Ööülikool. Elujulgust ja armastust ja pühendumist vajab maailm praegu kõige rohkem. Selline julgus elujulgus oli Alliksaares. Ei koole. Kirjanik Viivi Luik kõneleb teemal kuldne kroon. Kuulame Artur Alliksaare ja Paul-Eerik Rummo luulet. Saade on salvestatud Arvo Pärdi keskuses. Ja loen tema luuletusi ka, aga ma ei räägi temast mitte juhuslikult vaid sellepärast, et ma arvan, et praegusel ajal kus valitseb ahnus ja omakasu ja võimuhimu on hädavajalik rääkida asjadest mis tuletavad meelde tõearmastuse omakasupüüdmatu, see ja kõik need muud õilsa Taised ja Alliksaare elu tõestab seda, et kõik on võimalik ja luua on alati võimalik, isegi kui tingimused on täiesti võimatud. Ja ma alustan Alliksaar luuletusega, mille pealkiri on kahe ääretuse vahel. Merel, ihalen kallast ja kaldal merd pimedast surmavallast läbi viib mõtetelenud. Tuul aina puhub ja puhub, aimandas ise end nägevat päevades, kuhu õisi on varisenud. See on Alliksaarele väga iseloomulik, see luuletus. Selles on juttu vastandlikkusest, inimese kahest poolusest, mis on meis igaühes mere lihan, kallas ja kaldal merd. See on meis kõigis, aga Alliksaar on seda täiesti täpselt briljantselt väljendanud. Ja Alliksaare elu on tegelikult seotud suure inimeseks olemise saladusega. Et Alliksaar oli küll elav inimene, ta liikus 43 aastat Eestis teiste inimeste seas 40 kolmeaastaselt suri. Kuid tema elust tegelikult teatakse väga vähe. Tema elus on aegu, mille kohta tegelikult siiamaani kellelgi ei ole selgust, kus ta nendel aastatel viibis ja mida ta tegi. Ja ta on ka ise nende aastate kohta andnud vastuolulisi seletusi. Näiteks üks aasta aasta 40 kuni 41 sügisest sügiseni ongi tema elus üks teadmata koht. Ja seda on hiljemgi olnud ja üldiselt tema elu oli pühendatud täielikult luulele ja oma luuletused kirjutas ta no täiesti võimatutes tingimustes. Ta oli vangis 53.-st aastast ta arreteeriti ja ta sattus esimestel vangla aastatel või vangilaagri aastatel sattus ta kriminaalide hulka, nii et ta ei kannatanud seda välja. Ja ta tegi enda kohta niisuguse täiesti noh, enese tapjaliku avalduse, et teda viidaks poliitvangide hulka. Ta tunnistas selles avalduses, et ta on olnud Saksa sõjaväes. Et ta on olnud seal nendel samadel põhjustel, mille pärast olid väga paljud Eesti noored mehed Saksa sõjaväes Eesti vabaduse nimel. No ja siis talle muidugi siis määrati juba kõrgem karistus 25 pluss viis. Aga siis ajad muutusid ja ta sai sealt vangilaagrist vabaks 50.-te teisel poolel. Ja peale seda elasta puruvaesena Tartus ja kirjutas need luuletused, mis kuuluvad tegelikult Euroopa luule parimate luuletuste hulka. Kui need oleks tõlgitud, oleks Alliksaar maailmakuulus luuletaja. Jaa, Alliksaart olen ma ise näinud, ta oli mu sõber kunagi ainult kaks aastat seepärast, et kuskil aastast 64 kuni 66, sest 66. aastal ta juba suri. Alliksaareelus oli üks suur armastusluule ja selle sisse mahtus ka tema armastus Linda Alliksaare vastu. Ja allikas saarest on nii erinevaid arvamusi, nagu teda ei olekski ühe inimesena olemas olnud vaid nagu oleks olnud nii palju alliksaari, kui palju oli neid, kes teda tundsid. Minu meelest oli Alliksaar seda tüüpi inimene nagu vahel vene ja prantsuse kirjanduses räägitakse vaeseks jäänud aadlikest. Alliksaar oli ühelt poolt väga eluvõõras inimene ja teiselt poolt väga