Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade ulg rände vu. Tere, tere, head Kuldrandevu kuulajad. Alanud on meie ühine 45. saade ja tänane saade on jälle pisut eriline. Sellepärast et kätte on jõudnud kevad, aga eeskätt sellepärast, et 1945. aastal oli see liitlasriikide võidugevad võidu kevade teises maailmasõjas ohvriterikkam sõda maailma ajaloos. Praegu loetakse ohvrite arvuks 50 kuni 85 miljonit inimest. Suurim inimelude kaotaja oli nõukogude liit kuni 27 miljonit. Kaheksandal mail 1945, nagu me teame, kapituleerus Saksamaa tingimusteta ja Euroopas oli teine maailmasõda sellega lõppenud. Meie saate staažikam kuulajaskond sai kauaoodatud teate sõja lõppemise kohta Moskva raadiost, mille tähtsamaid saateid tol ajal Eesti raadio üle kandis. Ja see oli marssal Stalini käskkiri, milles ta teatas. Esiteks Saksamaa täielikust purustamisest ja kapituleerumisest kuulutas välja võidu täna kas punaarmeed ja laevastikku ning avaldas austust lahingutes langenuile. Ajaloolise teate luges ette legendaarne Moskva raadiodiktor Juri Levitan. Meie räägime maailmasõjast oma saates ühel põhjusel ja nimelt muusika ajalugu on alati käinud koos sõdade ajalooga, saiu sõjamarsid, esimesteks üldrahvalikeks lauludeks. Ja kui palju on kirjutatud nukraid lahkumislaule rindele läinud sõdurist ja traagilisi lugusid sõtta jäänud isadest, vendadest ja kallimaist. Täna tähistab võidupäeva Venemaa. Eile pühitsesid võitu Hitleri Saksamaa üle. Lääneliitlased 30 riiki oli sõtta haaratud ja tänaseks päevaks aastal 1945 oli siis saabunud kauaoodatud ja kauaigatsetud rahu. Inglise lauljatar Veera linn, sõdurite parim sõbranna rindel laulis oma kuulsas sõjalaulus, hõlmid Kenn Võlmitagen. Mitmete on selle laulu pealkiri ja öeldud, et me kohtume ühel päikesepaistelisel päeval pärast sõda. Ja täna, 75 aastat tagasi said need laulusõnad tegelikkuseks. Me kohtume ühel päikesepaistelisel päeval pärast sõda. Veera linna. Laulud aitasid võidule kõvasti kaasa, see on juba vana tuntud tõde näiteks ameeriklaste rooside riivet ära, selline pealkiri. Jutt on kangelaslikkus neiust, roosist, kelle nägu määrdeõliga koos ja kelle kõvad käed hoiavad raskeid tööriistu ja kes ehitab rinded tarvis sõjamasinaid. Vaat selline roosi, tankikere timise masin, muutkui müriseb tema käes kõrg kõrgagar roosi, mõtleb vaid sellele, kuidas võita sõda. Ja reklaamplakatil seisis punase pearätiga USA blondiin roosi uhke näoga, suur raske neetimis masin käes. Ta tegi ületunde. Selline sõjakangelanna. Ma arvan, et nii mõnelegi tuletas meelde ka venelaste selliseid propagandistlik plakateid ja kangelasi. Aga näete, kahel suurel riigil olid ka sarnaselt kangelased. Allen Milleri orkester, Allen Miller oli orkestrijuhi nimi, mängis selle loo rooside Riveter siis Rouci, kelle käes on raskeneetimis masin sisse 1943. aastal ja kuni võidupäevani ning veel ka pärast sõda oli laul küll rahvalikult populaarne. Rosin, Rivet, Allen, Miller, orkester ja aasta on 1943, kui laul sisse mängiti ja 1945, kui teda mängiti sõja lõpupallidele. Venelaste Katjuša kirjutati valmis poolteist aastat enne sõja algust ja kirjutati mitte sõjalaulule. Helilooja mad võimlanter, sõnade Mihhail Isakovski tuntuks laulis loom Valentiina maatiševa populaarne Victor vitski, Victor Knušewitzki oli see mees ja temal oli väga suur ja kuulus džässorkester ja valin Tiina paatiševali, siis Victor Šewitzki džässorkestri solist. Ja tulles ühel õhtul lavale pealinna esindusrestoranis, Moskva võlus veetlev Valentiina hetkega kogu selle restoranipubliku. Aga tol õhtul istus restoranis Nõukogude ohvitseride kõrge esindus. Puha kindralid. Laulu plaksutati ikka ja jälle tagasi ja tohutu tähelend oli alanud. Sõjapäevil mõjusid sõnad umbes siis sellised, et kuidas õunapuud õidepuhkemise ajal neiu Katjuša laulab laulu piirivalvurist ja tervitab, tahab oma kallimat, saadad talle tervise üle mägede ja kallimal kaugel riigipiiri peal ja kaitseb vaenlase ees seda riiki. Ja siis Katjuša oma südamliku lauluga tervitab teda. Ja Katjuša lugu või laul