Koole. Täna on raadioülikoolis kaksiklaeng. Külas on matemaatika ja informaatika Leo Võhandu ja kunstnik Peeter Laurits alustab Leo Võhandu teemal inimkonna tulevik. Inimesi tulevikus seal on väga filosoofiline, tõsine teema, mida üks matemaatik mingil juhul lahata ei jõua. Siis ma hakkasin ka natuke vaatama ringi, et mis selle asjaga saab, leidsin enda üllatuseks ühe väga ilusa autori eestlastest autorid, kes on kirjutanud väga palju kliimast, Belgia kõva jutt, kliima, soojenemisest, uputusest ja kõigest muust. Aga kogu meie elu on ju tegelikult käinud jääaegade aukudes ja praegu oleme ühes järjekordses jääajaaugus. Veel 8000 aastat tagasi umbes oli Eesti ja ega kõik kaetud siin ja inimesi siin ei olnud, me alles tulime kuskilt, kus igalt poolt kokku kogunesime, sest meie riiki ei üritata ainult praegu mitmelt poolt migreerida, vaid juba mitu 1000 aastat tagasi tuldi küll ida poolt lõuna poolt ja lääne poolt igalt poolt tulid siia kokku ja nii me siis siin oleme praegu selle autor võib-olla mõni jätab endale meelde, on, panin teda esimest korda, nägin seda siin paar päeva tagasi. Nimi on Heldur haak, see on üks 75 aastane härrasmees, kes on kirjutanud, kui ta internetist vaatate seda eestikeelsest, siis on kirjutanud kliima soojenemisest väga ilusa loo ja üldse kliimast ja kliimaasjadest. Me teame seda, et ilmaennustamine on raske asi, igaüks näeb, kuidas selle ilmaennustamisega lugu on. Ja professor Sirje Keevallik ütleb isegi, et kõik, kes väidavad, et nad suudavad üle kahe nädala ette ennustada, on tegelikult soolapuhujad seal tema väljend, mitte minu väljend. Nii et kui professor nii ütleb, siis ilmselt ka niimoodi on. Seda võib siis uskuda. Aga kliima ennustamine ilmselt veel raskem, kui juba ilm üle kahe nädala hästi ei taha minna. Sest kliima liigub meil paratamatult koos jääaja tuleku ja minekuga. Praegu on hirmed, kui tuleb suur sulamine, nagu Gröönimaal juba tulevad vanad ameerika jääalused sõjalaagrid välja ja lennuväljad ja lennuangaarid. Pilte on juba siin internetis ka näha olnud, see tegelikult tõstab meie veetaset meie merest tsirka pool meetrit, Pärnus uputused, isegi poolteist meetrit näete, midagi ei juhtu ära, jobu kui veidi veel ümber kolida, siis on asi kõik sellega korras. Niimoodi, aga nüüd viimane, jää lõpp, tsirka oligi siis 800200 umbes siis toimus Põhja-Euroopas just väga märgata kliima jahenemine. Ja pärast seda on nüüd praegune pöörleva maakera ookeanide vooluste režiim tegelikult kogu meie kliima määratakse ookeanide voorusteks ning kui te vaatate, et maakera geofüüsikalisi pilte, siis seal te näete neid tõmbejooni ja mõjujooni kõiki peal, umbes nagu magnet joonigi. Ja tegelikult need on, mis määravad, võtame kas või Inglismaa, Inglismaa põhjaosaga oleme ühel kõrgusel, aga seal on hea soe kliima, seal ma mäletan, kui Glasgow's jaanuarist tuli viis sentimeetrit lund, siis oli linn täielikus paanikas, koolid suleti, pangad suleti, täielik looduskatastroof, viie sentimeetriga. Tulin sealt koju, siin oli 30 sentimeetrit ükski nõrgellelgi liikunud, nii et mitte midagi täpselt sama laius, nii et see näitab, milline on golfihoovuse ja ookeanivoogude suur mõju. Millal järgmine jääaeg tuleb, see on kaunis kindlalt teada Väikse eksimise võimalusega tsirka 50000 aasta pärast ja varem tuleb just siis, kui me selle CO2 õhkulaskmise ära lõpetame, siis tuleb jääaeg varem ka, nii et meid seal enam ei huvita. Ilmselt see asi. Teema on tõesti, ma ütleksin nii eestlasi kui maailma aspektist väga oluline. Ma võtsin paar arvu kaasa kodust, et asi selgemaks saada. Juttu on Empist. Tõstke käed, kes teadis Empon. Empon, elektromagnetiline impulss või löök või magnettorm. Päike kiirgab neid hirmsa jõuga välja kogu aeg. Ja nad on maad tabanud. Nimelt enne, kui toimus maailma elektrifitseerimine klassikalist Nõukogude terminid, siis juhtus aastal, ma panin selle aastaga kirjas helist, 1859. Oli olemas juba merealune kaabel Euroopa ja Ameerika vahel, mis Mandreid ühenduse, millega sai siis teateid edasi saata. Ja üks selline magnet torm lõi Atlandi ookeani põhjas kogu selle telegraafivärgi õpi, nii et tuli kõik taastada. Jumala õnn, et mujal elektrit ei olnud, muidu oleks olnud kogu maakera pime juba sel ajal. Näete nii, et see asi on juba juhtunud. Nii, teiseks juhtus 1989 vist oli jah, Glebeckis Kanadasse juhtus samasugune pauk, aga nendel oli väiksem purakas ja selle ainult ühe provintsi Nozekveebekkel muidugi meiega võrreldes tohutu suur, aga lõi selle pimedaks. Otsad ulatusid isegi veel USA-s välja ja alles 2013 oli viimane lugu, kus väga suur elektritaoline magnettorm läbis maakera orbiiti, kui ta ümber päikese tiirleb niimoodi, et maakera jõudis samasse punkti, kus elektritorm oli ja möllas kaks nädalat hiljem. Meie