Ööülikool. Eesmärk on see, et ellu jääda kuidagimoodi ja kui on tarvis olla pinnapealse, siis oleme pinnapealsemad. Kui on tarvis rohkem süveneda, siis süvenen rohkem, aga aju peab aru saama, et seda tarvis on, muidu ta ei hakka seda tegema, eks ta katsub nii kergelt läbi saada, kui võimalik. Koole. 2015. aasta maikuus kohtusid. Kirjanduse Majas viima vista patroon Valdur Mikita psühhofarmakoloog. Jaanus Harro ning vestlesid teemal. Mis inimesel arus on? Mina olen saate toimetaja Tõnis Tootsen ja soovin teile meeldivat kuulamist. Mul on väga hea meel alustada sellist väikest jutuajamist ajuteaduste professor Jaanus Harro ka. Kuidas me sellise toreda tiitlini jõudsime, ma arvan, et, et võib-olla Jaanus Harro räägib sellest mõne sõnaga ise. Aga Ma mõtlesin, et kuna see jutuajamine toimub sellise Prima Vista raames, siis et kuidagi sellisele fantaasiale võib-olla natuke suuremaid pöördeid anda, siis nagu ajuteaduste professor kuidagi tundub nagu väga hea. Et kui sa ise sellega päri oled, siis me lepime kokku, et sa oled tänasel õhtul ajuteaduste professor, püüan olla. Tore, siis on kõik olulised asjad kokku lepitud. Ja ma küsiks seda, et, et aeg-ajalt ikka loeme kuskilt, et inimene kasutab oma ajust noh, võib-olla üks protsent, eks ole, et ma saan aru, et võib-olla sinna nagu neurofüsioloogia professor ei saa sellele vastata, aga, aga ajuteaduste professor mida tema arvab Ja jõudsime sinna, aju teadvustab professadeni vist kuidagi niimoodi, et ma olen, olen jõudnud olla neuropsühhofarmakoloogia, professor, tervise edenduse, professor, psühhofüsioloogia, professor, olen ühes kohas pesa, akva, rahaline või külalisneurofarmakoloogia professor, ma olen peaaegu olnud integratiivse farmakoloogia professor, mida iganes see ka ei tähendaks. Ühesõnaga sellest sellest kõigest kokku tekkis seenesüntees, aga ma arvan, et jah, et kes iganes nendest loetleda teatud inimestest ja veel terve hulk teisi ütlevad, et me ei saa seda protsenti kuidagi teada. Ma olen kuulnud 10-st protsendist ja, ja ühest protsendist ja muudest hinnangutest, aga mis pagana moel me peaksime selle teada saama, et, et mida me mõõdame. Aga metafoorina on muidugi ilus. See on vist üks India vanasõna, et inimene ei, elevant ei tea, kui tugevad nad on. Ja ma ise kasutan selle kohta vahel niisuguse kõne käänuna, et alati on veel dopamiini. Ehk siis, et alati on mingisugune energia võimalik kuskilt veel välja võtta, kui seda ikka tõsiselt tarvis läheb. Mitu protsenti see on, jumal hoidku, see ilmselt erinev inimesed ja oma vastavalt olukorrale, kui palju kellelegi õhtuks ära kulunud just on. No kui mõelda näiteks selle nurga alt et aju on selline üsna selline kummaline organ, et osad aju osad on sellised ürgvanad ilmselt pärinevad reatiilidelt väidetavalt mõned sellised nagu hullemad emotsioonid on kaarektiilide leiutis samas kui noh, mingi teine aju osa areneb kohutava kiirusega, sealt tekib selline nagu visuaalne ettekujutus, et kuidagi see aju nagu järjest aju erinevad osad nagu kaugenevad üksteisest. Et noh, mida selline ajuteadus tänapäeval selle kohta võiks arvata. No need samad reaktiivid on ka olemas, eks ole praegu hulga kauem elanud kui meie ja selles mõttes võiks neid pidada ju targemaks mingis kontekstis olutsioonilisest vaatenurgast, kui liik püsib, siis ta järelikult on hästi toime tulnud ja me siis võiksime seda ehk tarkuseks nimetada. Ja kui see mõõdupuu võtta, siis me peame hästi pikamaa veel käima, et kuidagi Reptiilidega sammu pidada. Või mõnede muude elukatega, et, et see on nüüd mitte ilmselt kõikide aju-uurijate mure, aga mõned on sellele tähelepanu pööranud, sealhulgas need inimesed, kellega mina olen koos töötanud, et tõepoolest meie aju kasutab materjali, mis on evolutsiooni vanematelt detappidelt pärit. Eks ta töötab seda mõnevõrra ja ümber, aga ehituskivisid on, on samu, võib-olla mingeid kõrge Maiastme konstruktsioone ka ja südame. Peame õieti selgitama, nad on hästi kasulikuks osutunud liikidel püsimise jaoks ja kole raske on midagi uut ja paremat ilmselt välja mõelda kui see, mis on miljonite aastatega tulnud, nii et see on täitsa täitsa kasulik. Nüüd ei kulge evolutsioon mingisuguse eesmärgile, mistõttu ta tegelikult hargneb laiali erinevates suundades ja aju on ka võtnud liikide põlvnemise käigus mitmesuguseid radasid. Mõned sellised kõrvalteed