Tere eetrison portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari läteks on riigikogus toimuv arutelu tühjade meediakandjate maksustamise teemal. Kommentaari sädemeks aga Päevalehe artikkel tühja kasseti maksustamisest. Kes pole artiklit juhtunud lugema, siis ma ei tea, kas teen järgnevaga halba, kui kirjade allegoorilist, nõndanimetatud meloodiat, raadiokuulajale vahendan. Üha rohkem tundub, et igasugune tasuta kasutamine on piraatlus. Kahjuks ei tea, kes ja kust taolise teost lõivu kogub, aga luban poe kassas piima leiva eest makstes märkamatult 20 senti põrandale kukutada. Küll keegi selle endale saab ja maksangi õiendatud. Tulles nüüd piraatluse teema juurde tagasi, siis jääb arusaamatuks, millisest mustast viimast riivatuna käsitlevad autoreid ja esitajaid esindavad organisatsioonid kogu Eesti riigi kodanikkonda piraatidena. Nimelt peame kõik üheskoos ja igaüks eraldi piraatluse trahvi maksma. Põhjenduste sügavuse illustratsiooniks olgu lõik esitajate liidu esindaja väitest, et praegu saab ühele seadmele salvestada 15000 teost ehk Eesti Raadio kahe kuu muusikateoste mahu. No ja siis, kas ametnik tõesti arvab, et mõni kodanik täidaks oma seadme ostetud muusikaga? See teeks 180000 krooni eest muusikat, kui arvestada täna kehtivaid pala ostu hindasid? Ma ei julgeks nii kallist vara kaasaski kanda. Maailmas tehtud uuringud kinnitavad, et raha eest ostetud kraami on MP3-mängijatel siiski väga vähe, umbes mõne 1000 krooni eest. Ja siin asubki üks trikkidest, millega muusikatootjad muusika kuulajate pähe istuvad. Nimelt väidavad nad, et kõikide ülejäänud, et ütleme siis 175000 krooni mahus paladest on neil jäänud tasu saamata. Aga kas see on ikka nii? Moosekant saab nii palju tasu, kui mütsi koguneb kuulajatelt, kes peavad kogetut millegi vääriliseks. Ülejäänud möödakäijad kuulavad sama muusikat, nad jäävad isegi korraks seisma ja lähevad edasi krossigi loovutamata. Isegi kui lugu meeldis, aga hetkeolukorras oli selle väärtus olematu. See tähendab, et muusikal ja loomingul üldiselt pole kogu aeg ega kõikide inimeste jaoks sama väärtus. Enamus ajast on see väärtusetu. Ka siis, kui pala lebab kusagil kõvakettasügavuses, kuhu see sattus pärast esimest kuulamist näiteks raadios, sest kõik inimesed on korilased ja kõik tühjad sahtlid on millegagi täidetud. Kontrollige seda kodus järele. Uuringud kinnitavad, et absoluutse enamuse muusikapalade osaks ongi olla saadud kuuldud vaid üks ja ainumas kord. MP3-mängijate mäluseadmetel olevatest lugudest on absoluutne enamus, seetõttu väärtusetud neid ei kuulata. Ja loomulikult ei maksta selle eest ka raha. Miks peaks väärtusetu koopiast kellelegi lõivu maksma verivärske uuring, mille viis läbi maailma esimese, kolme-nelja õigusteaduste tippkeskuse hulka kuuluv harva kloos kuul, täpsemalt selle Bergmani interneti ühiskonnakeskus siis nende järeldus on, et ühelt muusika kuulajalt teisele antud soovitus, mis käib tihti koos MP3-formaadis muusikaga on kasulik kogu muusikatööstusele. See on võimalus muusiku ja tema muusikaväärtuse tõstmiseks kuulajate hulgas. Aga väärtus on see, mille eest makstakse. Ka varasemad uuringud on näidanud, et failivahetajad ostavad osa muusikast ning kõige üllatavam on kogu loo juures see, et hoolimata piraatlust soosiva tehnoloogia ja palju vahetuste mahtude kasvust on muusika läbini pidevalt suurenenud. Kogu antud loom sisuks on tegelikult see, et raha ei saa moosekant, vaid teda esindavad kaitsjad. Nemad kasvavad teiste loomingu arvelt suuremaks, kuni piirini, kus kiputakse poliitikasse. Ja seejärel saabub poliitiline majandus, nagu seda antud juhul võimegi tunnistad.