Teie pikalt lahinguteelt. Missugune minut tundus teile kõige raskem? Kõige raskemad päevad olid muidugi 41. aastal. Ja just selle piiriäärsel maaribal petele saab otsida ka, kus selline esimesed lahingut pidada. Aga maa kees ka mujal. Kadis Winjalgi is ja Lukjal. See, kes neid sõnu meenutab, on väikest kasvu õbluke naine. Tema välimuses on kõik nii lihtne ja loomulik, et kõnelus sõjast, lahingutest, kaotuste valust, polgukaaslastest, et see on tema isikuga seotult kuidagi uskumatu. Istume parteikomitee raamatukogus kitsas vahekäigus riiulite vahel ja kusagilt kostab laulu. Küllap naabertuba kuulab raadiot. Ja mulle tundub, et silmaploom on sedaviisi kuulama jäädes nagu unustanud, millest me räägime. Tema hallid silmad vaatavad minust mööda. Kitsad õlad, hälli kleidi all on ettepoole pinnas ja näib, nagu oleks tal jahe. Või nagu teeks laul talle haiget. Kas räägime edasi? Anti siis mulle munder, see oli nii-nii suurt varrukad tuli üles käärida. Püksid olid nii kaenla all. Ja kui polgu ülem mind peale seda nägi, keskis siiski annused ka panna, küsis, kas ratsa sõita oskad? Oskasid muidugi. Seda oskasite maatüdruk ja, ja väike poistega hobusekarjas käidud, kunagi isa ei keelanud ja polguülem vaatas, ütles, et ei, niisugust asja küll ei ole, et et niisugusele herned hundile pannakse siis kannused, tähed tuleb ikka leida korraliku mundri ja siis andis käsu ja leiti ka nii, et pärast oli nike tiptop prits. See oli siis Leningradi lähedal Tihvini linnas Tihvini linnas olime mitu päeva toimusid õppused. Ja sealt viidi siis rongiga Petrasel otski Petrazovotskist edasi Karjala rindele. Ja sealt siis lahti läks, aga esialgu ma ei teadnud üldse midagi sõjast. Vaatasin velskripaberid olid veel rahuajal. Ja, ja siis, kui esimene lahingupäev teatati, et et keegi on vaatluspunktis haavata saanud, siis ma põrutasin sinna ratsahobuseid ja ega ma ei teadnud, et tuleb roomates minna. Tolku oli täielikult Leningradi esimesest suurtükkide koolist ja need olid kõik juba välja õpetatud mehed ja mis need kaks tulid, ega keegi pööranudki sellele üldse tähelepanu, et kas nad teevad või midagi? Soome sõja oli läbi teinud tema nagu siiski rohkem ikka teadis sõjast. Ja ma arvasin, et kui ma hoian temale lähemale, et ehk siis ka Harju paga divisjoni tasusid eraldi lahingu ajal. Ja mingisugust muidugi võimalust temalt kogemusi saada ei olnud. Aga. Miinipildujast pihta tõmmati, siis teadsin, et tuleb hobune põõsastesse viia ja hakkasin siis juba ettevaatlikumalt käima ka esialgu. Noh, nii nagu ikka uljalt. Nagu hobusekari oleks läinud, esimeste lahingute ajal olid suured kaotused. Teie rindel kuidas ütelda? Köögid jäid ikka poole toiduga. Seda ma teadsin, kui velsker sellepärast et tingimata ike tuli sööki ka vaadata, et Läks normaalselt tunnistas et iga lahing võttis rivist pooled hooned. Ja need olid sõja alguse kõige raskemad päevad. Nii ta oli. Ja sealt siis ütlesite küll, et teil oli kogu aeg õnne ikka seal ei olnud nii ei andnud ja ja kuna diviis oli sisse piiratud, siis mingisugust haiglat muidugi ei olnud ja kui oli vaja Kabulis, siis tulid ikka ühe päevaga ette valmistada ei saa. Ja siis tulime uuesti Tihvini alla ja see aeg oli teada, et dismin sakslaste käes. Aga kuna meie polk oli Tihvini väljaõppel, koostanud kõik need skeemid tulistamiseks ja siis saadetigi see pulk Tihvini alla. Lahinguid veel sõin uuesti pist meditsiinilahinguid aga see