õnneks rikuti küll ära igasugused raadioühendused ja side katkes ka mingil määral, aga no see oli kõik järellainetus, ainult. Nii et need asjad ei ole sugugi nii, et ainult kirjanduslikud, vaid on ikkagi päris tõsised. Ja nende peale peab ka tulevikus mõtlema, sest praegu on ilmne, et ma nagu kindel, et USA ja, ja Venemaa mõlemad on vapralt töötanud selles suunas, et siuke emp käima panna. Ja kurjad keeled räägivad, et Põhja-Koreal on see relv olemas. Nii et see asi on väga tõsine. Mul on kursusekaaslane Jaan Einasto, sellest kindlasti kõik on kuulnud astronoom, tema teadis juba kolmeteistaastaselt temasse vastaram, nii visa vend oli ja õppis selle asja ära ja leidis kosmosest tumeaine, seda, mida keegi näinud ei ole. See on puhas fiktsioon, selles mõttes matemaatiline nihuke füüsikaline nähtus. Niisamuti kui hiljuti leitud Hixi, kellest kindlasti mõnedki on kuulnud, vähemalt lugenud, selguvad, eksib, osoon on nii kaval asi. Kui seda ei oleks, siis ei saadaks aru, mismoodi üldse mateeria tekib. Nimelt see on just niisugune vaheelement. Muidu me torm läks kogu aeg, kogu maailm ringe nagu valguse kiirusega, kõik kaos liiguks. Nii et see oleks üks suur kaos. Aga seesama yksi bosoni tõepoolest CERN-is ülesleidmine oli kindlasti väga tubli asi. Need on siis praegu niuksed, formaalsed asjad, aga, aga Jaan Einasto ütles mulle ka välja teise väga kurva asja, et viie miljardi aasta pärast maakera üldse enam ei ole, siis oleme täiesti kadunud juba planeedina. Ühe miljardi aasta pärast ei ole enam ühtegi elusolevust maal, sest päike on kõik ära kõrvetanud, enam ei ole mingeid atmosfääri meie ümber. Mis meid huvitab miljardi aasta pärast. Aga ikkagi paha teada. Aga nüüd kestest teab, kes seal Martin Ehala, tõstke käsi seal eesti keele professoriks, kõvemaid noori eesti keeleteadlasi praegu töötab korraga Helsingi ülikoolis ja, ja Tartu Ülikoolis oli Tallinna Ülikoolis, sealt kolisid nendesse kahte ülikooli üle see ülikooli väikseks talle ilmselt tema on kirjutanud väga häid kooliõpikuid. Ma mäletan, kui meie lapse läks, kes üheksandas klassis siis nende eesti keele õpetaja võttis kasutusele Ehala raamatu eesti keele struktuurist siis ta ütles, õpetaja ütles meliset asjast raamatust, niisamuti ka meie mitte midagi aru. Niimoodi see on hulga aega tagasi juba, sest me oleme nüüd juba naisega siin, mis meil on lapselapselapsed juba ammuni. See aeg on unustatud, aga tegelikult Ehala võttis Eestis esimest korda kasutusele struktuurse vaate keelele. Ta Inglismaal kaitses oma doktoriväitekirja ja tema väitekiri keele evolutsioonist oli ülioluline sest see näitab, mis meid ees ootab nüüd kõigepealt ühes Ehala kooli raamatus, kui te kirjutate küsimuse Ehala ja keelsus või keel, ükskõik kumma küsimuseks siis saate ühe tema õpiku, kus on inimese arengupuu, no me oleme nüüd siin nii-öelda neandertallaste järeltulijad, aga enne on ju igasugused homodirektorid ja kõikvõimalikud ees olnud. See on ilus puu, kuidas inimkond on arenenud ja kõik on ära kadunud. Kõik need muud inimesed, kes seal enne olid meiega homme ka ära päis, surmkindel koht, meie tõenäoliselt sureme, loomulik omal põhjusel, aga aga seesama inimkond, kes meil praegu on Sulev varem või hiljem välja. Miks meil on väga suur vastuolu praegu kogu aeg, inimkond on arenenud, kuidas öelda tabude süsteemina ja kultuurisüsteemina ma kohe räägin, miks niisugune häda on tuleviku jaoks tabu, igaüks teab, mis asi on tabu, keeldude süsteem, see hakkas tekkima juba vanas ühiskonnas. Ja tabude oli see hea omadus, et et kui sead võtsid selle seltskonna keeldude, normide süsteemi kasutusele, siis oli hea elada. Piisavalt oli süüa nüüdsel ajal, rahakott on parajalt paks, tagumiku nahk on ka terve, keegi sulle midagi liiga ei tee. Rahulik elu-olu ja vaat seesama rahulikku elu olemine, nii-öelda äraolemine, looduse juures elamine, nii et millega saame parajalt süüa naturaalmajanduse poole. See ongi üks häda, mis inimest kogu aeg kiusab ja seda propageerivad, päris suured koolkonnad praegu. See on üks asi ja teine asi on see, et noh, 500 aastat tagasi oli olemas tohutult hea Euroopa Liit, Euroopa mõtelge, jätk, kolmandik kõigist Euroopa maadest oli kiriku käes. Oli ühise teaduskeel, ladina keel ei olnud vaja inglise keelt, oli ladinakeelne, olidki täiesti olemas. Ja monopol oli absoluutne raamatute kirjutamise alal, kõik mungad istusid kloostrites hanesulgedega ja vehkisid need kirjutada, väga ilusat raamatut, praegugi veel vaadata, oli hea tint, mis vastu peab. Hiinlased olid ammugi tükid musti leiutanud, siis Gutenberg mõtles raamatu trükivälja. See on tegelikult tehnikarevolutsioon, mis siis juhtus kõige esimesena sai sellest aru, et see raamatu trükkimine on üks väga paha asi. Need olid Veneetsia kirikumehed ja