Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade õlg. Rände vu. Tere, tere, head kuldrand, kuulajad on alanud, meie ühine 44. saade. No tõepoolest, kui kiiresti läheb, aeg alles, ootasime pikisilmi kevadet ja nüüd juba On maikuu käes. Paras panna peale kevadine ja kevadeteemaline saksalaager kuulsas filmis üks maikuu aine lahtim May, suur revüüfilm, mille väntas režissöör Georgi Jacoby koos oma abikaasaga. Aga tema abikaasa oli ja ma arvan, et ka meie tänase saate paljudele kuulajaile tuttav laulja ja filmitäht, no supertäht, marrikka. Tema sai filmis muidugi ka peaosa või mees oli juba režissöör ja teda kohe ka kuulame. Filmis kasutati Havai muusikat ja kõvasti, muidugi oli seal tantsu ja tralli. Ja tuleb lisada, et Adolf Hitleril sai see film vaid kiidusõnu kuulda. See olevat olnud füüreri üks lemmikfilmidest. Nüüd tuleb paar lühikest lugu. Ja muide, ma tahan veel öelda seda, et televisioonis näidati seda revüüfilmi alles 1982. aastal. Kinomaailm varem vist ei lubanud. No igal juhul väga võimas revüü film, aine nahtim mai, Marika Rök 1938 ja suure saksa stuudio Ufa helifilm. Paneme siia kõrvale ka ühe kodukandi laulu samast ajast 1900 kolmekümnendad aastad. Üks laul sobib ülihästi meie saatega, meil on nüüd laupäeviti saade ja on olemas ka selline laul. Laupäeva õhtul lauluga. Selle kirjutas helilooja Paul Tammeveski ja heliplaadi andis välja firma His Masters Voice 1936. aastal. Ja noh, me teame, et selle firma plaadid olid kõik selle ilusa pildiga, kus koer istub grammofoni ees ja kuulab suurest torust, siis tulevad peremehehääl, et need plaadid olid punaste, siniste ja minu meelest mustade siltidega. Kollast ma ei mäleta, aga mine sa tea. Niisiis mehed läksid laupäeva õhtul tul lauluga pruutidele külla laupäeva õhtul lauluga Aleksander Arder ja Aarne Viisimaa. Aasta 1931. Oo. Jaa. No eks ole nüüd huvitav teada, missugune oli USA suure muusika riigi siis ajaviite või populaarmuusika eelmise sajandi kolmekümnendail aastail, seal, kus me praegu olime just Eestis ja siis käisime ka saksalaagreid kuulamas kolmekümnendail. Ja ma ütleksin niimoodi, et ameeri ka muusika oli Euroopale üsna vähe teada, muidugi üksikud tähed olid ja, ja ikka üld üldnii-öelda, pilti tunti. Kuid ma toon selle too nii-öelda iseloomustamiseks, et kõike kõike Ameerika kuulsusi Euroopas ei teatudki. Ma toon ühe populaarse mehe nime, mis mina arvan küll, et tänasele vähemalt Eesti publikule küll on päris tundmatu. Kuid 30.-te aastate eelmise sajandi siis 30.-te aastate Ameerikas väga populaarne mees. Tema nimi on, käeb Galloway käed Galloway, selline nimi ja kuulus nimi. No ta oli eelkõige džässmuusikategija, juhatas mitmeid ansambleid ja ühes ansamblis mängis ta isegi selline kuulsus nagu tänagi hästi tuntud džässisõpradele trumpe dist nisingilisby Rising realismi siis on tema nimi. Galloway oli siis selline esinduslik, suurte mustade silmadega tõmmu mees, kes käis enamasti valgetes ülikondades hästi istuvate ülikondades ja suurte sõrmustega, olid alati ja teda iseloomustas ka hästi energiline, tundeline, heatahtlik esitamise maneer. Ja tema elas 1000 907994. Ja muide, veel 86 aastasena esines mees laval laulis ja ta alati, kui ta laulis, aga tantsis, ta tegi sellist akrobaatikat, pidu tantsu laval ja samal ajal juhatas orkestrit, tantsis, laulis ja, ja ise ka lõimel muusikat. 