oli nii pis ja, ja kuidagi. Võib-olla rindel kasvaski kasvasidki need haavad kiiremini, kui haiglas ja Tihvini lahinguid olid, olid väga rasked. Siis et tehti ettepanek, et läheks ühte eripataljoni. Koos selle Klumbeeerrzgrega, aga selgus, et see pataljon hakkas tegelema luurega. Käisite kohe luure retkedel meestega kaasas? Selleks saadetud oligi selleks velsker oligi määratud pataljoni luure. Miinipildujad ega mina sealt suurt midagi ära ei teinud, aga avatud sõid seotud tagasi toodud. Noh, ja siis, eks 100 Lintsutust oli küllalt ja arvati, et kuueks kuuks aetakse tagalasse meedikuna töölaga tagalasse, tervise pärast. Aga tulin Eesti korpusesse kordades. Mõtlesin, et teised ei ole üldse lahingus käinud minu tuba, mitu lahingut, suut, lahingut selle taga, et loovad need kogemused ära, kuluvad kogemused ära ja. Ja alustasite teed rindele uuesti, nüüd juba teist korda korpusega. Kõigil teada, ega mina midagi mõtlesin küll, ütle. Aga eks neid haavatuid ja langenuid oli, oli küllalt ja eriti laskurpataljonis kõrvalvesi ja öösel külm. Ja mehed juhatasid maa külge kinni ja siis aeg-ajalt siis üks tuli plist tõstma. See oli siis nii. No mitte alati ka kurvaks numbriks, võib-olla mõnikord ka naljanumbriks ja mida rohkem oli nalja, seda kergem oli taluda, seda külma ja seda vett ja kaevikud olid vett, täismehed olid läbimärjad. Sane struktorali pataljonis, Arnold munad. Munakul oli üks õnnelik päev, kui kuul lõi kella läbi. Ja kellakapsli küljes jäigi peatuma. Kell oli taskus, nii et muidugi oleks haavunud kõhus, kui ta oleks ilmasele kellata olnud. Sõjas peab vedama, peab olema õnne, peab olema õnne ja võib-olla eluks ajaks on meelde jäänud see pilt, kui oli üks raskematest lahingutest ja leitnanti, saborkin. Tuli joostes, kus võib-olla ei oleks pidanudki jooksma püsti ja silmad hoidis käes. Muidugi sai seotud nii nagu pidi siduma ja olen kuulnud, Sporkin on praegugi elus, pidid ütlema Kiviõlis. Aga see Pika nagu niidi otsassilmse kuidagi on alati pildina silmade ees, võib-olla sellepärast peseb orgini nägu, on ka kõige rohkem meelde jäänud. Ja üldse, kui haavatud olid kanderanil, olid nad maa peal siis nende silmad on ikka jäänud kõige rohkem meelde, sellepärast et haavatu alati jälgise tahtis teada, mis siis minu silmadest välja paistma hakkas, ta ikka ellu jääb. Seda on ju kõik rindemehed rääkinud, et kui sanitar, velsker või õde on hoolas ja kui ta on heas tujus, siis on nagu kergem valu ja vaeva kannatada. Aga mida velskrile see hea tuju ja naeratus ja need head silmad maksma tegid? Velsker, sanitar kunagi ei tohi oma pilguga näidata, et see inimene ellu ei jää. Ja tröösti maa siis, kui enam midagi trööstida ei olnud. Vähe oli neid haavatuid, kes hädaldasid, siis pidi olema juba ikka väga tõsine viga, kui ta hädaldas. Võib olla omast käest üteldes, et see esimene valuda ei olnudki nii valu, ta oli kuidagi tuimem, nii kaua kui inimene veel ei olnud lahingumeeleolust väljas ja eks see ka siis aitas avatutel hoida ennast ja ja oodata seda momenti, kui ta saaks sellest põrgust välja, kus maa keeb. Ja edasi, siis tulin Eestis üle Peipsi järve. Esimene lahing oli Emajõele. Esimesed vaenlase haavatud, keda ma nägin, olid erariietes noormehed. Pajuokstest olid tehtud kanderamid. Paberisidemetega olid need seotud kuidagi väga armetud, nende kõrval oli pandud taskurätt väikse pulga otsa, see vist tähendas ikka nagu alla andmine, aga mis seal haavatu rikka kaevaton, igal Bulavatu ja see korraldus on juba 41.