on põhimõtteliselt natukene teistsugused lahendused, mismoodi aju on üles ehitatud, kui, kui see rada, mis me nagu suudaksime jälgida, kui me läheme inimese juurest tagasi kuskile sinna, kust ta tuli. Mõned muud harud on ka osa neist harudest, ilmselt olid umbteel need elukad surid välja, mõned ei olnud, mõned eksisteerivad meiega paralleelselt, et kõrvuti. Nii et mis sellest kõigest kokku üldistada võiks, oleks see, et mitut moodi saab. Eesmärk on lihtsalt kuidagi eluga toime tulla ja tihti öeldakse, et eesmärk on järglasi saada oma nende evolutsialistidega. Vaidlen, kes ütlevad, et eesmärk on järglasi saada lihtsalt need, kes järglasi ei saa, need ei ole pärast enam olemas. Ei ole üldse vaja eesmärgiks seada, see lihtsalt juhtub niimoodi. Võib-olla sa rääkisid rektiilidest, siis võib-olla sa tegid nalja, aga võib-olla ei teinud nalja, aga tähendab Raikse Reptiili asja nagu selgeks. Sa ütled, et Reptiilid on targad sellepärast, et nad on elanud, eks ole, nii palju sadu miljoneid aastaid ja hakkama saanud. Aga asi on ju selles, et aju on kulukas ülal pidada ja tarkuse kulukas. Et võib-olla nad on tegelikult ikkagi lollid, aga tarkus on väga kulukas, võtab palju glükoosi ja energiat ja lihtsalt kasulik on olla loll ja võib-olla ka meie liigi puud, on see suur probleem, et meil on liiga palju tarkust, mistõttu ei tarvitse olla pikaajaliselt edukas, et sureme välja, seda aju väga raske ülal pidada. Ma rääkisingi toimetulekust ja edukusest ja sellest, et kuivad need tarkus läks tingimata tarvis, aga eeskuju võtta võiks neilt ju ikkagi, et nad kaua vastu on pidanud. Kui me suudame tarkusega ka midagi sellist teha, siis noh, me oleme leidnud ühe vahendi, mis on sama hea kui sisalik oma. Kui me kauem vastu peame. Piits muidugi ei olnud ju siis üleskutse. Saadikud ei peaks ju kuskil ära kaduma. Aga ütleb, et me peame, vähemalt nad ei ela meid üle, see võiks küll eesmärk olla. Hästi no sellega ma olen päri, et, et selgroogsed on evolutsioonis olnud ellujääjad, et nad on üle elanud päris palju selliseid suuri väljasuremislaineid. Aga kas inimest praeguse sellise tsivilisatsiooni nagu kütkes ja elutempo juures ei ähvarda ikkagi see, et kuidagi tema maailma nagu muutub liiga keerukaks, et ta ei suuda sellega lõpuks nagu hakkama saada. Ja noh, see, mida me kõik tajume, on kuidagi, et meie käitumine läheb nagu meist nagu välja, järjest rohkem peame kasutama raamatuid internetti ühesõnaga kogunevad vajalikud käitumisjuhiseid ei ole enam meie sees, vaid kusagil meist väljaspool. Et mida selle kohta võiks arvata. Ja kui trügi kunst tuli, siis oli see mure ka aktuaalne mõnede mõtlejate hulgas, et nüüd inimesed ei pea enam mäletama eriti midagi. Välismälu on võtta ja nüüd inimestega läheb väga halvasti, seda peab keegi teise teadvuse esindaja otsustama, kas siis läks või ei läinud, aga igal juhul on see päris tükk aega tagasi juhtunud, nüüd praegu see vist mingi kvantiteedi üleminek kvaliteediks praegu ilmselt toimub jah. Aga aju on meil igavesti vana. Ju ta reageerib selle peale kuidagi mingisugusel viisil, mida me ei pruugi ise teadvustada, aga mis võimaldab toime tulla, noh, välistab näiteks lihtsalt siis liigse informatsiooni. Et seda me näeme 20. sajandil, jogu massikommunikatsioon on suureks läinud, näeme, mismoodi haritud rahvad muutuvad ülikergelt manipuleeritavaks selle kaudu, et nad väga palju enam ei, ei vajagi informatsiooni seal üks üks võimalik toimetulekuviis, et ma lihtsalt jätan kõrvale kõik selle, mida mul ei ole otseselt ellujäämiseks tarvis. Kui lähtuda sellest, et on mingi eesmärk või sellest, et teatud tüüpi elu on rohkem elamisväärne kui teistsugune siis võiks muretsemiseks tõsiselt põhjust olla, aga, aga advokaatus diaboli tuleb ja ütleb, et inimesele kui liigile veel vähem evolutsioonile on tarvis mingeid kirjanikke, ajuprofessoreid, et saab ilma ka väga hästi hakkama. Ja ei ole vaja liiga palju informatsiooni. Ühel hetkel, kui ta hakkab koormavaks muutuma, siis see osaliigist, mis ennast madinaliseerib sel viisil, et ta üritab töödelda võimalikult palju informatsiooni, muutub selle liigi jaoks häguseks. Siin peaks kohe tegema sellise mõttepausi, et et see on selline üsna sügavamõtteline järeldus. Jah, ma olen ise ka üritanud mõelda selles suunas teinekord, et et kuidagi inimene on ikkagi äärmiselt selline adaptiivne