1931. aastal lindistas Galloway oma kuulsaima laulu Minnine muutšer on selle nimi. Ja see on ajaloos esimene afroameeriklase laul, mis müüs üle miljoni heliplaadi, saades hüüdnimeks Haini huu. Nänn. Seal umbes tähendab seda kõva daamide naistemees. Haili õhumen ja huvitav, et see meile tundmatu laul oli Milbordi edetabelites muusikaedetabelites. See on see siis nii-öelda ülemaailmne, võiks öelda edetabel. Tali neis edetabeleid neli või isegi viis aastakümmet järjest, 1900 kolmekümnendail aastail tuli uuesti neljakümnendail aastail tuli uuesti viiekümnendail kuuekümnendail ja veel korraks ka 1970. aastal. Vaat selline laul, mis suurenenud, aga meile on ta tundmatu, esimene kord võib-olla nagu võõrastav natuke, aga kuulame ära siis kõva naistemees, uhketes valgetes ülikondades esinenud suur muusik, laulja ja dirigent Galloway Haini-ide huum, männimets. Nii selline ongi selle laulu pealkiri ja kuulame siis teine Pealkiri mini the mother esineb halloween aasta 1931, Ameerika Ühendriigid. Head kuulajad. Ma arvan, et meie poolt poleks aus ja ajaloo ees. Me poleks ausad, kui me oma minevikumuusikasaates täna jätaksime vahele aasta 1945. Ja seda eriti veel maikuusaadet, kes me oleme rääkinud Saksas laagrites 1930 40 aga 45. aasta muusikat pole kuulanud. Teda on ka vähe, muide. Aga just neil päevil siis maikuu alguses käisid viimaselt lahingud Berliini pärast suure sõja lõpuni ja Saksamaa alistumiseni oli jäänud vähem kui nädal. Ja ka sellest ajast on alles vanu helidokumente, mis on huvitavat kuulata. Ta, ja mis iseloomustavad neid päevi näiteks saksa raadiojaamades, noh, millest siis räägiti, millise näoga need raadiojaamad olid? No iseenesest olid nad uhked, võimsad kaasaegsed saatjad ja, ja üli ülimoodsad stuudiod. Kuid nüüd, 45. aasta maikuus tuli või kulus suurem osa saateajast nüüd pommirünnakute eest hoiatamisele ja õhuhäireandmisele. Kuulame hetkeks neid traagilisi raadio teateid ajaloost, viimase helilõiguna, sellest, mis ma siin kokku panin. See viimane helilõik on Hamburgi saatja kutsung ja see oli Saksamaailma avalikkusele suunatud propagandajaam hambol, mis töötas ka inglise keeles ja just sellest jaamast tuli 1945. aasta esimesel mail üks tähtis teade, aga nüüd väikene helilõik nende raadiojaamade iseloomustamiseks maikuus 1945. Millist teaded, millist heli nad maailmale läkitasid? Esimesel mail 1945 saatis raadiojaama raissender Hamburg eetrisse suuradmiral Karl töönitsi, teate, et Adolf Hitler langes Berliini kaitsmisel ja nüüdsest on temana admiral, möönis füüreri järglane. Selle kõne salvestus minul ei, ei õnnestunud leida, kuid me saate huvides kuulame mereväejuhi suuradmiral Karl fööniksi häält, mis on salvestatud järgmisel, 1946. aastal. Nürnbergi protsessile. Inglise prokuröri söörlevid Maxwelli küsimustele vastates kinnitas, et ta ei teadnud Ei massimõrvades koonduslaagrites ega vangide hukkamisest sõja ajal sakslaste poolt. Karl Ernits 1946. Nürnbergi protsess. Meil on muusikaajaloosaade ja siit ka küsimus, et mis võis siis sel ajal, milliseid helilõike me praegu siin ajaloos kuulasime seal sõja lõpu kevadel sakslase seas mõni populaarne heliplaat olla hoogsad marsid ja Lili Marleen olid juba ammu taga riiulitele tõstetud. Ja kui mängis üldse, siis oli see, no muidugi mängis, siis oli see rohkem melanhoolne, vaiksem muusika. Ja isegi 1945. aastal tuli välja veel heliplaat, vaatamata sõja lõpule ja traagilisele lõpule Saksamaal ma mõtlen ja näiteks 1945. aasta heliplaat pealkirjaga öine kitarride tango esitas saksa kuulus orkester Eugen Wulfi juhatusel on kevad 1945 ja selle aasta kevadel ilmunud saksa heliplaat töine kitarride tango. Nüüd on tulemas jälle kuld, Randevu kirjakast mis on kirjadest tulvil rubriik, mida väga oodatakse meie kuulajate poolt, aga mida on juba üsna raske kujundada, sest soove on palju ja tuleb kui juurde, aga tegelikult on see tore, aitäh kõigile kirja saatjaile, helistage, kirjutage ikka, peame nõu, leiame mõne vana laulu, mis ammu unustuses ja kuulame siis üheskoos seda ja pakume ka teistele. Niisiis me avame kuld, Randevu kirjakasti. Loui Sachmor, Armstrong, Luija, Armstrong, mitmed kuulajad on ta soovinud nüüd kuulata. Ja isegi on siin mõni on selline kiri, et miks teda nii vähe on olnud. No ma pean ütlema, et ta on ikka mõnel korral meil laulnud tõuendiasseinski Omahhinynn oli lugu, mis