sügav inimene. Tal oli omadus tantsida kuristiku kohal, nii nagu Alver ühes oma luuletuses kirjutab. See tähendab, et temas oli ühte teatavat liiki rõõmsat muretust. Kuid see ei olnud mitte kergemeelne ega pealiskaudne muretus, vaid see oli selle inimese muretus, kes teab, et niikuinii tuleb surra. Igaüks sureb. Aga et mis see ikka teeb? Selline julgus elujulgus oli Alliksaares. Ja seda meelde tuletada on praegusel ajal hirmus tähtis hädavajalik sest et elujulgust ja armastust ja pühendumist vajab maailm praegu kõige rohkem. Mida ma selle all mõtlesin, kui ma ütlesin, et Alliksaare elu oli nagu tants kuristiku kohal? Ma mõtlen seda, et Alliksaar oskas iga hetke üle rõõmustada, kus vähegi midagi rõõmustamist väärivat oli. Ta ei nurisenud, kuigi temal oleks olnud võib-olla kõige rohkem põhjust nuriseda. Kuna ta noorus oli möödunud Nõukogude Liidu vangilaagris ja sealt tagasi tuli ta juba haigena. Ja ta teadis, et ta elu jääb lühikeseks. Ta ise teadis seda väga hästi ja sellest hoolimata rõõmus tõsta kõige üle, mis oli talle oluline näiteks luuletus tööle Alliksaar võis tundide kaupa lugeda näiteks Rilket sellepärast et ta armastas seda. Ja mispärast tänase õhtu nimi on kuldne kroon. Sellepärast et kunagi see oli vist Andres Ehin, kes ütles, et kuuekümnendates aastates ei olnud midagi muud kuldset kui ainult kroon põlatud poeedi peas. Ja Alliksaar oli siis põlatud poeet, kuna ta oli tõesti põlatud tema luuletusi avaldatud tema eluajal võib-olla üks luuletus kuskil ja mis mõttes põlatud? Põlatud sellepärast, et ta oli nõukogude vangilaagris istunud, tema minevik ei olnud sobiv sellesse aega. Ja tema luuletused ei olnud samuti sobivad, sest ta luuletas täpselt nii nagu ta seda õigeks pidas ja ei teinud ühtki mööndust. Ja noh, oma elus ta samuti ei teinud ühtki mööndust, vaid ta rääkis ikka asjadest nii nagu need on. Ta rääkis ikka tõtt ja sellepärast ta kannatas ka tihti ja tema luuletusi avaldatud. Ja tal oli isegi keeld minna ülikooli kohvikusse või Tartu kirjanduse majja. Teda ei lastud sinna sisse. Sest ta ütles inimestele ikka tõepoolest tõtt näkku ja kui oli tegemist mõne viletsa luuletaja, siis ta ka ütles, et ta on vilets luuletaja, mitte et ta sellega oleks tahtnud inimest solvata, ta ei võtnud seda üldse isiklikult, vaid tema meelest oli õige öelda asju otse välja. Aga ta tegi seda väga säravalt väga elegantselt. Alliksaar oligi väga elegantne inimene ja see tartu ümbrus ei sobinud temale mitte üks põrm, kuigi ta oli mõistetud seal elu lõpuni elama. Kuna tema oleks olnud niisugune suurte linnade ja kohvikute ja niisuguste maailmamõõtmetes seltskondade inimene. Ja ta oligi. Me teame, et ta oli väga suur kirjanik, ainult et siis ei öelnud seda keegi, ainult väike kitsas ringsõprade ring tunnistas seda. Ja ma loeksin neid ette, mõningate Alliksaare luuletused. Võib-olla enamus teist teab neid niikuinii, aga ei ole kunagi liigluulet lugeda ja luulet meelde tuletada. Luulevaesel ajal. