Enamus meist on ilmselt ühel või teisel eluetapil küsinud, kes ma olen, kust ma tulen. Need küsimused, hakkasin mind vaevama juba teisme eas. Vastuseid polnud. Kas sünd, kasvamine, söömine, tarbimine ongi kogu lugu. Kui nii on, siis miks mulle üldse sellised küsimused tekivad? Miks mul on analüüsivõime, miks ma ei käitu nagu minu koer bob lihtsalt instintidest popule kunagi minu käest küsinud, et miks ta siin ilmas on ta niisama rõõmus. Koolis õpetati, et juhusest sai asi alguse, kes teab, kui mitu miljonit või miljardit aastat tagasi tasapisi arenesime, selg, rootust, selg rooliseks. Hakkasime mõtlema ja siin me olemegi. Minule jäi väheks imelikuks, nõrgaks. Meie, kes me tegutseme põhjusega juba mitmeid aastatuhandeid, sattusime siia ilma põhjuseta, lihtsalt niisama. Kuus miljardit inimest maailmas usub, et kuskil on looja kõikides uskudest kokku, kõige rohkem on kristlasi 2,4 miljardit inimest, usub jumalat, usub seda, et need on siin jumala soovil. Ainult 14 protsenti maailma rahvastikust ei usu midagi. Kes ma siis ikkagi olen? Meenub Hollywoodi menufilmide seeria Mäteimaniga peaosas pooni identiteet. Merest leitud kuulihaavaga mees ei teadnud, kes ta on. Tal oli amneesia, ta otsis oma identiteeti, et miks ta selline tapamasin on ja kuidas ta selliseks sai. Ta käitus instinktide alusel, nagu teda oli õpetatud. Ta tahtis sellest kõigest lahti saada. Tihti sele silmast tahetakse meile valeidentiteet pähe määrida, öelda, et sa oled keegi teine, kes sa tegelikult oled, panna sind käituma nii, nagu see pole sulle loomupärane. Meenub üks kurb pilt villardi tänavalt. Üks purjus mees lamas oma uriini sees, karjus midagi. Viin oli ta kellekski teiseks teinud. Ta käitus inimesele, mitte loomupäraselt ebaloomupäraselt. Vabatahtlikult me nii ei käitu. Keegi või miski sai temast võimust. Tegelikult ütleb tema kui inimese kohta pühakiri ja saeraamatus, keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning valmis teinud. Tihti me teeme ise end kellekski teiseks, me katame näo meigikihiga. Me värvime juukseid, süstime mingit imelikku ainet enda sisse, upitame kehaosi ülespoole. Määrime tindiga oma nahka ja üritame olla keegi teine, kui me tegelikult oleme. Äkki see teine olemise tung meie sees on päriselt olemas? Äkki on keegi identiteedi ära varastanud? Seda tehakse massiliselt, näiteks 2000 seitsmeteistkümnendal aastal langes identiteedi pettuse ohvriks 16,7 miljonit inimest. Ka mina olen olnud identiteedivarguse ohver. Pangakontolt varastati 1500 dollarit. Saatan varastas meie identiteedi, eeline aias, varastas selle inimeselt, inimene ei suutnud seda enam ise tagasi saada. Inimene hakkas elama kellegi teisena, kelleks ta loodud ei olnud. Hädad ja tõved, tapmised ja vargused, vihkamise mõnitamised said osaks meie igapäevaelust. Aga see ei ole meie päris loomas. Korintose kirjutab, et surm on tulnud ühe inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu, sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Seda mitte viimsel päeval, vaid siis, kui me tahame jumalaga lepingut teha. Apostel Paulus annab siinkohal vihje oma kirjas roomlastele järge mugandada praeguse ajaga vaid muutuge meele uuendamise teel. Et te katsuksite läbi, mis on jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.