööd kõigi oma maa progressiivsete jõudude ühendamisel, olenemata nende parteilisest kuuluvusest ja usulistest veendumustest ühtseks, rahvuslikuks vabastus leeriks võitluse arendamiseks fašismi vastu. D. See kergendab kõigi maade patriootide tööd, kõigi vabadust armastavate rahvaste ühendamisel ühtseks rahvusvaheliseks veeriks võitluseks hitlerismi maailma valitsemise ohu vastu, puhastades ühtlasi teed rahvaste koostöö organiseerimiseks tulevikus nende üheõigusluse alusel. Lähitulevik kinnitas, et see samm oli õigeaegne ja tagajärjekas kuigi reaktsioon ei ole meie päevadeni maha matnud laimu versiooni Moskva käest, kui kuskil maailma nurgas rahvad tõusevad üles reaktsiooni vastu vabaduse ja sõltumatuse eest. Nüüd aga pisut sõjakroonikat fašistlikele vägedele sai osaks viimsete tugipunktide kaotus põhja rikas. Nii lõpetas Itaalia Saksa väed 10. mail 1943 vastupanu Tuneesia rinde lõunalõigus. 12. mail aga lõpetasid vastupanu kõik väed. Saksa-Itaalia vägede ülemjuhataja Tuneesias, kindraloberst von Arnim võeti vangi. Samal ajal hakkasid Inglise-Ameerika õhujõud laiendama massilisi õhurünnakuid Saksamaa linnadele, eriti tööstuspiirkondadele Saksamaa lääneosas. Sõjateadetest loeme. Ööl vastu 20 seitsmendat aprilli sooritasid suured inglise pommituslennuväekoondised rünnaku Tuisburgile. Esimesel mail sooritasid inglise lennukid tugeva rünnaku objektidele Ruhris, sealhulgas Essenile. Ööl vastu viieteistkümnendat maid heitsid Lancaster tüüpi pommilennukite koondised miine tammidele veehoidlate juures. Ruhris tammid, Mohne Sorpe ja Ederi jõel purustati. Sooritati rünnakuid ka Berliinile ja teistele linnadele. 19. mail sooritasid suured USA raskete pommilennukite koondised päevase rünnaku laevaehitustehastele, Kielis ja Flensburgis. Ka Nõukogude Saksa rindel, kus peeti sel perioodil vaid kohaliku tähtsusega lahinguid suurenes mõlema poole aktiivsuse tõus. Nüüd küsimus sõjateaduste doktor, kindralmajor Vello Varele, milles kõigepealt seisnes selle aktiivsuse tõus. Need olid Kubani õhuavaruste kohal toimunud suured õhulahingud, milles osales meie neljas lennuarmee kindral Viršinini juhtimisel. Nad algasid aprillikuu teisel poolel ja kestsid juunikuu alguseni. Esimesed suured õhulahingud kestsid siin seitsmeteistkümnendast kuni 24. aprillini, kui kui fašistlik väejuhatus püüdis hävitada meie dessanti väikesel maal. 29.-st aprillist kuni 10. maini käisid ägedad õhulahingud Kievskaja asula kohal ja 25.-st maist kuni seitsmenda juunini samal aastal Kievskaja Moldavanske kohal. Õhulahingute ägedusest räägib asjaolu, et nad kestsid vahetpidamatult tundide kaupa, kusjuures mõlemad pooled paiskasid lahingusse järjest uusi jõude. Meie poolt osales korraga üle 900 lennuki. Mõnel päeval toimus kuni 50 grupilahingut, kus mõlemalt poolt osales 30 kuni 50 lennukit. Nendes õhulahingutes paistsid silma paljud meie lendurid, kelle lahingukuulsuse tee sai alguse just siin. Nii sai siin 24. mail 1000 943. aastal esimese oma kolmest Nõukogude Liidu kangelase kuldtähest Aleksandr Pokrõškin pärastiselt kahekordsed Nõukogude Liidu kangelased Grigori Reitškalov, vennad Boriss ja Dmitri Klinkav