senati otsid tulid kokku ja võtsid otsuse vastu. Otsus oli väga lühike ja ma palun daamide vabadust. Seda ütlesid välja usumehed, mitte mina. Sulg, Holzi õrn neitsi raamat on see vana lits kes tahab ladina keeles teada, kuidas Lizzanson Meretriks igaks juhuks nüüd, milles mõte oli, nad said kohe aru, et see, nende Euroopa Liit, mis seal käepärast on, see hakkab lagunema. Ja mis juhtus, raamatut tulid, tekkis rahvuslik eneseteadvus, niisamuti nagu Eestis see asi hakkas tulema eesti keele ja raamatute arenguga. Tekkisid väiksed vürstiriigid, algul Saksamaal Bismalt teisele värgiga kokku tekkis suur saksa riik ja nii edasi ja nii edasi. Kiriku võim kadus, nüüd on kirik nii hädas, et vaevaga hoiab koguduse majad püsti. Ega suurt palju rikkusi enam üle ei jää. Täpselt samuti läheb meie Euroopa liit, mitte mingit kahtlustki ei ole, et see, mis meil praegu on, nagu nad täpselt samuti ära kõik impeeriumid on lagunenud, seisa jalad olla ja ilmselt oleks huvitav näha, millal ükskord ja mismoodi laguneb ka USA. Nendel on veidi kavalam süsteem seal praegu aga täiesti kindlasti laguneb, California ma täna just lugesin, kuskilt on juba arutanud. Kas mitte teha kaldeks. Muidugi on California tehnikaülikool, aga Kaltexe oleks siis nende irdumine Ameerika Ühendriikide koosseisust. Nii et üpris kiire reaktsioon. Mis nüüd edasi juhtub? Areng on läinud, siia oleme välja jõudnud, aga häda on selles, et meie aju, mis meil on ja kogu meie oskus, ükskõik, mida me ei õpi, see areneb väga lineaarselt, väga aeglaselt tõuseb liidriga ei saa tarkust mitte kellelegi sisse kallata, igaüks peab ikka ise midagi välja mõtlema. Aga tehnoloogiline areng, vot niimoodi üles ja inimkond oma praeguse kolba ja ajuseisuga ei jõua mitte kuidagi selle tehnoloogia arengule järele. Toimub ilmselt analoogiline murrang, nagu oli Gutenbergi järel, mis faktiliselt vapustas kogu nahk, tullakse tsiviliseeritud maailma, sest papodi ained, Polüneesia saared ja nendel on omad teised süsteemid. Neid see asi tollal ei puudutanud absoluutselt, siiani vist on, seal on vist seal niukesi suguharusid, kes pole veel raamatut näinudki, võib-olla ma ei imestaks, kui see nii oleks. Ja no ongi lugu siis niimoodi, et suured teoreetikud näiteks kurtfail ütleb, et see sajand, mis meil praegu on, vastab umbes 20000-le eelmisel sajandil, kust me kõik enam-vähem tuleme. Kindlasti tuleb nii, mõtelge, mis eelmine sajand tulid, kõik lennud, kid, autod, raketid, esiteks ühendus lendamine, kaugused kadusid, see oli esimene tähtis asi. Ja teiseks kommunikatsioon, mis ilmselt läheb veel edasi internetiga. Praegu ilmselt on meil üsna varsti kõigil niuksed prillid, et meil pole arvutitele vajagi. Mina just 60 aastat tagasi läksin Moskva Ülikooli tollase suurima Nõukogude arvuti juurde. See oli kaks suurt võimla täit seal ja nüüd on umbes 100 korda võimsam arvuti mul taskus 100 korda võimsam sellest Moskva ülikooli arvutist, kuhu mõtlasti kahe püssimehe vahel sisse julgeolekukontrollis kõike dokumente, kas me ikka oleme Tartu ülikoolist pärit ja niisugune areng olnud 60 aastaga praegu. Nii et see arvuti oli just niisugune näide, mismoodi asjad liiguvad. Ja need arvutid, mis praegu on, need asenduvad üsna varsti nüüd kvantarvutitega, mis on veel sajad miljonid korda kiiremad ja küsida, milleks seda jama vaja on. Kas neist kiirustest juba jätku ei jätku paraku, sest seesama ilmaennustus vahepeal oli asi isegi niimoodi, et Ameerika arvutitega arvutasid nõukogudeprogrammid ja tegid ilma ilmateenistust. Praegu ei ole veel meil küllaldast võrku, ei kosmoses, ei Antarktikas ega Arktikas, mis annaks täieliku ilma pildimaailmas, selles on see viga praegu jõud arutaks, teatakse küll, kuidas nii, et vene teoreetikud olid paremad kui Ameerika omad ja siis lepiti nii kokku, et ilmaennustus käib sellise koostöö peal. Nii et sinna on meil praegu minek ja vaat seesama murdmine nüüd, et meil on vaja 20000 saavutada, see läheb tehnoloogiaga igal juhul seal ei ole mitte mingit pääsu, seal firmad taga raha tuleb, see käib. Aga aju ei tule järele ja ma arvan, et vahepeal vaatasin ka seda, kuidas geneetikud ja tuleviku bioloogil võib niimoodi öelda. Ennustavad miljon, inimene välja näeb, muide seda võitjaga internetist otsides on päris huvitav. Need oleksid niuksed, inimesed, kelle kolp on lihtsalt suurem, meil tuleb niisugune umbes nagu marsi elanikud, ütlekse sagarees siin seanski kaigu täis kus mahtu rohkem, kus me neid neurovõrke, mis meil on, on siis palju rohkem sees, need suudavad palju kiiremini õppida, aga ega palju kiiremini pole vajagi. Inimese aju on praegu kiiruselt kõigist arvutitest üle, esialgu veel välja arvatud, nüüd see Ameerika süsteem, Watson, Watson oli muide esimese Ameerika firma IBM-i direktor, siis, kui esimene