Ööülikool. Edevus ja kadedus kannustavad maailma, see on ammu teada, aga nad on lahendatud. Aga need ei ole lahendatud lahendus. Selleks on olemas turg, selleks tarbimine olemas, rahuldus on fantoom, see on pealiskaudne, sügaval laudas. Koole. Düstoopia Ast kõnelevad kirjanik Mihkel Mutt kultuuriuurija Tõnis kahu. Vestlust juhib kirjanik Jan Kaus. Tere tulemast siia, palavus, keskraamatukogu rõdusaalis kirjandusfestival head Read. Raadio ööülikool korraldavad vestluse, mille teemaks on ilukirjanduslikud, toopiad ja nende ühiskondlik olemus. Minu nimi on Jon kausma, asendan viimasel hetkel haigestunud Johanna Rossi. Nii et need, kes tulid kuulama Johanna Rossi, palun väga vabandust. Aga mainin Johnot sel põhjusel, et suur osa nendest küsimustest, mida me kavatseme esitada, on Johanna kirjutatud või pärinevad Johannalt. Nii et mingis mõttes on Johanna Ross ka ikkagi siin täna koos meiega. Tänased vestlejad on teie ees, mul on väga hea meel tervitada siin kirjanik Mihkel Muti ja kulturoloog Tõnis kahu, tere tulemast sellist. Olgu siis kohe alustuseks öeldud, et tänase vestluse pealkiri, düstoopia ja sotsioloogia on omamoodi probleemne sõnapaari esimene osa tundub olevat selge et düstoopia käsitleme siin loo jutustamise vormina, mis kirjeldab selliseid inimkonna võimalikke tulevikustsenaariume, kus lihtsalt öeldes kõik ei ole läinud sugugi kõige paremini. Düstoopia kujutavad ette ühiskondlik kogukondlikkus, mõned meile enesestmõistetavad hüved on kas kadunud või keelatud, kui on toimumas või toimunud tehnoloogiline poliitilinovi keskkondlik katastroof, sotsioloogia teatavasti on ühiskonnateadus ja teadusega me siin täna vaadata, et tegeleme või ääri-veeri. Samas sõnaraamatu kohaselt on sotsioloogiad tsiteerin õpetus ühiskonnas kui terviklikust süsteemist, mis uurib ühiskonnaliikmete sotsiaalse käitumise seaduspärasusi. Nii et üks korralik düstoopia, mis püüab manada silme ette ühe võimaliku veel teostamata ühiskonnamudeli koguma kompleksuses ja kõikvõimalikes detailides uurib heal juhul samuti sotsiaalse käitumise seaduspärasuste Üht võimalikku perspektiivi. Kuigi õpetuseks on üht troopilist põnevuslugu raskem nimetada võib-olla siis pigem hoiatuseks, olgugi et hoiatuski saab olla õpetlik. Niisiis võiks mõista sotsioloogio viidata meie vestluses ennekõike tõstoopilise kirjanduse ühiskonnakriitilisele olemusele. Aga milliseid mõtteid Mihkel Mutt ja Tõnis kahu niisugune pealkiri düstoopia sotsioloogia teise üle pea äratab? Kirjeldasid düstoopia ühiskonda, mis ei toimi nii nagu plaanitud siis selleks, et anda mingisugust emotsionaalset laengut nüüd näiteks desktopile, seal kirjandusele, kunstile, mõtteviisile, filosoofiale on düstoopia, ei, ikkagi midagi sellist, siis oma teatavas halastamatu, sest toimida kasti düstoopia on ikkagi midagi, mille puhul kui me räägime nendest ohtlikule ohust, siis me ei kirjelda seda kui niisugust ligadi-logadi süsteemi ala Nõukogude Liit vaid me käsitleda midagi, mille jäägituses ei ole kahtlust. Järelikult see on ka põhjus, miks dist hoopis mõtet rääkida. Ja sealt ka igasugused sotsioloogilised küsitlused selle kohta, kui vaba inimene sellisest mudelist näiteks võiks olla. Millal see pudel inimesega teeb, säilib mingisugune inimese teadvuse tasandil mina-pilt või juhtub midagi muud? Stopia mõistesse? Ma kindlasti kodeeriksin pigem sisse teatava halastamatu tõhususega, mitte selle lonkavuse. Mihkel ja sotsioloogiast ma ei tea, aga midagi eriti ja ei pea ka vajalikuks seda siin käsitleda. Ma arvan, et sotsioloogia võiksin kenasti asendada sõnaga rohkem. Sotsiaalne düstoopia iseenesest on alati sotsiaalne nähtus. Kuigi troopilise utoopilise teose kaudu saab ka tegelasi teine kaat saab meid üleinimlikke kvaliteete ju nädal nagu mingeid piirisituatsioonid, mis tekivad olulised momendid ja nende kaudu avaldab ka kõik see, mis muu ilukirjanduse kaudu selle kohta hiilgavaid näiteid kas või Solaris, seal pole ju Pole tähtis see, kuidas kõik seal esile kerkib, vaid see, mis tegelase hinges toimub. Aga üldiselt jah, see düstoopia ja, ja utoopia kahtetaks ette ütleb ikkagi seda, et need mõisted on suurel määral anakronistlikud. Me ei tea enam, mis on, mis nendevaheline piir kadunud. Me ei tea, kas me elame praegu tõstoopias Hoyotoopias ja kõik on juba kõik, nii nagu paljud võistelda maailmast kadunud, tähendab oma tähtsust minetanud, võtame kas või noh, ma toon ühe, näitan tehnokraat. Kaks 30 aastat tagasi. Tehnokraat oli kindlapiiriline sõna ja see oli halvustav sõna. Tänapäeval seda enam ei ole, kui teeksime sisu, analüüsi sõna tehnowraphenovi kohta, sest kui kõik on tehnokraatia või selle lähedale tendeeriv, siis kui kõik on kõik, siis muutub, see vastandus kaotab ära samuti kunstimaailmas parandamiku. Manitski linnaga kitt ja kämp ei ole enam nii tihti kasutatavad sõnad, kui nad olid, ütleme 30 aastat tagasi, kui nad tulid, sest see piir kitš Kitši vahelise muutub juba niivõrd ebamääraseks, see on juba rohkem vaataja silmades ja nii on ka nii. Minu arvates on kadele düstoopia, aga minu arvates praegu elame täielikus Testoopias adis toota ei pruugi