Eelmise nädala lõpus ilmus laupäevalehes minu meenutus oma isast Eevald Hermaküla, st möödunud laupäeval 20 aastat tagasi suri minu isa enesetapp. Ebameeldiv sõna, mida me pigem asendame vabasurmaga, ehk siis andes inimese siit ilmast lahkumisele. Võib-olla tsipake heroilisema kuvandi. Ka minule teeb sõna enesetapp haiget, see on ebamugav ja valus. Kaks aastakümmet pole mul olnud isa. Ei mis vaated veel valusam. Minu lastel vanaisa, vanem poiss Erik õpib Isa kolleegi Lembit Petersoni tütre Marie käe all vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassis. Neil oleks vanaisaga nii palju rääkida. Nooremal poisil, Kaarlil on Downi sündroom. Tema vanaisa Evald oli nii suure sisemaailmaga võimega erinevatesse rollidesse kehastuda, et kindlasti oleks ta oma keele Kaarel poisiga suhtlemiseks leidnud kasvõi ratastega koos sõitmas käinud Pille Kaarel kuu tagasi iseseisvalt ära õppis. Mis mõisale kangesti meeldis. Leinas on erinevad, faasid, eitus, kurbus, enesesüüdistus, viha ja võib-olla mõned veel. Mäletan nii selgelt nendest baasidest läbiminekut. Ega kõik polegi möödas, kurbus jääb. Aga ma mäletan, kuidas pusisin isekeskis küsimusega, miks ta ei tahtnud edasi elada. Jeesus ütles, varas ei tule muu pärast, kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Elujanu on pandud meie kõigi sisse. Me kardame surma, tahame elada lausa nii, et kirjutame muinasjutte sellest, kuidas kuningas saadab oma pojad igavese eluvett otsima. See kuvand pärineb piiblist. Jeesus ütles, kellel on janu, see tulgu minu juurde joogu, kes usub minusse, nagu ütleb kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed. Inimene hakkas kahtlema jumala seadustes ja hakkas usaldama üht võõrast häält, kes talle sosistas kõrva. Inimene võitis elu üle otsustamise enda kätte, eraldas ennast jumalast oma taevasest isast. Me võime vaid ette kujutada armastava isa südant, kui tema lapsed temast lahti ütlevad. Isa kaotamise valu on suur. Seda ma tean. Aga ma kujuta absoluutselt ette lapse kaotamise valu. Jumal oli plaan, kuidas tema, lapsed saaksid tema juurde tagasi tulla. Igaüks, kes tahab ja tema loodab, et nad tahavad. See püüdlus väljendab minu jaoks hämmastavalt Michelangelo poolt tehtud püha Sixtuse kabeli laemaalingut, kus taevane isa sirutab inimese poole ja nende sõrmeotsad on kohe kokku puutumas. Maalilt näeme, et lisapingutus on suurem. See pingutus on nii suur, et ohverdas ühe poja selleks, et teiste poegade-tütardega uuesti kokku saada. 1987 aastat tagasi rippus Jeesuse ristil pärast vahistamist mõnitamist, peksmist, veristamist löödi see mees risti see, keda nimetati inimese pojaks ja see, kes jumalat kutsus oma taevaseks lisaks. Kui te enam ei jaksanud ja surm oli ligi, kisendas ta ristil valju häälega Eli Eli lemma sabahtani. See tähendab mu jumal, mu jumal, miks sa mu maha jätsid? Jumala, tema poeg olid eraldatud, nende vahel oli tunnussurm. Aga see oli ajutine, kuna Jeesus oli veatu inimene, ei olnud surmale võimalik temast kinni haarata. Jeesus tõusis üles ja võttis kõik, kes seda tahavad, endaga kaasa. Ehk tegi kõigile võimalikuks taevase isaga koos olla. Tegi võimalikuks, aga ei sundinud kedagi. See on siiamaani võimalik.