Ja nüüd on meil hea meel langevarju saatus öelda, tere päevast tänasele külalisele. Siiri Sisask, tere. Tere näha siin tuleb ikka sind ka kuidagi niimoodi ära kadunud. Ei ole nagu sinust midagi palju kuulda olnud ja ei ole nagu näha, on selline teadlik valik vä? No ma ei oska öelda, igal juhul elus ma olen olemas, oleneb. Et jah, eks võib-olla ajaga inimene muutub ja ma olen ka võib-olla muutunud ise natuke tagasihoidlikumaks. Ma varem oli. No mõned kuud tagasi siin imbus meediasse info, et Siiri Sisask astus usuteaduste instituuti ja, ja selgituseks oli seal siis kõneluse persoonipoolne kommentaar, et ennast täiendama, no Siiri ja noh, täiendavalt käiakse ikka keeltekursusel ja võib-olla kudumistunnis ja nii edasi. Muidugi väga ennast vaimselt täiendada, no ma ei tea. Nojah, aga siiski teoloogia on midagi sellist, et see, see, see lõhnab nagu täiesti nii sihukese täiesti uue ukse avanud. No esiteks see, et ma läksin, usuteaduse instituut ei vasta tõele sest ma läksin kõrgemasse usuteaduslikku seminari ahaa, minust õppima ei ole sinu, see, ma arvan, et see on pigem selle ajakirjaniku, kes mulle helistas ja kes kes ei küsinud täpselt järgi, kuhu ma siis läksin. Minu vastus tal ei olnud ka nii ühene. Vastus oli tegelikult seekord sõnastuslikult täpselt ütlesime talle nii, et, et et ma läksin ennast täiendama sellepärast, et ma tahan aru saada ühiskonnast, kus ma elan. Ma ütlesin talle nii, ja religioon on siis see, mis aitab kuidagi mõtestada ühiskonda. No ma olen tegelikult, ma arvan, viimased 15 aastat endamisi uurinud seda teemat ja, ja noh kuidas öelda nüüd öelda niimoodi, et ma nagu ennast hästi Natuke selline ma olen saanud tegelikult vastukaja ka, et ma sinna õppima läksin, nagu väga väga sellist valusat vastu. Ära räägi, mis, mis, mis, mis inimestele muret teeb sellega seoses. Et noh, on öeldud, muidugi ma olen ka ise rumal, et ma mõnikord neid kommentaare loe. Noronöörid Kõllu mööda, see ei ole mingi. Ei, ma saan sellest aru, et eksi ära neid loe. Aga aga ühel hetkel ma läksin internetti ja ma üldiselt ei tee tihti nii, et oma nime sinna sisse toksin. See on kõige suurem viga mida me kõik oleme teinud. Aga vaata, kui tahad ühiskonnast aru saada. Vaata ja tahad aru saada, mis trepiastmel sa ise seisad, eks, ja siis võib-olla mõnikord on seda vaja teha isegi siis kui sa saad sealt haiget ja kui sa isegi tead, et sa saad haiget ja ma tegin seda. Ja siis ma nägin, et kui palju on olnud minu artiklitele üldse kommentaare, siis on neid kõiki ei viitsinud tõesti läbi vaadata, eks ju. Noh, mis puudutab, seal võib-olla ei viida etendust ja ma ei hakanud neid lugema, aga just see, et, et ma läksin õppima, see oli midagi, mida ma tahtsin avada. Ja, ja siis ma alasin need kommentaarid ja sain sealt ikka päris korraliku sellise vihmasahmaka kätte. Ma ütlen, et ma ei ole nii tugev inimene. Et mul ei läheks korda. Ja, ja siis ma lugesin sealt, milline lehtsabamalev ja papp oleme läinud sinna lunastama ja kõike muud, et, et et noh, pigem on ikkagi see vastuseks praegu öelda vaid, vaid mõtlesin, et kas ma siis olen. Kas ma olen selline lehtsaba, läksin oma patte? Ei, aga oleme ausad, eks ju, miks ma pean, ma nagu ei