tähendada midagi, mis meid ahistab, ei pruugi ta käeraudades, ninarõngastest rääkimata, see ei ole üldse midagi hullu, see võib olla ka meeldidestoopia, nii et need vanad terminid on. Teate, see kõik on nagu sa püüad mingit libedat kala kätte võtta, said pääse kusagilt enam juurde, kõik muutub mõttetuks rääkida meil siin praegu, nii et ma ei tea, me ikka räägime. Võtmeküsimuseks kerkib siis see, et kui meil õnnestuks tootest rääkida või kirjutada sellest siis näiteks ilukirjanduslikke teoseid, kus Meraamimatus toob väga täpselt, siis me oleme saavutanud mingisuguse võidu sellel rindel, me oleme suutnud ennast distantse üldse utoopia düstoopia orgu üheks loomupäraseks. Eelduseks on see, et me suudame distantseeruda ennast nii, nagu me suudame ennast distantseeruda mingisugusest kujuteldavas saarest, kus kõik on paremini ja siis ehk jõuame kunagi saarenet. Düstoopia on see, kui me ei suudaks dist tootkest enam rääkida. Sel juhul me ise enam ei saa sellest aru, niiet düstoopia, kelle jaoks ja kas keegi kose eemalt vaatab mikrome kasvõi altari mikrome, kasvõi marslane vaatab meid, me ei suuda, ta ütleb, et meie elame des toopias, aga meie, kes me sees oleme, aga seesama, et kas saab aru, kui ta hulluks läheb? Kastestoopia ohver saab tingimata aru. Nii et see on jälle vaatepunkti küsimus, nii asi läheb veel keerulisemaks. Tüdruk, kel nüüd küsimus dist opil on ohver ja jahikumba suurem ohver, kast, düstoopia, rakendaja, kas piinaja on suurem ohver kui piinata võib-olla? Noh, jälle? Ei, ma ei saa, siin on selle juurde tuleb selle kummalise ringluse juurde võib-olla tagasi tulla, sest sellel on konkreetsed juured. Sellises filosoofilises plaanis aga oled sa nõusat düstoopia, Pajotoopiana ütlemise oopia, oopia jänesest ookean, sellepärast väga hea ikkagi, et selle kaudu tõstatuvad ka praegu veel mingisugused suured põhimõttelised küsimused, sest kogu ühiskond ära kunst, mis seda kajastab, peegeldab praegu, nikerdab mingisuguste väikeste asjakest ümber ikka optimeerime ja ja kasvu suurendamine ja ikka uued ja paremad hobused, Nuti fonid ja värgid ja kõik ja aga see, mille jaoks see kõik on, kuhu me läheme, utoopia, veel ja ballett, võib-olla ka mõnel määral need seda käsitleda. No ei ole mul juhtme kokku jookseb siit aga ma, et sina, Tõnis mainisid düstoopia tõhusust ja mis tal mainis düstoopia meeldivust, kes toob, ka meeldib olla. Kas sa kommenteeriksid seda meeldivuse aspekti Omalt poolt? Noh, suur osa selliseid käsitlesid toopiadest räägivad ju sellest, et inimesed on uinutatud, need on suhteliselt vanemad, käsitlesime ideoloogia mõiste, sest inimesed ei tea oma seisundist. Ja eksmarksistlik käsitlus, mis siis eeldab, et inimesi saab 10. klassi teadvust tõstes tuua sellest inertsusest välja, kui näidata neile, kuidas need asjad tehtud on. Aga see on see, mida nimetas burger, nimetas kahtluse järeweriootikaks, mis seal terve selline mõtlemise viis on fassaadi, selle varjus on mingisugune tegid näiteks situtsionistid, et me toome välja, mis on peidetud selle suure meelelahutuse vaatemängu, fassaadi tahame, näitame, mis seal on loomesituatsioone, mille tõttu võim olles kuritegelik, oma loomult peab tooma välja politsei paljastama, siis me näitame, mis seal uudis on. Deborjasid sotsialistid on selles mõttes hea näide, sest nad ei ole kunagi kuskil öelnud, et düstoopia nimega meelelahutusühiskond oleks ebameeldiv. Aga nad, nad tahavad jõuda tõeni. Ja vot tõe puhul siis oleks vaja see meeldivuse fassaad nii-öelda maha võtta üldse fassaadide mahavõtmine on mitmes Lääne-kultuurilise mõõtmelisi sektoris aga tugev ja oluline olnud, aga düstoopia põhiline küsimus, võib-olla jah, võib ka liigutav meeldivus, mitte meeldivus. Aga ütleme kõige tähtsam vist luba tänadalates toopiat on kutsutud iseloomustama, on arusaamine, et meil ei ole valikuid. Et masinavärk on tõhus selles mõttes, et ta ei, ei sea teatud küsimusi meeldiv, sest mitte meeldivusest indiviidist küsimusi tulevikust üldse enam teemaks. Et on olemas niivõrd selgelt ja hästi töötav masinavärk, et et noh, näiteks see küsimus, millega on vasakpoolset filosoofid Isak ja Johnsoni teised vaevanud pead, et et ei ole kapitalismile alternatiivi ja kergem on, kui te teete maailmalõpu, kui kapitalismi süsteem on, mis on niivõrd jäägitu, selge, selgelt töötab ja seal ei ole isiklikes valikutes ideoloogia, seal küsimus kapitalismil ideoloogiat ega ole tal ka seda vaja, sest et ta on nii-öelda puhttehniline sisse-väljalülitusmehhanism, mida kõik see, mis me teeme arvutiga, markeerib nii-öelda mikrotasand näiteks ka kogu aeg. Et, et noh, et võimalik, et see meeldivus, meeldivus on ainult osas, on üks režiim, mis sellel on, aga mida ma tahakski öelda? Toopiat võiks, see on järjest enam vaadet just nimelt sellist tehnilist töös olevat mehhanismi, mille puhul langevad ära valitud, langevad ära ka ka siis fantaasiat selles osas, mis võiks olla ja mis oleks pidanud olema. Et see on, see on see, mis on suuresti nähtab sellest on kirjutatud Bodriaar varem ja jõuan mingeid samamoodi mitmed sellised mõtled. Minu meelest me peame ühte asja ajalooliselt