Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade Õig rände vu. Tere, tere, head kuldrand, kuulajad on alanud, meie ühine 46. saade. Ja taas on meil võimalus minna tagasi möödunud aegade radadele. Kui järele mõelda, miks mitte teha seda siis tantsides ja seda enam, et omaaegsetele heliplaatidele oli kohe peale kirjutatud. Millist tantsu nüüd tantsida tuleb? Näiteks saksa riigiraadio, kuulsa Eegonkaimzeri tantsuorkestri solist Kurt mölhard kutsub tantsima preili Gerla. Aga mida siis tantsida? See on aga 1938. aastal Berliinis välja antud plaadi etiketil täpselt kirjas. Tantsida tuleb fokstrotti taas Freilin, Kerna ja kurt mölhart laulab ning meile esineb nüüd kuulus saksa Ringhäälinguorkester tantsuorkester, nagu plaadil on öeldud Egon Kaiseri juhatusel. Nii. Palun, mine ära, lähen. Nüüd läheme tagasi veel kaugemasse ajalukku ja kui ma nüüd küsiksin igat kuulajat teie käes, et kus ja millal sündis karussell? No ma arvan, et vaevalt nüüd inimesed oskaksid õigesti vastata, meil pole sellest kunagi eriti palju räägitud. No võib-olla mõni mälumängur teaks seda. Ja sellepärast ma vastan ise, ma olen selle siin järele vaadanud selle nädala kalendrist ajaloo, sündmuste kalendrist ja öeldakse seal niimoodi, et juba seitsmeteistkümnendal sajandil 1642.-st aastast on teada esimesed kirjalikud kinnitused karussellist ja seda osmanite impeeriumi linn, sõnas Phillip bob hoolises. Selline linn oli Filippo poolis. See on tänane Bulgaaria linn, Blowdy Ella. Ja seal olevat siis olnud suure ratta välis küljele kinnitatud või kinni sinna siis seotud väikesed istmed kuhu mahtusid lapsed istuma ja selle ratta abil keerutati lapsi ringi. Ja seda olevat tehtud kevadel maikuu keskel 1642. aastal. No selle aja kohta meil muusikat võtta pole, keegi seda ei salvestanud, kuid aga palju hiljem palju aega hiljem 1003., nii mitte 3937. aastal 1937 siis sel aastal laulis ameeriklane ennid tank, hin, selline laulja oli EDI tank Hill sisse loo närvi Gorroun prog näol. Ja oli siis tõlkes võiks öelda niimoodi, et karussell on katki läinud või katkine karussell. Ja muide Edit lugesin oli 30.-te aastate läinud sajandi muidugi 30.-te aastate USA ja suur kuulsus, kelle eluloos tehti isegi filme. Täname teda ei tunne, aga nüüd tuleb siis tema sele EDI Tanghini kuulus laulude närvi kõu Raun, prog, aun. Ja minu meeles lauldi seda lugu ka. Mul tuleb nagu meelde meil siin Eestis ning kas ei olnud mingi selline, aga seltskonnalaul, aga võib-olla lauldi seda ka professionaalsed üks kas läks üle silla ja sama tegi tilladilla. Vist oli midagi niisugust, nüüd aga ennid Danchin ja tema kuulusele närving. Raund, prog, näoun või meie karussell läks katki. Sünnipäevi me oma saadetes väga ei tähista, aga täna täna ma arvan, et lihtsalt peab tähistama. Sellepärast et 1928. aastal ja just sellel maikuu nädalal jõudsid esmakordselt kinolinale hilisemad maailmakuulsused, kes need olid, need olid siis hiirte paar, Miki hiir ja Minni hiir. Uutmoodi lastefilmid, plain, kreisi või siis hull lennuk. See tuli linale 1928. aastal ja see lõi nagu uue ajastu lastefilmide jaoks. See film, hull lennuk oli täis vigureid ja mootoreid ja autosid ja lennukeid ja lehmi ja koer ja ma ei tea, keda seal kõike oli ja hiirepaar sai siis lennuki kätte ja läks seda proovima. Kuulame nüüd lühikese helilõiku sellest filmist nii-öelda seda saun. Et