elektronarvuti tehtud ja tema siis teatas, see oli 43. või neljandal aastal. Et kogu maailmale on vaja umbes kolme või nelja arvutit rohkem üldse vaja ei ole. Maailma suurima arvutifirma direktor ütleb niimoodi. Nii. Teine näide on, kuna meil siin palju daame, daamidest, raudset leedit, täitšerit teavad, kõik vist niimoodi Margareti sedasi tema teatas, et ettenähtavas tulevikus ei saa Inglismaal mitte kunagi olema naispeaministrit ise oli ta nelja aasta pärast Inglise peaminister ja ta oli nii raudne temalt saadud muidu lahti, et oodati, kui ta läks Euroopasse mingile konverentsile, siis ta oma partei võttis ta esimeheks maha, esimehest maha sel ajal või esid asjast ükskõik kuidas teda nimetati. Ja oligi Thatcher maha võetud. Gorbatšoviga tehti ju samal ajal putši ajal ju saadeti Krimmi või viidi Krimmi ja sel ajal üritati asja teha, nii et see paistab poliitikas küllalt üldine meetod olema, kuidas vastased ära ära koristada. Ja praegu on, ma toon näite, kuidas asjad on arenenud. Lennukit lendavad praegu niimoodi, et Ameerika lennuväe peastrateeg õhuvõitluse alal on vene juut, porist ilmad, tema oli tegelikult male meist suurmeistri Potriniku programmeerija, kes programmeeris malemängu jaagu potenik lõpetas mängimise. Siis ta ei leidnud head tööd Moskvas. Tol ajal oli pressimine kõva, käis Iisraelis, seal ka ei leidnud tööd, kuigi nende lennukitehase peainsener on ka Moskva lennukitehase peainsener endine niimoodi ja läks ära Ameerikasse ja nüüd ta on, ma ei tea, kui paljukordne miljonär ja on nende lennuväe peastrateeg, miks vot nüüd tulebki see vahe välja, miks me tulevikus peame hääbuvad inimese reaktsiooniaeg, mida te praegu näete ka sprindis, spordis igal pool on 0,1 sekundit kude on 0,9 üheksa 909 seal ükskõik, mis täpsusega 0,1 sekundi siis on discla absoluutne, kohe ei ole üldse küsimus stardis. Hävituslennuk peab reageerima umbes tuhandiku või veel väiksema ajaühiku jooksul. No inimene ei ole võimeline 100 korda kiiremini reageerima, see on päris ilmne. Aga kas ilmaline praegu tehtud, niisugune ilus teooria on vastandite võitlus nagu vales, mustad valged? Igal nupul on oma võimsus, tegutsemispiirkond ja kõik muu. Ja tal on tehtud kõik seesama arvutisüsteem, millega siin malet mängiti, Nõukogude energiasüsteemi Siberis remonditi, muide mujale programmi ligi ei lastud. Mis teeb siis selle nagu ameeriklased, Doc, vaid seal on siis korter, lennukite kaklus, kus reaktsioonide pik tuhandlikuga. Nii et lendur on nendes kõige uuemates lennukites praegu sees ainult selle punase nupu hajutamiseks. Et kui ta veel jõuab hajutada, kui vajaka tapulteerida, muidu ei ole temast mingit tolku, seal niisugune seis praegu. Te kujutage ise ette, kui ta peaks niimoodi tegema, me ei ole võimelised selleks lihtsalt ja kui te võtate seda välja nii et see näitab, kui mannetud oleme. Kurb. Aga nüüd tuleb viimane moraal, et kui me tahame nüüd niisugustes närustes tingimustes, nagu meil praegu ees on hästi elada ja käivad kõvad kaklused, näete Ameerikas kakeldi meil kakeldakse. Ometi on olemas väga hea teooria, mille nimi on õnn inglise keeles võida võida. Tähendab nisukesed asjad on võimalikud. Et kõikide projekti juures kõik pooled võidavad. Ma kirjutasin aastal 1171 ajakirja nõukogude õigus artikli, kuidas pärandust jagada nii, et kõik pooled võidaksid, või lahutusel, kuidas varandust jaotada, nii et kõik pooled võidaksid niimoodi, et advokaate pole vaja, sest praegu läheb see varandus või parandada, saab nagu nina toodi taskusse, need on nii kallid. Nii et nad koorivad kõik kliendid paljaks ja mida pikem on lugu, seda rohkem rahaline tuleb, sest maksta tuleb igal juhul. Selle teooria on väga lihtne, see on erinevus subjektiivsuse objektiivsuse vahel. Meil näiliselt taotletakse objektiivsust, aga kui eksperdid teevad mingi hinnangu ükskõik mis asjas, siis kõik on sellele vastu ükskõik kasakad või parempoolsed, kõik vastu, sest ekspertiis ei saanud õigesti asja teha. Ja kui nüüd ka lahutamisel või päranduse jagamisel on tegemist selle jagamisega, siis kõik on vastutav, ei ole rahul selle asjaga. Tegelikult on asi väga lihtne, igalühel lastakse oma hinnang anda, kuidas tema neid asju hindab. Mees hindab autot, vana autot võib-olla rohkem, naine ütleb, et võib kohe prügimäele viia ja ja karusnahad, mehel on jumala ükskõik, nii, igaüks paneb ise hinnad asjadel ükskõik mida pannakse. Matemaatiliselt on kerge tõestada, et kui te niimoodi kõigi tahtmised kirja panete, teatud matemaatilised tehted teete, kui tahate, võite lugeda ajakirjast nõukogude õigus, 1971 maikuu number. Nii, see on eesti keeles ja vene keeles mõlemis olemas, seal siis jaotatakse asjad niimoodi ära, et igaüks, kes lootis midagi saada oma rahas, oma ühikutes, oma veendumustes oma