vaadates diferentseerima alati, kui me oleme rääkinud ühiskonnast varasematel aegadel ja ka plaat on oma riigist ja veel kampanella ja kõik nemad, nemad rääkisid ikkagi eliidist, Nad rääkisid, ühiskond oligi ainult, et maksimum viis protsenti inimesi, raha ja haridusega ja kõik, mis puudutas üldse ühiskonda, käis nende kohta kuigi plaatonil olidki orjad, aga nad ei puutunud asjasse. Asi hakkas muutuma üldse maailmas, ütleme kuskil 1670 80 eelvalgustusajal ja päris valgustas ajal, kui teised hakkasid käimiseks. Nüüd, kui me räägime düstoopia, st kelle jaoks siis noh, see on jälle väga poliitiliselt ebakorrektne, aga me ei saa. Üks asi on düstoopia eliidi jaoks mõtlemisvõime refleksioonivõimelise, siin saalisviibijate viie protsendi jaoks ja et 95 ülejäänute jaoks ei ole nende jaoks see, mida jätame siin meeldivuseks või milleks ja see ongi nende jaoks meeldivus. Nii et ei saa olla ühte ja sama kõigile. Aga Sa ütlesid, et kapitalism nagu sisenejad ei ole alternatiivi, aga turumajanduse suur õnnistus on minu jaoks see, et Kanysi kaup läheb turul kaubaks. Nii nagu protest on ammu tehtud kaubaks, nii läheb ka elitaarsus, nii läheb kõik, mitte düstoopilisus ja me teame ju subkultuur on ju kümneid ja kümneid ja nii et selles mõttes ma ei oleks ikkagi pessimist ja mis nende väärtus selles mõttes, et noh nagu ikka see, et mis nende väärtus on kui Hollywoodi filmides alates avaatorite lõpetades Disney filmides on sisse kodeeritud tugev kapitalismivastane hoiak, aga selle sellest saab Stanfordi ülikooli ülal pidada. Mina vaatasin nagu kandita, et kõik läheb ikka, kõik on kõige paremini selles mõttes. Aga mis on minu arvates selle düstoopia küsimustiku niisugune, noh, minu silmis põhiline asi on ikkagi see ja see ei puuduta mitte eliiti, eliit saab alati hakkama, nagu talle pöidlakruvisid peale kanda ja, ja seda ei juhtu enam, selles mõttes ei maksa muretseda. Aga see 90 või 95 protsenti, kes on ikkagi noh, ta on pime ja abitu ja mis sellest, et tal on kee neli telefoni, see, kõik see, ta on ikkagi see, mis ta on sisuliselt olnud pleed rooma ajal, ta vajab leiba ja tsirkust, diferentseeritult ja paremat ja kõike, aga ta on ikkagi see, mind huvitab see kas selle elu ei võiks muutuda natukene teistsuguse, kuidas seda saavutada. Sotsiaalne inseneritöö, mis on see düstoopia põhiline oli nagu kaks teile kõigile seal alt seda ei tohi, aga kuidas siis ikkagi saab, sest kõrvalt vaadates tundub kuidagi kuidagi halb ja kuidagi näotu ja kristlikule südametunnistusele ebameelteel, et seal elavad nii, nagu nad elavad. Vaat sellel pinnal on tegelikult düstoopia õige võitlusväli minu silmis mina Marxi järgi kogu kapitalism on sotsiaalne. Kas tohib või ei tohi, aga pinda käib. Aga sellega üksinda Marxi ideed selles mõttes on täitunud, et kõikidel inimestel on süüa ja kehakatet enam-vähem lääne ühiskonnas ja selles ei ole midagi makstaks, oleme õnnelikud ja praegu üles tõuseks. Jah, seda ma ei oska öelda, aga ma mõtlen, et kuidas sotsiaalsed insenerid võib-olla siis siis ma ei tea, miks seda ei tohi, sest ütles süsteem ise on sotsiaalsõlmida. Aga seda ta ei rääkida. Me teame, kõik asjad on poliitiliselt ebakorrektse, kuigi me teame, ju ei sallita. Noh, teate küll, keda. Seda ju ei räägita, ei seane, inseneritöö on kõige hullem asi, mis üldse on praegu olemas pärast maod ja Stalinit ja Hitlerit, see on kõige suurem, peaaegu üldse tabumaailmas. Ja kuigi ma arvan, et tabu on, on pigem see, kui inimest kutsutakse. Ma ei tea, nagu teisiti, kui inimest kutsutakse mingisugusele personaalsele või kollektiivsele vabanemisele, see on tabu. See, kui inimestele öeldakse, et ärge peatuge selles struktuuris süsteemis, kus ta nagunii vaid unistage suurelt ja muutke maailma, mitte keegi seda enam noortele ei ütle, sest kardetakse, et tulemuseks on on terrorism või midagi veel hullemat. Et see on tabu, aga nagu struktuuriga kooskäimine ja sinna sisse kuulumine ei, ei ole tabu, sest et noh, võib-olla läheme tagasi, et siin on näiteks üks oluline düstoopia utoopia temaatika, mida ei ole täna veel puudutatud. Siin tehnoloogia tehnoloogia erijoon on olnud järjest enam selline tehnoloogia, mis võimaldab meil avada selliseid näiteks looduse suunal mingeid uusi rindaid, mingisuguseid midagi muuta maailmas. Tehnoloogia tänu visioonitab Isonärile jopsile, tähendab seda, et tehnoloogia on sulle hästi lähedal, tehnoloogia on sinu nii-öelda kehapinna kaunistus. Tehnoloogia ei ole midagi, mis sunniks sind välja sirutama, vaid vastupidi tehnoloogia roll on sellist noh ütleme tehnoloogia järjest enam võib-olla tungib siin kehas sisse Meie keha mingisuguste sisemiste kiipide ja kiudude ja muu kaudu. Et selle tõttu me kuulu niisugust tulles aga kohe, kui meil tekiks tehnoloogiaga selline noh, ütleme industriaalajastu, modernismi ajastu suhex. Me näeksime tehnoloogilis-mingit, tööriista, millega näiteks maailmas midagi muuta, 200 oleks mingi uus alus ja see on tabu. On tabu näha nagu maailmas sellist utoopilised potentsiaal otsida, soovi midagi muuta, sest et kõik on funktsionaalne, hästi töötav tehnoloogia, saab see utoopia on see, milleks