-st aastast vaenlase avatud, tuleb siduda samuti kui oma haavatut. Ja nüüd noormehed algul olid kohkunud aga hiljem, kus said ikka korralikud sidemed peale ja lahased ja korralikud kanderonid alla, siis oli neil ka tuju parem. Ei tea, kui vanad nad võisid olla, aga noh, 17 18 umbes nii. Ja peale Emajõgi siis üks niisugune meeldejäävam. Pikk naine nii pikk, et võrreldi teda major kuuliga. Need kaks olid korpusest kõige pikemad. Kahessenelist õmmeldi üks. No tegelikult teie kahekesi Veeber teab ka. Sanitarid olid nii nagu pataljoni sanitarid ikka, meil oli paar inimest, ma isegi ei tea, paljud kaks või kolm leid. Haavatuid üle 20 küll ei olnud. See oli üks tore lahingtankid, viisid mehed edasi. Ja nüüd selgub, et seal oli ikka mitu-mitu väeosa, mis andsid alla ühele pataljonide tee, tulite ka siis päris tanki peal või kui ta on triivi pataljonis, olite? Veebel istus. Ühelt poolt läksid, ütles, et hoia minust kinni, mina hoidsin teda ümbert kinni. Tugevam olla sellise võimsa kujudega, nagu Veeber oli, aga siis tank oli veel võimsam kui Veeber. Jah, aga tank oli all, Weber oli kõrval. Jah, aga siis enne seda, kui lahing algas, siis. Algul kõik tulid tankide pealt maha ja pärast meid jäetigi sinna, et hakata nüüd siis siin ärganiseerima neid avatuse sidunud sidumispunkti ja ja siis õhtul anti kaks masinat Need haavatud ära viia, aga siis järsku. Autojuht, kelle kõrval mina istusin, hakkas andma signaale nii valjusti mõtlesin, et ei tea, mis nüüd lahti on. Ees oli lõhutud sild ja Weber oli esimese väsinud, jalad oleks pidanud sellest sillast ülesõit oma teada. Ei näinud, aga ei märganud, et nad ei märganud ja nad ei, ei teadnudki karta, ega see, teine autojuht, mis see oli päeval vedanud mürske seal ja teadis, et seda silda ei olegi olemas. Ega see oja lai ei olnud, kus sild pidi olema. Aga kõrgelt kukkudes oleks avatud kõik muidugi surma saanud. Et jälle see oli üks õnnelik juhus. Jah, aga kui inimesed on valvsad, siis on ka nende poolt ja. Siis oli sügis käes umbes niisugused ilmad nagu praegu. Peaks ütlema, et Saaremaal selleks suureks toeks oligi mul kogu aeg kapten Veeber. Et tema oli kuidagi selline isik, kes võis rahulikult igasuguse momendi läbi elada. Tema näiteks peale pommitamist, kui meile väga tublisti käele valati neid väikseid pommikesi. Peaaegu terve polgu staap oli rivist väljas. Muidugi kütta ei tohtinud. Avatud olid põrandal, oleks pidanud soojema ruumi leidma, aknaid ees ei olnud, sellel majal. Aga siis veebel, istus akna alla ja hakkas suka nõeluma. Mina küll sellisel momendil ei oleks saanud üldse midagi teha. Panike nõelale niidi taha ja, ja nõelus suka päris nii rahulikult ütles, et kui ükskord masinad jõuavad kohale, et küll siis tema oma suka nõelulise kõrvale paneb, et saadame haavatud ära jääks teda siis saadetigi. Haavatutega. Ja hiljem see autojuht rääkis, et kui pommitati tamme tagasi tulles, siis Weber oli istunud rahulikult kabiinis ja lugenud raamatut, oli kusagilt saadud ühe põdeva Mind ei olnud mu tagasi tulles, et ämm oli saanud pihta pommiga ja nii kaua, kui seda pommiauku seal täideti, masinad ootasid, jaksis, Weber ootas ka, luges seal raamatut, et noh, võib-olla mina küll ei oleks istunud rahulikult kabiinis, aga ometi tema seda sai. Ja lõpuks ta ütles ükskord Andrejev, ega sina ei vallutanudki linna? Tema oli