ja paljud teised. Kubani kohal kaotasid fašistid üle 1100 lennuki, nendest üle 800 õhulahingutes. Saavutanud initsiatiivi ja ülekaalu õhus. Rinde lõunaosas pani meie lennuvägi aluse strateegilise ülekaalu saavutusel õhus kogu Nõukogude saksa rinde ulatuses ja see omas suurt tähtsust. Juba järgnevate suviste lahingute käigus. Neid päevi meenutab oma mälestustes kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane Aleksandr Pokrõškin. Lendasin kord kaheksaku eesotsas oma maavägesid katma. Novorossiskist lääne pool juhtus meile vastu kolm vaenlase lennukite grupi umbes 90 pommitajat, üheksa Messeri saatel lendasid kursiga Krõmskajale. Käskisin Fjodorovi nelikul astuda lahingusse vastase hävitajatega. Ise aga asusin Reitškalovi paariga Junkerseid atakeerima. Langesime neile ülalt peale. Esimese löögiga tulistasin alla eesmise grupi juhtlennuki. Pommitajate rivi lagunes. Teine rünnak. Ja veel üks Junkers langes leegitsetes maha nagu tulekoonal. Paanikas viskas vaenlane pommid alla, kuhu juhtus? Junkerseid laskusid niitvasse lendu ja püüdsid end päästa, kuidas keegi oskas? Sööstsime kallale teisele üheksakule. Hing jäi mul kinni selle vaatemängu ees. Äkki kuulsin raadiost Pokrõškin, Pokrõškin, siin tiiger, meie kohal on sakslased, rännake. See oli signaal juhtimisjaamast. Kogusin kaheksa kokku ja võtsin kursi itta. Tagapool põlesid maas nagu signaallõkked, meie poolt alla tulistatud Junkerseid. Krõmskaja kohal leidsime eest 12 Messerschmitti. Nad olid ilmunud siia muidugi taeva puhastamiseks enne oma pommitajate saabumist. Aga meie olime parajasti laiali löönud selle armaada, mida nad ootasid. Võtnud kõrgust, sööstis minu kaheksak Messerschmittidele kallale. Nemad aga ei võtnud lahingut vastu ja kadusid kiiruga Anapa suunas. Jälitama me neid ei hakanud, laskemoon ja kütus olid meil juba lõpukorral. Sellel ilmus paremal nähtavale kaks gruppi Junkerseid. Neid saatis hävitajate kaheksak. Mis teha? Meil polnud õigust lahkuda. Ei tohtinud lubada, et vaenlane oma pommid meie maavägede peale heidaks. Ja ma viisin grupi rünnakule. Tabava valanguga õnnestus mul eesmise grupi juhtlennuk alla tulistada. Kuid padrunid ja mürsud said otsa. Konteinerid olid tühjad ka teistel lenduritel. Vaenlase pommitajad aga lendasid edasi rindejoone poole. Andsin grupile käsu koonduda, imiteerida rammimist. Lendurid said aru minu plaanist. Tõsi, varem polnud me kordagi sooritanud psühholoogilist rünnakut kogu grupiga, kuid praegu meil teist teed polnud. Hitlerlased ei pidanud vastu meie üksmeelsele löögile. Korratult end pommidest vabastanud, sukeldusid nad alla ja asusid tagasiteele. Just sel ajal ilmusid Meie hävitajad. Nüüd võisime lahkuda. Olime täitnud oma ülesande, kaotamata ühtki lennukit. Nõukogude lennuväe kasvanud aktiivsus ja üleolek avaldusid mitte ainult õhulahingutes. Kui jälgida Nõukogude informbüroo sõjateateid mais 1943 siis pea iga päev teatatakse neis meie lennuväe õhurünnakutest strateegiliselt tähtsatele liiklussõlmedele. Tõsi, kõik need olid okupeeritud nõukogude linnad ja asulad nagu Gomel, Minsk, Orša Brjansk, Brest Dnipropetrovsk, Poltava Orjol ja paljud teised