milline see heli oli sellele filmile tehtud, mis lõi lastefilmidele uue ajastu. No ma arvan, paljud ehmatavad ära. 1928. aastal läks film juba linadele suure kisa ja käraga, mida varem polnud lastefilmis keegi veel kuulnud. Nagu me siin kuulsime, suure kisa ja käraga, algas lastefilmide uus ajastu Ameerikas, Disneylandis. Meie soovime sünnipäevalastele palju õnne ja me teeme seda muide nagu ikka oma saadetes. Kui kellelgi kuulsal lauljal on sünnipäev, siis mängime tervitusi tema enda lugu. Ja nüüd me teeme ka niimoodi, et tuleb laul, nüüd Miki mousse'i laule ja seal on siis niimoodi, et Minny, tema neiu läheb ja hakkab õnnitlema Mikita. Kuulame siis ja soovivad palju õnne kahele hiirekesele, Miki hiirele ja Minni hiirele. Nii nagu ameeriklaste hiirte paar leidis tee maailmakodanike südameisse ka ookeanitagune estraadimuusika näiteks 1954. aastal sõna otseses mõttes. Ta raputas maailma Choostafordi laul, meik, trummii, selle andis välja Kalambia Records heliplaadifirma. Ja ega hea lugu, nagu me praegu nüüd kohe kuuleme, alati lihtsalt ei sünni see laul Meyclav trummilööklaulu, selle laulu autoriteks Peetakse tervet kollektiivi ja töötati õige mitu kuud järjest. Ja et oleks nüüd õige ettekujutuse siin, ma loen ette selle laulu autorid, ametlikud augud, autorid, kes on ka aastaid selle laulu essis honorari saanud ja need autorid olid Mill Norwis, Alan kauplenud Leon rappa Poola, Paul Maree vent, Hollak, George pruuni Nels kitsel ja Valter Melruus. Vaat nii palju mehi oli ametis ühe ainsa ülemaailmse menoloog kirjutamisel. Ja efektne naine, hea laulja. Sho Elizabeth Stafford on tema nimi. Elas aastal 1917 kuni 2008 laulis selle loom meisterlikult sisse ja seda lauljanna Stepford'i loetakse Ameerika selliseks ameerikaliku traditsioonilise populaarmuusika esitajaks. Tellin Ameerika stiil ja veel ka juhuslikuks näitlejannaks Resto osutud laval väga heaks näitlejaks ja tema karjäär kestis järjest 50 aastat ja enne estraadile tulekut läbistab klassikalise ooperilaulja kooli näituse, nii et koolitatud häälega estraadilaulja. Ja nüüd siis tuleb George fordi üks leivanumbreid, sest Meyclavdrummii nagu otse eesti keelde tõlkida, siis väga ilus välja ei tule armasse minuga või ole siis minuga. Ja see on siis 1954. aasta maailma üks lööklauludest, muide minu mälu järgi popula Kaarnega tolleaegse Eesti tantsu ja peosaalides ostefor, Meyclav trummi. Iga plaat, mille peale paneme, toob kaasa muidugi hulga mälestusi. Selleks meie saade ongi järgmine laul, aga konkreetselt räägibki, laul ise räägib mälestustest Isaac tuna Jeski laul pealkirjaga mälestused, ilus kevadine lugu. Ja salvestatud Eesti raadio stuudios. 1956. aastal laulab Endel aimre. Veel võiks öelda. Ta oli tema kodanikunimi, mis Kokkoli endale aimrepranud elas 1918 2006 bariton ja kauaaegne Vanemuise teatri solist. Ja siis oli tema eluloo kohta võib öelda seda, et 1951.