Tere lugupeetud muusikahuvilised tänava Valner, räägin teile, test Rõuksist, eriti nende uuest plaadist, Impressens of örd, leibeli arsti ei olnud ja see on üks esimesi ülimalt tähelepanuväärseid plaate, mis kannab aastanumbrit 2006. Vähemalt kui me räägime rokist sellest kitarride ja trummide vallatust muusikast. Sel alal muidugi ootame juba ka aktik mongist, aga täna on vaatluse all delt Rõuksi kolmas album, kust olen valinud ka neli kõige luksimat lugu. Ja siin neist esimene singel, box. Väga raju balandast röök sild meenutab eelkõige Nirvana taga ka Nirvana järgijaid Vainfi, Austraalia eelkõige Straussi solisti Julian Casablancas vokaali tõttu. Ja ka muidugi selle lihtsa, aga võimsa bassikäigu tõttu. Vokaaliga teeb Casablanca sel plaadil üldse igasugu trikke. Kui varem on see olnud rohkem üsna üheplaaniline pohustlik alternatiivrokiümin siis nüüd võtab Casablancasse vokaal üles kõrgemaid jakk, eredamaid toone kui varem. Seome enam hingestatud ja hääl nagu rohkem hulluks, nagu selles loos kuulda oli. Muide, sama võib öelda kogu bändi kohta, pillimäng on kõvasti edasi arenenud, mitmekesisemaks meisterlikku maks, üllatavamaks on ilusaid poplugusid, on raiusid Ok lugusid kõige raskem selle plaadi puhul ongi hea tervikmulje saamine. Aga kui see on käes mul lõpuks, muide, on käes siis asi lubjaplaatide väga ruttu kõrval riiulitele ei pane, sest siin on, mida kuulata. Tuletame mõne seiga meelde, tõstruks on ju joogi gäng, kes tõusis esile täiesti ootamatult aastal 2001 superkuuli ja pealtnäha natuke retroalbumiga pahelise rock n rolli kuldaegu meenutava plaadiga Eestis. 60.-te lõpp ja 70.-te algus, Velvet Underground tõusid Rolling Stones pisut ka 70.-te teine pool ja Ramuls kõik kindlasti. Pükste kajadeka piltlikult jaheda olekuga pahad poisid, räin, kar, neerusid nendes viies noores ennuaicutis. Seejuures kõlas nende plaat hämmastavalt kaasaegselt ja kuigi aastal 2001 veel ei räägitud tantsurokist olist Rõuksi esimene album, üks selle liini taastaja Maailmas pärast mitmekesiseid post-punkaegu paarkümmend aastat varem. Lihtne rock n roll'i motoorika pani valjul kuulamisel ja vastavas keskkonnas kas laivis või plaadilt inimesed hüppama ja hakkas tunduma, et mis sa veel oskad rokiplaadilt tahta. See ei ole nüüd päris hüppamise lugu, vaid rohkem sellise aeglase ja mõtliku moslemiga see luguviisiline aktiviison Petrov uuelt plaadilt Churchil preesensi. Esimesed muljed maalt, nagu bändi prantslanna Julie Julian Casablancas on öelnud, panid nad selle pealkirja, sest materjali läbi kuulates tundus nagu just selline nagu see kajastub Straussi värske albumit tekstides ja kohati hüsteeriliselt kohati mõnusalt ära olevas muusikas. Just selline võiks meie planeedi elu distantsilt paista. Kuulates neid tekste lähemalt, õnneks liiga pateetiliseks ei minda. Aga kohati tüütab rokkmuusikat ära kase liigateleviaalsetes asjadest laulmine, nii et kui bändil on mingi sisuline Kontsert. Oi ma ütlen, Nat nüüd aga ajaloominut, bänd Rõuks on tegutsenud sammas koosseisus juba kaheksa aastat. Nad kogunesid siis 1998 olles veel teismelised. Koosseis on selline. Elid modelliagentuur, modelliagentuuri pomo, John Casablancasse poeg Julian Casablancas. Praegu 27 aastane Jon, laulab kaks kitarristi, nagu ühes keerulises soolosid tõmbavas rokkbändis ikka 24 aastane superkuuli imidžiga nik valentsi ja sel plaadil täiesti pöörase edasimineku ideede ja tundub, et ka mänguoskuse osas teinud. Passid 26 aastane Nikolai Freuch ja trummar, itaalia juurtega brasiillane 25 aastane riiudesoneeruliselt sündinud fabrid. Moretti koosseis on märkimisväärne ka oma imago poolest. Nende elegantne lohakus tõi moetööstusse selles ajas. Lihakul uued tuuled ja pole paremat rokiplaadiümbrist kui 2001. aasta istes nende meeste süüdimatult lülitavate lõustadega. Nüüd aga lugu disten, minid. Suurepärane jauramine nimega test, minti enne rääkisin, et Julian Casablancas teeb siin plaadil häälega igasugu vigureid kuulduvas palastases natuke mängib kunagist folkpunkbändi põuks mees. Siis kui pruuk seal lahe oli, sõime kõvanit, kes hiljem asutas bändi paavstile ehk põub. Ja praegu osaleb Brok seltskonnaelus ja joob ka kodus. Mida öelda siis kokkuvõtteks Rõuksi plaadi pöördimpordiessents kohta, see plaat on parem kui bänd eelmine album Strõhukese, teine plaat kolma tagasi rumal. Ja miks ta parem olla. Eelmise plaadi kohati väheütlev post New Wave primi rock on asendunud laiapõhjalise poprockiga ja kaasa ja kaasaegsem rock n rolliga indi võtmes. Pärast eestlase lihtsakoelise südamliku meloodilise pungi kallakuga rock n roll'i pildist Rõuks edasi minema ja kolmandal plaadil on see õnnestunud. Kui nende esimene plaat innustas sadu, kui mitte tuhandeid noori bände rock n roll'i rivainima omal moel, siis nüüdne plaat, mis tervikuna võib-olla jääb ehedale relvikuks relvituks tegevale eestlase hitile alla paneb loodetavasti kitarriga tehtavat muusikat avaramalt mõistma ja innustab võib-olla ka neid bändi arenema, kes omal ajal võtsid eeskuju varasest Rõuksist. Jutt läks rämedalt tõsiseks, aga nalja ei järgne. Tuleb struksi lugu AIS of the World jadaga.