kuid sinna ei saanud midagi parata. Just nendest sõlmedest käis läbi vaenlase sõjatransport. Samuti oli neis sisse seatud Wehrmachti tagala sõjamoonalaod. Nõukogude lennuvägi pommitas süstemaatiliselt ka vaenlase lennuvälju. Nii hävitati maikuus ühe ainsa nädalaga lennuväljadelt kuni 900 vaenlase lennukit. See oli tõsiseks hoobiks suviseks pealetungiks valmistuvatele vaenlase vägedele. Esinedes 20. mail 1943 konservatiivide parteikonverentsil sõnavõtuga ütles Inglise välisminister Antony iidi. Õhurünnakud päeval ja ööl lakkamatult iga tund, niikaua kuni võidame sõja. Säärane on programm, mille valmistasime Saksamaale. Erakordselt julgustava mulje loob see, et Nõukogude Liit ühines meiega õhu ohvensiivi teostamisel Saksamaale. Teisel. 40 aastat tagasi olid kõik rinded ootel. Püüame nüüd pisut tabada nende päevade olukordi ja meeleolusid kindralmajor Vello Vare meenutuste kaudu. Noore leitnandina, kes oli äsja lõpetanud Tjumeenis asunud Tallinnas sõjakooli, saabus ta aprilli alguses 1943 Brjanski rindele. Tallinna sõjakooli kuulipildujapataljoni lõpetanud 208 mehe seas saadeti Brjanski rindel, nagu mäletan veel kolm eestlast Grünberg Tepomees ja sirm. Ja mingil põhjusel meid ei saadetud tagasi rahvusväeosadesse, kust aasta tagasi tulime õppima. Selle asemel suunati meid Brjanski rinde ohvitseride reservi Tuula oblastis Iiefreemovi linnas, sealt aga 61. armee tagavarapolku, kus lühikest aega olin siderühma komandör. Siin kuulsin, et mind tahavad saata Uurali sõjaväe Kundas asuvasse Eesti tagavarapolku. See variant mul alles Siberisse saabunule üldse ei meeldinud ja mu isiklikule palvele vastu tulles jäetigi mind samas rindele. Sain lähetuse 61. armee 110. laskurdiviisi 1287. laskurpolgu kolmanda pataljoni kuulipildujaroodu rühmakomandöri kohale. Varsti pandi mu õlule ka roodu komsorgi kogused. Nii sattusingi rindele, kus õige pea tuli osa võtta suvistest lahingutes. Ma tollal ei reetnud otseselt miski, et 1943. aasta peamised sõjasündmused puudutavad ka seda väikest osakest tohutust Nõukogude Saksa rindest. Hiljem avaldatud dokumentide ja memuaarteoste andmetest selgub, et juht juba aprillikuu alguseks oli meie kõrgemale ülemjuhatusele teada, kus rindelõigus fašistlik väejuhatus kavatseb alustada otsustavat pealetungi. Kuid meieni siis kõik see arusaadavatel põhjustel ei jõudnud ja väeosades käis siis tavaline tegevus. Meie 61. armee Moskva kaitselahingutes silma paistnud esimese kaardiväe ratsakorpuse endise komandöri kindralleitnant Pavel Aleksejevi Smirnovi juhtimisel asus kaitses peamiselt Tuula oblasti territooriumil. Meie diviis asusid eesliinil armee paremal tiival metsades, Branskist kirdes, Meist mõne kilomeetri kaugusel eespool oli Tuula oblasti rajooni keskus, Uljanova aga meist paremal kõrgendik 200,4. Mis kauaks meelde jäi? Kuulipilduja rühm oma kolme Maxim tüüpi raskekuulipildujaga asus kaevikutes, mis kiiluna tungisid vaenlase asetusse. No vaenlase kaevikuteni oli ühe jao ees umbes 120 150 meetrit teise jao ees, 100 meetri ümber. Nii et öösiti võis kuulda saksakeelseid juttu kaevikutest. Rühma koosseis täienes pidevalt ja selles oli lõpuks 22 meest. Oma koosseisult oli rühm internatsionaalne allüksus, kuna temas oli esindatud seitsme nõukogude liidu rahvuste esindajaid. Vanuselt olid mehed samuti erinevad 18-st kuni 44 aastani. Pool rühma esialgsest koosseisust oli 105. laskurbrigaadi ridades osalenud juba talvistes lahingutes Polhovi all. Muide tuleb öelda, et seda Orjoli oblasti põhjaosas asuvat Polhovi linna aetakse meie ajakirjanduses õige tihti segi Volhoviga. 