on sul vaja neli keedet lobiseda, paremini näha, vot millal alustame lobisemise ajal, noh ja mina ütlen, et see on nüüd realiseerunud düstoopia, mina tahaks lobisemis ära kaotada. Mind ei huvita see, millega nad tiguposti kaudu või millega nad lobisesid. Saisa ära. Tehnika. Ma mäletan, kuna ühes sinu kirjutises oli üks mõte, mis minul on väga-väga Haakos, on see et on kadunud tehniliselt toopiad suurel määral vähemasti mis, noh, kosmos on ammu maha kantud ja on aru saadud, et sinna see ei ole, selles pole mõtet enam rääkida, aga vot see toimus ja kunagi viiekümnendatel aastatel oli seal kosmose utopismi vist hiireaeg ja pärast seda on see hakkan tasapisi minema ja aga see on jälle näide sellest, kuidas kõik suubub ainult sellesse maaelu igapäevasesse probleemidesse, nüüd ei taheta enam maailma muuta, vaid päästa. No mis on tegelikult sama asi? Sõnade küsimus on ainult see, kuidas pisikeste väikeste asjakestega, kuidas neid paremaks teha ja paremaks teha, aga suured probleemid on täiesti plaanis. Oled veel, palun, kui mina olen, sa mäletad sirbi aegadest, kuidas soldati, tõlgiti, halvinud okslerid ja šokk oli teema seal ja tulevikus juhtub mingisugune selline vapustus, milleks inimesed ei ole, valmisid kõrged inimhulgad, me peaksime neid ette valmistama, aga see tulevik on mitte kasutada sõna katastroof, aga mingi suurt katkestusega küll ette näha. Aga seda tegelikult sellisel kujul ei pruugi olla. Et tulevik, noh just nimelt imbub siis hoopis hoopis teistviisi ja näiteks kui sipson ütles, Ta mõtles ümber ja mõtlesin, et sõnad hiljem tagasi. Et ei ole vajadust selle sõna järele, tulevik enam inglise keeles mõne aja pärast meil ei ole. Palavik Me oleme kestvas pidevas olevikus, kus meil on kogu aeg stimuleeritud Jobsi vidinatega ja me oleme selles osas, mille poolest Laatriksist erinev. Jah, ega see ei erine paljudest sellistest laadsetest teostest, ainult et küsimus ongi selles, kas seda ära tunda, kui düstoopia, et jah, võlit Need, inimesed, kes elasid sellest maatrikseid, õnnelikud väitajanalikult, jah, nad pidid läbi tegema selle gnostilise annab protsessi, mis, mis nad läbi näevad seda ja vot, ega see ongi, see transtendents on niikuinii ei ole, kõik piirdub ikkagi selle maailmaga ja ainetena, siis mis mõte sellel on. Ja see on see, mis me rääkisime poisist, kes paljastab ja teatas, mis siis sellest tulevad, ütleb, et kuningas on alasti. Et kokkuvõttes, kes seal rõõmsamaks. Nojah, aga samal ajal miski ütleb, et ostan siis intellektuaal ausammas, mis sena tõtt tuleb rääkida. Jätkab Jan Kaus. Sina, Tõnis, oled vist müürilehes ilmunud intervjuus rääkinud sellest, et kui lähme nüüd pisut rohkem kirjanduse juurde, et kui 1960.-te aastate ulmes olmekirjanduses domineeris optimism, eksis, domineerisid utoopiat, siis nüüd on esiplaanil pessimism ehk düstoopia. Et võib-olla mõningaid põhjuseid, eelnev vestlus sellele tendentsile vangis, aga, aga mis te ikkagi arvate mõlemad, et miks nii on juhtunud, see on selge ühiskonda seal kõige taga on näha, sellel ajal ei olnud veel, tähendab esimesed signaalid planeedi nii-öelda reostamise võimaluses tekkisid, kui ma ei eksi 60.-te lõpus pool 70.-te algul, siis hakkas see liikumine sellel ajal üldse tekkisid suured liikumised, muuseas ka Amnesty ja kõik on sellest ajast pärit, siis tekkis kodanikusool. Seoses sellega nähti, et kohapeal on niivõrd palju probleeme meil lahendada, et me ei saa nendegagi, toob kõik energia läheb sinna, nii et tulevik, Andromeeda, udukogud ja see on kõik seal. Seinad ei ole meie asi, me ei suuda neid nii. Kunila Ma arvan, et see on osa põhjusest. Optimismi pessimismi mõistutega tuleb olla ettevaatlik iseenesest, et noh tõsi on see, et ma ei tea, kas on pessimism, aga kui inimesed kujutavad ette tulevikku tänapäeval, siis nad lihtsalt ei saa tulevikku, ei jaksa enam ette kujutada selles just nimelt Stivičobsilikus lõputud täiustumise või lõputu keha pinnagu modelleerimisena, seetõttu järjest enam ka filosoofias kultuurikorralduses mudeli, siis võib-olla kõige radikaalsem seal mitmeid radikaalseid, üks radikaalne filosoofia suund on kujutatud maailma rääkidagi maailmas, kus inimesed ei ole ehk siis loobuda inimkesksusest kui, kui üldse võimalusest, mida analüüsida ja kirjeldada situatsiooni, kus inimene on puudu, kirjutada nagu maailma arengut ilma inimest ja me oleme käskinud düstoopia ja sotsioloogia, eriti eks ole, ta viitab ühiskonna inimesele, ta viitab kõigele sellele. Aga mõnes mõttes stoppjaan oma olemuselt siis selle käsitluse järgi täiesti anti sotsioloogina, seal ei olegi inimeste saatsin need on mingisugused nähtavat tendentsid, kus otsitakse ka siis filosoofilises plaanis selliseid metafoore, tühjuse ja puudumise ja eituse kirjeldamiseks. Tuuakse abiks seal näiteks Schopenovale mingid sellised ma väga üksikasjalikult seda maailma ei tunne, teine viis, mis on ka radikaalne ja mis puudutab nüüd otsesemalt seda kapitalismi on see niinimetatud aktsioleratsiooni teooria, mis ütleb siis seda, et olukorras, kus meil ei ole võimalik tehnilises plaanis kuuluma süsteemi uni, struktuur sisse, millele