elukas. Et mida keerukamaks võib-olla tema keel ja kultuur ja see keskkond, kus ta elab, nagu läheb seda keerukamaks, seda iseenesest ka nagu muutub, et siin võiks teha sellise mõttelise eksperimendi kui panna, eks ole, seesama tavaline inimene kusagile sellisesse nagu superkeelde või superkultuuri siis kuidagi noh, tema aju, ta pigistabki selle viimase dopamiini tilgakese kuskilt välja siis tuleb psühhoos. Siis ma võib-olla pakkusin natuke üle, aga noh, ütleme, et ikkagi võib-olla selles superkeskkonnas helistan. Väga vähe on väga tähtis. Psühhoos ei ole täielik distantseerumine tegelikkusest ikkagi ju baasfunktsioonid jäävad üldjuhul alles. Aga jah, siit muidugi võib jõuda minu ja paljude teiste inimeste sellise lemmikteema juurde, et et kusagilt me oleme kuulnud, et mida andekam ja loovam inimene on, seda kuidagi lähemal ta sellele psühhoosilaga seisab. Et kas tõesti on niimoodi, et selline loov inimene peab ikka olema niukse paraja kiiksuga? Olen ma pean natuke keerulisemaks asja ajama, aga mitte väga palju. Kõigepealt see, et sõltub nüüd, et mis psühhoosi siis me räägime. Et kui me räägime niisugusest, mis tuleb ajukahjustuse peale noh näiteks sellest, kui inimene on elu jooksul liiga palju alkoholi ära joonud või mingil muul moel on aju kannatada saanud, siis see psühhoos ei ole loovusega seotud mitte. Ja üks teine müüt, mis käib ringi skisofreenia ja seda tüüpi psühhiootilised häired, loovusega seotud on, see ei ole ka kuidagi distikaga kinnitatav. Küll aga on loovinimeste seas ebaproportsionaalselt sageli Piipolaarset häiret. Ehk see on ka üks niisugune psühhiaatriline seisund, millel on erinevatel aegadel olnud erinevaid nimetusi, aga põhimõtteliselt on tegemist inimestega, kelle meeleolu võib kõikuda suurte äärmuste vahel püsivalt. Vahepeal on keskmine k ja see võib vahel olla kapsyphootilist joontega, kuigi ei pea tingimata Ta alati olema, et jah, et kirjanikke, kunstnikke, poliitikuid, mitmeid selliseid ajalukku jäänud inimesi on, keda see häire ei ole nii palju seganud. Sest paljudel juhtudel on nii, et psühhiaatriline psühhootiline häire siiski võtab võimaluse ära oma võimeid rakendada ja juua neurobioloogilised alused ka sellised, et võib juhtuda, et psühhiootilise inimesel on mingit silmapaistvat võimed, aga nad võivad lihtsalt kokku sattuda. Mõlemad on rahvastiku seas suhteliselt tavaliselt. Aga kas me saame nagu vastata sellele ka, et noh, kui inimene, kelle meeleolu kõigub, eks ole, sellises võib-olla natuke suuremas diapasoonis kui tavalisel inimesel, et et noh, kuidas see ikkagi võiks anda midagi juurde loovusele. Ega ma nüüd seda küll ei tea, aga aga filosofeerida ju võib, et nii millegi seni mitte olnu väljatoomiseks kui ka selliseks meeleolu kõikumisekse mõlema taga on. See taju kasutab oma energeetilist ressurssi ajas teistmoodi, ta on võimeline mingi lühema aja sisse pressima, rohkem energiat piltlikult öeldes. Või siis seda ja samal ajal, et ajupiirkondade omavaheline ühenduvus on oma iseloomult mõnevõrra teistsugune, mis võibki olla energiamahuka. Sest tõenäoliselt on olemas mingi keskmine ajupiirkondade omavaheline ühenduvus. Selline tavaseisund, mis ongi nii nagu looduses kõik süsteemid liiguvad mingisuguse minimaalse energiakulupoole, sest seal lihtsalt, et kõige odavam üleval pidada. Ja siis aeg-ajalt tekib mõni niisugune asi, mis läheb kallimaks maksma ja vahel mõnes olukorras on suuteline siis organism seda ka toetama piisavalt ja ja see tekitab teistsuguse ja teist sugusus hakkab juba tegelikult ise ka taastootma, tõenäoliselt näiteks loovust. Kui sa näedki maailma teistmoodi kui teised ja sa saad selle teistmoodi nägemisega kuidagi toime tuldud, siis ongi huvitavam tegelikult seda kuidagi ära kasutada. Noh, vähemalt 19. sajandil oli selline mõte on alati väga paljude uurijate ees, et kui leiaks üles selle nupu, eks ole, kuidas ikkagi noh, inimeses see loovus nagu tööle panna, et seda nupun nagu otsitud kui hästi-hästi kaua aega. Aga kas on võimalik nagu üldistada, et noh, ma saan aru, et seda nuppu hetkel veel keegi pole seda nuppu veel nagu vajutanud vähemalt ütleme siin nagu teadlaste poolt. Aga kas on mingit lootust, et keegi kunagi vajutab seda nuppu või on mõnes mõttes loos, kus selline nagu ohtlik asi, et et võib-olla peabki seda olema, ütleme, teatud hulk, et kui seda noh, ütleme