Juku-Kalle olen mina ja tahan rääkida Jaak Johnson'ist paar asja, mis on minu jaoks väga teed näitavad olnud. Jaaguga sain tuttavaks, kui ma olin tõepoolest umbes 12 kolmeteistaastane, loomulikult oli selleks vanalinna muusikamaja, kus siis toimus juunior igal aastal selline asi nagu väravamäng. Mis tähendas seda, et Tallinna väravad endised ja praegused juusti koos Johansoni tega ning Ott-Sander kui ka kes on teatavasti ajaloolane läbi iga värava juures oli siis paar laulu paar sellist tantsumängu või arhailise mat Uiga ise välja mõeldud mängu kuulati värava ajalugu mingi järgmise värava juurde. Ning pärast, kui see kõik muusikamajas vastu hommikut lõppes, see toimus alati sellisel valgel juuni ööl siis läksid inimesed laiali oma kodudesse aga 12 aastasena või oli kolmeteistaastasena oma sõbra randaga me ükskord ei läinud kodudesse, vaid jäime sinna muusikamajja tiksuma. Sel hetkel ma võin öelda, ma sain aru tärkava pruse mõtest, Jaak Johanson ei küsinud meilt mitte midagi, kui vanad me oleme, mis me siin teeme, miks me ära ei lähe vaid lihtsalt muusikamaja hoovist kuulasime targemate ja vanemate inimeste juttusid, mängiti pilli ja meie jaoks oli see mingi täiesti teine ise äralikult avanev maailm. Samas füüsiliselt On jaak hoopis teistsugune. Kui normaalne inimene tõuseb ülesse, teeb silmad lahti, paneb saapad jalga ja läheb oma igapäevaseid toimetusi tegema. Siis jaaguga on absoluutselt vastupidi, saapad on tal jalas ka voodis. Ta lükkab teki pealt, paneb silmad kinni, istub jalgratta selga, võtab kaasa kitarri ning sõidab silmad kinni kuhugi, kus teda ja tema kitarri rohkem vajatakse. Ma arvan, neid kohti on päris palju.