Tere hommikust, kallis kuulaja. Täna mõtisklen koos sinuga, lastest ja kogudusest seoses armastusega. Mind on kutsutud miljonitele Eestisse muuhulgas looma Eesti Evangeelse luterliku kiriku perekeskus. Selle perekeskuse fookuses olid algusest saati lapsed ja nende heaolu peres. Fokusseerimise tagapõhjused olid selles, et kirik on kutsutud peresid toetama hädalisi abistama, teenima ning peresüsteemis. Laps on alati sümptomikandjaks. Terve ühiskond ja selle jätkusuutlikkus põhineb laste heaolule. Ja veel üks põhjus on see, et Jeesus tõstis lapse olulisele positsioonile enda sülle andes talle tolleaegses ühiskonnas võrdväärse positsiooni täiskasvanutega. Kui meie Eesti lastel aga ei lähe hästi, on meie täiskasvanute ühine vastutus võtta midagi ette ja aidata lastel jõuda õnnistatud olemisteni. Laps on tõepoolest täisväärtuslik inimene ja iga laps väärib turvalist keskkonda enda ümber. Seda sõnumit olen saanud kanda ka konsistooriumi perede koordinaatorina. Selles ametis olen pidanud oluliseks seda, et koguduses võiks olla lapsekeskne lähenemine. Ja seda olen ka näinud mõnes koguduses, keda mul on olnud rõõm külastada ja kelle tööga tutvuda. Tõepoolest, ma olen kogenud midagi väga ilusat. Näiteks ükskord kutsuti mind vaimulikuna asendama Lääne-Nigula kogudusse. Kui jõudsin kohale, võeti mind rõõmuga vastu ja lahkesti näidati kõik ning aidati. Peale missat oli kogudus oma kombe järgi katnud laua pastoraati ja enamusteenistusel osalenutest kogunesid laua ümber, et arutada minuga nende õpet Ta ja välja valitud teemad. Arutelu oli väga meeldiv ja innustav, sest see põhines austavale dialoogile, kus igaüks võtta osa ning teda kuulati. Õhkkond oli positiivne, 11 austav ja julgustav ning kallastel oli oma koht. Kui hakkasin sõitma koju, tundsin sügavat tänulikkust ning tänasin jumalat selle osaduse eest, et ka mina, võõras külaline, sain kuuluda teiste sekka laua ümber istunud naeratavate kaasa elanud nägude meenutamine. Endiselt puudutab mind ning oma mõtetes õnnistan kõiki neid kogudusi, kus inimesed saavad pühapäeviti ennast laetud armastuse osadusega. Mitte ainult sõna ja sakramendi, ka. Sellist soojust ja heldust täis võiks olla ka ideaalne perekond, mille keskmes on lapsed ja laste heaolu. Lapsed, kellele on alati koht turvalise vanema süles olemas. Aga kuidas kirikutes ja kogudustes rohkem märgata lapsi ja noori ning kujundada koguduste elu nendest lähtuvalt. Ehk kuidas kindlustada tulevik ja tõsta laps Kristuse sülle. Selle ülesande ma jätan sulle mind vihjeks ütlen et näiteks perede koordinaatori ametis olen näinud häid praktikaid Mustamäe, Harju-Risti, Viljandi Jaani, Kaarli, Peeteli, Harku, Tartu, Maarja, Oleviste mõne metodisti koguduse nelipühi koguduse juures ning mõtlen, et tegelikult see vajab lihtsalt mõttemuutust. Ja selleks mõttemuutuseks ilmselt parim tee on eestpalve. Hea taevaisa, aita meil Eestimaad ja eesti kogudusi kujundada rohkem lapsesõbralikumaks. Aita, et iga laps saaks kasvada üles turvalises kodus ja koguduses. Varjame laste teed ning juhime laste teekonda sulle lähemale. Võta meie terve Eestimaa perena enda sülle ja, ja meid hoidma. Aamen.