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra ja armutakse pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks. Kõrbolen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu. Nii kaugel eta veenima ei jõua. Ja põdema jään, janu, võikaid vaevu sanhaavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimat. Tulepingel ja puudutab bet Franz Kafka, lugedes Sa veenad marru sukelduma laeva. Surm heliseb kui muusikaetüüd. Öökaldal keegi valvet algab, aeva kõõlsõnad suus ja ihul võõrad riid. Sa oled igatsuse hiigelvõpe, piir, mille tagahing on hirmus tumm. Seal tajub Paikuda, kus ükskord lõpeb hõõghetki laulma pannud lennu lumm. Sa oled karje, vaiksest viigis, alust, kus vigastatud unelm ravib end ja toibub pettumuste piigi valust, et meenuks taastoota argu ununenud kuid ammugi siin paaritanud paine mis seest on ängistav ja väljast umbtuul tõukab sind Sappolitud, kui laine üks suundadest on õige. Aga kumb? Ja kes ja kus ja milleks, millal piinu su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind? Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu ja süda. See on vilgukivist linn. Sünkrooni mõte kustub kiirgu, püha. Ja tulevik on sinu jälgi täis. Sind sunnib taide kirg. See kirg on püha, saab suureks kesta nimel hälbi käis. Asüüliunne hingab sinu virgus, Su sügavuste udust kõrguv kõrv. Tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus ja põrgut hõlmitsema panev põrm. Sus, sünge hellus, laiu pile, taeva ürgüksildast, ulukite iid, mis kaunilt kannab needust vabalt, vaeva ja vapralt väsimust ja sunnilt siid. Mis saab sellest loomuse valust munedes ilmile vaatus, valguse vabise voog? Ikka millegi kaotus viib hommik, mis õhtu toob. Nüüd mõistan ma sambliku juttu pimedaid katuseil. Nüüd usun ma ämbliku nutukärbeste matuseil ma lõpmata kaugele Loovin sest öö on nii Merine mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev. Kus leida võiks elule alust vabade naeratust, mis saab sellest laulude valust, tuultele kaevatust, üksteisesse, Segija hälbi, kajad on sattunud? Ei laineissa säilida jälgi, rajad on mattunud. Sa möödud ja iial ei möödu, sa lähed ja ometi jääd. Kõik mõisted on sõnadeks löödud ja palavalt läituvad jääd. Surinnad on rannad, on linnad, et sadamais joobuda, pean tasuma rõõmude hinnad ja ehmudes loobuma. Ma lõpmata sügavalt riivin, sest töö on nii raiune. On sulgumas riimide riivid. Me vaikusse hajume, kus leida võiks ilule alust julgete naeratust, mis saab sellest igatsus valust, tuultele, laenatust Sa möödud ja iial ei möödu. Sarutad, ja ometi jääd. Kõik sõnad on kildudeks löödud ja heledalt loidavad, jääd, sõõm puhkust su südamel saarel. Üks armunud hirmunud viiv siis jälle mind tiibade kaarel suur, tume ja tundmatu viib. Ma lõpmata kõrgele, viskun. Sest töö on nii kohutav. Saab otsa muljus, pisku kuid oht on nii kohustav. Kus leida võiks võlule alust tarkade naeratust. Mis saab sellest kirgede valust, tuulte poolt vaenatust? Sa möödud ja iial ei möödu. Sa kaod, aga ometi jääd. Kõik mõõtmed on mõttetuks löödud ja lummavalt lõõmavad jääd. Nüüd mõistan ma sambliku juttu kivide palgetel ja hingede andumis ruttu tähtedel kalgetel. Munede vahele jaotus, valguse värisev voogpäevik on millegi kaotus. Viib õhtu, mis hommik toob? Suitsuseal on need tungalterad nälja, Väiad, aja hõng, gurma Koonlad, surmakerad hargneb ürgne elulõng, kelle hõisked, kelle karjed, kelle hala, kelle trall tulvab tuska, voogab. Meie hõlju hall on uduvall, paljut tähed valjud. Tähed kurvad õied õnnepuul. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Peatumatu põhjatuul. Kadal palu madal taevas, tukkuv nukker päikene, umbne õhk. Tuvargses vaevas lauka rooste, läikene. Aate uned, tunde põuad. Südant ründav tumedus. Kas Saloita toita jõuad virmaliste kommendus? Kustumatut, virvatähed, valuõied, elupuul. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Lõppematu läänetuul. Peie peiud, vere pulmad, Salvavad ja salgavad. Ammu surnuks peetud ulmad, kuskil jälle algavad. Mällu alla taude haudu. Nagu rahet krabiseb. Hinge kaudu kannad raudu. Mõttehäälsus vabiseb ulma tähed, julmad tähed, surmaõied, elupuul. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Irutaja idatuul. Meie soisust, meie paesust, sõjaratsut sõidavad meie nõrkust, meie vaesust iialgi ei võida, nad meist on suurem, neist on suurem selle mullasaatus siin. Laante laius. Visad juured, puhkemise püha piin, tähed, tühjus, jälle tähed, elu, õied, surmapuul. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Leevendaja lõunatuul. Jätkab Viivi Luik. Alliksaare kohta tahaks veel öelda ühe sõna ja see sõna on julgus. Alliksaar oli julge inimene. Aga Ta oli ka tõlkija, ta tõlkis suurepäraselt Esseeninit ja kuigi tal oli ilmumiskeeld sellest hoolimata kadunud August Sang, kes oli ise ka hea luuletaja ja väga hea tõlkija suutis kuidagi augu pähe rääkida kirjastuses, et nad tõesti avaldasid Alliksaar tõlkes Jessenini luuletused ja sinna juurde ka kirjutasid, et seal Alliksaar tõlgitud ja ma loen ka ühe Jessenini luuletuse Alliksaar tõlkes. Elupettus on, mis kestab päevast päeva, sellest ongi tingitud võim eta oma raske karmi käega võlusõnu kirjutada võib. Ütlen alati, kui silmad sulen, oh, et ikka, mis keerutaks. Elu pettus on, kuid temast tulev rõõm teeb vahel vale ilusaks. Pöördu näoga vastu taevast, IZ küsi kuulk, ta, sinu saatus teab. Taltu surelik on palju liigset, mida tõdeda ei ole hea. Toome helbed tuisk on nagu sõba kattes kõik, mis tunduks tõlkana. Siis kui reedavad su ebasõbrad, juhuarmukesed hülgavad, hellita kui südant, õrnad kõned või kui nuga löögu, kuri keel. Olen juba pikad aastad, mõned valmis kõigeks, mis mind ootab eel. Külm on kõrge taeva hele sära tähelõmmat rinnas, lahtusid, keda armastasin, läksid ära. Kõige lähemadki lahkusid naeratades vaatan ehatul kuigi jälitab mind, vaen ja laim. Tänulikuks maailm, jään ma sulle kõige eest, mis sinu käest ma sain. Ta on tõesti olnud suurepärane tõlkija, sest see luuletus on niisugune, nagu see oleks võinud olla eesti keeles kirjutatud, siin ei ole märgata, et see on tõlgitud. Ja Alliksaare juurest jõuan ühe teise luuletaja juurde kellest viimasel ajal ei ole kuigi palju räägitud. Aga kes oli Eesti sõjajärgse luuleuuendaja ja ka alliksaare kitsa sõpraderingi liige ja kes 80.-te lõpus siis nõudis KGB arhiividest välja toimikut Alliksaare kohta ja jõudis selgusele vähemalt selles, et ta iseenda peale kirjutas peale kaebuse, et talle antaks poliitvangi staatus. Nii et Paul-Eerik on ka Alliksaarega seotud ja mingis mõttes on Alliksaar ka tema õpetaja ja Paul Eerikust, ma rääkisin juba talvel ükskord Tammsaare muuseumis. Ja sellega, mida ma rääkisin, sain ma ka ise natuke rohkem selgust tema olemuses vähemalt enda jaoks. Ja siis tekkisid mulle Paul Eerikuga seoses kohe kaks kujundit, nuga ja kirves. Ja mis pärast seda ütlevad tema luuletused rohkem kui see, mida ma siin seletada suudan. Aga Paul-Eerik on samuti vastuoluline luuletaja ja tal on üks luuletus, mille