suhtumistes saab sellest vähemalt veerandi kuni kolmandiku rohkem. No mida te veel tahate? Tartu Ülikooli aulas toimus üks noorte teadlaste konverents, kus üks arst näitas, kus kõik emotsioonid ja võimet paiknevad Ma nalja pärast küsisin ka, et kus kadedus on see eestlase kõige parem omadus. Tema ütlesite. Niisugust asja pole olemas ja ajus ei ole selle kohta ma ütlesin, kuidas siis kõigil on olemas see vaene noor doktor ja jätta sellega, sest tegelikult kadedus on olemas, aga nad pole üles leidnud seda veel. Siinkohal jätkab kunstnik Peeter Laurits ja tema jututeema on intuitsiooni, kokpit. Minu nimi on Peeter Laurits. Kui Leo Võhandu rääkis tulevikuinimestest ja sellistest futuristlikeks teemadest, siis mina räägin või vähemalt alustan oma juttu hoopiski vana aja inimestest esivanematest, kui nii võib neid kutsuda. Endiselt räägitakse peaaegu kõikides müütides peaaegu kõikides loomislugudes. Et ennevanasti siis, kui inimesed ja loomad veel koos elasid, siis nad oskasid üksteise keelt. Nad suhtlesid omavahel võrdlemisi vabalt. Tegemist on ilmselt mingit sorti ühisväljaga, mida me kutsume parema puudumisel telepaatiaks või morfogeneetiliseks resonantsi yks või igatsuguseid kummalisi sõnu ja nimesid on selle kohta välja mõeldud. Kuidas see suhtlemine käib, seda me täpselt ei ja seda me ei näe, me ei näe seda koodi, me ei näe seda Miti, mida vahetatakse, aga me näeme seda, kuidas see tegelikkuses toimime, haneparv, kes siit talveks ära soojematesse kohtadesse lendab. Neil ei ole kompassi, aga neil ei ole projektijuhti ja nad omavahel ei seleta ka väga palju. Aga nad teavad suurepäraselt, kuidas lennata. Nad teavad suurepäraselt, kuidas kolmnurk koos püsib ja samamoodi sipelgapesa kui tegelikult väga keerukas. Sotsiaalne moodustis püsib väga hästi koos, ilma pikkade juttudeta. Jällegi võib-olla see kommunikatsioon käib nendel keemilisi signaale pidi võib-olla mingisuguseid teisi signaale pidi? Väga täpselt meil keegi seda ei tea, aga ta toimib mingil hetkel inimesed pidasid vajalikuks teha nagu sellele ühisteadvuse välja läheb mingisugune uus uus kasutajaliides, mis võimaldaks kommunikeerida üksikasjaliku omini ja täpsemalt selleks esimeseks ühisteadvuse proteesiks või siis kasutajaliides, eksaic keel, keel on väga hea tööriist, me saame selles keeles suhteliselt täpselt väljendada oma mõtteid ja kommunikeerida teiste inimestega. Aga ühel tingimatule eeldusel, eeldusel, et nad on kusagil läheduses, nad kuulevad meid ja tähendab meelemärkusele ööd järgmine tasand selle ühisteadvuse mudeldamiseks või nagu järgmise tasandi kasutajaliides, eksai kiri. Kiri on veel mugavam vahend, sellepärast et kirjaga me saame oma sõnumeid ringi lennutada. Nii ajas kui ruumis. Me võime kirjutada, kellelegi kirja, panna posti saata, inimene saab teada, adressaat saab teada, mida me talle soovisime ütelda. Või siis ma võin minna raamatukokku ja lugeda, mida on mulle öelda inimestel, kes kirjutasid 100 aastat tagasi 200 aastat tagasi mõned aastad tagasi, siis kui esimesed kirjad leiutati. No ja siis kolmanda tasandi nüüd nagu noh, antud hetkel kõige viimaseks tasandiks siis sellel ühisteadvuse proteesi lal internet, mis on hoopis võimas vahend, mis võimaldab meil üheaegselt kõnetada ja kommunikeerida hulga erinevate inimestega. Ja noh, nagu näha, Me oleme nüüd nagu selles teadvuse ja kommunikatsiooni arengus liikunud järjest intellektuaalsemate ja tehnoloogilisemate lahenduste suunas. Ja nüüd, kui me vaatame seda inimese intellekti arengut, see on üks huvitav, huvitav asi, Leo Võhandu kirjeldas kujutlust tulevikuinimestest kui, nagu järsult suurelt väljas sopistanud padega intelligentne, minu meelest isegi ilma nende kolba sopistusteta. Meie intellekt on niivõrd ebaproportsionaalselt ülearenenud meie kõikide teiste funktsioonide organitega võrreldes. Et ta on peaaegu nagu noh, umbes nagu kaelkirjaku kael. Ta on loomulikult väga kasulik, väga hea asi. Sellepärast. Ta võimaldab meil mõelda, mudeldada, programmeerida, arutleda, kommunikeerida ja nii edasi. Aga tal on ka kindlasti omad probleemid, täpselt samamoodi nagu kaelkirjaku kael on omad probleemid. Kaelkirjakud on suurepärane süüa lehti puu pealt ja kas või puuladvast, aga näiteks maast rohu söömist, ta püüab vältida. Teate, miks seal lihtsalt väga riskantne. Kui tal mingil hetkel tuleb mõte tõsta pea üles ja vaadata ringi, ega lääne läheduses ei ole siis niivõrd pika kaela tõttu või selle pea üles tõstab, siis vererõhu muutus on niivõrd tugev, et ta lihtsalt kaotas teadvuse, ta minestas ära. Fännid oleksid kohe platsis. No, ja samamoodi on meil siis selle teadvusega ka see lugu, et see intellekt on meil naguniivõrd ebaproportsionaalselt suureks ja tugevaks ja intensiivseks kasvanud, et sellega tekivad