ühiskonnas on nagu liiga palju, et siis lähevad ka mingid asjad nagu käest ära. Võib-olla peaks haigekassaga jälle rääkima, et kui palju nad suudavad kompenseerida loovust või sellega kaasas käivaid nähtusi. Loovusele ei ole ju tegelikult valentsimärki küljes, et kas on hea või halb tingimata, et saab kasutada mõlemat pidi. Noh, võib-olla teinekord nagu puhtinimlikult on mul kahju nagu nendest inimestest, kes nagu sünnipärased mulle näib, on loovad, aga nad satuvad just mingisuguste teiste probleemide küüsi ja nende selline nagu sünnipärane loos ei pääse nagu kunagi esile. Et noh, võib-olla see on selline lihtsam viis, kuidas saaks aidata neid inimesi, kes tõesti on nagu loovana sündinud. Jah, see on see küsimus, kui laialt mõistame eripedagoogikat, kas ainult lootusetut kõige raskemate asjade sotsiaalseks manageerimiseks või, või kõikide erinevustega tegelemise jaoks, see tihtipeale ka asjaolude kokkusattumus asi, et mis keskkonda sihuke isend satub, on see talle siis soodne koht või ei ole. Mistõttu tegelikult peaks vist järeldama, et kõige parem on võimalikult vaba liikumine või vähemalt mingid valikuvõimalused selles keskkonnas, kus tal on. Et ta saaks ise järele proovida, kus tal läheb paremini. Et kui tal on suurem selline valikuvabadus, siis ta juhuslikult võid sattuda nagu sellisesse situatsiooni, kus noh, ütleme niimoodi, et kui ta peas karbist välja pistab, siis keegi topib sinna karpi kohe tagasi, et. Jah, ta võibki pista seda pead siis ütleme näiteks eri suundades, kujutame ette sellist karpi, millel on ainult üks auk ühes küljes ja sellist karpi, millel on kuus tükki, eks ole, et igas suunas pea välja pista ja vaadata, et mis seal on. Midagi sellist oli siin Eestis ju tegelikult haridussüsteemiga. Hea tükk aega, kus sisuliselt ikka, kes, kes tahtis midagi õppima minna, see põhimõtteliselt sai ka. Me tegime siin asjaolude kokkusattumise tõttu molekulaargeneetilisi uuringuid ja ja leidsime, et Eesti ongi niisugune laboratoorium, kus teatud ajutegevust mõjustavad geenivariandid mõjustavad seda, kuivõrd inimesed haridust ära kasutavad. Mõnedel on rohkem vaja, mõnedel on vähem vaja. Kas see haridussüsteem, mis meil on, mis võib-olla toetab sellist analüütilist mõtlemist, eks ole võib-olla kõige rohkem ütleme siis otse välja kapitalistlikus maailmas on võib-olla ikkagi üsnagi ühesugune. Et ta peab tootma tööturule piisava hulga inimesi. Et noh, mis on selle süsteemi varjuküljed võib-olla just sellise nagu aju seisukohal. Kui need üldse on? Jah, igasugune ühiskond, milles inimese valikuvõimalused on kunstlikult piiratud, on ilmselt meie praeguse humanistliku vaatenurga seisukohalt suboptimaalne ühiskond. Teiselt poolt ühiskond peaks pakkuma ka mõistlikke valikuid suhteliselt intensiivselt, sellepärast et inimene oma algatuse pealt noh, tihtipeale läheks liiga kergekäeliselt puu otsa tagasi ja et kui haridussüsteem tõepoolest analüütilist mõtlemist soodustab, siis mina kõneleksin selle haridussüsteemi poolt. Okei, huvide konflikti deklaratsioon on, olen matemaatika-füüsika kallakuga klassis õppinud, aga aga et ma arvan, et selleks ümber kasulik, soovitan kõigile. Aga teiselt poolt, et muidugi on vaja mingisugust valikuvariante ka, et, et on teistsugused, aga kõige halvem on see, kui seda, mismoodi õpetatakse, kui seda halvasti tehakse, olgu ta analüütiline loomingut edendav või mis iganes muud asja, aga tehku seda siis nii, et eesmärk on selgelt sõnastatud ja vahendid on selle eesmärgi saavutamiseks sobilikud. Mitte ainult deklaratiivsed. Jätkavad professor Jaanus Harro ja kirjanik Valdur Mikita. Tundub, et eks internet ikkagi on seda maakera ja maailma inimese mõtlemist nagu muutnud omajagu aega, et me loeme ka selliseid üldistusi, mis on püütud nagu teha, et et see, mis on nagu väga positiivne, on see, et nagu inimesed, kes on internetiga koos üles kasvanud ja arvutiga suudavad teha paralleelsed oluliselt rohkem selliseid erinevaid asju kui need inimesed, kes on varasemast põlvkonnast. Samas noh, võib-olla sellised süvenemist nõudvad tegevused kuidagi seda lugemist tuuakse alati nagu kilbile nagu arvutiga üles kasvanud inimesed. Nelja võib-olla raamat, meediumine võib-olla enam ei sobigi, et lihtsalt nagu elu nõuabki, selliseid paralleelselt tehtavaid väikseid ülesandeid. Kas on võimalik teha mingisuguseid üldistusi, et