Lõuna-Eesti vabastamislahingute päevil toimus Antsla lähistel üks ägedamaid õhuvõitlusi. Kapten sydarenkov ründas hävitajal laviis vaenlase lennukite grupi neljakümmet, nelja pommitajat ja kaheksat hävitajat. Kapten sydarenkov hävitas neli vaenlase masinat, siis sai aga otsetabamuse. Haavatud. Lendur hüppas põlevast masinast välja langevarjur maandusoja talu lähedal, kuhu talle appi ruttas peretütar Hilda Reile. 1000 944974. Oli see ammu oli see hiljuti. Olengi teie juures, eitan teie kõrval ja, ja vaatan teile otsa ja mõtlen, et see oliteesis. Teie sinna on juba ikka 30 aastat tagasi. Nii et mõnest kohad nüüd on selgelt meeles, aga mõni jälle väga uduselt. No see rivist 15. augustil mäletan teist 10. täpselt ja kui ta võru vabastati esi ja siis tulid, no olime koduõuel oma kodustega nägime siis õhulahingut lennukid tiirlesid ja oli relva tärinat kõrgel pilvedes ja siis ma nägin, hakkab üks nagu must tomp kuidagi allapoole tiirlema, madalamal sai siis selgus, et lennuk prantsatas sinna minu kodu lähedal on, mille heinamaa peale maha. Ja natukese aja pärast vaatan, et üks valge tomp ka tuleb teil, noh, see oli siis langevarilendur tuli sellega ja seda ma mäletan selgesti, et säärikud olid jalas. Mind see asi muidugi väga huvitas, ka noor olin ja ei vanade siis olite 22 või kolmeaastane veni umbes. Ja jooksite muidugi siis Mikese pärast olen mõtelnud, et, et ei tulnud nagu seda ettegi, et mind võib ka keegi tulistada või kuidagi võin saada seal surma, aga seda ei tulnud selle tuhinaga mehelegi hiilin sinna juure, nüüd vaatan, et kuskil maalsest põksub ja suitseb midagi ja mootor töötas veel või või mis seal niuksed, plahvatused ikka käisid. Ja vahin ikka sinna, äkki vaatan, üks pajupõõsas hakkab liikuma ja ja sealt ronib välja lendur talipõlvede peal, siis tuli ja tõstis mulle oma käed üles, verised käed mõlemad või kuidagi noh, momendil ma taipasin muidugi kohe, et lendur. Ja, ja siis ta tuli minu poole, ta ei olnud must väga kaugel. Läksin siis vastu ja aitasin tal tulla seal siis tal hooguvat need kombinesoon või mis tal oli siin kaela peal olid niisked põletis armid ja seened olid põlenud, riided põlesid veel hoogusid ikka tulised, hõõrusin neid samblaga siis säras, on natukene. Et see päris tuli, nii ei põletanud, aga ta värises üleni ja ja ta ei saanud mulle midagi ütelda, kui taliks ütelnudki kindlasti vene keeles. Mina vene keelt ei oska. Mõtlesin, et mis ma teen, ta jõua ise ju oma jalul kõndida ka. Niipalju et koduni ja siis ma nägin sead kahte venelast või mööda minemas, enne kui me metsa tulin. Ja siis ma jooksin teisele poole metsa ja sõjaväelaste sõjaväelased olid ja, ja, ja siis hüüdsin neid, tuleksid appi siis ja nad tulidki ja siis nemad võtsid teda siis sealt kahe vahele ja tõigi, aga see lendur siis käskis midagi, neile tähendab neile kahele midagi ütles. Ja teine läks nendest siis sinna põleva linnuga, kui lähedal saal oli üks kuusk ja langevari rippus sealt alla. Ja selle langevarju tiris ta sealt maha siis ja tõi siis minu ette ja pani sinna, no see oli nii metsa all nagu varjatud, aga Saksa lennukid tiirlesid kogu aeg ja päris madalal Plaskid ikka selle koha peal ringi, aga nemad võtsid selle haavatu siis ja ma pidin selle langevarju tooma koju. Ja kui ma selle langevarjuga sealt tulin, lageda peal tuli ka tulla, see oli suur sületäis valget siidi. Aga siis ma alles taipasin, kui ohus võib mu elu olla, et kõrgele näha ja lennukid. Ja, ja ikka, kui lennukeid tulid, siis ma juba nüüd Saksa lennukid, väga kiired käigud madalalt tuleb siis üks mürin ja vuhinal Tomsilmaid ka kükitasin kuskil põõsa ääre maha ja, ja