põlga ära kunagi nagu tõde ja tõest rääkida, et, et ei ole ka praegu siin kahju sellest rääkida, et et et noh, tegelikult on nii, et mul läheb seal koolis väga hästi ja et heebrea keelt ma juba loen päris soravalt. Ja et mõttelend on väga kiire ja taban asju kiiresti. Ja see on midagi, mida ma endast ei teadnud, et noh, võib-olla see kaks aastat, mis ma olen riigikogus olnud ja mis ma olen pidanud noh nagu läbi käima ja õppima ja aduma, et see on kindlasti olnud hea eeltöö, et ma praegu oleksin nii valmis õppima. Aga ma tunnen, et, et nonii, näljas selle järgi Jaanus nende uute teadmiste järgi tõesti teadmiste järgmist puudutab meist igaüht. Sest et usk on midagi, mis on ikkagi inimestele olnud nii oluline ja siis läbi läbi nii pika ajaloo, kui me tegelikult eksisteerime üldse on olnud olemas mingisugune usk, inimeste usk endasse, usk sellesse, et ei ole jumalat olemas, usk sellesse, et on jumal olemas. Et noh, minu jaoks on need erinevad religioonid. On on sellised erinevad staad stsenaariumid, et jõuda nagu ühe tõeni ja see on see, mida inimene iseendas läbi oma usu tunnetab. Ja ma ei ütle, et ma olen. Et ma tahaksin olla noh, mingi selline väga kindlates raamides oma usus, et ma, ma liigun seal oma mingi tõe poole ja ma olen kogu aeg teel, see ongi, see ongi see, miks ma läksin õppima. Ma tahtsin teada. Ma tahtsin aru saada inimestest ja ja tahtsin aru saada, miks on nii palju põlgust ja viha ja, ja ängi meie ühiskonnas, mida me nüüd nimetame, eks ju, selliseks nagu kriisiks. Et ma olen nii palju nüüd lugenud viimasel ajal ka, et ühiskond ja meie, meie riik on mingisuguses kriisis mingisuguses vaimses eetilises kriisis, et noh, mis see kriis siis tegelikult on, et kas on tõesti see, et et me elame nüüd selles ajas, kus, Harimata inimese mälu on hakanud lühenema või milles on tegelikult küsimus, et. Õpid, kas sa muutunud nagu muutunud nagu rahulikumaks või pigem lähevad veel rohkem närvi kui sa. Kui sa nüüd mõtled oma omanen, uute teadmistega. Ja võib-olla just see kontrast, et kui tegelikult reaalsed asjad on. Tegelikult kas on aga puhastulu küsida, et kas on selles nii kindel, aga jah, ma ei ole. Kindel, sellepärast, et kui ma ütlen, et noh, et, et nii palju ei mängi nii, palun viha, põlgus siis miks mina seda näen, miks mina just seda näe, miks ma pean just seda poolt nägema, eks ju. Aga sa käid otsimas, kas osaled internetist on nagu niimoodi natuke masohhistlik? Jah, ma käisin seda enda kohta. Et see oli noh, mõnikord on vaja, eksju, kadaka vihta selleks, et nagu vereringe käima lüüa. Just aga selle kadakaviha põhjal üldiselt on väga raske teha üldistusi kogu ühiskonna kohta. Küll, aga kuna sellest nii palju räägitud tehakse ja noh, ükskõik mida, missugust artiklid nagu ajalehest ei loegi, et igalt poolt tuleb see välja ja isegi kui sa vaatad nagu väliseestlaste ajale ja ja vaatad nagu eestlaste kommentaare ja siis ikka me jõuame selleni, et hea küll kuskil Kanadas võib-olla mingisugune probleem, eks ole, valitsusega mingi maksusüsteemiga ja kõigega eestlane, kes on nüüd sinna mingi kommentaari lisanud, räägib tegelikult, kui halb on ikkagi Eestis, jõuame selleni, kui halb siin on, et igal pool, kus