kuhu me liigume? Et kui füüsikud vähemalt teavad, et kus kohas nende teooriates on sellised vastu rääkivused sees, mis praegu on, mis tuleks kuidagi ületada järgmise teoreetilise saavutusega, siis siis ajukuul ei ole üldse niimoodi, tähendab, meil on ikkagi need teadmised ajust praegu sellised. Ma ei ütleks, et lüntlikud, ma ütleks, et et teadmatus on lünklik, et mõned asjad, mida me teame suure mitteteadmise sees, see on niivõrd laiguline, et noh, et ma arvan, et meil ei ole üldse neid asju olemas, mille järgi me saaksime mõõta, et kuidas need internet on, on aju muutnud, eriti kuna midagi mõõdaksime, oleks korralatiivne ja me näeme, et mingid teatud noh, ütleme näiteks interneti kasutamise intensiivsuse korrelatsioon mingisuguse ajutalitluse näitajaga, mille tähendust psüühikale meil väga hästi ei oska tõlgendada. Hüva nüüd tegelikult me ei tea, mis on mille põhjus võib-olla lihtsalt sellise ajuga inimesed rohkem siblivad internetis ringi ja me ei tea seda ka, mispärast nad seda teevad, kas sellepärast, et neil tuleb see hästi välja või sellepärast, et neil muud asjad ei tule hästi välja. Ja nii edasi üheksandale hästi palju selliseid küsimusi, mida ühekaupa küsida ja vastata, enne kui me suurenendistusele jõuame. Nii et see on ka selline hea küsimus, visioone nende käest küsida, mitte aju-uurija käest. Visionäärile on vastus olemas. Tõenäoliselt, kui küsida kuue visionääri käest, saab viis vastust erinevat, aga muidugi üks asi on küll selge, mida internet muudab. Visionäär on palju rohkem, visionäär Elon praegu tükk maad lihtsam sellepärast et ta saab oma sõnumit levitada palju laiemalt ja leiab kindlasti need üles, kes temaga nõus on ja saab moodustada neist kommuuni ja selle abil siis täiendavalt oma visiooni levitatakse, muidugi omavahel konkureerima hakkavad jällegi. Aga mis puudutab nüüd süvenemise võimalust, siis aju on mõlemat moodi nõus. Aju on ilmselt ilmatu paindlik asi, seal ise sellest kirjutanud ka, et reservid tunduvad olevat suhteliselt mõõtmatu. Taju eesmärk on see, et ellu jääda kuidagimoodi ja sellega toimetulekuks on lõpmatu arv võimalusi. Seda me näeme kogu liigirikkust. Vaatame ja mõtleme selle peale, millest enne juttu oli, et meil on evolutsiooni varasemad plokid ka kaasas, et kui tarvis, võtame midagi sellist kasutusel, et kui on tarvis olla pinnapealsel, siis oleme pinnapealsemad. Kui on tarvis rohkem süveneda, siis süvenen rohkem, aga aju peab aru saama, et seda tarvis on. Muidu ta ei hakka seda tegema, eks ta katsub nigelalt läbi saada, kui võimalik. Ja ma sain vastuse, et noh, ma olen ka pikka aega mõelnud, et kuidas selgitada ikkagi enda jaoks sellist näiteks netikommentaariumi fenomeni aga noh, nüüd ma saan aru, et see on keskkond, mis tekitab nagu visanud ja selles mõttes noh, ma olen alati olnud, see on nagu selline tunne, et kõigele vaatamata see on nagu väga hea ja positiivne nagu vajalik keskkond, et noh, visionäärid mulle meeldivad. Ma loodan, et ütleme, visionääride ja selliste ka nagu ütleme selle haigekassa rahakoti kiiresti tühjaks voolamise vahel ei ole sellist olulist aimatavat seost, aga noh, võib-olla sinna läheb veel natukene aega. Aga hüva ei saa kindlasti jätta küsimata seda küsimust, mida enne hoiatasin, et ma küsin, et et meie seas ringleb müüt, et eestlased ja eriti eesti lapsed on ühed targad lapsed. Et kuidas nüüd siis ütleme, ajuteaduste visionäär selle küsimusele vastuse välja võlub. Vaata, sellega on niimoodi, nagu ma hetk tagasi Ka siin, et ega siis aju on laisk, et kui väga ei sunnita siis ta tegeleda nende asjadega, millega ta väga ei taha. Mul tuleb endale uduselt meelde, aga see oli päris palju aastaid tagasi, kui kuskil eesti suures ajalehes oli vali visionääriga pikk lugu, kes ütles, et eestlaste IQ on 130 ja et, et see on kõik ära kasutamata ressurss. Noh, alternatiivsetest võimalikud seletused ollakse olnud ju, et Eesti lapsed teevad PISA testi päris hästi või siis põhimõtteliselt jooksevad niisugused, et asjad ka, et eestlaste IQ on võrdne belglaste omadega ja ja nii edasi. Et. Sa tahad vanadele visionääridele vastaks, mitte sulle, pensionäridel on lihtne vastata. IQ 130 müüt on müüt poolest Ta nii nagu vaikivad, mõõdetakse, no ei tule seda, seda kolmekümmet kuidagi välja. Ikka midagi umbes 100 ümber tuleb, nagu see keskmine defineeritud on, kui ta tuleb kuskil