-st aastast oli teatriliidu liige 68. aastal 1968, siis sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse ja aastast 2000 Vanemuise seltsi auliige. No tal on palju neid pärilugusid ja, ja, ja seda suurstaaž ooperilaval. Aga ütleme siis, estraadilauludest on võib-olla meelde jäänud meile, laev tõstis purjed üles. Täna aga siis tuna Jerski mälestused. Meile laulab Endel Aimare. Aga ma vaikselt keska. Üülist asula ja. Eluta tunud. Sõpruunir. Meenuta unelmaid ning kuidas me naersime. Koduses pesas. Söögis tulla? Tume jälle kui kevadel toomingas. Aias. Luuga. Meenuta unelmaid. Kuidas me naersime? Kodo, sest, Söögis tulla? Sel nädalal tähistavad oma sünnipäeva meile kaks tuttavat linna Tallinn ja Peterburi. Tallina toonase nimega Revalit mainiti esimest korda linna, kuna juba hästi-hästi ammu aastal 1238. Ja Lübecki linnaõigused sai Tallinn 15. mail aastal 1248. Ja siis 500 aastat umbes hiljem, 1703. Sel aastal alustati Neeva jõe suudmes Peeter Pauli kindluse ehitamist. No paljud on seal käinud, teavad seda kindlust. Ja seda päeva loetakse Peterburi linna asutamise päevaks, seitsmeteistkümnes mai Tallinn siis 15. Maid, Peterburi, seitsmeteistkümnes mai. Tallinna laul, halvem, palju juba mänginud, aga laseme täna ühe Peterburi loo väga romantilise armastuse laulu, mille pealkirjaks on Peterburi Leningrad, vene keeles Peterburg Leningrad ja esinevad Ljudmila kurtšenko ja morismoissejev. Sisu umbes selline. Ma sõitsin Peterburi, kuid jõudsin Leningradi. Nüüd jälle meie kuld, Randevu kirjakast, rikkalik, sisukas ma ütleksin, väga asjalik, väga konkreetsed soovid ja palju soovitusi. Julgustan kõiki, kirjutage ja helistage ikka saate lõpusilte on ka oma telefoni ja kirjutage, helistage selleks, et kui on midagi üksteisele öelda, siis räägime ja tutvustame laule ja muusikat. Nüüd aga avame siis kul Randee mu kirjakasti. Kirju ja soove on palju, nagu ma juba olen ka varem öelnud. Meie kuulajaskond on oma soovide kaudu minu meeles jagunenud niimoodi kolmeks põhirühmaks, ma ütleksin. Ühed soovivad vaid eestikeelseid lugusid, olgu ta siis läänelugu, aga vähem mad eesti keeles. Teised armastavad saksa Schlaagreid, natuke ka Itaalianot ja prantslasi. Ja kolmandad põhiliselt mehed armastavad jõulist Ameerika rokkmuusikat. Ja just tõelist rokki, sellistel šaiv rokisportlikum, puhast ja meloodiliste lugudega. Ja niimoodi kirjutas meile Alfredo Läänemaalt. Okei, tuleb tõeline rokk. Me täidame teie soovi, härra Alfred, esineb ennid, kokk Ran ja tema tuleb tema kuulus lugu. Shelli miin on aasta 1958. Ja kindlasti on Cocran rokiajaloo paremikku kuulunud mees ikka ma arvan, esikümne või esikahekümne hulgas. Ta elas 1000 938960. Noore mehena suri sellepärast, et 1960. aastal oma Inglismaalt turnee ajal lennujaama sõites tegi takso. Miller istusid eni Gran, tema pruut Sharon Shelli ja kuulus teine rokitäht. Siin vintsed, see taksotegi avarii, milles leidis Sharoon, murdis vaagnaluu. Vintsed oma roided, aga EDI Cocran sai raske peavigastuse ja seletatud, tud, aga haiglas suri. Nüüd kuulame üht tema kuulsamat lugu. Shelly miin? Jaa, EDI kokk Ran. Nüüd ma tänan meie kuulajat ja saatele aktiivsed kaasalööjad, härra Raivot Pärnust. Tema on suur Eesti ja eestikeelse muusika kuulaja austaja ja uurija. Ja just härra Raivo käest sain ma ühe ammu kadunud loo pealkirjaga väike tütarlaps roosas rüüs Pealkiri väike tütarlaps roosas rüüs. Ma arvan, et meie vaatajad, Meie vaatajatele ma räägin nüüd raadiosaates kuulajatele. Arvan, et enamikule kuulajatele see laul ei ole tuttav, tähendab selle eestikeelses esituses ja selle pealkirja alla. Aga minule küll ja nimelt liikus kusagil eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel ringi magnetofoni lint Anu anud toni lauludega, mida raadios ei mängitud. Ja selle lindi peal olid niisugused laulud, nagu