ta laulis, siis ta laulis. Riversaid meil ühes saates, aga tuleb välja, et on vähe. Ja nüüd head kuulajad. Me läheme teatrisse, kolmekrossiooperit vaatama ja kuulama. Helilooja kortuv, meil kirjutas selle muusika Bertolta rehti sõnadele 1928. aastal. Mäletad, Loui Miller on kadunud, aga väiksa mäki on linnas tagasi, tal on nuga käes, mis nüüd küll saab, kui palju verd võib tulla? Muide, lavastuse prototüüp on ajaloost tuntud Londoni tänavavaras ja neli korda vanglast põgenenud Jack Sheppard rahva süüdistada aga ausaks Jackiks. Ja enne ülespoomist Saila elada vaid 22 aastat. 1702 kuni 1724 ja näete, tänaseni on noaga varas, meil päevakangelane Louis Armstrong laulis kuulsa loo sisse 1956. aastal. Kuulame siis nüüd näknena. Helistas meie saate alaline kuulaja, proua Milvi Liidia rääkis pikalt oma pikast elust ja suurest armastusest muusika vastu. Hea muusika on üks väheseid asju, mis tõelist elamust veel pakub, ütles ta mulle. Telefoni. Ja Milvi Liidia tunnistas, et tal on ka üks unistus. Ta tahaks väga kuulata ühte laulu oma kauges lapsepõlvest. Aga nagu ta ütles, ma kardan, et teie seda laulu ei tea, sest see on hästi vana. Siis lisas. Meile Milvi Liidia juurde. No mina sain kohe proua Milvi Liidjad rõõmustada, et laulu tean ja mäletada ta on. Ja seda laulu on tänaseni palju kordi ümber lauldud, kuulame Aleksei koomani esituses Saktoonaievski laulu missiooni veetel ja siis räägime edasi. Laul on seda väärt, et temast mõni sõna lähemalt rääkida. Helilooja Isaac Dunaevski on siis helilooja, nagu ütlesin ja ja sõnad on kirjutanud lemmide kummatš kuulus poeet jälle nõukogude ajal. Ja pealkiri originaalpealkiri vene keeles on aluka peesnjuna papuimis joogivee, seal ja tõlkes rõõmsameelne tuul, laula meile nüüd oma laulu, sa oled ju kõik mäed ja mered läbi käinud, sina, meie tuul ja seal laulus on ka siis õpetlikud sõnad lastele, kes on harjunud võitlema seolgu meiega, kes rõõmus, sega laulab, kes püüab sega, saavutab, kes hoidsid, sega alati leiab. Ja laulan siis tõelises Nõukogude kuld filmist kapten Granti lapsed linastus 1936. aastal, kuid pole tänaseni ekraanidelt veel kadunud. 1997. aasta 12. augusti Postimehes Eestis kirjutab filmiasjatundjad Tiit Merisalu. Homme linastub Eesti televisioonis kapten Granti lapsed niidiga pitaallagranta. Sensulverni 1866. aasta romaan on mitmeid põlvkondi noortes kasvatanud üles ja saanud nende lemmikteoseks. Vabaduseiha õiglustunne, truu sõprus ja armastus ikka ja alati tik köidavad noori. Nii kirjutas siis Tiit Merisalu Postimehes 1997. aastal. Aga veelgi huvitavam kirjutis 1936. aasta ajalehes. Edasi see oli, pange tähele, head kuulajad, Venemaa kommunistilise sulgudes enamlaste partei, Peterburi Eesti osakonna häälekandja, vaat nii. Ja neljandal oktoobril 1936 kirjutab see kommunistide leht rubriigis kino. Kapten Granti lapsed on uus Mosfilmi kunstiline helifilm, mille režissöör, vaistok ja muusika kirjutanud teeneline kunstitegelane ei saagi tuna Jevski. Eriti ilus on noormees Roberti laul vabast tuulest. Nii kirjutas siis eestikeelne Peterburi ajaleht. Ja see ongi see, Roberti laul ongi nüüd see proua Milvi, Liivia, soovitud lapsepõlvelaul missiooniveed seal lihtsalt tõlkes siis lõbus tuul. Ja see laul oli Nõukogude Liidu nord ja pioneeride üheks põhilauluks ja on tänaseni ka Venemaal enam-vähem samas rollis. Ta on nii populaarne, et isegi Moskva patriarhaadi nimega rodski piiskopkonna kirikuõpetajata koor ei häbene seda Stalini-aegsed laulu esitamast. Kuulame siis, kuidas pühad isad pikkades mustades riides laulavad. Lõbusat laulu, pessiooni veetser, lõbus Tuula. Kuigi film sai valmis 1936. aasta lõpus, siis juba sama aasta kevadel juba varem, siis trükis, laulusõnad trükiti, tähendab ajakirjanduses ja laulusõnad ja noodi ja ära trükkis ajaleht pian järskaja Pravda, no siis pioneeride Pravda ja laul