Ja nüüd on meil hea meel raadio stuudios Lando Aru saatust tervitada meie tänast saatekülalist, kelleks on ajakirjanik ja psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda, tere päevast. Tiina, tere päevast. Meie ees on niisugune asi, nagu seda on foobia leksikon, mis siis on kusagilt internetist välja prinditud ja mis siis põhimõtteliselt seisneb pikas-pikas-pikas alfabeetilises loetelus erinevatest hirmudest, mis inimestel on. See on erakordselt pikk, Need on mingisugused äärses, mingeid väljamõeldud sõnadega, ma vaatan, mida kõik on, mida, mida, mille, mille ees kõigi inimeste hirm olla. See on, see on erakordne. Näiteks üks niisugune tore foobia on afrofoobia hirm kriimustada saamise ees, inimesena paaniline hirm, selles kardame kriimustada saanud nagu niimoodi, et sa kohe täiesti arust ära ja see foobia öeldeteilaks foobia on ikkagi mingi meditsiiniline terminite foobia. Lihtsalt mingisugusel hirmul on omavahel on mingisugune vahe ka vä? Ja noh, muidugi, ma kardan kriimustada saada. Ma ei taha tingimata kriimustada saada, aga, aga mis, mis teeb sellest foobia? No vaata, muutuv vool peaks siis, kui sa kardad kriimustada saada sedavõrd, et sa näiteks hommikul tõusen voodist üles ja ümbritseda ennast pehmete patjade ja tekkidega siis võiks kutsuda sulle arsti ja vaadata, kas saaksid kuidagi aidata. Nii et põhimõtteliselt foobiad meestes, foobia leksikoni saunades, kirurgi hirm lõikuste ees, hirm, töösirm, kehalise armastuse või seksiteema ees. Hirm kuulda, häid uudiseid, eufooria on tore, tore, tore foobia. Et kõik need hoovad on ikkagi sellised, mille puhul oleks nagu juba põhimõttelist nagu arstiabi vaja. No ma ei tea, kuidas leksikon nüüd koostatud on, kas, kas seda on teinud mingisuguseid väga väärikat psühhiaatrid või on lihtsalt kamp sõpru koos istunud ja mõelnud kõikidele sõnadele foobia taha. Aga ma arvan küll, et inimeste hirmude allikad, lõputud. Ja tina oma igapäevaelus selliste selliste kirevate nimetustega kokku ei puutu, mis Mihkel praegu ette luges. Ei nojah, võib-olla, kui, kui ta on päris juba haiglaslik foobia, et kust maalt muutub hiiglaslikuks siis, kui ta segab elamist, kui sa ikka tõsiselt ka ei, ei saa enam oma igapäevaasjadega hakkama, et, et sul näiteks kui sul on Bogunufoobia ehk hirm habemetees, mis tähendab, et sa ei saaks oma tööd teha siis. Mõtle, kui tänaval tuleb vastu, eks ole, avaneva habemega naine näinud. Neid on eriti magusaks segas ka minu elamist. Kuidas see, kuidas see foobia nüüd avaldub, ütleme, inimene ise tegelikult võib-olla ei saagi aru, et, et tal on mingi paaniline hirm mingi ühe või teise asjaga, ta lihtsalt ühel hetkel hakkab halb ja, ja, ja kui kaua peaks halb hakkama selle selle ühe asja peale, kuni ta lõpuks pihta saab, sellele, et ta. Põeb lihtsalt foobiat ennast, see on see, millest sa räägid, see, seda võiks nimetada siis kas paanikahäireks, eks, kui inimesel hakkab, südab ekslema mingisugusel arusaamatul põhjusel seda tuleb viimasel ajal kuidagi millegipärast jah, väga tihti. Aga see pole veel foobia, foobia on ikka siis, kui on noh, inimene suudab sõnastada, et mida ta siis kardab, no niuksed, lihtsamad foobiad, mida siis. Ja selles mõttes lihtsam, et nad on