võimalik ennast sellest eraldada siis ainus võimalus, mis meil on, on tunnistada fakti, mida noh, filosoofiliselt on see juba viitab Fino osali küberneetika nii edasi, et me oleme masinavärgi osad. Ja meie saatus on see masinavärk nii-öelda lõpule viia. See on natukene selline, mida halvem, seda parem loogika, aga me, me siis arendame selle struktuuri mile, mis meiega midagi ei tee, mis ei ole meist eemal, vaid mille osised Me oleme mis ongi selline natukene defitsistlike, natuke Vitalistlik struktuur, et me oleme selle osad, järelikult on meil võimalik see struktuur arendada näiteks kiiruseni, aktiveerida kulisele süsteemiga, juhtub mingisugune plahvatuskriisil tegelasi, siis vaadata edasi, mis saab. Aga see on siis selline võitluse viis, mis kasutab seda süsteemi väga spetsiifilistest tehnilistele süsteemidele spetsiifilist omadust. Et neid ei saa muuta, aga neid saab näiteks intensiivistada. Ja nad muutuvad seepärast ise hästi küberneetiline skeem noh ütleme põhimõte on selles, et sa tekitad mingisugused või noh, näiteks, kes on käinud ravil siis sa saad aru, et mis suhe on näiteks reidil traditsioonilise kultuuriga, millel on, on siis jah traditsioon, päritolu ajalugu, samal ajal, kui ütleme, Reilis toimivad pigem sellised märkused, optilised mõjud, helitugevus, kogu see puht tellitsistlik ja aktsialereerimaal saad nagu tunnistada fakti, et sa kuulud ühe elemendile tehnilise struktuuri series, autopiad olla, aga see võib ette kujutada, et see jääb ühel hetkel mingil viisil seisma. Kuigi tänapäeval on loobutud sellest väitest, et kapitalismi ühel hetkel näiteks ei jaksa rahuldada oma vajadusi. Tänapäeval on siiski selleks mingisuguseid märke muidugi ka olemas, et on läinud üle selliselt noh, hea lubakkuvalt mudelit ähvardavale mudelile, et kui te ei tee seda õpite antiikkeeli, siis ei saanud tööd ja noh, edasi põhimõtteliselt tal on ikkagi seismajäämise oht, väike, aga nii-öelda mingi teistmoodi lõhkimine kohtadel olemas. New arvates tehnika ikka ei ole nii väga tähtis. Tehnika iseenesest ei tee neid nii väga palju õnnelikumaks, mitte Testoopianike, oluline selles mõttes. Kas inimest saab panna kuidagi elama natukene ühtepidi või teistmoodi, see tehnika on abivahend selle juures ka see, kas ei ole rohkem. Kas tehnikast võib tulla eraldi eesmärk? Vaiba üldiselt üldiselt tehnilisus on siin nagu mudel, mitte kui tehnika oodadega tegeldakse muide maksimaalselt kas Gider Tšiil sa tead seda nime on kuulnud hea ja tema tegeleb, eks utoopiat ehitab praegu utoopia. Seda küll ja laseb end Saari sinna vaiksesse ookeanisse tulvab legaalsel Disneyland, teie ta teeb ja, ja dance läheb. Mis ta on, see firma, see maksu firmase beib, hälve, see miljardär ja no ma ei uskunud seda oma kõrvaga, kuulsin temaga intervjuud, ta ehitab ekstarita reale, kuna riik on vaene, riik teeb või halba, tähendab meile Stad, ehitab saared vaikses ookeanitesse Boltoonid, ta on kõik täpselt teada, tööd käivad, tehakse kaheksakandilised, üks Hollandi firma teeb ja igale on kolmekordsed. Umbes 20 inimest mahub elama, neist hakkavad kujunema tulevikulinnad. Ja siis erinevad linnad erinevates paikades konkureerivad elanike pärast ja nad kõik ongi seal. Rad ehitavad seina vahele Enda ja ülejäänute vahel ja see ei ole mitte mingisugune väljamõeldis, vaid see, ta tegeleb sellega sulunikas eliidi haavas ongi näha, mis siis muud. Me oleme, kas ei tahaks sinna ega vist küll omasuguste seas seal omasuguste seas, samasugused friigid on kõik, mis ma näiteks, mis ta sinuga seal teeks selle pontoonpeol tülinaks üksteisest sedasama, mida me teeksime kolaagis rikastab teineteist, loeng, lobiseksime söök, põrand, ühesõnaga juba vähekene, rääkimata sellest, kui realiseeru muud või realiseerumas düstoopia. Mihkel Mutt, sina oled sellest aspektist võrrelnud George Orwelli teost 1984 ja siis hoolduskapsli saadud ilma ja leidnud siis, et tänapäeva ühiskond on pigem Hakslipärane. Et äkki sa oled nõus paari sõnaga praegu siin seda oma väidet lühidalt üle kordama või kuidas sa sellesse väikesesse praegu suhtuda? No sellepärast, et isegi peale vaadates on selge, et inimesed Axl ja ka praeguses ühiskonnas väliselt vähemasti rada rahulikumad ja õnnelikumad muidugi hakse ei ole täielikult realiseerunud, sellepärast et praegu on kõikidesse inimestesse ühteviisi sisendatud, et te kõik olete isiksused. Aga kõik ei ole ühteviisi isiksused. Kaks ja ühiskonnas oli kõigile selgeks tehtud, et kõik kuuluvad erinevatesse gruppidesse, abaseen tähtis, igal grupil on oma väärikus ja omaeneseteadvus. Mulle alati hirmsat meeldinud eneseväärikusega teenreid, näiteks nagu neid näeb mas inglise filmis Talon nisugune väärikus, ta teab. Ja ta põlgab, Neid, kellel seda ei ole, kes ei oska elada ja ma olen ka mõelnud, et see ongi õnne alus, kui igal inimesel on oma, ta teab oma kohta ja tal on vastav teadvus ja eneseväärikus ja ka teised seda austavat. Kumb utoopia? Rest seal rohkem toopia kanti, ainult küsimus on selles, kui see on säärane, kui sa nüüd võtta niimoodi fikseeritud, siis on see utoopia see nunnis, aga kuidas seda realiseerida, kuidas seda