sa räägid Eestist, et ikka tuleb välja, et Eesti on selline väikene põrgu eeskoda, eks etuna. No vabanda, ma vabandan, et ma nii ütlen, aga on jäänud selline mulje, et tegelikult meil on ju ikkagi alati olnud olemas käputäis inimesi, kes on nagu heast tahtest alati asju osanud näha ja teha ja tänu kellele ma usun ka Eesti kultuur ja, ja eesti keel on säilinud, et me oleme alati kuskilt hoidnud. Aga kahjuks on vist nii, et, et see protestimeelsus, mis on läbi aegade nagu inimesesse eestlasesse kasvanud siin ja mis on meid ka säilitanud see protestimeelsus ei leia nüüd enam väljundit kui võib-olla ainult üksteise vastu näriline. Päriselt välismaal on nüüd kadunud suures. Noh, pole nagu kellelegi vastu enam nii väga püsti tõusta ja ja nihukest vaikset vimma kanda, et et noh, et nüüd, kuhu me selle energia paneme, kas me oskame seda ümber transponeerida millekski muuks? Et tundub ikkagi, et sellesama, mida ma ütlesin ka, et et see harimatus, et meie jääme ikka selle hari harimatuse taha, tegelikult minu meelest nagu takerduma. Kas laias plaanis? Kas niimoodi nüüd usuteadust õppima minnes, kas ei ole teatav selline distantseerumine ühiskonnast isegi põgenemine sellest reaalsusest, sest osu teadus on ikkagi oma pilgu suunanud valdavalt minevikku, räägitakse sellest, mismoodi asjad on kujunenud ja palju-palju seal sellist tulevikku suunavad. Üldse on. No natuke sihukest ajupesu ka üldiselt. Nii. Tunneb kergesti ära, selle tunnen jah, kergesti ära ja, ja see on nagu senine pingpong, et näen, et ei lase seda palli nagu oma aeda päris tulla. Keelt oskan nagu iseenda jaoks ära pareerida need mingid sellised kavalad käigud, et et ma tahaksin tegelikult usk õppida veel laiemalt, kui ma praegu õpin. Ma lihtsalt tunnen seda, aga ma jõuan selleni kindlasti, kui vähegi see senine tahe minus jätkub. Et sinu küsimus oli täpselt, mis. Et kas seal on ka tuleviku suuname pilku või, või on ainult kaevatakse selles, mis on olnud ja, ja kui hästi me oleme toiminud. No ei, ei, seal käib ikka kõik käsikäes, eks, ja sellepärast ma ütlesin ka oma vastuses praegu on ja kõigepealt, et olles päriselt aus. Või tahtsin mahus No loomulikult on see, et iga teadmine, mis sa õpid, eks ju, see loob tuleviku sinu jaoks. Et võib-olla see tulevik ongi see, et ma distantseerunud need ühiskonnast, ma olen seda kogu aeg teinud tegelikult oma muusikas, et noh, ega see usk ei ole nüüd mingi kardinaalne, selline hüpe mingisse distanzeerumisse, et juba see, et ma maal elan, eks ma olen väga palju üksi ja ja, ja toimetan oma muusikas, ma teen nagu olnud isiklik. Ma arvan, et isegi kui seda ei ole peetud isegi usu ja arvatud, et noh, et et, et nagu et, et mu muusika on võib-olla natuke isegi imelik, võib-olla et noh, et milles see imelik, kus siis nagu seisneb, et see ongi see, et ma olen olnud isiklik? Ma arvan, et et kui noh, paralleeli, no ma ütlen, et kui mõned lauljad nagu laulavad asjadest, mis on mingi selged või, või noh, millest on selles mõttes hea laulda, et sa tead, et see on üks asi, mida nagu kõik mõistavad, et minu meelest on ka, eks. Aga istuma viimases plaadis ma olen, ma olen, ma arvan, veel rohkem nagu eraklik. Ma tulen ikka väga ausalt