levinumad, ütleme noh, kõik teavad, mis asi on agrofoobiat, hirm väljamineku või avalike kohtade ees. Või noh, kõrgusekartus on, eksju niuke tuntum foobia liik. Noh, mis sotsiaalfoobiad on hästi-hästi levinud hirme esineb. Et need on niuksed, arusaadavad foobiad. Aga põhimõtteliselt noh, kõik need igasugused imelikud foobiat. Nii kaua kui inimene suudab nendest üle olla, siis ei, ei ole seda küll mõtet haigusena võtta. Eks me kõik kardame midagi, kardan hiiri, ega ma sellepärast ei lähe arsti juurde. Huvitav, mis hiirefoobia, mis selle nimi võiks olla, et sa sellega välja uurinud enamus naisi? Piiri seda on jah, seda psühhoanalüütikute palju arutlenud, et miks just naissugu kardab hiiri. Aga minu meelest noh, peale nende niukse Froidistlike seletuste, mis, mis võimaldavad kõiki maailma asju seletada seksi ja surmahirmuga, et, et seal nagu midagi muud teravmeelset ei ole neil välja pakkuda ka. Aga hiir? Ei, ega mul ei ole ka midagi tarka öelda, miks, miks me kiiri kardame? No mina, mina olen enda jaoks põhjenduse leidnud, miks siiraid hirmsad on. Nimelt on kiiremad kui mina. Jah, ja, ja nad on palju pisemad kui mina, vot see ongi tegelikult hiir, rotid on kiiremad kui sina ja. Sa kardad, ei karda? Ei noh, küll on, küllap ma ikka kardan, aga lihtsalt rotiga nagu iga päev ei satu, vastamisega häirele? Ei satu, aga see tõenäosus on suurem. Aga kas on, kas on eraldi? Foobiad, mis kindlalt naiste foobiad ja mis on mis meeste foobiad üldiselt öeldakse, et foobleid esineb naistel sagedamini jah. Et kuidagi see nende nende neuriootilisuse aste on, on selline, et seda on naiste puhul rohkem, aga alati need niukseid jaotasid, et kas naised või mehed, et see võib tähendada ka seda, et noh, näiteks naised on lihtsalt enda suhtes hoolikamad ja pöörduvad tihedamini arsti juurde ja ja kurdavad oma hädasid parema meelega, kui mehed seda teevad. Võib-olla mehed kardavad sama Modyyriaga nad ei väljasta lihtsalt. Kuidas foobiad tekkivate on mingi geneetiline soodumus on, on see kuidagi pärilik? On see mingisugune lapsepõlves kogetud mingi trauma või, või, või piisab ka tegelikult vanematest? Patusest, et vot vot vot see on Buy ja see on ohtlik ja see vastus tuleneb sellest või sõltub sellest, kellega sa küsid. Kui sa küsid, ütleme sellise psühholoogi käest, kes, kes pooldab käitumiskognitiivseid teooriaid, siis tema ütleb, et et see tuleb sellest, et inimene käitub valesti, näiteks, et kui ta korrigeeriks oma käitumist, siis siis probleem kaob ära. Kui sa räägiksid mõne psühhoanalüütikuga, siis ta kindlasti leiab, et see on põhjustatud varase lapse ja konfliktidest, ütleme beebisuhetest emaga näiteks. Et sõltub, kelle seletus sulle rohkem meeldib. Kui sa räägid neuroloogiga või või neuropsühholoogiga, siis ta ütleb sulle, et see on põhjustatud ajurakutuuma tasandil mingist häirest Aga räägi, kuidas ma tahaksin oma käitumismudeleid muutes foobiast lahti, minul on hirm lendamise ees, ma arvasin, et saan aerofoobiaga sellest toredast foobia leksikonist saama. Teadjad aerofoobia hoopis hirm õhuvoolu tõmbetuule ees, kartuses midagi kahjulikku sisse hingata, alla neelata. Nii et ma ei tea, mis on, mis asi on, mis asi üldse lennuhirm on, et siin on küll