1943. aasta aprillis ja mais oli meie rindelõigus suhteliselt suhteliselt vaikne päev algas tavaliselt sellega, et meie positsioonide kohale ilmus kahekereline luurelennuk Focke-Wulf. Kõnekeeles raam tiirutas mõne aja, heitis alla lendlehti ja kadus tuld tema pihta ei avatud. Kuhu eesliinil oldud aja jooksul ei olnud meil päeval ühtegi lahingut, ainult mõnel korral ründasid päise päeva ajal fašistide kaevikuid üksinda või kahekaupa meie ründelennukid Il neli fašistid, neid ei püüdnudki tulistada. Soomustatud mootori ja lendurikabiiniga oli ta laskurrelvade tule eest kindlustatud. Päeva jooksul tulistasid fašistid metoodiliselt välja mõnikümmend mürsku ja miini. Kui nad hakkasid tulistama, alustasime kohe mürsu plahvatuste lugemist. Nende päevane limiit oli teada ja seepärast arvestasime, mitu mürsku miini veel tulemas on. Vahetevahel tulistas kusagilt Uljanova suunast fašistide kuueraudne miinipilduja. Peamine lahingutegevus toimus öösiti või koidikul. Kui polnud muud lahingutegevust, siis vaenlane lihtsalt tulistas niisama huupi, et tähistada valvsust ja trasseerivad kuulid, tegid ilusat tulevärki. Lõime tagasi fašiste luuregruppe, toetasime meie oma luuretegevust. Üks selline suurem lahing toimus ööl vastu 20 kuuendat maid. Kui polgu luurerühm püüdis võtta keelt meie kaevikute ees. Sattusime seekord väga ägeda vaenlase miinipilduja tule alla ja meie esimese jao kaevikus lendas segamini kõik, mis vähegi liikuda andis, kuid otsetabamus õnneks polnud. Kannatada sai üks katelok ja üks sinel. Võtsime osa ühisest lahingust, et abistada meie naabrit, kindralleitnant Ivan Bagramjani üheteistkümnendat kaardiarmeed õieti üht selle armee väeosa fašistide tähtsa tugipunkti küla vallutamisel. Üldiselt harjusin eluga eesliinil ruttu muldonn oma lattnaride kuuseokstest, voodi ja väikese tattninaga muutus isegi koduseks. Suurimaks puuduseks võrdlemisi ühekülgse toidu kõrval oli ka see, et magada sai öösiti vähe ja päevane uni ei kompenseerinud. Puudu jäävat. Tüütav oli ka see täies riietuses tuli magada sineli all, nagu see oli paratamatu. Suhteline vaikus hiiglaslikul Nõukogude Saksa rindel. Selle aasta kevadel ei suutnud nõrgendada teadmist, et otsustavad lahingud on sel aastal veel ees. Sellest rääkis ka kõrgem ülemjuhataja Stalini käskkiri esimese mai puhul mis viivitamatult tehti teatavaks kogu isikkoosseisule ja oli seejärel kaua aega kogu poliittöö aluseks. Selles käskkirjas räägiti talviste lahingute tulemustest ja püstitati ülesanne valmistuda otsustavateks lahinguteks eeloleval suvel. Kus ja millal need algavad, selle kohta tegi igaüks oma isikliku oletusi. Meile aga tuletasid vanemad komandörid ja poliittöötajad pidevalt meelde, et meie