nagu oma probleemidega ka välja, et siis need laulud on olnud minu jaoks ka nagu minu seal ta minu enda rõhutamine. Ma tean, et on suur hulk inimene inimesi, kes tegelikult seda sõnumit vajaks ja võib-olla pat olekski mitte sedasi välja käia, aga see on usk. See on minu usk tegelikult olnud uskne positiivsusest lootusesse ja ja, ja, ja nagu tahtes ikkagi ikkagi edasi minna, et mitte näha seda, et noh, et nagu me jõudsime sinna ja ajalehtedes, eks ju, et mis kirjutaks, ma saangi aru, et aja lehedki teenivad sellegagi oma elu, eks. Et et ajakirjandus on see, kes tegelikult väga palju Eesti ruloo. Aga nüüd ma lähen muidugi laiali, aga ma tean, et meil on ka meil on ka üsna vähe aega vist rääkimiseks ja ma tahan nagu võrdlemisi laia pinna oma arusaamistest. Loomulikult jõuame elusast sinu uuest plaadist ka kohe rääkida natukene, aga sa küll ütled, et ühest ühtpidi oled nagu justkui nagu eemal ja natukene nagu nagu kõrvale natukene nagu võib-olla noh, isegi võib-olla nagu eraklik veidi teisest küljest oled sa kahe jalaga ikkagi olnud viimasel ajal ka nagu keset keset sedasama elu, eks ole, sealsamas riigikogus ka kuidagi nagu seal nagu teine teine niisugune küll, kus sa, kus sa oled? Oled nagu väga lähedalt seotud sellega, mis ümberringi toimub ja, ja, ja nende uudistega, mida, mida ajalehed ära trükivad. Kuidas sa need omavahel balanssi suudad viia? No ma olen ikkagi mina ise seal riigikogus ka, et et noh, see selline arvamus, et nagu kõik on nihukese, kuulud mingisse seltskonda või, või sa oled ütleme, ühe fraktsiooni liige näiteks ühe erakonna liige, et siis sa peaksid justkui nagu olema selle erakonna sõdur vigastamata, ütles, et sul puudub mingi oma arusaama või nii, ma olen alati öelnud seda, et et noh, et minu erakond, midagi, mida mina kujundan tegelikult. Et see ei ole nii, et keegi ülevalt mulle ütleb ja siis lähen keeran ringi, eks ole, 90 kraadi ja teen seda. Oled sa mõnikord teistmoodi hääletanud, ma ei tea, kas sellest üldse tohib küsida, kas tohid rääkida. Oled sa mõnikord oma erakonnale vastu hääletanud? See on muidugi väga ajakirjanduslik küsimus, ma ütlen tõesti, aga noh, kuna kuna ka selline saade nagu praegu on mingis mõttes meedia eks vägagi Et siis siis ma vastan nii, et jah, olen olen ja olen pidanud seda ka selgitama, miks ma nii teen. Ja ja ma olen jäänud yldiselt truuks endale. See ei ole lihtne. Aga Ma olen aru saanud, et ma olen küll nii palju poliitik ja ma arvan, et väga hea poliitik ma tajun ära, et et ajale tuleb, mõnikord on ta au ja ei ole mõtet joosta sündmustest ette ja ei ole mõtet nagu hakata rapsima nagu mingi rumal pioneer, eks ole, kes võtab paberipahnaga kaenla alla, jookseb ühest toast teise ja nagu ärgitab üles mingite emotsioonide pinnal, eks ole, et nüüd on asi nii ja nüüd on vaja reageerida nii, ja nüüd on vaja nii. Aga tegelikult on vaja anda ajale au settimisaega ja kuidas seda suudad, erakonnad tada ja lasta nagu mõistlikud otsused endasse tulles teistele võib tunduda, et, et noh küll on see ka rumalaid ta nüüd ei tule kaasa, eks ole, meiega jääda. Et nagu ajameelne või mis. Aga pärast on niimoodi, et see otsus, mis ma olen teinud, on olnud nagu. Noh, kuidas