vallutanud selle kingist Kingissepa ja ja juhtus see just ära, samal ajal kui ta masinaga tagasi tuli, siis tema ei teadnud, kus asuvad väeosad ja põrutas masinaga peaaegu linna välja. Ja siis, kui nad märkasid autojuhiga, et maja juures võõrastes mundrites mehed hakkasid sealt kraadi tagasi, tuleb. Need olid esimesed, kes lingis ära käisid ja nüüd olid saared vabad. Kodutee oli nagu läbi käidud, aga seda polnud ju sellega veel otsas. Noh, aga lõpp oli Kuurama, see kuulus Kuurama, kus räägiti, et ratsanik tuli märgade jalgadega, nii suur oli pori ja nii palju oli seal kohutavalt vett. Et oli ikka tükk tööd, kui kui mingisuguse transpordiga edasi sai. Meie polk asus metsa, kuhu me oleks pidanud sealt edasi minema, ei teadnud. Lubati siis, et teha väiksed lõkketuled, et saaks kuivatada riideid. Ja keskoli selline, et kui lennukit on kuulda, siis tuleb need tuled kiiresti millegiga katta. Ega siis esimesed lennukid, mis tulid, olid meie oma lennukitega, meie alles jääb. Ja need lennukid tulistasid üle metsa. Kuhu need lennukid edasi lähevad, keda nad edaspidi tulistama hakkavad? Näha oli ainult dresseerivate kuulidega lasti üle metsa. Eks siis sai lõkked kaetud, ma ei tea, millega teised kätsidega minust veel põles ära. Selline auk sees, et see tähendab parandada ei olnud mõtet. Mõni tund hiljem hakkasid liikuma tankid ja tankid, tankid olid naljaka välimusega kuidagi ebatavalised, sellepärast et neil oli see kahuriots teistpidi pööratud. Nad olid juba nagu rahuolukorras liikumas ja siis alles tuli teade. Muidugi minuni jõudis teadvegist polgu staabist jäeti võib-olla varem, et sõda lõppenud. Algas elu tsiviilis. Noh. Eks seda mundrit ma kandsin ikka päris kaua aega, tundus alati nagu mul ei olekski midagi seljas kooli errari, liiga kerge oli kleit ja, ja ikka vaatasin Edward käsva naljakalt väljalt välja tulnud, et võib olla ununenud midagi ununenud, midagi, et parem siiski, kui see ikka kindlam riie seljas on ja eks ta olnud praktilisem ka, ta ei määrdunud ega kortsunud ja eks siis selles samas riietuses läksin siis Moskvasse komsomoli. Ikka see laul ei anna rahu nagu kummitaks, kusagil on vahel nii, et üks viis jääb kõrvu ja aina kordub. Laul, mida lauldi kõige raskematel päevadel, kui oli taganemislahingud see Velsker, kellega ma koos Heliplaati säilitada. Ta oli küll mitmel pool hoiul, aga lõpuks oli katki. Ja võib-olla tema tema surma pärast jäi mulle see oli esimene naistest, keda ma lahingus surnutena nägi. Ja see on muidugi kurvaks mälestuseks sega. Ta on kuidagi jäänud rohkem pilte ja on paljugi selliseid kohti, kuhu asuks elama. Näiteks kas või lokkis, oleks meeldiv olla IGA PÄEV. Petrase Woodskistis vinis võiks olla iga päev. Aga kas need kohad, kus teil on olnud nii raskeid hetki ja nii palju kaotusi? Te olete jäänud ilma inimestest, kellega te olete paljudel teedel koos käinud, kes need kohad ei peleta teemale? Ei, vastupidi, tahaks alati nendes kohtades olla. Sellepärast et need hirmud need õudsused ununevad. Jääb ainult tore mälestus nendest kohtadest, kus on kõige võib-olla raskemad päevad olnud ja mälestus nendest inimestest, kes on sinna igavesti jäänud. Raske õnn, kas ta peab nii raske olema, oleks ju väiksema vaevaga elada võinud ennast mitteni kulutada. Tõepoolest raske õnn. Uuesti tuleks alustada võib-olla. Eks sedasama. Ja teeks kõik uuesti läbi ja jälle ei kahetseks midagi. See raske on tema pärisosa.