hirm, et hakkad lennukis oksendama. Selle nimi on Aero nagu Aeronaudi foobia. Aga minul on hirm lendamise ees. Mitte küll sel määral, et ta mõnu elamisse kaks korralikku kogu see tablettidega, ma lendan kenasti ära. Aga mismoodi ma oma käitumismudelit muutes või ma ei tea, mida tehes sellest foobiast võiksin vabaneda. Aga kuidas sa, Mihkel, seni oled käitunud lennukis? Ma käitun lennukis nii nagu kõik inimesed käituvad, ma lähen lennukisse sisse, ämma paneme kinni oma turvarihma. Ootan kannatlikult ruleerumis protsessi, märkimisväärset tähelepanelikum teistest inimest, loomulikult ma vaatan, kas, missugune ilm kontrollikas ikka lennukis on kõik okei, absoluutselt kontrollil. Loomulikult ma vaatan, kas kõik on hästi, ega kusagil mõni need artistid on kohal. Ma vaatan näoilmeid ja alati ka nende inimeste näoilmed, kes lendavad tihedamini ärimehed ja nii edasi, kuidas nende näoilmed, kas kõik on hästi, kas kõik korralik? Kui enne lendamist võtan tablette ja kui sa ei võtaks siis lennata, arvavad, et ma saaks ja noh, ma arvan, et sa oledki selle probleemi lahendanud, enda jaoks lennata, lennata sa saad. Nüüd kui sa tahaksid, sest lendamishirmust päris tegelikult vabaneda, noh siis ma pean sulle ütlema, et et mine, jah, kallis Mihkel, pöördu psühholoogilise nõustamise või psühhoteraapiasse. Niisiis siis hakataks selle teemaga tööle nüüd, kui, kui see on käitumisterapeut, siis hakatakse vaatama, et mida sa saaksid muuta oma käitumises, mis, mis sind selle lendamise ajal kõige rohkem mõjutab. Aga, aga käitumise, ma saan aru, et selle sa oledki kontrolli alla saanud, sa ju käitud seal lennukis täiesti adekvaatsed. Absoluutselt ma ei mäleta, aga ei häiri teisi reisijaid. Küll aga ma rahustan teisi reisijaid. Kas seda asja on võimalik siis täielikult ületada, on välja ravida nii-öelda? Maailmakuulus psühholoog, kes on, kes on muide just New Yorgis väga tunnustatud Albert tellis tema ravis niukseid foobikuid väga resoluutselt moel, et näiteks kui kui mehel oli hirm suhteid luua üldse igasuguseid suhteid, siis ta andis iga päev ülesande, ütleme tänase, lähed tsentrabacki ja oled kohustatud seal tutvuma viie võõra inimesega mis oli muidugi äärmiselt jälk ülesanne sellele, sellele inimesele, kes, kelle jaoks see probleem on. Aga nii, et see jah, niisugune nagu nimetatakse ka mullu, võiks teha juba tabletid. Jah, ilmselt küll, ilmselt küll. Et siis sa saad aru, et, et sa eladki selle, sa eladki üle selle ilma tablettideta. Noh, siis, aga mis elu see on, vot see on küsimus. Ei, aga kas, kas, kas tegelikult tõesti julgeb keegi väita, et jah, elab üle võib-olla võib-olla inimesel ütleb süda üles põrmu sõjaõudu. Vat ei ütle, vot nende nende paanika ja ärevushoogudega on niimoodi, et ei ütle seda üles, et, et sellega on küll selline tunne, et vot seal kaasneb südame puperdamine, külm higi, kõiksugu. Ja te tahate öelda Tiina, et see Poob ja ei ole üldse ohtlik, ta ei ole ratsionaalne, see on irratsionaalne tunne, et kui nüüd psühhiaatriliste kategooriates rääkida, siis foobia on foobia käib mõtlemishäirete alla, et see ei ole mitte luuluvate luul, on see, et noh, kui sa kujutad endale ette, et et sa kujutad ette, et pätt tuleb nurga tagant, seda