öelda, ta on olnud nagu, mitte targem ma ei taha öelda, et on olnud see, et ma ei lähe endaga vastuollu, ma olen näinud, et tõesti, et see otsus, mis ma olen teinud, on olnud hea siis, et ma olen näinud oma erakonnale vastu või kõigile teistele, kes on hea, ma tajun seda intuitiivselt ja ma, ja see otsus, mis on ka olnud teistsugune või teiste oma, on olnud minu jaoks nagu väga läbimõeldud ja mis ma siis, mis on see väärtus, mida mina olen tulnud siia andma, see on küsimus. Ja, ja see on minu väärtus ja minu hinnang ja seda ongi siin vaja ongi nagu õige tulla andma. Ma vaatan sa ikkagi nagu minna, nii-öelda oled säilitanud endas võime idealiseerida ka neid protsesse, mis seal üleval Toompeal toimunud palusin. Taivismis süüdistatakse väga Kogu aeg ja alati. Et ma saan, selles mõttes jah, olen saanud vist eluaeg nagu mööda oma küüru. Aga mul on oma väike küür ka, et ma tegelikult tahangi olla ja jääda natukene naiivseks või selliseks sinisilmseid näo nagu asju mitte pahas mõttes. Ma lihtsalt tahan, tõesti ei taha neid mänge kaasa mängida. Aga need mängud on ikka päris valusalt seal või kas seal on üldse võimalik jääda oma tõekspidamiste ja ideaalide juurde? Üldiselt on, aga noh, on küll, ma arvan, sa suudad neid oma oma protsessidele omades tõekspidamiste seriaalides muuta, muidugi sinna läbi saab minna küll läbi, ausalt öeldes. Kui sul on oma selline kindel siht ja strateegia, kuidas seda teed, siis sa pead enda jaoks nagu selgeks tegema, et noh, ongi see, et sa tulevad nagu sellised tuuled, väga tugevad tuuled, mis sind löövad kõikuma, eks ole. Ja sa ei ole kindel ka selles lõpuks, mida sa nüüd tegelikult ise täpselt arvad sellest asjast ka. Aga siin ongi seesama asi, mis ma ütlesin anaajale au. Et loe ise uurise, täidan tühimikud enda jaoks ise. Mitte see, et lähed teise juurde, küsib kuule, mis sa sellest arvad, et, et ütle mulle, mida ma peaksin tegema, sa ikka kuuled nagu seda seda mingit mõnikord. Ja väga tihti just seda poliitilist mängu, et ahaa, näe nüüd ta tuleb küsima, ma panen talle selle mõtte pähe ja nüüd ta teeb nii. Ja et ma püüan teda nüüd pöörata nagu enda usku, eks, aga tuleb nagu ära tajuda, see ja seal riigikogus on neid inimesi küll, kes on jäänud iseendaks ja kes on tõest väljas. Ma ei ütle, et nad kõik ühte parteisse kuuluvad. Aga neid on seal. Ja tegelikult see on väga suur väärtus, et nad seal on. Räägime natukene seos plaadist. Räägin veel natukene nendest asjadest, eks ju. Et tegelikult ma tahan öelda seda. Naivismi kohta on lõpetuseks, et et et jah, ajakirjanduses loetki poliitikud võtavad sõna ja ütlevad, et oo, me noh, et poliit riik peaks ikka olema selline ja selline siin kriisis nagu selle kriisi taustal või mida me räägime, et kriis on, eks ole, selle taustal räägitakse oht, poliitik peaks olema see siis inimesed kirjutavad oma arvamusi lehtedesse. Oh, poliitik peaks olema ikka hoopiski see ja see tulema inimestele lähemale ja nii ja siis sa saad ikkagi ometigi nagu pidevalt sõimama, eks ju. Et sa oledki tahtnud tulla lähedale ja tegelikult teedki seda. No ma võin ausalt öelda, et mina nagu teengi seda, mille eest ma siis sõimates on ajakirjanduses ja ja veel inimeste käest