rindelõik Polhovi ja Tsenski vahel on praegu kõige lähemal Moskvale ja siit tulenevad ka meie lahinguülesande tähtsus. Et ka meie rindel midagi suuremat on oodata, võis aimata siia saadetava lahingutehnika rohkuse pärast juba juba teel sõjakoolist rindele paistsid rinde lähedastel teedel silma suurtükkide, tankide ja muu tehnika kolonnid. Palju oli teedel näha ka reaktiivseid miinipildujaid, meie kuulsaid katjušasid. Huvitav oli ka see, et vahetult eesliini lähedal me seda tehnikat kuigi palju ei näinud ega kuulnudki. Välja arvatud mõned korrad, kui meid toetasid lahingus katjušade kogupaugud. Niivõrd hästi olid lahingumasinad varjatud, et me võisime ainult oletada, aimata nende olemasolu kusagil läheduses. Ja tahtmatult meenus mulle see esimene sõjasuvi meie tookordse kasina relvastuse ja väheste lahingukogemustega näiteks Kiviloo lahingus 21. augustil 41. aastal läksime rünnakule pärast suurtüki tule ettevalmistust mis tegelikult piirdus ainult kahe mürsu väljalaskmisega. Nüüd 1000 943. aasta 15.-st kuni seitsmeteistkümnenda juunini lõid 61. armee kaks pataljoni kahe päeva jooksul tagasi fašistide diviisi peaaegu vahetpidamatud vasturünnakud OK, teisel kaldal Polhovi linnast lõunas ja tänu just meiepoolsele marulise suurtükitulele. See tähendas, et nõukogude rahva pingutuste viljana oli armee juba küllaldaselt varustatud kaasaegse lahingu teenindada. Veel 1943. aasta kevadel kujutasid okupatsiooniaegsed ajalehed Saksamaad idüllilisena kuhu kauge sõjahõng jõudis ainult sõjakirjasaatjate sule läbi või siis sõdurikirjade kaudu. Nii palju, kui seda sõjatsensuur lubas. Kas see kõik ikka oli nii? Mul tuli viibida 43. aastal Berliinis, pikemat aega mitu kuud, kevadel ja mitu kuud sügisel. Meenutab praegune tallinlane Karl Aulik. Stalingradi kaotuse tulemusena sakslased olid välja kuulutanud totaalse sõja. See tähendas, et kõik mehed, kes vähegi suutsid relva kanda, pidid sõjaväkke minema, neid pidid asendama naised ja tööjõud tähendab alistatud maadelt. Ja selle tõttu võib öelda, et 43. aasta kevad oli Berliinis endas ka juba täielikult, et nii-öelda sõja mõju all samuti ka sõjavägi nägi mõne mõnevõrra teistmoodi välja, kui ta vast varem oli näinud. Sõjavägi muidugi asetas veel suuri lootusi loodetavale ohvensiivile idas. 43. aasta suvel väga jälle Kurski kaarel kokku varises Nõukogude sõjajõudude ees. Ja selle tõttu võiks öelda, et juba 43. aasta sügiseks oli ka sõjaväelaste keskel igasugune optimism, igasugune isegi püüdlus võidule suhteliselt hävinenud. Vanad berliinlased ja vanemad inimesed, kes olid läbi elanud esimese maailmasõja oskasid juba siis nagu näha 43. aasta kevadel, et midagi head siit enam tulla ei saa. Tihtipeale võis kuulda vestlustes vanemate meestega, et noh, et selle sõja võidame täpselt niisama nagu eelmise toonitada siis sellega seda muidugi, et, et eelmine kaotati ja kaotatakse ka see tõsisest näljast nii-öelda veel Saksamaal endal nagu rääkida ei saanud, toit oli limiteeritud, oli viletsavõitu, oli rasva ja lihavaene aga nälga kui niisugust sel perioodil muidugi veel ei olnud. 