pätti seal tegelikult pole. Foobia on see, et kui, kui inimene tuleb sulle nurga tagant vastu ja sa kardad teda sellepärast et ehk ta on pätt. Foobiad, foobiad ei ole nagu reaalset, tähendab luululi reaalset põhjust, aga foobia on reaalne põhjus. Aga ta kardab seda põhjendamatult. Tähendab, objekt on reaalne, aga, aga see objekt iseenesest ei tähenda, et, et oleks sellele inimesele kuidagi ohtlik. Nahkhiir ei ole ka ohtlik. Kuidas need kõrvalseisja saab, kui kellelegi kellelgi tekib see nii-öelda paanikahoog ta kohtub oma foobia. Mismoodi kõrvalseisja peaks käituma? Seal ei aita ju mingid ratsionaalsed seletused, et noh, see pole hull ja näe, mina saan sellega hakkama ja. Minagi harraraga meeskonnani tänavale tuleb vastase habemefoobiaga inimene. Ja mina näiteks olen siis tunnistaja sealjuures sellele situatsioonile noh ja, ja ei piisa ju sellest, et noh, sul ainult tundub, et see on habe või, või see ei tee midagi või või ta läheb kohe ära või. Noh, enamasti siis kutsuvad lähedased kutsuvad kiirabi, sest et noh, kui see foobia on ikka väga hirmus, et tõesti inimene nagu vihkabki ennast pikali ja kujutabki ette, et ta minestab ära, et, et siis võib kõrvalseisjale tundub, et et peaks midagi tegema, kiirabi tuleb enamasti need teevad vist rahustava süsti. Aga see seisund iseenesest, et noh, ta ei ole eluliselt ohtlik, et siis tuleb lihtsalt kätt toide maha rahustada ja ja noh, mitte öelda seda, et oh, pole midagi, pole midagi, sest see tunne on tegelikult ju päris yhe päris jube. Aga lihtsalt anda tunda seda, et noh, et, et ma olen su kõrval, ma olen su juures, ma hoian su kätte. Ma toetan sind. Ega seal midagi rohkem teha. Aga mõnevõrra ohtlikum situatsioon, et ütleme, kaks inimest turnivad kusagil ronivad mingisse torni näiteks ja siis ühel hetkel üks üks inimestest avastab, et noh, et, et ta ei suuda enam edasi ega tagasi liikuda, sest temal on tekkinud kõrgusekartus. Ja, ja mismoodi sellises situatsioonis siis edasi käituda. Et inimene tardub lihtsalt paigale. Kuidas sundida lükata teda? No vot, nendel on vist ka niimoodi, et, et ühel hetkel hakkab see enesealalhoiu instinkt ikkagi tööle. Et või tähendab see enesealalhoiu instinkt kuskil ikkagi toksib kogu aeg kuklas, et nagu see inimene seal kuristiku kohal tardub siis ta tardub täpselt nii kauaks, kui ta avastab, et ta tegelikult ka võib sealt alla kukkuda. Et siis siis ta astub kuhugi poole selle sammu kas ette või taha ära selles mõttes, et ta väljub sellest olukorrast. Aga hingamisharjutused on head, sügav sissehingamine, väljahingamine seal, kus sa saad hingamise kontrolli alla, siis siis see on niisugune noh, juba siis veresurve ajust annab järele ja arstid oskavad seda paremini. Ta võib-olla et see on tegelikult tegelikult selline nagu kontrollimehhanism või ettehoiatus, et inimesed ei muutuks hulljulgeks, et aladena Euronics lennukis asjadest aga. Võib-olla see foobiast midagi midagi? Foobia kindlasti leiab sealt ka midagi positiivset, ma tea mihkel, mis selles positiivset on. Iga kord ju tegelikult ikkagi ületad ennast, sa võid uhkelt. Mina võin küll öelda, mis vaadata, mis on positiivsed. Mihkel toidab tableti masinaid just. Mis positiivselt, ega seal eriti midagi, no