ka, milleks ma pean kuulma, eks ole, hommikul kui ma sõidan tööle Sky raadiosse, eks sellist asja, et ärge jumala eest poliitikasse minge, noored inimesed, seal räpane mäng, aga see ei pea olema räpane mäng. Et kui me nagu kõik eemale tõukama need inimesed, kes tõesti tahaksid tõesti ausalt südamega oma oma kodumaa eest seista, miks peab olema kõik nii üldistatud, miks need sõimata saama, eks. Et noh, hea küll, ma ei taha ennast naguniiviisi üldse üles tõsta. Ilmselt see võimulõhn, mis, mis rahva ninna jõuab. Kui sa annad, eks ole, sellele inimesele, kes on nagu tavaline inimene, nüüd ütleme niimoodi, et ta ei ole poliitik ja peab ennast ise, ma olen tavaline, minust ei sõltu midagi. Ta ütleb niimoodi endale, sõltub laotan, kui nüüd ütleme, annate sellele inimesele võimaluse, eks ole, võtta pangast võlgu ja ehitada omale maja, eks ole, seda ehitab endale uhke maja ja sellepärast, et noh, naabritel on ka, onju ja ma tahan olla ka, onju ja tegelikult ta jookseb nagu, ütleme ta sööb ennast täis, et siis ta võtab omale selle kihvti auto, onju, et natukene veel lehvitada ka ja nii, ja kui sa annad sellel inimesel võimu ka, kas ta läheb lolliks peast? Ta hakkabki tegema selliseid otsuseid tegelikult, mis on ainult nagu võimu ja ta oskab ka tõlgendada seda, mis nagu üleval toimub ainult läbi oma prisma, sellised, vot sellised just sellise võimuvõitluse prisma. Ja kui me nüüd mõtleme, kui palju neid arvamusi jõudnud, sest tegelikult ma küsiks nende inimeste käest ja üldse kõigi käest, kes te üldse olete ise. Kõik. Ma jäin mõtlema. Laamer muusika juurde räägime, kas sa Siiri Sisask aastal 2005 muusikaliselt rajoossaalsest natukene süda värisema selle jutu peale ka natukene? Noh, see on selline väga oluline teema, aga muusika Kes ma oskan, ma arvan, et, Kas see, kuidas sa plaate teed, oled aastate jooksul muutunud ka? Kui sa mõtled selle peale, kuidas viimast plaati tegid, võrreldes võib-olla üle-üle-eelmisega näiteks. Tead, ma arvan, et üldse väga suur õnn on, et sa saad üldse mingi plaadi teha Eestis. Et see on, see on noh, et, et ma olen öelnud ka mõnikord nagu teistele muusikutele ja, ja ise endamisi arutanud ka, et et noh, et kui sul on antud ülesanne ja sul on, sul on nähtud veel selline ekstra kingitus, et sa saad seda annet kellegagi jagada ja tuleb isegi publik, eks ju ja isegi naudib seda, et see on selline kingitus tegelikult, mis, mille üle tuleb väga tänulik olla ja, ja selle võrra nagu vastutus on minus ka alati kasvanud, et mida ma ütlen ja mida me ei ütle, eks ju. Mida ma ei ütle selles mõttes, et kas peab just alati olema mingisugune trend ees, mille järgi minna selleks, et nagu olla artist, et ei pea, ma arvan, et siin on täpselt sama asi, et sa nagu teed oma omi väärtusi ja püüad neid nagu nendest kinni hoida ja seda rada pidi minna. Aga noh, kui sul ei ole sellist seltskonda toetavat seltskonda kõrval juba vanadest aegadest ka, et noh, nagu toetaksid sinu edasiminekut ja ja noh, kuidas ma ütlen, et noh, näiteks kultuurkapital, eks ole, ja kõik muu, et et kus sa oled üksi ja ei ole ajapikku tekkinud seda seltskonda seal võrdlemisi raske ja sellepärast ma ütlen, et ongi õnn, et, et minusugune on