kraavipervel ja kus sai ikka varjatud, natuke nüüd hulk aega läks, kuni sain selle hirmuga kodu, aga mina ei julgenud seda jätta. Ta metsa ka, ma sain aru, et mulle tehti kohustused, ma pean selle langevarjukodu viima, muidu oleks ta kasvõi sinna kuskile jätnud. Aga ma tõin kodu ja pärast lendur, siis jättis selle langevarju minule nagu tänutäheks, ma ei saanud sellest aru, aga kodus siis seal Lello naine tema kuigivõrd oskas vene keelt. No me keegi ei osanud isaga emaga vendaga meil kodanliku elale õpetatud sugugi koolis vene keelt, nii kahju oli sellest. Ja, ja ma ei saanud midagi aru, mis nad rääkisid, aga vanainimene ta oli kuigivõrd õppinud ja tema siis ikka seal mõne sõna tõlkis meile. Ja siis ma sain aru, et noh, et see jäi nagu minule siis ja ema lüpsis lehma ja andis talle sooja piima. Seda seda ta jõi ka mõne lonksu, neljanda saatis mulle oma pildi, seal olid hoopis teistsugune mees, kui siis ta kirjutas mulle ja, ja see oli Leningradi haiglas, oli ta siis. Ta palus mul endale vastu kirjutada, aga mina vene keelt ei osanud muidugi, ja tal oli aadress ka antud, oli Leningradi kuskil hospidalis, aga no sõjaolukorras oli ja ma ei saanud siis seda keelemeest, kes oleks mulle nii kiiresti tõlkinud ja see vastusega viibis natukene ja siis ma sain lõpuxikkaima, kirjutasin talle, aga vastust enam ei tulnud, järelikult teda oli saadetud kuskile. Nojaa, aga sõjakeerises, kas need kirjad järgi käivad ja meie side katkeski, ma ei saanud enam temaga üldsegi ühendust, paarkümmend aastat hiljem siis noorte hääles siis ilmus üks artikkel ja sellest ma siis kuulsin ja lugesin seda asja ja oli suur lahing ja et ja lendur ja sai vigastada üksinda võitles mitmekümne vaenlase lennuki vastu ja kukkusin ja põllu peal alla ja siis te saite aru, et see oli see teie, see oli jah, teie poolt päästetud Me jah, jah, et siis ta on nii suureks meheks saanud, et ta on kaks sõjaväeakadeemia lõpetanud ja on vahepeal kindraliks saanud ja sellest ma muidugi vahepeal midagi ei teadnud. Kui ta nüüd teine toa uksest sisse tuleb, tunneta ära. Mis ta Arnold jäänud tulnud kindlasti. Nii et pildi järele võib-olla küll, jah. Kui, kui ta oleks nii noor, aga ma ei usu, et Ani noorena me kõik läheme natuke vanemaks. Muidugi olen ju mina ka muutunud muidugi ja võib arvata, et ta selle käigu siia ükskord ikka teeb, sest kui inimene on, on surmast läbi tulnud siis need, kes teda aidanud on, ei lähe kunagi meelest ära. No ma usun ja ma ei tea, kust ta tervis praegugi on, kas ta saab meile tulla neid pidustuste ajaks, kui tervis lubab, siis ta tuleb ja niimoodi ja kui ta tuleb, siis esimene käik on teie juurde. No ma loodan siiski andel varem juhust olnud kindralit oma kodus vastu võtta. Ei, mitte kunagi. Atele oma perega. Jah, on, mul on kolm poega abikaasaga, kas sõjaväeteenistus on mõnel poisil juba käes või nad on niimoodi, et üks on juba sõjaväes teeninud kõige vanem ja see on juba kolm aastat? Neli juba on, kui ta sõjaväes käis ja siis nüüd on juba abielus, on tütargi. Järgmine keskmine poeg on ülikoolis kolmandal kursusel, praegu neljandale läheb. Ja kolmas poeg teenis kah armees aega, aga nüüd juba sai koju ja on nädal tagasi tuli kodu. Kui kindral tuleb, siis te peate oma pere kõik kokku korjama. Naudi Jane. Nemad oskavad vene keelt ka, sellepärast mina ei saagi rääkida ju, võib-olla kindral tuleb oma poegadega. No seda põnevam. Siis nad saavad ikka rääkida kahe vahele perepidu ja ühine pidu ja siis on kindlasti huvitav. Hilda ots ja tema pere ootab külalisi 10. augustil. Kindralleitnant sidurenkov on lubanud Võru vabastamise aastapäevaks tingimata Haan emale tulla.