ja ikka on nähtusega nii-öelda telkima, välja tuleb ja, ja lennuki maandumisest. Ma olen, tunnen jälle, et me oleme millegi suurega hakkama saan, aga ma olen ära näoga talle mingi distantsi juba vähem, oman sellega nii palju. Ma olen kohutavalt palju kogu aeg edasi-tagasi. Positiivne on veel see, et kui sa oma kolleegiga, kes oli samasugune lennu lennukartja, et kui nende neid lugusid rääkisite, siis need olid ilgelt Lennupoobikut satuvad kõrvuti. Lõbusaid oleks kas foobian kaasas? Haigus või see on juba juba iidsetest aegadest tuntud. Nad väidavad jah, et, et kõik need ärevushäired ja paanikahäired on viimaste aastakümnete nähtus, aga see võib tulla vabalt ka sellest, et neid varem lihtsalt juurde. Aga üldiselt öeldakse jah, et käivad kuidagi heaoluühiskonnaga kaasas, et et ütleme, nendel traditsionaalsetes skulptuurides elavatel inimestel ei ole neid, neid hädasid. Kas see on kuidagi kultuuris Ka erinev jaapanlastel on ühel pool ja veel teised või või? Ajastud näiteks, et kui või nojah, kui, kui moodsam haigus, siis meil erinevaid ajastuid mängu tuua, aga, aga aga just erinevate rahvuste ja uskumuste vahel, et mõned katavad ennast kinni ja, ja ei tohi keha näidata ja, ja ma ei tea, mis, mis, mis hirmud võivad usuga seotud olla. Mina ei oska seda küll öelda, ma ei ole just uurinud niimoodi see, see nõuaks mingit täiesti mingit kultuuriuuringut. Ahah, kas seda on tehtud, et kuidas, kuidas, kas eestlase hirmud erinevad, ütleme siin venelase või soomlase hirmudest võib-olla erinevad. Võib olla erinev. Minul on niisugune niisugune. Diletandid Eino Randi teooria on see, et tegelikult ei ole midagi muud kui hirm hirmu ees ehk teiste sõnadega, minu nagu põhiline kartus on see, et äkki ma äkki mul tuleb paanika. Et küsimus ei ole selles, et ma ei. Ma ei arva, et lennuk alla kukub või ma ei arva, et midagi juhtub. Aga ma kardan seda, et äkki mahun kartma. No ma mäletan seda hirmu, seda võimalust, et hirm tekib, seda hirmu tekib hirmainet, on sellega, et ma maandan või likvideerinud oma selle esimese hirmu hirmu selle ees, et mul tekib hirm. Tabletiga nii, aga oletame, et sa oled tabletid koju unustanud, siis on kuidagi seal. Mis sa siis teed, sa ei astu juurde? Ma näen õudusunenägu sellest, kuidas ma pean minema lennuki pardal, aga ma olen tabletid koju unustanud. Päris tõsiselt, see on korduv korduv õudusunenägu. Mida Freud selle peale kostab? No Froycostab seda, et, et see ilmselt ei unusta kunagi Kunagi võiks proovida platseebo positiivses, et vaadata, mis siis juhtub. Ei ma üldiselt üldiselt saan aru, kui kavala näoga tuleb. Seal mingi jama, et oled ikka võtta seda rohtu, mida arst on mulle välja kirjutanud. Teine seostatakse foobiaid või foobiate tekkimist või süvenemist depressiooniga. Kumb kumba tegelikult tekitab? Nad käivad jah kuidagi koos, aga, aga väga paljudel juhtudel ei ole depressiooniga mingisuguseid foobiat. Kas sa vaata mind täpselt rõõmus, õnnelik inimene, aga näed, kardab lennata, midagi ei ole teha. Aga on võimalik, et depressioon tekitab ka täiskasvanud peast mingisuguseid uusi foobiaid ja kõik ei ole ka lapsepõlvest tulnud ja. Kas ma tohin valida endale? Sellisel juhul on sinu ebolafoobia või tähestiku