43. aasta algus jättis väga raske mulje saksa elanikkonnaga konnale. Algasid enam-vähem süstemaatilised pommirünnakud, mitte ainult lääne tööstuslinnadele, aga ka juba Berliinile. Kuigi need ei olnud esialgu nii masseeritud nagu noh, näiteks Hamburgi oli teostatud pommirünnak, kus hävines lihtsalt kaks kolmandikku linna. Siiski see häiris berliinlasi kõiki väga-väga põhjalikult. Ilmselt tol perioodil ei olnudki inglaste ja ameeriklaste eesmärk niivõrd tööstusobjektide hävitamine Berliinis endas kuivõrd just linna hoidmine, elanikkonna hoidmine pideva närvipinge all pideva pommitamise ohu ees. Muidugi sügisene Berliin 43. aastal nägi teisiti välja, siis olid juba masseeritud pommirünnakud ka tööstusobjektidele ja linna keskele suurtele elamurajoonidele. 43. aasta sügisel oli praktiliselt iga noh, loogiliselt ja tervelt mõtlev sakslane jõudnud arusaamiseni, et sõda on praktiliselt kaotatud. Saksa armee ei ole enam suuteline. Noh, suurrünnakuteks, mis võiksid tagasi tuua saksa armee võitmatuse oreooli seoses tööga, oli kokkupuutumisi terve rea ajakirjanduse inimestega ka. Just 43. aasta kesk keskel ja, ja lõpupoole on meeles Pozmani või tolleaegse pooseni ühe saksa lehe toimetaja. Kui ma õieti mäletan, Spats oli ta nimi, tema oli siis juba absoluutselt kindel nii-öelda omavahelises vestluses, et Saksamaal mingeid väljavaateid sõja võiduks ei ole. Pidi oma ajakirjanikuteed seal edasi tegema. Teiselt poolt jälle ma ei mäleta enam, missuguse ajalehe toimetaja see oli, oli Göteborgi nimeline mees. See oli siuke Iviilne leidmine, nats ilmselt, ka tema oli raudselt veendunud, vaatamata kõigele ikkagi Saksamaa võidab sõja ja uskusime uutesse relvadesse, mille tol tol ajal hakati eriti propageerima. Ja nii palju, kui ma mäletan, et mõlemad ka need Spats ja siis töötaja pruukinud mobiliseeriti hiljem sõjaväkke ja noh, läksid totaalse sõjasõduri teed. Jah, sel perioodil hakkasid sõjavastased meeleolud nii hitlerlikus armees kui ka saksa elanikkonnas juuri ajama. See olnuks hea pinnas fašismi vastasele võitlusele, kui poleks olnud ühelt poolt ohjeldamatut terrorit, mida arendasid fašistlikud võimud kogu Saksamaal ja teiselt poolt. Selle juurde me veel tuleme. Kuid kõigist raskustest hoolimata kogus antifašistlik liikumine Saksamaal jõudu. Just 1943. aastal toimus selle liikumise ühtse põrandaaluse juhtimiskeskuse loomine. Samal ajal see on 12. ja 13. juunil 1943 toimus Moskva lähedal Krasnogorski sõjavangide laagris rahvuskomitee Freies Deutschland asutamine. See oli laialdaselt demokraatlikul alusel loodud organ, mille eesmärgiks oli hitlerliku võimu kukutamine ja demokraatlike vabaduste taastamine Saksamaal. Rahvuskomitee Freies Deutschland loomisele eelnes põhjalik selgitustöö sõjavangide hulgas, mis ei jätnud puudutamata ka vangi langenud saksa kindraleid eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega kes 1943. aasta kevadel istus nõndanimetatud kindralite laagris suustalis. Paulusega kohtus Saksamaa kommunistliku partei üks juhte Wilhelm Piik. See oli juuni alguses, kui ta koos laagriülema polkovnik Novikoviga otsis üles feldmarssali meenutab Pauluse toonane adjutant Wilhelm Adam. Teatava peetusega palus Paulus