natukene punkt sinnapoole, punkt teisele poole, siis noh, mina olen vähem psühholoogia, rohkem epidemiolooge, ma küsiksin, et kuidas seal valim moodustatud oli, et kas need erinevates uuringutes ja rahvastel, kellega võrreldi, kas see valim on ühtemoodi tehtud ja ja see võib väga palju tegelikult muuta? Mõne punkti ikka muudab? Niiet et see ei ole nüüd siis pessimismi õhutus, kui eestlane muidu ei usu, et ta tark on, las ta mõtleb siis endale mingi numbri välja, millega ta rahul on. Ega siis olles veendunud, et sa tark ei ole suuri asju teha. Aga nüüd kõige laiemalt, et mis on tarkus? Esimene asi, mis minul nagu pähe tuleb, on see, et tarkus on esmalt ikkagi nagu lolluse puudumine. Vaata lollust on nagu väga raske nagu varjata. Aga tarkust varjata on oluliselt nagu kergem, et noh, inimene on lihtsalt näiteks tund aega vait sinu kõrval, kus sa ei saa aru, kas ta on, Sa saad aru, et kui ta on loll, siis ta teeb midagi, et sa saad aru, et ta on loll. Aga kui ta on tark, siis sa nagu selle tunni aja jooksul sa ei jõua selle järelduseni, et kas ta võib-olla on tark. Umbes niimoodi. Tarkus on palju teadmine, eriti sealhulgas selle teadmine, mida ei tea ja mida teada. Vahetegemine, kus su teadmised otsa saavad. Ja siis tekib küsimus, et mis on need head ja kasulikud teadmised, mida sul on teada vaja. Ma mõtlen, et kõik teadmised on head ja kasulikud, kas olla? Mis ütleks kahjudega? Ja kui palju on Rimis allahindlus vorstile on see vajalik teadmine sinu jaoks, kui psühhofarmakoloog-ile. Mõnes olukorras võib täitsa olla. Retoorika otsustamisel. Oht ka aeda, et kas mul on, mida rumalamaks ei tee, kui ma seda tean. OYO. Aga see on täiesti tarbetu teadmine. Nojah, jäi veel kord, see läheb, tuletab mulle meelde aastat 1998, kui me alustasime ühte longitud uuringut, võib-olla mõni uuritav on siin ka siis ütleme, aitäh, sel juhul. Osalenud olete aga et siis, kui meil alguses seda uuringut tegime ja raha oli kole vähe, siis me käisime ise uuritavatele võileiva tegemiseks vorsti ostmas, seal, kus oli odavam. Aga sellepärast, et et lihtsalt meil oli niisugune uuring, kus oli vaja võtta kõigepealt lastelt tühja kõhuga vereproov ja siis ei saanud neid pärast uuringus hoida ilma võileivata. Nii et vahepeal sellest teadmisest ka tarvis minna tähendab, kahjulik ei ole. Kui tabajast Biolaktuaalne, noh, siis ma unustan ta ära. Noh, minu jaoks on olnud üks selliseid nagu suuremaid paradoks, et, et aeg-ajalt ma ka loen mingit sellist hullumeelset uuringut, et inimene, eks ole, kukkus peaga vastu kivi ja siis ta hakkas mäletama kõik, mis toimus tema lapsepõlves alates, eks ole, teisest eluaastast peale. Et kas teoreetiliselt võib midagi selle kohta öelda, et noh, inimene on nagu omamoodi käsnaga lihtsalt mingil põhjusel. Me ei tohi või ei saa või ei või ei suuda nagu mäletad. Minul oli klassivend, kes rääkis, et ta sõitis lapsena jalgrattaga, nii et pea läks vastu elektriposti ja pärast seda hakkas ta hästi matemaatikat ja füüsikat jagama. Tema meie klassi kõige edukam teadlane, mina vist olen loodetavasti teine. Et kindlasti on mingisugust erutus läve ületamist selleks tarvis, et informatsiooni salvestada, aga väga palju jääb kindlasti ajju alles, mida me kas ei saa üldse kunagi kätte või me saame seda kätte noh siis mingi vihje peale või mis iganes tüüpi vihje, see on vähem või rohkem spetsiifiline või mingis kindlas las olukorras, mis ilmselt on otstarbekas, sellepärast et kuidas peaks ära suutma elada kõigi nende teadmistega, mis vimis vast maksab, eks ole, et see võiks ju muidu päris kasulik teadmine olla, aga see iga päev muutub ju. Ja neid poode on veel ja kokkuvõttes tõesti selle informatsiooni hulgaga väga hätta jääda, nii et ilmselt tarkuse juurde täiendavalt kuulubki, jah, mingi oskus selle infoga ümber käia või teadmistega ümber käia, mis sul on? Me teame mälu kohta päris hästi ju mõningaid elementaarseid biokeemilisi protsesse, mis mälujälgede moodustamise aluseks on selle esteerik kandel sai Nobeli preemia 2000. aastal tema eksperimenteeris merijänesega, kes on üks suur tigu. Aga põhimõtteliselt need protsessid on kärgmist välja kujunenud elukate ajus ka ja primitiivsemate Lukatel ja noh, üht-teist. Me saame mälujälgedest vaadata üsna lihtsalt närviraku tasemel ja aga mida suurema terviklikuma organismi juurde me läheme, seda rohkem