järjekorras. Et vaata, kuidas see küsimus oligi, et, et kumb kumba tekitab ja jah, ja kas täiskasvanud peast, eks ole, inimene, kes, kes küll tund tujulangus ja tekib depressioon ja noh, ma ei, ma ei tea, kuidas depressioon täpselt tekib, aga aga, aga et sellega kaasneb vaata sisenenud foobiad Kui on meeleolu langus, siis on inimene ju niikuinii haavatavam, see valulävi on palju madalam. Et kõik asjad teevad palju rohkem haiget. Et sa võtad koguste maailma nagu palju valulisemalt vastu hakkad kartma? No ilmselt siis kuidas kellelgi, jah, mõnel mõni võib siis sealt leida mingisuguse hirmu. Ma lihtsalt olen vaadanud seda foobia, leksid leksikoni teie vestlusele, loomulikult on seal mingi sõpruskonna mitte haige võt, ma ütleksin, isegi suhteliselt niisugune lõbusa tore nali, maalased muuhulgas avastavad hirmsat Saksamaa ja saksapärasuse ees hirm vinüülplaatide ees oli i peal minu jaoks see ei saa olla midagi muud. Raadio kahest ei saa olla midagi muud kui, kui mingi toreda ja lõbusa sõpruskonna väikene niisugune meelelahutust, väikene meelelahutuse, aga ometi sellised klassikalised foobiad nagu klaustrofoobia ja, ja agrofoobia ja. Saale sotsiaalfoobiad on praegu hästi palju igasugust esinemishirmu ja pun punastamise, hirmu ja. Ja sõnavõttude ja tudengid näiteks, on päris paljudel on see, et nad kardavad oma ettekandeid teha. Teiste üliõpilaste ees. Aga millest see tekkinud tekib? Mingisuguse ebaõnnestunud esinemise tagajärjel või, või millest, millest tekib selline esinemise hirm? Ei tea, aga näiteks paljud näitlejad tunnevad kahjumit, noh nojah, mis kust see hirmupiir läheb, et eks ju, et, et esinemisärevus on ikka positiivne, et enne lavale astumist noh küll ja küll on ju neid näitlejaid, kes ütlevad, et nüüd kui, kui ta hirmu või kui tal seda ärevust ei ole enne lavale minekut, et nüüd siis on ikka täitsa tuksis asi. Et mingisugune ärevuse kogus on vajalik, enne esinemist ei saa siis mobiliseerida ennast? Päris päris tuimalt ei saa ka minna, Teie teete, kas inimene tuleb Isama poogetega reeglina toime kui foobiat. Huvitav jah, nagu arsti poole pöördutakse? Ma ei tea, palju need foobiatega pöörduvad, aga ja just nimelt, et kui nad on depressiooniga kaasas, et siis, siis siis nad pöördud. Aga noh, need, kellel on, on ikkagi paanikahäire selline, et, et ta ei saa minna, ütleme poodi näiteks, et siis siis ta loomulikult tahab, et teda keegi keegi kuidagi sellest välja aitaks raviks. Ükskõik siis kas, kas tablettidega või psühhoteraapiaga. Aga ise annab ravida? Noh, ise annab alati kõige rohkem teha just nimelt. Kuidagi ohtlik ei või olla, et ma peidan, tegelikult hakkan ühte foobiat ravima, aga, aga saan endale neli uut juurde. Ma ei, ma nii turumajanduslikult ei oska. Neli ühe aastani äpi over kaks ühe hinnaga küll aga ikka ise annab, ütled, sa, sisestad endale enesekindlust, et, et see ei ole midagi hullu, tõstad oma enesehinnangut, tõsta tomat tuju. Et sellised asjad kõik aitavad kaasa. Mida, mida rõõmsam ja, ja toimetulevam inimene on, seda paremini, ta tuleb toime ka oma varjatumate annetega siis nii-öelda. Kas see foobia on kuidagi, vot me rääkisime siin naiste ja meeste foobiad ja naised on rohkem rohkem Alt poobikud, aga, aga