põhjal ma seda ütlesin, et kirves on üks märksõna ja nuga samuti. Aga ma loen selle luuletuse näiteks, miks ma seda räägin? Alguses nuga ja pärast kirves. See on üks luuletus, mis minu meelest avab Paul-Eeriku luuletaja olemuse. Olla maastik, olla maastik, suurejooneline. Vortel kuuseladvus kobrutamas, käbid, maastik, lumivalge tuulejälje sooneline, olla maastik, üllas maastik, mida läbib jõgi. Samas jäebel laste Summi, kandes karussellitavaid üle meeliquina. Samas tammi hangest roheliselt langedes lausvees seelikutena veelinikuina olla maastik, millel vana villaveski pisitasa pöörab Põlli ise tasa, vappub. Igavesest ajast igavesti. Maastik nälginud varestele kisendada. Maastik, hundiöine, maastik, päikseeelne maastik, keerutada karusselli, võlli, kanda tähetorni, kanda klaasiat võlvi, olla maastik, olla maastik, suuremeelne. Pisilinnamuuseumi seinal lamades kiirgav maastik ümber tuhmunud raami randid, mündid, kondid pleegivat, vitriini lavades. Haigutavad lontis ekskursandid olla olles teades, et ei leita eales, sõnas sulle nimeks teades, et ei saagi seda leida eales. Olla maastik lumevalgust heita, olla maastik, hoida tuisujärgset rahu, kuni keegi, kellele mahu rindu, tema süda tuiskab üle toa äiga Blouendis loa. Ja siin on nüüd see täielik niisugune vastuolulises, mis oli juba Alliks saarel, seesama mere lihalin kallast, kaldal, merd, siin on see, et keegi on ühtlasi nii maastik kui ka see nuga, mis maastikusse lüüakse. Ja see on väga seotud ka sellesama inimeseks olemisega, millest valiksaare puhul rääkisin see vastuolu see igatsus rahu ja vaikuse järele, igatsus seda purustada. Samas. Ja see on Paul-Eerikule olnud hästi omane see igatsus rahu ja helguse järele ja samas see tumedam pool see soov seda purustada ja ahelatest ennast lahti rebida, raamidest lahti rebida, seal meis igaühes loomulikult ühes vähem teises, rohkem kusagil sügavas sees on ikka see soov, et ennast oma raamidest lahti rebida. Ja Paul-Eerik, nagu ma ütlesin, andis 60.-te aastate eesti keelele uue elu. See oli see aeg, kus kõik olid juba selles Nõukogude Eestis lootuse kaotanud, paremad luuletajad olid kas tapetud või lahkunud, põgenenud välismaale. Kõik oli nii kitsas ja lootusetu, aga keelega on ju teatavasti see asi, et kui teatud ajavahemike järel ei tule luuletajaid, inimesi, kes kõik need igituttavad ja vanad tunded uuesti sõnastavad oma põlvkonna keeles. Kui neid inimesi ei ole, siis keel hakkab hääbuma, kaob ära, see ei eruta enam kedagi. Aga Paul-Eerik oli üks just nendest oma põlvkonna inimestest, kes andis eesti keelele uue jõu ja sellega kogu rahvale uue lootuse. Ja kui ta neid natuke tänamatult on kõrvale jäänud, see suur luuletaja siis see ei tee midagi, sest tema luuletused on meil olemas ja need võivad igal ajal uuesti meelde tulla ja uusi luuletajaid innustada. Ja võib-olla praegusel ajal praeguse luule vaenulikul ajal võib-olla ongi kõige rohkem vaja, et eesti keel saaks uue hingamise ja sellega annaks ta rahvale midagi, mis praegu võib-olla puudub. Luule on alati alati aus, kui luule on suur, kui ta tõesti meile midagi ütleb, siis ta on aus ja kirglik. See ei saagi teisiti olla. Ja kui ühiskonnas on puudu aususest ja kirest ja pühendumisest siis on ühiskond haige ja me peame nüüd ootama ja lootma, sest lootust ei sa kunagi kaotada. Et