mängis siis väga suurt rolli sõjas võidu saavutamisel. Seda laulsid kõik nii naised, mehed, ohvitserid, arstid, autojuhid, meremehed ja nii edasi ja selle laulu järgi sai venelaste hirmuäratav Ta imerelv, see tuntud kaardiväe rakett miinipilduja vee M 14 omale nimeks just Katjuša. Sõda sai läbi, Euroopa kaart oli ümber tehtud ja mängitud Eestis meie Eestist, siis nagu teistest tolleaegsetes liiduvabariikides tulid koodi nõndanimetatud nõukogude laulud. Need olid siis nõukogude heliloojate loodud. Osa neist oli salvestatud Moskvas, üleliidulise raadiostuudiotes, osa siinsamas koduses Tallinnas, nagu näiteks Heino Otto, lustakas noorte laul pealkirjaga. Meil on ühiselamus pulmad. Uus riigikord tõi kaasa hulga muutusi elulaadis ja ühiselamu. Sain noortele üsna tavaliseks. Heino Otto, meil on ühiselamus pulmad. Pärast sõda Saksamaa muusikaelu just nimelt Saksamaasõjas, kaotaja riigi muusikaelu ajutiselt rauges, eriti mis puudutab heliloojate loomingut. Uusi laule juurde ei tulnud kultuurielus selline seisu periood, aga estraadimuusikas andsid tooni tol ajal siis laenulood Prantsusmaalt, Hispaaniast, Itaaliast ja muidugi Ameerikast. Rootsi lauljanna ja filmitäht nibin-shows on tema nimi, ta elab veel praegugi, päästis Saksa sõjajärgsest nii-öelda mõõnaperioodist tema estraadimuusika. Ta laulis väga palju laule. Tema Vello vimba ja Mambod lõi laineid ja rootslanna elaski seal Saksamaal kogu aeg ja eriti kuulsaks said siis tema bella vimba ja veel tahab baarne Anst mambo, siis papa tantsib Mambot ja ema tantsib Kamambot. Sõda oli läbi, kes ellu jäid, tundsid elust rõõmu ja tantsusaalid olid rahvast tulvil varsti ka juba Saksamaal vitsioons papa Tanst. Ja nüüd on tulemas jälle kuld Randevu kirjakast. Ma pean kordama nagu igas saates, kus meil kirjakast on, et kirju tuleb palju, telefonihelinaid on tihti kuulda ja soovilaule on ka palju. Mul on siin terve rida juba järjekorda pandud, aga see on tore, kirjutage ikka, helistage ikka, leiame need need armastatud laulud üles ja mängime kõigile, et siis ka kogu publik, kogu meie kuulajaskond saaks teada mõnes kadunud laulus, mida pole ammu mänginud. Tulemas on kuld, Randevu kirjakast. Soove nagu ikka, on kirjakastis palju. Kirjutab proua Tiinatar. Too linnast sooviks kuulata üht vana Georg Otsa laulu, mida pole ammu mängitud. Kas seda ongi enam alles, seda ma ei tea. Selle laulu pealkirjaks oli neli kaputsiinlast ja laulis Georg Ots. Ma kuulaksin seda laulu hea meelega, aga ma kardan, et ta on kadunud. Niimoodi kirjutas proua Tiina Tartust ja mina vastan proua Tiinale tartust, et laul on meil igati olemas ja, ja seda ka kuulete. Ja ma arvan, et kindlasti üllatab see lugu ka paljusid teisi meie kuulajaid. See laul on Georg Otsa meisterlik etüüd, ma ütleksin, terve muusikaline etendus. Ja see on siis laul on kirjutatud Pearl randi Meranžees sõnadele ja vana keskaegne laul juba seal, mitte keskaegne nädalal, siiski 18. sajandil vana vana lugu, need sõnad, vanad luuletused, nii-öelda. Nüüd on nad viisistatud. Ja nüüd Georg Ots laulagi meile selle proua Tiina arvates kadunud laulu neli kaputsiinlast Georg Ots, Pierre Jean deberanžee sõnadele. Ka teine kiri tuli seekord Tartust. Härra Bruno helistas ja kõigepealt vabandas, et tülitab nii raske sooviga. Teil kindlasti pole seda laulu, aga ma siiski küsin, selle laulu nimeks oli Konshigmulov eesti keeles siis tõlkes muulade ajaja oli laulu nimeks. Ja härra Bruno ei mäleta, kas kuulis seda laulu 1900 viiekümnendail aastail Eesti raadiost või Moskvast või hoopis Riias elades. Läki raadiost. No mina arvan, et vahet ei ole, sellepärast et seda lugu mängisid nõukogude ajal vist pea kõik N Liidu raadiojaamad ja seda sellepärast, et plaat Brasiilia lauluga oli välja antud Leningradi aprieli FK tehases ja poodides oli ta laialt või vabalt müügil. Ja meie saame selle lauluga tuttavaks, ma arvan, et väga palju kuulajad seda laulu ei tea või ei mäleta, aga nüüd tuletame meelde. Ja enne kui originaali kuulame. Ma paneksin peale hea meelega ka venekeelse heliplaadi, ehk