kas see on ka kuidagi niukse haridusliku tasemega seotud, et võib-olla võib-olla noh, mida vähem haritud, seda, seda, seda julgem ja vapram inimene. Kas ei ole nii? Ma jälle ma ei tea seda statistikat, kas, kuidas oma kogemusest nagu. Minu meelest seal ei tohiks haridustasemega mõjutada, võib-olla on, on need foobete Fahveti sisu on, võib olla erinev, sest et noh, inimese kogu maailmapilt on ju rikkam, ütleme mida, mida haritum ta on, seda, seda keerulisemalt ta mõtleb. Et võib-olla sealt tuleb mingi erinevus, aga üldiselt see peaks olema küll selline asi, et ütleme, väga palju haridusest ei sõltu või haridustasemest. Et iseenesest see, et see mõttekäik, et ma aina õpin, õpin, et, et siis on mul vähem ärevust või vähem hirme või paanikat, et ei pea. Kas sedalaadi hariduse võiks aidata, et nendest, ma kordan lihtsalt teen endale kõik üksipulgi selgeks, kuidas lennuk õhus püsib, muuseas, mehhanismid töötavad ja kuidas kõik kõik konstruktsioonid on mitu korda nii-öelda päkapitud, et ükskord läheb katki, siis. Kuule, räägi sellest asjast, et kui mulle üks söök ei meeldi, täpselt, see uuring ei räägi meelde, ega me sellepärast ei hakka ma, teda ei saa praegu segi meeldimine, foobia on kaks eri asja. Seal, kus on kaerahelbe pudrufoobia, Sulev, Võsul lihtsalt meelde, sa kardad lennata, aga sulle meeldib lennata jah. Ja, ja väga ladina poolest väga huvitav. Psühhiaatriline seanss. Aga kui sa teed endale lennuki konstruktsiooni Ju siis see kuidagi äkki vähendab minu foobiad või see ei ole, et see on ikkagi nii ratsionaalne. Igal juhul sa võid selgeks teha, sa oled siis selle teadmise võrra rikkam. Aga iseenesest see inimese ratsionaalne pool ei aita neid emotsioone kontrollida. Sest teatavasti siis siis, kui me olime molluskid või ainuraksed, et siis hakkas kõigepealt hakkas inimloomal välja arenema. Just nimelt see, see tunnete pool ja siis mõistus alles arenes palju hiljem välja. Nii et see tunnete pool on nagu vaneme sügavam ja see mõistus ja tunded on nagu sellel seal kuskil süvatasandil üsna eraldi. Tablette, mis teistpidi väänaks mulle, et ma olen niisuguse keemilise sekkumise fanaatik ja sõber Näe, praegu mõtlema, et äkki meil kõigil on üks suur hirme sattuda tagasi ainuraksed, eks see ongi selline hirm on olemas kõikidel inimestel. Foobiad ilma nad ei pruugi teada seda, aga kas kõigil on mingid foobiad? Jumal teab, mis inimese sees on, nagu ma usun küll, et et iga absoluutselt iga inimene midagi kardab, sellepärast et et hirm on absoluutselt baasiline, oluline tunne inimese sees, et ilma hirmuta, võta inimene peab elama kinnises asutuses järelevalve all. Vastasel korral vaja korralikust ravi. No ta jah, ta ei ole normaalne inimene siis kui ta üldse midagi karda. Meenutame armastuse vastand pidanudki olema, mitte vihkamine. Võttidelemassip kuulsin mina kellegi targa inimesega. Jah, kui sul on vaja joonistada sirge ühes otsas armastusest teise otsa Mäe kirjutab mitte vihkamine, vaid me kirjutame, hirm sinna. Noh, nüüd sa andsid küll mõtlemisülesande, mis sinna, mis sinna sirge peale veel kõik. Väiksemate lõikude käest selle ülesandega me jätame praegu raadiokuulajad ja täname sind, Tiina Jõgeda said aega meiega meie hirme jagada.