saanud plaate välja anda. Et. Et noh, mul ei ole sellist oma bändi ja mul ei ole ka mingeid selliseid sissetöötatud sponsorluse suhteid, eks ju, kes nagu toetaks seda plaadi väljaandmist et minu jaoks on väga suur asi, et see viimane plaat sai tehtud No aga neid sidemeid ei ole, sponsorlus suhteid ma pean eelkõige silmas, see just annabki sellise loomingulise vabaduse. No küll, aga sa pead kinni maksma, eks ju, et sa sellega välja tuled. Et, et üks asi on see, et tõesti, et see looming nõuab aega, et minu jaoks on see viimase plaadi materjal mingi kahe või kolme aasta töö. Mõned lood on isegi veel varasemast perioodist, mida ma nagu uuesti üle ümber töödelnud ja ja nende laulude tekstid olen ma ka ise kirjutanud ja muusika ka ja tekstidega, niiet et ei tule kohe mõnikord on nii, et tuleb nagu veerand sellist luuletust tuleb ära ühekorraga, aga siis jääb kuskile taha panna mingisuguse filosoofilisi väga suure küsimuse taha toppama. Ja ma alati valmis seda vastust kohe saama ja see tuleb võib-olla poole aasta pärast, võib-olla aasta pärast seevastu pidevalt sisuliselt iga päev liikunud ja mõelnud, et mis see vastus on, eks liikunud oma mõtetes sinnapoole, et seda vastust saada. Vot see muusika, mis ma nüüd olen teinud viimasel plaadil, et see on selline raha väga tihe mõttetöö. Ja mõnes mõttes ma ei ole kunagi rahul nagu selle tulemusena lõpuks, et ma nagu on selline perfektsionist ka, et ma tahaksin bändil seda maksimaalset ja saundiliselt seda maksimaalselt maxima maksimaalselt head tulemust, mis nagu vastaks sellele sellele pikale loominguprotsessile. Aga noh, Eestis ei ole nagu seda on võimalik teha ka, et see vot see on nüüd see, mis võtab, eks ole, raha et, et stuudios nagu uuesti uuesti üles teha ja viimistleda, siin ei ole lihtsalt sellist võimalust ja siis ongi lõpuks nii, et need laulud tulevad välja sellisena nagu nad lauludena, lihtsalt vaata, et need on need laulud. Et tookord oli see sound selline, eks. Aga ma ise tahaksin tegelikult palju rohkemat. Ma olen arvanud, et saanud aru ka, et et Eesti on suhteliselt lühike lennuväli. Et nagu lähed, lähed võtad hoogu tiibadesse ei jõua nagu ikka ülestõus. Mõnikord on palju-palju rohkem, palju vähem, ka oled sammunud, hakkama, hakkab Bella plaadi tegemise peale. Balkani bändi paneb mikrofoni üles. Laulad. Jah, ongi nii ja noh, selle viimane plaadi selle viimase plaadi materjaliga ongi selline. Luuedsoniskivate Heureka oli seal sellel momendil kohal. Ja see ongi tähtsam. Et võib-olla ma noh, tund on võib-olla natuke selline ma ei tea, võib-olla veidike nagu valus, kibestunud ka natuke, eks ma olen ka muidugi ausalt öeldes, see ei ole üldse nagu olnud. Mõnikord tore. See protsess, eks ju, et noh, käia need sponsoreid otsimas ja saada neid eitavaid vastuseid sellepärast ka, et ma olen poliitik, eks siis. Või ei tohi, et sul on öeldud niimoodi, teades hiired. Teie poliitilised veendumused ei, ei võimalda veel teile kahjuks raha anda või, või sulle tundub endale, et sinu poliitiku tegevus on, on, on muutnud võib-olla sponsoritele probleemsemaks. See viimane variant oli õigem ja ja noh, ma ütlen ka viimasele plaadile ma ei leidnud ühtegi toetajat ja muidugi