hakkab tekkima niisuguseid auke, kuidas me neid täidame, seda külveli teada. Ma olen ise mõelnud, et mõte läks uuesti sealt teadvusest tagasi reatiilede juurde, et noh, tegelikult see on ju ühe protsessi nagu kaks erinevat otsad teinekord, nii kummaline kui see ka ei ole. Sellise suure kogemuse või tarkuse juurde jõudmine teinekord tõesti eeldab seda, et sa loobud mingisugusest väga olulisest teadmisest, mis on niimoodi suure häda ja vaevaga oled nagu terve elu nagu kogunud. Et noh, mõnes mõttes unustamine või millegi äraandmine võib-olla natuke rumalaks muutumine on nagu elus nagu palju olulisem. Kui teinekord nende tarkuseterade kogumine ja kogemine, et see on ka üks selliseid suuri paradokse, mida ma ei oska seletada ja võib-olla ei tahagi. Aga ma ei tea, kas oskad sa kuidagi kommenteerida, et nagu unustamine on nagu hästi tähtis asi elus? No küllap on, see võimaldab oluliste asjadega opereerida just, et energia on kallis asi, et liiga palju energiat kuluks, peab saama midagi välja jätta. Kui palju me seda tarkuse abil ka teeme ja kui palju seda teeb meie Väljaõppinud aju meie eest on omaette küsimus, et ega tahtlikult asju ära unustada, vahel siis jääbki korduma eriti tugevalt endale pähe, kui ütled, et ma nüüd sellele ei mõtle, siis võid kulutada sellele mitte mõtlemisele ilmatu palju aega. Kui oleks nii lihtne, siis meil oleks psühhiaatritel ja psühholoogidel tõenäoliselt tükk maad vähem tööd mõned asjad samas jälle kuidagi väga kergelt ununema taga, et ju ju meil on, kui ta Kaju ette valmistatud selle jaoks, et et need neurokeemilised protsessid, millest me teame, et nad kustutavad närvierutus seisundeid, need õigel ajal jõuavad sinna kohale põhimõtteliselt ju ka mäletamine on suurel määral mitte niivõrd see miski jääb kogu aeg alles, vaid see, et üks asi salvestatakse samamoodi korduvalt üle. Selleks, et miski püsiks mälus alles on, on tegelikult vaja bioloogiline ümber koodimine mingil kindlal viisil. Üks selline liis katsuda, mitte kasulikest mälestustest lahti saada, on tegelikult katsuda sellele mälu aktiveerumisele pihta saada ja siis sel ajal see Ümberpoodi, mis protsess ära rikkuda siis võib-olla ei mäleta seda düsfunktsionaalset mälestust ära. Kui sa mõtled puhtalt nii, et ütleme, kui ajuteaduste professor ja sul on unistus vida aju teadus võiks lahendada noh, võib olla ühe, kahe, kolme, võib-olla ka natuke pikema ajaperspektiivis, et kas salongi kõhutunne, et toimub mingi suur läbimurre või me saame oluliselt targemaks. Minu enda esimene identiteet on farmakoloog ja ma tahaksin hirmsasti, et oleks tegelikult mingi ravim, mis aitaks kvalitatiivselt paremini mõne psüühika häire puhul. Ja sest ravim on selline hea asi, mis on suhteliselt ohutu võtta võrreldes mõne muu sekkumisega, mida võib-olla Taavis hakkab minema, aga sellest hiljem potentsiaalis on õhus mitmed asjad, aga seal ei tea kunagi enne kui kõrvaltoimed selguvad, et kas neid kasutada saab. Nüüd, mis on selge läbimurre, aju teadvustas on opto geneetilised aju-uuringud, ehk siis see, kus kindlad närvirakud muudetakse valgustundlikuks molekulaargeneetiliste meetoditega ja see võimaldab juhtida närviraku aktiivsust valguskiirega, mis on kvalitatiivselt samm edasi elektrist, kuna see hakkab reaalajas toimuma siis ja millega on põhimõtteliselt, et avastusi võimalik teha just niisuguste ajuringide osas, et kuidas mingi Ühe ajupiirkonna sisend teise ajupiirkonna aktiveerimise kaudu käitumist muudab kuni tegelikult selleni välja, et olendite käitumist on võimalik juhtida sellesama valguskiire sisse-välja lülitamisega, et mida nad siis tegema hakkavad? Noh, ma ei oska öelda, mis aastal see muutub reaalsuseks ja kas see on hea või halb. Selliseid võik jätkata põhimõtteliselt veel edasi natukene rohkem fantaasia valdkonda kuuluvaid meetodeid, Masjana rohkem keemik kui kui makrotasandi inimene, mulle meeldib väga see aju läbipaistvaks muutmine. Hiire aju on põhimõtteliselt läbipaistvaks muudetud, inimese aju on suurem, sellega läheb veel aega. See tähendab sõna otseses mõttes läbipaistvaks, et kui võtan selle Valduri kaadi siit ja võtan ühe hiire aju, panen selle siia Jaani kirikukujutuse peale, siis on see tajusin, mitte Jaani kiriku kujutis näha. Seda saab teha vahetades ühe polümeeri vastu välja aju loomulikud rasvad. Ja see iseenesest ei tee kellegi elu paremaks. Aga