ka niuksed spetsiifilised probleemid. Aga sellegipoolest me elame pidevalt läbi sellist unistust oma intellekti Maximmeerimisest. Selline geeniuse kultus on üks asi, mis meil on juba aastasadu väga kallis olnud, nagu see mõte, et oma intellekti kasvatame kuidagi tohutu suureks võimsaks, ühesõnaga tahaksime nagu liikuda sellise kõikvõimsuse poole kõige teadmise läbi. Ja nüüd noh, nagu sellest müüdi sarjast üks kõige uuemaid ja praegu ülipopulaarne on mõtte sellele tehisintellektile mis noh, tõepoolest oma nende protsessori kiiruste poolest, mis kogu aeg kasvavad ja andmemahtude ja mälumahtude poolest, eks ju. Noh, see nagu kasvab, kasvab, kasvab, kasvab kogu aeg. Tähendab, selle puhul on tõesti lihtne ette kujutada Ta ta niisugust superintellekti, mis nagu ühel hetkel kasvabki nagunii võimsaks, et paneb inimesest mööda taipab kõike lennult. Ta suudab reageerida kiiremini kui ükski piloot või mis tahes muu inimene ja tekibki selline tohutu superintellekt. Oma ohud on sellel ka, loomulikult on kõik võimalik prognoose selle singulaarsus, hirmu võetakse päris palju, et mingil hetkel nüüd kui see superintellekt ületab mäekõrguselt inimeste elekti, seda lihtsalt kaob meie horisondil ma enam ei, ei näe, me ei hooma, mida ta teeb, eks ju, ja kuna me oleme tegelikult seda programmeerinud või ehitanud seda tehisintellekti nagu endasarnaseks, siis me loomulikult ootame, eeldame, et noh, et on samasugune agressiivne loom nagu me isegi ja niipea, kui ta nagu omapäid jätta, et siis ta kohe vaatab, kuidas, nagu meile mingisugune vingerpuss keerata. Ta inimkond välja lülitada ja hakata ise maailma valitsema. No olgu selle ennustusega, kuidas on, aga nii või teisiti, kui ma mõtlen selle ütleme siis ühe tuumalise intellekti lõpmatu kasvu peale, et ükskõik, kas see kasv on siis noh, nagu selles protsessori kiiruses või mahtudes aga nii kaua, kuni ta jääb nagu sellise ühe organismi või ühemehhanismi piiridesse. Sest minu meelest seal on üks selline kerge mõtlemislünk või puudujääk. Nimelt see, et noh, et ükskõik kui suureks ta kasvab. Tal jääb ikkagi ainult üks vaatenurk. Ja sellele on see häda, et selline ühe vaatenurgaga superintellekt ei anna tegelikult mingisugust vaimset hüpet meile sellepärast et kui me vaatame ühest vaatenurgast, see on alati niimoodi, et mingid asjad on millegi varjus ja sellest probleemist ei pääsenud kuidagi üle. Viimaste aegade tehisintellekti mudelid ei ole nagu mitte mingisuguse ühe superarvuti või ühe mistahes muu mehhanismiga seotud vaid oletatakse, et, et teadvuse mehhanism, teadvuse saladus, ühesõnaga kust nagu tekib see moment, et, et mateeria hakkab ennast tajuma. Et see ei ole mitte mitte seotud mingisuguste mahtudega mingisuguste kiirustega mingisuguste kasvudega vaid pigem võrgustikuga, pigem nagu sellise olukorraga, kus ei kasva mitte mahud ja kiirused, vaid kasvab vaatenurkade hulk. Ja see on minu jaoks selline esimest korda huvitav mudel, kus ma tõepoolest kujutan ette, et kasv, kui ta ei ole mitteeukleidiline vaid kui ta on fraktaalne. Kena, aga kus ei maksimeerida mitte territooriumeid, vaid vaid vaatenurkasid ja erinevaid mõõtkavasid. Et see võib anda meile mingisuguse hüppe. Kujutage nüüd ette näiteks sellist olukorda, kus te olete metsas ihuüksinda alasti ja teie peal toitub kohutav hulk sääski. Mingil põhjusel ei taju neid näpistamisi, Veneid. Näpistused ei huvita teid. Küll, aga te tajute seda, kuidas igav sääs, kes lendab ära teilt laenatud veretilgaga jätab endast maha sellise lingi, sellise ühenduse oma silmadesse ja te muutute selle läbi mingisuguseks olendiks, kelle taju koosneb mitte ainult iseenda tajudest, vaid ka kõikide kõikide nende sääskede ajudest. Sääski on sadu, mõnel puhul võib-olla tuhandeid. Ja siis pange veel tähele, et sääskedel ei ole mitte lihtsalt silmad, vaid sääskedel on liitsilmad. See juba on midagi, see juba on võrgustik. Sellisel puhul te näete te kogete seda metsa mitte ainult nagu erinevate silmapaaride läbi, vaid sisuga nagu kõikide erinevate nurkade alt, kus need sääsed seda metsa lähevad ja signaalid teieni saadavad. Ja vot see on selline sellist sort mitmiktaju, mis, mis mind juba huvitab ja seal, kus on kõige nägemine, seal on juba ka kõige teadmine palju, palju lähemal. Selle nurga alt edasi mõeldes võivad tekkida küll kergesti sellised üsna viirastuslikud unelmad ja fantaasiat, kus inimesed saavad ennast võrku ühendada tehnoloogiliselt tõenäoliselt juba väga ruttu. Need prillid, kus elab nagu praktiliselt arvutit vaja, ei ole. Prillid on ju põhimõtteliselt juba olemas. Kindlasti ei ole kaugel see aeg, kus on võimalik neuroliidesega ühendada ennast lihtsalt otse otse võrku ilma mingisuguse arvuti või selle telefonita ollagi ühendatud. Ja nüüd, kui me oleme ühendatud