Tere, täna räägin teile eesti bändist popi idioot, nende plaat üks, üks üks, üks ilmus forward märgi alt hiljuti ja juba ette võib öelda, et see on selle aasta Eesti üks olulisemaid albumeid, nagu olid eelmisel aastal röövel, ööbik Jeliis ehk ka Ans andur. Kõigepealt aga stiilinäide plaadilt kohe esimene lugu, Poison faja. Poisid tules Kimiol mani, Bambad, vaesin, suva tekst heas mõttes. Mulle rängalt meeldiks, kui tüübid ei sea kramplikult ritta, piinlikult palju ütlevad plära. Need, kellel on telekas, nägid praegu paljuütleva kohal, ma näitasin kätega jutumärke. Siin tüübid aga tulistavad julgelt suvalisi fraase üksteise otsa, vähemalt selline mulje jääb. See on popmuusika bravuur ja ülbus nagu plokk, parditekstide puhul ei ole mingit läbi halli kivipressimist ega ka mitte triviaalsus halvas mõttes. Neid klišeesid siin plaadil pungitakse, mitte jääda klišeede alla. Aga ma tahtsin bändist rääkida. Poppideoton kaks Tartu noormeest, Hendrik Luuk varem tuntud eelkõige elektroonilise triin bobi tuua kuni ja Matti Beura varem tuntud Soomest. Nemad on kaks pop idiooti, kes võtavad järgmised paneelid. Post-punk 20 viisa. Ta tagasi, kuni täna sünt-pop 25 aastat tagasi, kuni täna indie rock 25 aastat tagasi, kuni täna elektrokakskümmend viis aastat tagasi, kuni täna hämmastaval kombel on popidiood viimase veerandsaja aasta mitmete ülbemate popstiilide tablett ja need nimetatud paneelid, nad ei ehita neist maja, vaid pillutavad need kergelt laiali läbi kõlarite jõudu bändil on ja mängulusti ka siis ei olegi ju probleem, millist stiili teha või mis teksti laulda. Buda nimel. Mulle meeldib mõtlike kurb muusika muidugi kui see on tundega ja mõistusega ja ideedega tehtud. Aga kui vahel saab Krusest sügavamõttelisust kõrini, siis ravib hästi popp idioot. Järgmisena võtame loomisnagu, oleks pärit süntroki geeniuste Depašmoonide plaadilt Piceanspel aastast 1981. Aga see siin kõlab siiski tänapäevaselt ja on võib-olla isegi parem kui vanade eppers lav vuhh. Julmalt hea meel on kuulda eesti bändi, mis ei kõla nagu eesti bänd. Mitte et mul midagi Eesti ja eesti bändide vastu oleks, aga iga kord, kui mõni siine artist suudab murda riigi ja stiilipiirid, on see samm maailma ja samm tulevikku. Ja vaat selline pateetika, eks meil ole siin omad klišeed, noored ja vanad popbändid võtavad meil sageli endiselt malli Ameerikas mõni aasta tagasi moes olnud valusast ja kuivast post-grunge hevi haardroc popist sest ei ole kuulnud, mis on tegelikult maailmas aktuaalne ja eriti, mis toimub inglise kitarrimuusikas ja mis toimub Ameerikas. Kile õhukese pealiskihi all on meil muidugi mitmetes genet, kus tuleb juba päris Lukse India popbände, aga ideid plaadil filigraanselt teostada õnnestub vähestel harva. Mingi eesti stuudio kõla kummitab siiani aastal 2006 vist ka ja silma, pigem siis kõrvaring, ma rõhutan, see on muusiku puhul ülioluline popidioot ei lähe ühtegi lõksu eelnimetatud tuist, aa, nad ei tee sitta muusikat. P ja need ei kammid ühegi gene stambid. See nad on kursis maailma popmuusika ajalooga. Ja see kostab välja, aga mitte halvas mõttes, nad ei ahvi kedagi. Nad võtavad julgelt inspiratsiooni sealt, kus tahavad. Kas ainult madonna võib endale lubada Abasämplimist? Samahästi võib popidioot Eestist lubada endale inglise progerokihiilguse jess üht hilisema perioodi hitti täiesti tõsiselt kaverdada. Popmuusika ja väge ring ehk siis uhkeldamine, suursugusus, feik, aristokraatia, illusoorne maailm. Need ei ole mitte lubatud, vaid nõutavad eeldused selleks, et keegi sind see kuulda võtaks, et sa veenvana mõjuksid. Rai tädid, jõud, popidioot. Õuna lõuna haart, poppideot veidi plaadist endast lisaks bändi põhimeestele Hendrik luugile ja Mati Beuro Leon popidiooti debüütalbumil üks üks, üks, üks kaasa löömas muusikud Rain Phuks, Tiit kevad, Alari Piispea, Margit luht Fumi ja Eve komp. Ka live-koosseis on tavaliselt suurem kui luuke Beura eraldi väärib kiitmist plaadi kujundust. Olgem ausad, enamik Eesti plaatide gaasi ei kõlba mitte kuhugi. Ikka need vanades tähekeses tuntud ähmased värvid, punalipupunane kõntsa, pruun, nõrk värvilahutus, isegi samasse Rift nagu vanades lasteajakirjades. Eesti plaadiümbriste niinimetatud kujundajatelt. Mõne erandiga muidugi tuleks pintslid värvid ja vanaaegsed trükimasinad ära võtta. Nad tahavad ilmselt meelega koledaid ümbrici teha. Tihti peletab maitsetu gaas heast muusikast inimese, kes sellest bändist palju ei tea. Pop idioote ümbris on superkuul popkunstipärane, kvaliteetne eesti klišeevaba. See jääb silma ka meie maa väliskülalistele, kes otsivad kohalikku muusikat. Selle eest aitäh Kaarel vahtramäele ja bändifotode out koorile Maari Rossile. Mida kokkuvõtteks öelda? Plaadi esimene ots on parem, lõbusam paar, eriti Shaudit lugu, mis aga ei veena nii tugevalt kui esimese poole rokivamad rajada. On ka aeglasemad malbemad kraami, mis jällegi pole nii kuul, aga ma olen kindel, et popidioot kristalliseerub veel paremaks, selgemaks ja julgemaks avalduseks Eesti popmuusikast. Nagu ütles Hendrik Luuk 23. Jaanuari Postimehes, vastates Postimehe ajakirjaniku Madis Aesma, kes muide kaansanduri bassimees küsimusele, mis teeb heast popmuusikast hea. Mingi oma käekiri peab olema, ütleb ta ja lisab. Popmuusika omamoodi võlu on selles, et see on ülimalt reglementeeritud maailm, kus on mingid ideaalsed poplood kus kõik toimib, õieti järjestus, vahekohad refräänis. Omalt poolt ütleksin, et ideaalsusel ei ole piire, reglement muutub ja alati on võimalik veel ideaalsemad musa teha. Jõudu selleks Popp idiootidele. Lõpetuseks ionid Ainamaid.