tekitada, et inimestel on säärane teadvus, Seeba kisub düstoopia kanti, sest kas seda geneetiliselt nii nagu oli Hakslil või seda ajupesuga teha ajupesuga? Ma kardan, seda ei saa teha nii, et kas mingi lõikega kusagil ma ei tea, skalpelliga või kuidas saab inimesed niimoodi, et noh, mis on kõige hullem asi, maa, rahulolematus, kõik on rahulolematus sellega, miks mitte, et ma ei ole nii ilus kui teised või miks ma past, ma ei ole siis nii tark kui teised või kas ma ei ole nii nii tark kui, kui härra kahu või hea luuletaja, kui on, kaua sa ikka, ma olen kade ja kõik on kadedad kogu aeg kõige peale. Edevus, kadedus kannustavad maailmas on ammu teada, jah, aga nad on lahendatud, aga need ei ole lahendatud tõesti lahendada, kui ma selleks on olemas, turg, selleks on tarbimine olema. Aga kas sa saatoramisega seda õnnelikult, kuidas turg on see, et sa tarbid neid asju, mida sul puudu on, täidad oma lünki sellega, mida sa osa ei paku, sulle see rahuldas, on fantoom, see on pealisKauna sügaval, avaldas, ei paku kuskil ei ole öeldud, et, et see rahuldust võib-olla mingi, aga siin on juba sõnademäng, kui see siin olivad sõnade kasutamine topelt tähenduses tagas, pakub sulle rahuldust. Ja ma ma ei tea, kuidas ta mulle või sulle, aga üldiselt see süsteem töötab ja ta pakub rahuldust. Kusjuures ta rahulolematult oma sellepärast, et turg peab töötama. Tähendab, turu lekitab ja turg tekitab neid. Me ise juurde, miks struktuuri töötama? Ma räägin, see on kodadadadad, turg tekitab probleeme, millele ta pakkumisele haiglas on see mõiste vastuolu, kui ta tekitab rahulolematust. Pommiturule on, võib olla vajadus terrorismi järele ei, jaks, milleks me lähme, ootame ära. Aga aga et noh, tüüpiline näide on mood, mis on selgelt, mis tekitab rahulolematust, pakkudes selleks rahuldused. Ei ole, rahulolematus, on vahelduse vajadus, vajadus olla cropindid ei tee, sa tead seda paremini, see ei ole see, millest mina räägin, ma räägin, see, kui inimene on, tunneb, et ta on viletsam teistest, teda ei austata piisavalt ja kõik ei saa kunagi olla tipus kõiki mahu korraga sinna ülemisse, nii et see on programmeeritud ka inimkonda. Et selles mõttes on, ei saa inimesel ollagi selles mõttes küll mingisugust sellist mudelit ei ole võimalik ette küll. Et kõik nagu õnne leiavad, aga need kompensatsioonimehhanisme on kompensatsioonimehhanism, ütleme siis, kompensatsioonimehhanismid on, ei ole ka kõige parem sõnaga sihukesele teeteritalisatsiooni näide. Inimeselt võetakse see, kes ta on, inimlikkus muudetakse ta tarbijaks, kes on midagi muud ja kellel on inimese mõistega ainult pealis. Aga ma tulen selle juurde tagasi. Sa ütlesid, et need vajadusi ja turg rahuldab ja nemad siin on juttu sellest 90-st protsendist 95 saab, sõitsid jah, noh, vaata, kui mina arvan ennast ja mul on tunne, et sa arvad, et nad seda, mida me siis jah, no siis ei ole mul midagi rääkida. Rahul. Mul on siiski tunne, et kas 90 protsenti ei ole päris nii õnnelikud, kui nad siiski võiksid olla. Tulen seda veendumust sõpradena, jah, aga meil on veel tants. Sa kutsusid siin sellel sõnade üle mõtlema, siis see õnne mõiste ei ole meil ka väga selge, ei ole seal hingeline rahuldus, ütleme siis niimoodi. Mõtlesime hinge hingekeskusena ring on vaja alla ja hinga väga konkreetne. Tänapäeval on veel ette heidetud, sellist põhimõttelist lopsikustab keeldumist suureks kasvada. Sellest oled sina, Mihkel Mutt kirjutanud. Kuidas see sobib kokkudes troopiliste ühiskonnakriitiliste maailma nägemuste, kuidas infontiilsus võiks toimida näiteks düstoopilises stsenaariumile? Mida laps, rikkamad inimesed, seda lihtsam on neil utoopia elada, aga jälle siin pole vahet nende jaoks võib-olla utoopia, kui kõigil on harmoonia, kuningriik, aga noh, minu arvates see ei ole väga huvitav. Aga ma ei tea, kellele ma räägin enda nimel või ühiskonna esindajana. Siin on täiesti see vahe, ma pean kogu aeg kahte asja tegema. Sina isiksus, kirjanik, mina isiklikult arvan, et on hea, kui kõik on nii palju rahul, kui neil on võimalust oma rahulolust aru saada. Et see vahe rahuldamatuse suhtes oleks suhteliselt väikene ja need inimesed, kelle rahulolu peitub rahuldamatuses, et ka need saaksid teatava rahulduse jälle mõistele vastuolu, aga nii see paraku on, selle asja nimi oli. Vena röötsin, loov rahutus. Kirjanikuks olemise väga tähtis asi. Muidugi sellest, kas see on üldse utoopia, mida sa niimoodi kirjeldatakse, võib lihtsalt olla suhteliselt hästi toimiv ühiskond, aga me ei saagi aru ju praegu jah, ongi, aga hästi toimiv ühiskond ongi utoopia. Kas need ei ole ühisosa siis ega siis laip pruugi utoopia mõelda kui mingisugusest spetsiaalselt disainitud konstroitud asjast, mis on ainult noh, nii nagu nagu need sansi moonia Surje nüüd ette kujutasid seal, kus elavad mingis farmis või laudas, elavad seal paar-kolmsada inimest ja neid on kogu aeg tehtud, aga see ei ole ju see. Ühesõnaga, see teema on väga huvitav. Äsja ilmus ajalehes Sirp Tanel Bernini artikkel Hugo auhinnast, mis on ulmekirjanduseks prestiisikamaid tunnustuse ja seda jagatakse maailma ulmekirjanduse ühingu iga-aastastel