siin, tekib muidugi tohutu hulk igasuguseid küsimusi, probleeme sellepärast, et kogu inimese senine maailmapilt ju kukub kokku selle subjektsuse kadumisega, sellepärast et sellise lühendumise Hinnaks on kõigi eelduste kohaselt subjektiivsuse kadumine. Aga nii või teisiti, kui me jätame nüüd nagu need küsimused praegu kõrvale, siis võib ju ette kujutada, et niisuguses võrgustikus mõeldes ja tunnetades kooris mõtlemise puhul on äkki suuremad šansid meil saavutada sellist ühiskeelt nagu mudeldada selliseid ühiskonna mustreid, kus toimiks võimalikult rohkem win-win situatsioon. Ja kus me pääseksime sellest egode vahelise võitluse tulemusena tekkivast keskkonna hävingust, mis, mis praegu hoogsalt igal pool aset leiab. Kui lubate, ma läheks natuke maalikunsti poole. Ma ei usu, et keegi on kuulnud sellist nime, on üks akadeemik Raussenbachi, tema oli tegelikult perspektiivi teooria looja, ta on kirjutanud kuus või seitse raamatut sel teemal. Isa poolt sakslane, ema poolt, eestlane, ta pole eestlane, tema nimi on tegelikult Boriss Ivar. Ema on pärit Saaremaalt Kuressaarest, hallik oli tema nimi. Aga vot miks ma tahan rääkida, nimelt kui me kuukulgurid ajal hakkasid kah sinna minema ja mööda maad sõitma, neid oli vaja maa pealt juhtida. Teleri pilt on ju lame, nii nagu maal. Nii, ja nüüd hakkas Raussenbachi uurima seda, mismoodi kuu valvurit juhtida ja siis selgus, et vene maalikunstist kadus koos ikooni maalide tekkimisega. Igasugune perspektiivitunnetus väitis šašepa ja ta ehitas selle peale teooria üles. Ja kui ma rääkisin kunstiakadeemia rektor, igatahes see on meie peateoreetik ju niimoodi ma ütlesin, et tegelikult oli tema akadeemik, kes istus kulaagis, ta nimelt vangilaagrist juhtis neid seal väga paljud akadeemikud istusid siis vangis ja vanglast juhtisid need kuukulgurid seal niuke imelik olukord oli. See on just see, et tema absoluutselt mitte midagi perspektiivist teades vaatas asjale nüüd uue vaatega otsa täpselt see, mida te rõhutasite, kirjutatakse asja, sest kõik absoluutselt kõik Nobeli preemia laureaadid on sellised inimesed, kes töötavad teatud ainevallas teevad midagi sellist, mida teised teinud ei ole, kõik teavad, et nii ei tehta. Nemad seda ei uskunud, tegid ära. Nii, ja ainult need saavadki Nobeli preemiaid, kes ei usu seda, mida nad näevad. Nii et see mitmene vaade on täitsa loomulik. Nobeli preemia laureaat kõigil aladel hunnikus. Jah ja tegelikult renessansieelses kunstis, olgu see vene ikooni kunst või, või mõni teine koolkond Hiina tušimaal näiteks seal on kogu aeg rakendatud mitme tuumalist perspektiivi, just nimelt nagu sellist nägemisviisi nagu sääsed oleksid söönud seda ikoonimaalijad ja siis oleks nagu vaadatud seda asja erinevatest nurkadest. Pöörame tagasi korraks selle kujutelma juurde inimesest, kui välja sopistusega loomast. Sellest kaelkirjak ost, kui pikaks võib kasvada kaelkirjaku kael praegu ta on umbes midagi koos jalgade ja kõigega, ta on vist umbes nelja meetri kõrgune loom. Kas ta võib kasvada viie meetriseks või, või kümnemeetriseks või kolmekümnemeetriseks kuskil ja ma pakun, et tegelikult väga varsti tulevad vastu sellised füüsikalised piirid, kus kael enam ei saa pikemaks kasvada, lihtsalt ta enda raskus all läheb katki. Kaelkirjak on juba praegu üsna üsna sellise invaliidsuse lähedale jõudev loov ja inimene oma intellektiga on tõenäoliselt kardetavasti väga sarnases seisus. Lihtsalt sellepärast, et see meie intellekt on kasvanud kõige muude Meie kehaliste funktsioonidega võrreldes väga ebaproportsionaalselt suureks. Me produtseerime kõik oma võimed ajju, püüame nagu arendada oma kesknärvisüsteemi intellekti, koguda rohkem teadmisi, kommunikeerida rohkem. Ja kõik muud osad jäävad meist kängu. Nagu selline huvitav narkomaani eri liikus, noh nagu mingisugune nagu mingisugusest mõnuprintsiibist kantavat funktsiooni konid kasvavad nagu järjest suuremaks ja võimekamaks, aga aga kõigi teiste ülejäänud funktsioonide laostumise arvel. Ja siis ongi nüüd niimoodi läinud, et see maailmavaade, mida enamus me kõik jagame, on muutunud sedavõrd monomaaniliseks ja kontsentriliseks. Et meil on isegi raske praegu taibata ja me oleme tõesti väga-väga põhjalikult ja väga üksikasjalikult ära unustanud. Sellise lihtsa asja ühisteadvus on tegelikult siinsamas. Kogu elusloodus on ju võrgustunud selleks, et sinna võrku lülituda ei ole iseenesest tarvis mitte mingisugust neuroliidest, selleks ei ole tarvis mälupulka, see on pigem sellise otsuse või valiku tegemise küsimus. Ja loomulikult harjutamine, nagu kõik väärtasjad vajavad õppimist, harjutamist. Me olemegi juba intuitsiooni kokpitis popitajatelulise lennuki juhtpult mille taga see piloot istub, kes peab oma otsused tegema mingisuguse tuhandiksekundi jooksul