see, meie keel saab uuesti meile tähtsaks. Aga tähtsaks saab ta saada ainult siis, kui mõni uue põlvkonna inimene selle tähtsaks tee jälle. Ja vot see pikk seletus oligi selle jaoks, et ütelda, kui oluline oli kogu meie rahvale Paul-Eeriku olemasolu sellel ajal. Ja siin ma nüüd loeksin temalt ka mõned luuletused. Üks tema noorepõlve luuletus, mis oli väga oluline märgiline luuletus omas ajas on Hamleti laulud esimene. Ja Paul-Eerik kirjutas luuletuse vist, kui ta oli kas 20 või 21. Meri tõmbus endasse, on mõõn, luitel koltuv tormivahus, õõne, kuule mis seal kaha piilides pahaendeliselt hiilides. Lõikehein, oh, sõber, lõikehein. Ning mäe kõrval seisab pilvesein. Hirm on, järsku viirastub, ennäe laps, kes lõikeintes lõhub, käearmastajapaar, kes kartmata jookseb rannal jalad katmata jalad katmata ja soontes tuulevein. Lõikehein, sõber, lõikehein. Jäta, jäta lakka alamast, ühtki pole rannal näha, last, kumbki pole paljajalu meist. Miks ei lahku siiski valumeist? Lõikeheinad jäigalt, Kahavad, kõik, kes lapseks jääda tahavad, lootuses, et pilv, see suurija must eal ei riiva nende armastust. Kõik need viivuks minus kohtusid. Viivuks nägin nende ohtusid. Viivuks taevaga läks segi maa. Viivuks mõistsin enam, ma ei saa seista, kõhk veel vaiki seal, kus peaks halva lihtsalt kisendama heaks. Lõikehein, oh, sõber lõikehein. Ning me kõrval seisab pilvesein luitel koltuv tormivahus, sõõn. Meri tõmbus endasse, on mõõn. Päikese loojaksaid tõrvaks vaikseks sai tuule nuuks. Lill sai kuulavaks kõrvaks. Taevas sai rääkivaks suuks. Ta rääkis helkivaid pilvi ja puhkevad tähepuud tuulaga salaja pilliv rääkis midagi muud. Ta rääkis tasa, et seda, kellel on varuks nutt, ei tulegi haletseda. Mis päästab üks kass, õiglik jutt. Ja siiski, et seda, kes lamab jalaga lüüa ei või ja möödudes nõndasama käega leia ei või. Jäika, kes peatub ja paitab, see ärgu lootku Keaal. Eteista sellega aitab. Oh ei, ei, ilma peal. Mis peab ja mida ei tohi? Ei tehase rääkija tuul. Ta jutt on kõikuv, kohin, ta õõtsub tähepuul, õõtsub vaevu ja vargsi. Kuid helgid muudab ka see ja rappuvad taevavankrid. Ja põrub taevane tee. Tähepuu juure, ligi saab hommiku, jahe saag. Õhuks saab kindel lagi, mis sellest kõigest küll saab. Jah, ma nägin lumevalgust ükskord, kui ma polnud laps ning kirjantseda valgust ükski langevarju Faps ilma pervest, ilma perve läbi päeva, läbi öö, hirmuäratavalt terve, läbi päeva läbi öö? Jah, ei, kirjand lumevalgust ükski langevarjuaps. Ning ma nägin seda valgust, sellest saati olen laps. Silm, mis lumevalgust vahtinud. See saab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud, see saab lapseks imejaks. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida kui proovindast. Ning kõik rajad, mis ka valin kaugemale toovatast. Ja siis üks paar rida ühest luuletusest, kus nüüd tuleb mängu kirves, millest ma alguses rääkisin. Need on kolm rida, need on ühest pikemast luuletusest kuid minu meelest hästi olulised. Paul Eerikust rääkides. Ja need read on järgmised. Ikka keelt pidi külmas rauas kinni emakeelt pidi kirves. Ja kes ei tea, sellele võib seletuseks öelda, et kui pakase ilmaga panna keel vastu külma metalli just kirvest, see oli vanasti niisugune koolipoiste nali, et nad ütlesid, et katsu keelega kirvest nendele, kes ei teadnud, siis keel