siis öeldud tütarlaps roosas rüüs. Literli oli ühe laulu nimi, vist oli ka la laika ja veel mõned lood. No ma minu mälu järgi kusagil kümmekond väga head lugu. Ja nähtavasti olid need öösel Eesti raadio stuudios sisse või peale lauldud. Ja lääne lood, mis märis raadiosse jõudnud või siis hetkel ei sobinud, ei tea, ei oska öelda. Aga kusagil see lint mulle puutus, kuulasin teda, aga hiljem on ta kaduma läinud ja olen teda otsinud õige palju aastaid, aga pole leidnud. Ja nüüd järsku, härra Raivo, mängis mulle seda lugu ja pöördun praegu meie kuulajate poole. Et võib-olla keegi oskab öelda selle lindi saatuse või nende laulude saatuse kohta midagi, oleksin väga tänulikud, saate lõpus, ma kordan oma telefoninumbrit, pange pliiats valmis, kes tahaks midagi öelda. Aga nüüd siis näitena see Anu Antoni laule, see Ameerika lugu, väik, tütarlaps roosas rüüs helikvaliteet pole kõige parem, aga kuulata annab. Ja härra Raivo Pärnust ise ka ei mäleta, kust tema selle salvestuse sai. Aga meieni kuulame ja naudime kadunud lugu ja tuletame meelde, ehk oleme varem sellega seoses midagi kuulnud või teame, millal ja kus laul salvestati ja kus võib-olla see Anu anud toni nõndanimetatud võiks öelda siis mitte lubatud laulude helilint. Nüüd tuleb siis tütarlaps roosas rüüs, head kuulajad. Võib-olla isegi on see esmaettekanne Eesti raadios sellest laulust ja selles esituses kuulame tütarlaps roosas rüüs. Anu Anton õunapuu. Nüüd ma mängin ka selle Anu Antoni loo originaali, selle esitas või laulis heliplaadile USA ansambel Eeemms Brothers 1954. aastal. Pealkiri oli nautoli leini ov Šeini lein, noothi leidi of Šeini lein 1954 Sis. Tõlkes võiks öelda šiiidi leini tänava või šiiidi leini rajooni ulakas leedi. Ja ehk tuleb see lugu ette tuttav ette, ma arvan, et peaks paljudele Ta tulema, sest see oli ju väga populaarne laul maailmas ja paljud muusikasõbrad teda teavad, aga mitte vist Anu Antoni esituses. Seda enam, et selle laulus originaalsõnad on enam-vähem sarnased eestikeelsetega. Ja seda lugu on laulu paljud paljud solistid, no näiteks mulle meenub, Martin laulis seda, Almacoogan, laulis seda reitš, ALS laulis seda, aga originaalis tuli välja siis ei, mis Brothers, kuulame siis nüüd seda lugu, nautrileidioosseini lein või eestikeelse pealkirjaga see väike tütarlaps roosas rüüs on aasta 1954. See. Nüüd tuleb jälle üks äärmiselt harva mängitud lugu. No võiks isegi öelda unustatud, kuigi lustakas kevade lugulaul on kirjanik Uuno lahe estraadikomöödiast, kevad murrab sisse. Mina küll ei mäleta seda komöödiat, võibolla kellegil tuleb meelde, andke teada. Igale jutt, Ta on Uno lahe estraadikomöödiast, kevad murrab sisse ja selle laulu pealkiri, mida me sellest lavastusest siis kuulame, sellest estraadikomöödiast kuulame. Selle loo pealkiri on 30 kevadist minutit. Esitaja Georg Ots ja helilooja on Gennadi modelski ja sõnad on kirjutanud luuletaja, kirjanik Uno Laht. Kuulakem, kui ilus oli kevadine romantika palju-palju aastaid tagasi Georg Ots ja 30 kevadist minutit. Vaade talle. Veel. Ees. Ootavad. Trammist maha inimeseks hiljaks jääda armastab iga tütarlaps, mis asjad pesuks erivajadusega senised, näha neid vaid natukene kiiremini, saaks. Aeglaselt, kui igav loeng veeni, veerandtunnike kahtlus vargsi põue poeb, saidist korvi vennike. Aga seda on ühel kihutab need mõtted ja küllap seisma jäänud kell neidu ninapidi ja küll jalu. Ei, ma ei taha absoluutselt rahulik yld toodega Puiesteetoolist on, kui kahuris möödus 15 minuti, kiristasin hambaid. Kahte kinopiletit. Läksin hirmus ägedaks, järsku seisab minu eessõnamurdja tütarlaps nagu nõnda kelmikas naeratades silmis vabandab ja hellitab rõõmsalt, Salistab. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis järgmisel nädalal kohtume jälle. Muide, tänase saate kordus on järgmise teisipäeva õhtul kell 11 23. Null null, siis ja uus saade on järgmisel laupäeval 17 null viis. Ma ütlen nüüd ka oma koordina plaadid, mida lubasin, et ehk saab keegi midagi Anu Antoni laulu kohta öelda, aga võib-olla ka Uno lahe estraadikomöödia kevad murrab sisse kohta. Nii et mõtlemist on palju. Helistage julgesti, minu telefon on 52 76 ja seitse, kaheksa kaks. Ma kordan, viis kaks, seitse, kuus, seitse, kaheksa, kaks ja elektronaadress. Heimar on hashtähega, peame meeles ja aadress on selline. Heimar, punkt Lenk. Lenk ät Gmail punkt com ja telefon ka igaks juhuks veel kord 52 76 ja seitse, kaheksa, kaks. Tänase saate lõpulugu nagu tavaliselt ikka, on meil jälle instrumentaalne. Aga pisut omapärane saate alguses kuulasime katki läinud karusselli lugude Merry Go Round Downe ja kuulame seda lugu veel üks kord, kuid nüüd Ühel omapärasel pillil ma ei tea, kas keegi meie staažika maist jälgija eest on lapsepõlves kuulnud sellist pilli, mille nimeks oli American Photo play ära American Doc layer. Seda kasutati tummfilmiajastul kinosaalides taustamuusika tegemiseks. Ja see meenutab suurt klavessiini või sellist suurt klavessiini, ma ütleksin ja, ja leierkasti ka veel üheaegselt, nagu. Ja lisaks veel on seal trummid, taldrikud, kõiksugused, kummiballoonidega, pasunad ja kõlinad ja kõik. Ühe pillina on nad ühendatud mehhaaniliste puust, varraste ja puust ja mõnedega metallist hammasratastega. Kogu selle kaadervärgi. No ma arvan, ta on üks, üks, üks, neli, viis meetrit küll lai, kogu selle kaadervärgi pani käima elektrimootor ja õhupump. Mängija, istud nagu klaveri taga või klaveri ees ja ei mänginud ja tema tõmbas nööridest vaid taldrikuid ja trummipulkasid lasteaeda ei puudutanud. Need klahvid mängivad sellel pillil ise. Programmi järgi. Ja programmiks oli 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel selline paberist aukudega perfolinn. No kindlasti me mäletame, meie arvutusmasinate algajasin 60.-te alguses, 50.-te lõpus olid ka meie nendel arvutusmasinatel perfo lindid pandi sisse, see oli siis paberi Lincos olid augud ja sinna sisse lõigatud ja masin siis luges, kus oli auk seal siis andis signaali, kus auku ei olnud, ei andnud ja neid Pillem ehitati kinode jaoks kümneid tuhandeid kogu maailma jaoks. Aga järgi on jäänud umbes paarkümmend, millest mängivad veel 12. Ja ühte neist kuulame, American Photo pleier mängib nüüd ja moosekandiks, kes seal siis klaveri ees istub, kuid ei mängi, tõmbab ainult neid nööre ja trumme taob seal ka nööridega ise ta ei puuduta neid. On Joe rinna autoa, Joe rinnahaudo tamis itaalia segu seal Ameerikas elab ja baasis mängibki meile nüüd sellesama katki läinud karusselli loo igal juhul väga huvitav pill, ma arvan, et võib-olla ka meie kuulajad avastavad enda jaoks Ameerikal Photo pleier on pilli nimi ja nüüd siis tuleb Joorinaudo ja katki läinud karussell. Nii oli loo nimi meri, Krurroun, Proctowne.