see annab põhimõtteliselt uue keemilise neuroanatoomia taseme, mis võimaldab meil palju paremini uurida seda, et kuidas närvirakud omavahel suhtlevad ja võib-olla annab paremad ravimid kunagi. Noh, kes jalgpalli jälgivad, need võib-olla märkasid Trio finaalturniiri avamänguks lubati seda, et, et halvatud inimene tuleb eksvälisskeleti toel välja kuule ja omaenda mõttejõuga käivitab elektrilise protsessi, mille abil ta lööb siis avalöögi. Et ta ei jõudnud, ava selleks tseremooniaks seda tehnoloogiat siiski nii kaugelt valmis, nii et see protsess tehti tagasihoidlikumalt ühes väljaku nurgas ära, aga aga väga suurelt ei saanud näidata, nii hästi töötanud. Aga see on nüüd asi, mis põhimõtteliselt on küllaltki kaugele jõudnud. Aju uurimise puhul, et mis, Jaanus Harro, mis teie jaoks on olnud nagu kõige suurem ime, et ütleme õppimise ajast kuni praeguseni välja, et mille puhul te olete olnud nagu hämmingus, et aju töötab ühte või teistpidi, et midagi ajuga seotult. Kõikide uute asjadega, nii et kolm faasi, et alguses tundub, et on võimatu, seejärel tundub, et, et et see on üks uus kole põnev asi ja kolmas faas on see, et no kes seda siis ei tea, ehk siis need hämmastused lähevad meelest ära ja tegelikult on, see oli see üks seniste vaadete ümberhindamine küll võib-olla hämmastus on vale emotsionaalses mõttes, kuna ühe hetkega niisugused vaatemuutused ei teki, selleks läheb ikka tükk aega ühe eksperimendi tulemuste peale veel oma fundamentaalseid vaateid revideerima. Aga ma mäletan hästi, et esimestel aastatel, kui ma psühhiaatriliste häirete neurobioloogia kallal töötasin, siis ma ei võtnud tõsiselt ühtegi inimest, kes tuli ja küsis, et miks te teete oma katseid ainult isaste rottide peal. Tema sõit peaks ka ikka uurima, et noh, et naistel on rohkem depressiooni ja ja tavaliselt sellele põhimõtteliselt võiks ju lihtsalt vastata, et noh, et sellepärast teeme ökonoomsem on jah, et depressioon on depressioon ja mis vahet seal on, et mille, kelle peale seda uurid. Et, et paljud, mis me oleme näinud nüüd erinevates uuringutes, erinevates laborites, loomkatsetes ja inimese molekulaargeneetikas ütleb tegelikult seda, et et selles suhtes mehed ja naised võivad väga erinevad olla ja isased emased organismile Tseetse lõpp, fenotüüp on sama niivõrd-kuivõrd, ta on sama. Aga isegi kui ta on, et selle juurde võib jõuda aju väga mitut erinevat teed mööda ja see ei pea sugudel ühtemoodi olema. See on üks selline suur erinevus vaadetes. Enne oli siin mõtet aju eesmärk nagu eluga hakkama saada, lihtsalt nagu emotsionaalselt hästi rahuldav mõte, et noh, et minu eesmärk on ka eluga hakkama saada, aju tahab sama kraami põhiliselt millega on vaja hakkama saada nagu iseenda lollusega, eks. Kas siis aju ei olegi nagu asi ainult iseenda jaoks. Et see kõik muu seal eemal võiks olla nagu kasvõi olematu maatriks see ajutünnis kuskil, eks, et ta peab saama selle tarkusega, mis on tast endast hakkama selle lollusega, mis on tast endast. Jah, aga ta põhimõtteliselt ju küll või paju niimoodi vaadelda mõnda aega, aga ainult seni, kuni tal kõht tühjaks läheb. Noh, taju peab saama tegelikult kogu aeg vere kaudu palju toitaineid ja hapnikku kohe, kui me selle tee kinni paneme, siis siis aju iseeneses enam no enam ei funktsioneeri ja veel natuke edasi ja siis ta ei hakkagi enam funktsioneerima, eks ole. Niiet ta paratamatult on aja lises suhtes ülejäänud ruumiga ja see, miks niisugune keeruline asi on evolutsiooniprotsessi käigus kokku pandud ja miks siis iga inimese elu tekkimisel ja, ja inimeseks kujunemise käigus niisugune keeruline jajah, energeetiliselt kallis asi valmis ehitatakse, mis tarvis tegelikult jooksvalt meie verest ja hapnikust, nüüd me saame väga suure proportsiooni mitmeid kordi rohkem, kui ta ise kaalub keha proportsiooni osas. Et niisugusel kallil asjal on noh, tanki, selline peenemaid vahendeid, mis meil on, et kogu organism kui tervikelus püsiks. Ta ju iseenesest ei saa enese paljundamisega hakkama ega enda toitmisega tal peavad olema. Kirjanik Valdur Mikita ja psühhofarmakoloog Jaanus Harro. Mõtisklesin teemal, mis inimesel arus on. Loeng on salvestatud Tartu Kirjanduse Majas Prima Vista kirjandusfestivali aegu. Mõttepause kandis Taavi Tulevi muusika plaadilt diktüoneemakilt. Saate panid kokku Külli tüli ja Tõnis Tootsen. Raadioteater 2016.