ja ja siis vajutama täpselt neid õigeid nuppe klahve ja ja liigutama kange. See kõik on meil käepärast, sest kes meist ei oleks kogenud selgeltnägemist või telepaatilisi episoode? Neid on küll ilmselt kui mitte kõigil, siis enamikel inimestel ja mitmiktaju on tegelikult meie emotsionaalse arhitektuuri kõige esmaseks mõõtkavaks selline funktsioon nagu empaatia, ehk võime projitseerida ennast teise kas teise inimese või teise elusolendi kehva see annabki tegelikult meile võime tunda emotsioone, tunda tundeid, kui me ei suudaks ennast projitseerida mujal enda enda kehast väljapoole. Meil läheks nende tunnete tundmisega ilmselt väga raskeks. Ja seda mitmiktaju struktureerivad niuksed, väga intuitiivsed mustrid. Need on nagu need ilmingud, kus me saame mingisuguse vastuse tihtipeale ennem kui küsimus on formuleeritud või kui me leiame lahenduse mingile probleemile, aga pärast ei suuda öelda mismoodi me oleme selle selle lahenduseni jõudnud. Kuidagimoodi toimub selline kiirenenud läbilöök ja, ja me saame juurdepääsu nendele küsimustele, mis meid on juba pikemat aega juhtunud, noh, väga heaks klassikaliseks näiteks on ju Mendelejevi perioodilisustabeli ülesleidmine, mille ta leidis oma unenäost üles. Loomulikult oli selle problemaatikaga juba ennem aastaid ja aastaid tegelenud. Me ei tea, me ei tea, mis on, ma ei tea, kust see tuleb, aga, aga üldjuhul me teame, kuidas seda kasutada, kuidas seda rakendada. Ja selle mitmiktaju käivitamiseks ja alalhoidmiseks on läbi ajalooinimesed mõelnud välja töötanud välja erinevaid praktikaid struktuure nagu loid või mediteerimine, ekstaas pühad mustrid ja geomeetriat psühhedeelsed taimed, hingamistehnikad, erilised, ütleme muusika või kunstipraksis või tants, pidu tõesti kohutavalt palju. Kõikide nende praktikate teljeks kipub olema intuitsioon. Jaa, introvertsus. Valdur Mikita on nii põhjalikult selle introverdsuse teema oma raamatutes esile tõstnud, sellepärast et neid eestlasi see peaks küllaltki lähedalt puudutanud. Võta oma sellepärast, et enamik meist vist tõesti kaldub pigem introvert, sigu ja ekstra värdsuse poole. Ja kui me otsustame midagi korda saata selles selles intuitsiooni kokpitis ja võita tagasi seda, seda proportsionaalsust, mis intellekti arenguga meil kuidagi kreeni läinud all, siis selleks, et nagu kasvatada sellele oma intellektuaalsele kaelale, kehaga taha ja kõik need intuitiivsed organid siis selge see, et, et see tahab kõigepealt otsustamist seda harjutamist, harjutamist ja praktikat nagu kõik väärtuslikud asjad ja ja oskused harjutama fookusest lahti laskmist ja keskendumist, vaikust ja üksiolekut. Peame ilmselt õppima mõtlema vähem vähem oma peaga, rohkem oma kõhuga. Mikita, keda ma just meelde tuletasin, tema lingvistiline mets on minu meelest suurepärane introverdid ja intuitiiviku käsiraamat, seda võib kasutada õpikuna väga hästi ja üldse on, on oma intuitsiooni arendamiseks väga mitmesugused metsas viibimise viisid ülimalt sobilikud alates seenel käimisest, lõpetades lihtsalt suure paduvihmaga metsa ära eksimisega. Ja metsas on ka palju lihtsam aru saada sellest, et intuitsiooni kopiti nupud ei ole mitte kuskil ühes kohas vaid nad on absoluutselt igal pool laiali. Ja nad muutuvad kogu aeg, kogu aeg liiguvad ja vahetavad kohti. Maailm ja biosfäär, see on ju tohutu do dünaamiline struktuur. Ja nüüd, kui me tahame selle biosfääri jututubades üks kord võrdväärseteks partneriteks saada ja kasvatada oma tänu sellele intellektuaalsele kaelale tore ja korralik, toimiv keha taha siis me peame, peame harjutama ennast nägema sellist mitmik tajulist maailma ja kogema sellist maailma kogemise viisi, mis koosneks mitte ainult meie kogemustest ja mitte ainult nende sääskede kogemusest, kes meid sõid vaid ka nendest rohumahladest, ida sõid isa sääsed ja nende kalade kogemusest, kes vaatleid, sääski omakorda. Ja siis loomulikult need karud, kes kudemisajal kogunevad koolmekohtadesse. Ja loomulikult need marjad ja seened skeemiliselt rasvadeks muundununa selle karu üle talve elatasid üldse kõikide nende seenelkäikudega, me peame üheks saama ja tajuma seda, kuidas seened ja marjad on seotud kõigi teiste taimedega ja puudega. Ja kooreüraskikäikudest, mida mina ennem kui puud oma koore alla lasevad. Ja kõige lõpuks siis selle poliitilise karuga kohtumiseni, kus silmad saavad kokku ja olendid tunnevad teineteist ära läbi nende pikkade-pikkade-pikkade ringide. Ja üritavad korraks aru saada, mismoodi see kõik on kokku kootud. Raadio ööülikoolis kõnelesid matemaatika-informaatika Leo Võhandu ja kunstnik Peeter Laurits. Saade on salvestatud Tallinnas kloostri aidas. Muusika autor, tellijat, Gol löökriistadel häälekspetšov. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen raadioteater 2016.