kokkutulekutele. Pern kirjeldab siis 2013. aastal alanud hääletuskampaaniat, kus kirjanik Larry gobela hakkas seadma kahtluse alla auhinna nominatsioone, pakkudes välja omapoolsed kandidaadid. Artiklist jäi mul kõige muuhulgas silma üks põhimõtteline vastandust, düstoopia kui meelelahutus ning düstoopia kui miski, mida korrela nimetas raskepäraseks sõnumikirjanduseks. Mida te arvate, kas Distoopiate ühiskondlikus võib kujutada, ütleme, düstoopia, lõbu, kirjandusžanrile ohtu või kas te olete sattunud lugema selliseid tooteid, mis kalduvad moraali lugema, selle asemel lugeja teosest moraali ise välja loeks või on probleem pigem vastupidine? Just meelelahutuslik element võib kahandada Distoopilise nägemused mõjuvusteni. Aktuaalsust. Ma ei oska vastata, ma mõtlen, mis asi see meelelahutuslik element niisugusest nagu on, no põnev lugu enne või ütleme siis pigem esteetiline nauding selles kunstist siis on see kunsti ja sotsiaalse vahekord, siis kaotab tähenduse juba, kes toob ja ei ole enam selles rollis, minu jaoks on mingis suhtes asjad, nad kuuluvad ka ikka modernismi ajajärku ja ja meil on need mõned suuretes toopiad, see Orwell ja hakse ja need on nagu pühakirjad, uus ja vana testament ja nende järgi me ennast võrdleme ja sealt leiame metafoore mudeleid üksikute inimeste ja situatsioonide tarbeks ja need ka jäävad, aga nende kõrvale tulevad mingeid uusi selles ma ei ole kindel, sest nii palju kui ma mõnda olen kätte võtnud ja vaadanud need on juba niivõrd ka tehnikaga, tänapäeva infotehnoloogiaga ja kõik sellega, mida sa nimetasid selle isiksuse ja see oli see noh, see piiride kadumine ja need on nii spetsiifilised, et sealt midagi üldisemat välja lugeda oleks minul juba keeruline, need võib teistmoodi vastu võtta, pigem siis juba kui mingit tunnetusteoreetilist huvitavat käiku, aga ma ei tea, kas enam võib-olla niisamuti nagu väga suuri kunstiteoseid ja, ja olulisi romaane. Ma ei tea Kasena kirjutataksegi kunagi, kas nende järele on vajadust või piisab nendest, mis juba olemas on võib-olla ka nende utoopiat, düstoopia, aga kui nüüd mühkilise kuidagi nii sõnastas, sest meil on jah see vahel, et kui modernismi loogika ütleb, et mul on mingid ideed, mingid vahendid ja ma muudan midagi maailmas, kas õnnestub näiteks mu teen inimene, oli see roboti või, või muudan ühiskonna, mis on mingi peegeldus sellest, milles ma elan, parem siis noh, ütleme, mul on võib-olla selline postmodernismiaegne loogika, mis ütleb, et ma võin seda teha. Aga ühel hetkel selgub, et ma mitte ei Legonna ei pikenda oma jäsemeid nii-öelda ruumis mõeldud, selgub, et ma olen selle süsteemi osa, mida ma ise katsun ehitada. Et kõik see, mis tegelikult löögi all on, nagu ma küll ei olnud, Smine enda närvisüsteem on väljapoole pikendatud, ma ei saa ennast enam eraldada sellest masinavärgist, kuhu ma kuulun. Järelikult, kui seda niimoodi ette kujutame, siis ei ole enam utoopia düstoopia üldse kerge ette kujutada, sest seal ringlus, mis läbib nagu Bodriaar saatja ja adressaadi mõlemad ja sa ei saa öelda, et siin olen mina ja siin on see teine ehk siis mingi adressaat vastab pool, millega maks üritaks kukutan võimu ja loon parema ühiskonna, näiteks tüüpiline, seda ei ole Est ette kujutada võimalik selle siukse postmodernsel loogika järgi. Võtame tüüpilise bastudelenduse kultuuriteksti. Filipleid Ranner telefilm käib selle ümber, kuidas paljastada roboteid. Kuni siis selgub, et paljastaja ise ei erine nendest. Ja ongi ongi nagu surnud ring. Et selles mõttes on ta tehniline tehniline, mitte Kamodervistikas võides realastamatused justes küberneetilises mõttes tehniline, selles mõttes see rikub ära sellise arusaama, kuidas, kuidas utoopiaid, stopped ja helistada, kuidas üldse utoopiat võime siis nii-öelda planeerida või düstoopia karta. Aga ootan sõnast pleid ranna ääres, minu lemmikfilm on ka mul ja see, see ju ära. See, et seal teha vahet, kes on päris kahvatu, kes mitte, see näitab see, kust algab inimlikkus. Mis on need inimlikkuse komponendid seense tuvasta, seda, kus ja küll aga tähendab küsimuse mõjus, vaatasin kunsti ülesanne, sa näed kui raske, mis teeb, mis konstrueerib siis ühte selle inimese, kui sa näed, et robotil, aga mälu, mis on juba mäletab veel kord oma mälu ja see on võimas värk, see on puhas kunst juba. Aga ma siiski ütleksin veel seda, et tänapäeval ju düstoopia on täiesti leidnud uusi võimalusi. Võtame näiteks geneetika, kõikvõimalikud soo, muutmised, sajaaastased saavad lapsi ja kõik, mis sellega kaasneb. Loosemaid kloonimine, see võib meile tunduda praegu täielik õudusunenägu, aga see ongi üks Testoopia liike. See ei puuduta jah, mitte inimelu üldiseid mehhanism, need on paigas. Jah, aga ta puudutab ja muid asja, nii et siin on olemas uued, uued, rikkalikud maardlad tõstoppikutele. No nagu roibate ütles, et Alsin, Fins tibu nõbu just just isa ees silmadega näha näiteks, mis asi see selline mudel, mis 1008 Sikakse mul Patriot kirjutas skeemi, kuidas maailm hakkab toimima ja millele arvata parodeerib Darwinitada hakkas rääkima sellest, kuidas masinad võtavad evolutsiooni käigus inimesed üle. Ja