muidugi tavainimese jaoks, kes elab seda sellist tavaelu, eks ole, kes ei ole artisti, kes ei ole poliitik ja kes nagu loeb pidevalt neid selliseid kriitilisi märkusi nagu riigikogu palga suhtes, nendele tundub, et oled sellise rahapaja juures, mis sa seal nüüd virised, eks ole. Aga noh, põhimõtteliselt, et ma teen tööd ka ja ma teen tõesti tööd ka. Et ja noh, ja üks plaadi väljaandmine, see on, ma arvan, seal Mihkel teab väga hästi seda, kui kallis see on, eksju. Muidugi kallimaks läheb. Koolidesse valguse saamine ka odav ei ole vist. Kuidas selle valgsaagu valguskampaaniaga, seda ei meenuta keegi enam. No ja midagi, ma ikka aeg-ajalt. Ma arvan, plaadi välja. Ei, ei see yldse, need on kaks eri asja. Jah et et ma arvan, et noh, minul ei ole olnud mingiks prioriteediks, et seda meenutatakse. Et see on pigem olnud nagu sellepärast, et on olnud üks väga suur inimesi, kes on kui heast tahtest oma raha andnud, eks ju. Et nendel lastel oleks võimalus areneda ja paremini areneda, kui see on praegu olnud võimalik nendes pimedates klassiruumides, eks. Sest et me teame seda ka, et, et tõesti noh, ma olen omal kogemusel, võin väita seda, et noh, ma olen olnud, et koolis, kus oli selline pime, valgusime alati, tundsin nagu mind viitsinud kuulat kuidagi väsin ära ja ma ei taha ja seal on täitsa siukene soigumise tunne nagu, et noh, ei, ei jõua, kohalasid nagu miski värske asi. Et noh, tahaks tõesti, et seda valguses läks nii palju, et sellest ühest sõnast ühest lausest, mis jõuab kohale, et sellest sünniks mingi põld inimeses, see iva oleks nagu produktiivne. Ja et see võimalus tuleb anda, eks ju. Ja et need, need inimesed, kes on annetanud, need ongi selle võimaluse andnud ja ja sellepärast, ega me ei tea, kas vastukaja või kas praegu räägitakse. Me, võib-olla see vastukaja on hoopis teistsugune. 20 aasta pärast tuleb üks inimene kes ütleb, et mitte valguse pärast, kes ütleb, et minule jõudis vot üks lause seal koolis niimoodi kohale, et minust on saanud Albert Einstein, eks ju. Näiteks et siis on see juba väga suur võit ja me ei pea üldse seda rääkima, kas see oli nüüd valguse, mis aga see oli võimalus, see oli üks, üks, üks senine komponent sellest tervikust, mis selle tingis, tuleb loota, et selliseid inimesi on, kes tulevad, tulevad seda ütlema? Ei, mitte ütlema, ka nende kommentaaride olemas ongi. Ja see on juba suur asi ja seepärast me ei tea praegu, kuhu me oleme sellega üldse jõudnud ja mis on sellest asjast sündinud, see tuleb tulevikus, ma arvan. Sirvime nüüd meie vestluse lõpetuseks kuulame ühte lugu sinu sinu plaadi pealt sõnade kõige keerulisem osalejat valinud oma oma viimase albumi pealt lugu, mis, mis, mis sulle endale kõige rohkem meeldib, aga, aga ometi oleme me selle olukorra ees nad päeva. Mis laul saame, tahame kuulama. No see on selles mõttes kokkuvõtted, selle, see plaat algab selle looga. Ma lihtsalt loendada, kui luuletust alguses ja kogu see plaadimaterjal, mis lõpuks ikkagi jõuab sinnamaani välja, et valitsusele viimase loo siis see lugu algab, see plaat algab selle looga. Plaat lõpeb selle looga. Hommikupuu on selleni Aitäh sulle, Siiri Sisask, häid pühi, aitäh ja teile ka. See. Kes siis ka?