külalist istuda akna alla laua äärde. Mina istusin kõrvale Novikovi ja tõlgi lähedusse. See siis oligi kommunist Wilhelm Piik. Ma polnud teda varem kordagi näinud. Tal oli mehine välimus, nentisin ma endamisi. Tema silmadest peegeldus headust ja mõista tahtmist. Mida ta küll Paulusest tahab. Ilmselt ei soovinud marssal jutuajamist alustada. Pärast hetkelist vaikust küsis Pieck, kuidas on teie enesetunne, härra feldmarssal? Teid nähtavasti hämmastab, et mina emigratsioonis kommunist, tulin teie juurde. Kuid ma tõepoolest tahan teiega rääkida. Tema loomulikus ja südamlikus häälestasid ka Paulust, kui ta vastas. Tänan teid osavõtlikkuse eest, härra Pieck. Nagu näete, olen ma ennast hästi sisse seadnud. Minu tervis on viimastel nädalatel paranenud, polkovnik Novikov hoolitseb meie eest. Toidetakse piisavalt. Sõjavangina ei tohi ma rohkemat loota. Teie, härra feldmarssal ja paljud teised sakslased oleksite vangipõlve sattumist vältinud, kui te poleks järginud kedagi Hitlerit, jätkas Pieck. Te unustate härra Pieck, et olen sõdur. Ja sõdurina olen ma kohustatud täitma kõrgemate ülemate käske. Poliitikaga ei ole ma kunagi tegelenud. Te olete tark ja haritud ohvitser. Te oleksite pidanud aru saama, et Hitler eksitab ja petab rahvast. Või arvasite te tõepoolest, et Nõukogude Liit tahab Saksamaale kallale tungida? Nüüd oli Paulus juba tugevasti erutatud. Ei võinud uneski näha, härra Pieck, et riigipea petab oma rahvast ja oma armeed nagu miljonid inimesed, uskusin minagi Hitleri sõnu. Ma uskusin neid siis, kui kindralstaap sai ülesande välja töötada nõukogude liidule kallaletungimise plaan. Ma uskusin kõrgemat ülemjuhatajat ka siis, kui Stalingradi tragöödia oli juba alanud. Pauluse nägu tunnistas tema siseheitlusi. Te olite armee juhataja, härra feldmarssal? Teie sõjaline karjäär ja positsioon andsid teile võimaluse süveneda sõjakäiku Hitleri juhtimismeetoditesse ja eesmärkidesse. Just teie oleksite pidanud kriitiliselt hindama sündmuste arengut. Teile oli usaldatud sadade saksa sõdurite elu. Miks te Volgal ikkagi nii kaua lootusetus olukorras vastu panite? Miks te uskusite rohkem Hitleri valelikke lubadusi kui oma südametunnistust ja mõistust? Ja miks lükkasite tagasi punaarmee pakutud austavad kapitulatsiooni tingimused? Hitler on kurjategija, kes pole millalgi esindanud meie rahva huve. Meie kommunistid, mõistsime seda algusest peale ja rääkisime sellest ka rahvale. Teie ja teie kindralid, oleksite pidanud seda mõistma kõige hiljemalt Stalingradi katlas olles ja oleksite pidanud tegutsema selle kohaselt, härra feldmarssal? Ma ütlesin juba, et meie sõdurid ei tegelenud iialgi poliitikaga ega poleks pidanudki sellega tegelema, vastas Paulus põiklevalt. Meie printsiibiks on alati olnud, et saksa sõdur peab olema apoliitiline. Uskusin seda deviisi. Hitler oli meile mitte ainult riigipea, vaid ka relvajõudude kõrgem ülemjuhataja, kelle käske me olime kohustatud vastuvaidlematult täitma. Ma ei teadnud olukorda teispool katlapiire ei maavägede ülemjuhatuse plaane ega võimalusi. Seepärast ei saanud ma ilma käsuta midagi ette võtta. Jutuajamisse oli sugenenud dramaatiline