ta rääkis sellises kummalises võtmes, et võtame, kasutame paralleeli, näiteks kuidas taimed paljunevad taimed ise, noh, loomulikult omavahel mingisugust inspiratsiooni ei saa. Aga see interaktsioon toimub putukate kaudu. Täpselt samamoodi on masinate paljunemisorganiteks on inimesed, kes ei tea seda ise. Ja keegi ei saagi öelda, kas see on utoopia või düstoopia. Ta kirjutas seda just nimelt masinate tõusu kõrgajal. Aga seal samamoodi seal toimub teatud protsess, milles inimesed osalevad mingisugustest oma huvidest lähtuvalt. Aga kokkuvõttes luuakse maailm, mida tema arvates oli põhjust karta. See, et masinad masinad võtavad kogu maailma üle põhjusel, et inimesel on iva, inimesed toodavad juurde, seda võiks laiendada. Et inimesed muudavad selle protsessi käigus masinateks teisi inimesi, inimsuhteid ja nii edasi, et kas masinaga inimeseks muutuda. No miks ta peaks, tal puudub selleks vajadus. Sest inimeses ei ole, kui, kui jätta välja see teadvuse mõiste, et siis inimesed ei ole midagi selle mudeli järgi unikaalse. Miks peaks masin sinnapoole püüdlema, tal ei ole seda seda vaja. Sest et ka inimene näiteks küberneetilises plaanis oli defineeritud teatava protsessina, mitte kui teadvusega määratud mingi identiteet. Ma ei oska öelda, kas Battleri skeem on utoopiline või troopiline, kas hirmutab või mitte. Aga see on mõnevõrra see, mis juhtub ja mida näha. Võtmekohaks oli masendav klouni väide, ütlemisaasta väidet, et kui inimesed on oma keha kogu aeg pikendatud, tehnoloogilise mõtlemise, nagu alustehnoloogiline mõtlemine üldisemas plaanis, tehnoloogiline mõtlemine, muidu on ka, eks ole, see, mis nii-öelda tunnistab inimese puudujääke, statu inimene vajab kogu aeg proteese, nagu need, mis mul ninal on. Ja millega te helistate, nüüd ongi proteeside või autodele lähedaste proteesid, mis pikendavad inimest. Sest inimesel on, on vaja maailmas teatud viisil osaleda keerukamaks klooni järgi, siis kui meie närvisüsteem satub löögi alla, kui meid hakkavad läbistama teatud, siis sellised tehnoloogilised protsessid ka meie nii-öelda sisemust. Sellest on ka omaette terve noh õieti vist pea santslikene asendama tulnud žanr, mis hakkab juba asju vaatama rohkem sellise kohati õudusfilmipotentsiaali kaudu, et meie kehad piirid ei kaitse neid enam. Ja noh, see on selline noh, ütleme, keeruline protsess. Klaveril oli skeem, mida ta nimetas enese ambutatsiooniks, et siis inimene katsub noh, näiteks vaatame televiisorit, siis me ei saa televiisorit vaadates aru, et vaatame iseennast. Järelikult ta üldse narkistuse nüüd piduda sisse toob. Märgisus armus oma peegelpilti inimene siis samamoodi ja nad lihtsalt ei teadnud, et see on tegelikult pilt. Ja siis nagu inimene samamoodi katsub nagu siis nii-öelda teeselda või sugereerida, et see, mida ta näeb, on televisioon, eks midagi muud. Maailm, mis asub temast väljaspool, kuigi selgelt ta näeb, on tema enda närvisüsteem töös. Ja vot sellises situatsioonis ei ole juba ka võimalik ette kujutada mingisugust utoopilise mehhanismi olukorras, kus me tegelikult, et see, mida me näeme, see, mille suhtes meil peaks olema mingisugune, kommenteerib, analüüsib suhe, oleme meie ise, see on see, mida patriarhid kommunikatsiooni ehk staažiks, me vaatame õhtul televiisorit. Ja me ei saa maailmast midagi teadlane saami kommunikatsiooni enda, selle ekstaasi, mida ta andis oma keeles väga hästi edasi. Et see on see, mistõttu küsimus ei ole selles, et meil ei ole utoopia või düstoopia võimalik eristada vaid võib-olla just nimelt see psühhoanalüüsile viidatud paralleel tuleb siit kuskilt. Me noh, küsimus on selles, mil moel me üldse oleme suutelised distantseeruda maailmas, kus me elame, ja tehnoloogiat, nii nagu seda on kultiveeritud. Paraku kogu aeg viib sellesama tehnoloogia, mille, mille idee on selles, et tungib meile võimalikult lähedale, tungib sisse. See ei ole enam, ei ole enam see, mille kaudu me saaksime saaksime luua distantsi, see tähendab, selles mõttes Alhainen kogu meie maailma mudel ja me peaksime enne, kui Alzheimeri haige viimase selge hetkel ta peab tegema oma viimase tahte ütlema, kes, mida kuhu määrata testamendi kõik tegema, enne, kui ta kaob sinna tumeda teadmatuse maale. Nii ka meie peaksime mingisugused mehhanismid kehtestama, kes objektiivselt neist sõltumatult annavad meile tagasisidet, võib küll olla peaks olema, kuidas seda ära petta, et see mehhanism omakorda hakkaks iseennast peegeldama, see on omaette küsimus, aga mina arvan, et ma peaksin tulema sinu üliõpilaseks. Ja soovitan teil kõigil ka ennast registreerida. Humanitaarinstituuti. Mina soovin jällegi tänada Tõnis kohute, Mihkel Muti selle suurepärase vestlusest, mis muidugi võib-olla kõige lootustandva minust ei kõlanud, aga sellegipoolest väga huvitavalt, nii et suur tänu teile. Distoopiast kõnelesid kirjanik Mihkel Mutt, kultuuriuurija Tõnis kahu ja kirjanik Jan Kaus. Muusika ansamblilt tehnoloogiline päike. Raadio ööülikool tänab koostöö eest kirjandusfestivalil head Read. Suur tänu, Kristiina Ross, Kaisa kaer ja Eero Epner. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2016.