läks massidesse, kohe ilmus ka heliplaat nimega Roberti laul. See oli ka Eestis müügil ja on praegugi paljudele muusikasõpradele riiulis. Ja meie kuulame nüüd selle laulu originaali otse filmist. Helikvaliteet pole küll suurem asi, aga selle eest saab proua Milvi Liidja kuulata Ta otse sedasama heli, mida ta nautis kinosaali valju hääldajatest 84 aastat tagasi. Muide filmis noormees Robert ise ei laulnud. Lapsehäälega esines hoopis naisnäitleja, liaalia sati java missiooni veetser. Ja veel üks soovilaul, nüüd me jõuame ringiga Prantsusmaale ja prantsuse muusika juurde ja seda tuletas ka meile meelde üks meie kuulaja, nimelt härra Stepan Valgast. Tema kirjutas niimoodi. Johnny Hallyday oli üks minu nooruse ajal lemmikul. Laske mõni lugu, näiteks mõni tema rock või siis kuulus laul, suveniir. Väga tore, härra Stepan, meile kirjutasite, tõepoolest, pole prantslasi väga palju kuulanud. Aga nagu te soovisite, astub nüüd lavale prantsuse roki ja Twisti kuningas Johnny Hallyday, kuldsed Te 60.-te prantsuse per tähtsis eelmisest sajandist. Ja muide seesama lugu, mida, mida Stepan tahtis kuulata. Sobib väga hästi meie saatesse Meie Kulderaldava saatesse, milles me ju kuulame just mälestusi ja vanu lugusid. Suveniir, suveniir on pealkiri ja siis alapealkiri mälestused ja laulusele umbes sellised sõnad, mis väga hästi meie saatele sobivad mälestused, mälestused, tulete tagasi minu ellu, Tulevikku valgustades. Öeldakse, et aeg võtab teid ära ja ometi olema selles kindel, et mälestused, mälestused, Te, jääte minu sõpradeks alati. Sellised sõnad siis laul, millega Chani Haliney endale moe muusikamaailma kuulsuste rõdul koha ostis. Mälestused, suveniir. Suveniir 1960. Shani Haliney. Huvitav, et tõeliselt head laulud ei kao kuhugi. Läheb 10 aastat mööda ja jälle lauldakse, läheb jälle 10 aastat mööda ja uuesti lauldakse. Tüütan ära, raadiojaamad panevad plaadi või tänapäeval faili kõrvale, et varsti jälle välja võtta. Head laulud peavad kaua vastu ja ma olen mõelnud selle peale, et eks nad peavad sellepärast kaua vastu, et nad on kirjutatud väga andekate inimeste poolt. Sõnad on tehtud andekate inimeste poolt ja väga andekad lauljad neid laulnud näiteks paluma igavesti igavesti igihaljaslaul. Mis siis, et 100 aastat vana Ramona juba 90 aastat vana ikka lauldakse. Või rock n Roll Music üle poole sajandi vana ja ikka noor eideke ketrab, jätab lõnga, vokirattalugu, laulab palju, tahad, ikka värske ja ikka värske. Vaat nii see elu muusikas on, mõned laulud kaovad kiiresti, teised jälle peal hästi-hästi kaua elama, sellepärast et nad inimestele meeldivad. Mõned laulud armastavad sügist, teised kevadet. Mõnda võid mängida kasvõi talvel, aga igavene küsimus, millal sa jälle tuled? On ka igavesti värske. Aitab nüüd, siin siis minu heietamisest tulebki nimetada see suur, suur ja hea ja kuulus laul ära, kuldsete 60.-te suur hitt oligi pealkirjaga ütle, millal tuled sa, Mei laulis seda Tiiu Varik originaalis Guandoc Vallo kvando ja toni Kroreinis. Nii on jälle meil tunnike ajaloos mööda saamas, meenutasime päevi, milliseid enam kunagi tagasi ei saa, aga me ei ole nukrameelsed sessioon juba elutõde. Sama kinnitab meile ka Eesti üks suuremaid ja minu meelest üks paremaid andekamaid naislauljaid, Heli Lääts. Oi aegu ammuseid helile laulab. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis kohtume uuel nädalal jälle. Tänast saadet saab kordusena kuulata järgmise teisipäeva õhtul kell 11 või 23 null null. Ja uus saade laupäeva õhtupoolikul 17 null viis. Lõpulugu, nagu ikka, instrumentaalne helilooja on Oscar Hammerstein, teine tan Oscar Hammerstein, teine ja hästi Tim, meeldiva pealkirjaga looda on meile kirjutanud ja nimelt pealkiri on selline. Me oleme nooremad kui kevad. Ja selliste sõnadega on küll tore saadet lõpetada. Lugupeetud kuulajad. Me oleme nooremad kui kevad.