teravus. Laua ääres istusid kaks diametraalselt vastandlikku inimest. Siin feldmarssal apoliitiline üksnes sõdur, kellele ülemuse käsk oli vankumatu seadus. Seal töölisliikumise kommunistlik juht, kelle tegevust iseloomustasid vaimne iseseisvus ja kõrge vastutustunne rahva ees. Jätkas Wilhelm Pieck, et nad olid apoliitilised ja tahavad selleks jäädagi. Kuid mida tähendab apoliitilisus? Kas te tõesti aru ei saa, et etendasite poliitikas küllaltki tähtsat osa? Kahjuks oli see negatiivne osa. Te olite kuulekas instrument meie rahva hävitaja käes kelle eesmärgid pole kunagi olnud ei rahvuslikud ega sotsialistlikud. Tema tahtis vallutussõda röövsõda. Just teie, Veermahti kindralid ja ohvitserid teenisite kuulekalt seda kuritegelikku poliitikat. Selgelt ja halastamatult tõestas Saksamaa kommunistliku partei esimees et me teenisime ebaõiget meie rahvale hukatusliku poliitikat. Pieck kutsus Paulust üles avalikult välja astuma Hitleri vastu ning aktiivselt osalema komitee Freies Deutschland tegevuses sest saksa rahvast ähvardav surma oht peab jätma kõik erinevused vaadetes tagaplaanile. Paulus oli sellest ettepanekust kohutavalt kohkunud ja tõrjus selle tagasi. Temas lõi välja see, mis oli toona tüüpiline paljudele sakslastele pimesi kuulekus, väikekodanlik hirm kõige uue vastu pluss veel aastakümnetega süstitud üleoleku tunne kõigi teiste rahvuste suhtes. Lisaks terrorile oli see peamisi tegureid, mis võimaldas Hitleril oma rahvast petta ja lõa otsas hoida. Antifašistlik luuletaja Johannes Peher iseloomustas niisugust läbilõike sakslast sõnadega. Ma näen ja kuulen, aga ma ei mõtle minu eest, mõeldakse. Kuid sealsamas Pauluse lähikonnas oli ka teistsuguseid sakslasi. Wilhelm Adam jätkab. Kindralite laagris oli töörood, kus oli võrdne arv sakslasi, rumeenlasi ja itaallasi. Nemad toimisid köögi ja teenindava personalina. Samuti olid nad ka kindralite tentsikud. Sakslastest sõjavangide hulgas oli arvukalt neid, kes mitte ainult kirusid Hitlerit, vaid ütlesid suisa välja. Tuleb avalikult paljastada Hitlerit ja tema sõda. Need sõdurid moodustasid laagris antifašistliku grupi ja tõmbasid endaga kaasa suurema osa oma seltsimeestest. Nad kutsusid isegi kindraleid üles võitlema Hitleri ja tema süsteemi vastu. See tekitas rohket lärmi, kuidas julgevad sõdurid kindralitega niimoodi rääkida. Ent antifašistid ei lasknud endid hirmutada. Olles sõdurimundris töölised, talupojad või käsitöölised taipasid nad meist palju kiiremini, et Hitleri sõda ei too saksa rahvale midagi peale häda ja viletsuse. Ainult suurtöösturid lõikavad sõjast rohket kasumit. Ajapikku pärast raskeid siseheitlusi hakkasid paljud endised fašistlikud ohvitserid kaasa arvatud Paulus maailma uute silmadega nägema. Kui 1943. aasta lõpus asutati nõukogude tagalas saksa ohvitseride liit, oli kaasalööjaid palju. Pea kandis rahvuskomitee Freies Deutschland mõju end tunda nii rindel kui ka fašistlikuks tagalas. Antifašistid kahel pool rindejoont ulatasid käe ühiseks võitluseks türannia vastu. 1943. aasta suvi tõotas päeva sooja aga veel rohkem oli oodata lahingupalavust. Nõukogude sõjamees oli valmis taas vaenlast lööma.