jääb kirve külge kinni ja see on hästi valus. Ja kui Paul-Eerik ütleb, et keelt pidi külmas rauas kinni emakeelt pidi kirves siis tunnistab ta sellega, et kui siduv on see meie väike keel. Ja kui valus see võib mõnikord olla selle keele kaudu olla kinni, noh, selle rahva väiksuses saatuses, kõiges selles. Ja see on täpselt seesama, mida Alliksaar ütles ühes luuletuses hinge kaudu kannad raudu. Sest olla väikses keeles suur luuletaja, on täpselt seesama, mis olla. Keelt pidi kirves kinni ja sellepärast ma siis ütlesingi, et Paul-Eeriku, need kaks määravat kujundit tema olemuse võtmed on kirves ja nuga. Ja Paul-Eerik on ka tõlkija, ta praegu just tõlgib Paavo Aaviku luuletusi eesti keelde ja varsti need ilmuvad. Aga ta on neid ka juba varem tõlkinud ja loeksin siin hea meelega paar Paul-Eeriku tõlget soome luuletaja Paavo Aavikust, kes oli Soomes ka väga tuntud rahvusvaheliselt kuulus luuletaja ja igati selle staatuse ära teeninud. Kuhu me lõppene, kuhu me lõppene, otsekui väsinud loomad halastuse orgudesse, ilma jumalata, ilma jumalaid, kust me tuleme mererõõmust otsekui meri alguses tuli olemata meri kellelegi kutsumata mererõõmust mererõõmust. Raamatud jäävad, kui rändan ma linn maailmast, raamatud, rännul, tülikad on aadressita, kirjad, tuul rebib ja kui raamat on loetud, siis ta lehed on lehed. Millest hääl meist tuleb. Mis on silmis? Kõne voolab voolavas maailmas, kõne voolab voolavas maailmas ja sul tuleb teada ise peaaegu kõik. Ja lõpetuseks siis üks pikem tõlget Paavo Aavikust. Kui aga kordamine muudab meid tummaks, kuidas võime püsida vaikimata? Kuidas võime püsida vaikimata, kui tõeks saab, et luule ei ole midagi. Seega ma eelistan mööduvat sugupõlve, kirjutasime valmis oma luule ja vaikime, kuulake, on trummide aeg. Aeg, trummide on, trummipõrin, on hääl ainult siis, kui on kume tummus enne trumme. Pelk pimedus, mis kanna häält, kaks, ei seitse korda on siit mustrügement kogutud mustade lippude alla. See pole sama. Siita koguti, aga see sünnib nüüd ja vaid seekordne trummide hääl on see, on aeg, enne on aeg enne surma ja enne kui puud õidele võtt on trummide aeg. Nii ka see kuldne aastakümme on alanud ja läheb looja. Vähene sõprus saab otsa, kuld vahetub, rauaks. Raske on märg taevas, maa on kerge, siin maa on kerge, kerge on maa märg, selle poisi pääl. Paljas Juuski on kuusemetsaga ühte väärt. Hääl kostab maast nagu juure hääl, mida tõstetakse maast. Luule. Oh, luule on ainus mu sünnimaa Temastma kõnelen tema mu armastatu, kes laulus puhkeb kuid igatsen ka iseennast ja sinna, kus olen seal on tühi maa, see ning lillede keskel. Oh, ma igatsen muutumised, jätta ja seista seal, kus olen. Hing, on tühi maa. Nii viljeldud, et ei kasva. Meid on 12 meest, kellest üks on vaid pool meest ja üks meist on vaid käed oma püssi ümber. Me poole kujused, hakkame marssima ja marsime hämaras. Nüüd kui meie puuduvad varjud, ei hüüa maast. Nähke meid seismas päevalillede keskel, hämara keskel lillede keskel, mustade murdunute, nähke meid kahtteist tühja kohta. Seal, kus me seisame lillede keskel. Kirjanik Viivi Luik kõneles teemal kuldne kroon. Kuulsime Artur Alliksaare ja Paul-Eerik Rummo luulet. Muusika, chet, päikeri, ool, nõust, plii. Ööülikool tänab Arvo Pärdi keskuse pere. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2020.