siis nii-öelda kaveri, aga ka juba vana. Ja seal on siis laulusõnad sellised, kui aeglaselt me liigume, laulab siis muulade aja ja kui kaua veel aega läheb, enne kui ma näen oma kallimat seal kaugel all orus. Laulavad Aleksander Hodžinski ja Vjatšeslav Fjodorov. PS. Selle kuuldud laulu originaal tuleb nüüd ja esineb Brasiilia ansambel Farro piilia Farro Upiilia ja selle laulu on kirjutanud helilooja Lui menenseesa Luimine Tseesa, laulan siis ja esitatakse portugali keeles. Väike muulade ajaja on eesti keeles seda nimetatud ja seda lugu on korduvalt ümber lauldud, paljud on seda esitatu esitanud. Mina küll ei mäleta, kas keegi ka eesti keeles, kui keegi kuulajatest teab, andke ka meile teada. Kuulame siis nüüd Ansambel Farrow, Upiilia ja Luis menetseesa laul. Ei, kuidas ta nüüd täpselt ongi siis väike muulade ajaja. On aasta 1961 teineteise võidu laulsid kaks saksa tähte sisse rõõmsa idama loo Café orientaala Viggo Doriaani ja Pill Rämsi. Mõlemad kõvad lauljad, mõlemad lõika kõvasti laineid eesti keeles esitas, esitas selle loo Kalmer Tennosaar ja Heldur Karmo tegi sõnad ja sõnad sellised üksundaaris türgimaal on ka free orientaal, väike kohvik ja lokaal on Café orientaal seal nii tihti, Jussoff käib lihtne põhjus, selleks tal lausa kaunitare täis on ka free orientaal, selline suur menulugu 61. aastal hüppas ja siis Mill Rämsi laulab meile selle. Selle suure minul on nii Saksamaal kui Euroopa teistes riikides, pärast tehti ka sellest inglisekeelne versioon, aga praegu siis Miransi ja saksa keeles Café orientaal aasta 1961. On olemas lauljaid, ansambleid, kes teevad ühe ainsa või paar laulu ja tõusevad siis kõrgele tippu ja pärast seda kaovad igaveseks Testraadilt. Hollandi popmänd, bussik kätt on üks nendest. Laulvad õed, Poola päritoluga Kowalski kolm õde, Kowalski eesnimed, toni peti ja Marianne. Ja kolmekesi töötasid tüdrukud telefoni operaatoritena, kuni ühel päeval võtsid kätte ja hakkasid koos laulma. Mississippi oli grupi esimene singel kodumaal ning ka ainus number ja ainus singel, mis jõudis enamikes maailma riikides kas muusikatabelite esikohale või selle lähedale väga-väga tuntuks, sai ühe hetkega see laul. Ja väga populaarsed olid kolm tüdrukud, just eriti Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Nii nad tulid, tegid ühe, siis paar lugu oli ikkagi veel teinekord võime mängida, kuid siis nad kadusid. Kuigi imekena laul kaugest noorusajast Mississippi kaldal on nõutud tänaseni. Ansambel bussiged Mississippi aasta 1975. Pirtsakas kevad on käes, kord päike, kord vihm ja siis jälle päike. Kuid meile see loe. Kalmer Tennosaar laulis rõõmsalt ka vihma all, nagu me teame ja mäletame, kes seda lugu mäletab. Ma arvan, paljud mäletavad. Laulis ja, ja siis marssis suure hooga vihmal rõõmsalt, pidas siis pidas siis viisi ja, ja, ja vilistas vahepeal ja laulis Funikkoli phonycola ja vihmalaske alla või ei kalla, temal on ikka hea tuju. Ja ütles siis Kalmer Terno saarelt päike, kes pärast vihma toob välja tema kaunis armastatud neiu. Aga siis Tennosaar ütles, aga võib-olla on segaillusioon. Ja kuigi Välja. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis nädala pärast kohtume jälle. Tänasest saate kordus on eetris järgmise nädala teisipäeva õhtul kell 11 ehk siis 23. Null null. Võib kuulata saadet veel kord. Ootame ikka ka teie muusikasoove või soovitusi meie saada peale. Minu telefoniaadress peaksid kuulajaile teada olema oleneid ikka korranud ja kordan tulevikus jälle, et kui on põnevaid helisalvestisi minevikus, kui on huvitavaid plaate, mida teistel ei ole, andke teada. Mängiksin neid hea meelega siin raadios ka teistele ja võib ka mulle mälestusi saata, loeme, et kui mõne lauluga eriti midagi meenub, et ühesõnaga jagame meenutusi, jagame mälestusi ka teistega ja peame sidet. Lõpulugu nagu ikka instrumentaalne, et rääkisime täna suure sõja lõpust, siis ka selle aasta menulugu. Sonny orkester, Ameerika orkester aastal 1945 kuulus tantsulugu Onti kootiko. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.