Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade rände vu. Tere, tere, head kuld, Rande, mu kuulajad on alanud meie ühine 47. saade ja taas võimalus minna tagasi möödunud aegade radadele. Täna annab meile selleks võimaluse Berliini riigiraadiostuudio aastal 1930 ja selles stuudios firma Deutsche grammofoni poolt salvestatud moekas lööklaul, mis räägib pirtsakast. Ei, mitte tüdrukust, vaid papagoi-ist. Papagoi, väga valiv toitu ja kõike süüa ei taha, kõva muna talle ei meeldi küll meeldiv kaaviar, esineb nüüd koos Jeffim Shats meisteri, sümfoonilise džässorkestriga üks solist. Nii öeldud, aga kahjuks me selle solisti nime ei tea, sellepärast et plaadi peale teda pandud pole. Ja muide oligi ka selline aeg heliplaatide ajaloos, kus lihtsalt nimetati ära orkestri nimi koos ja oldi orkester koos solistiga. Aga sellel lustaka laulul papagoi oli suur edu, kuigi teda nimetati ka vahetevahel mõttetute hittide klassikaks. Aga las ta olla, me võime ikkagi teda kuulata. Ta ja laulu levila aitas kaasa üks suur kõmu tekitanud kohtuprotsess. Üks saksa proua süüdistas oma koduteenijat, kuna ta oli oma papagoi kõva munaga toitnud. No ütleme, valesti toitnud ja naine dised teenijanna oleks pidanud pärast laulumeel papagoi ilmumist teadma, et papagoi teile tuleb anda vaid ainult seda toitu, mida nad ise soovivad. Nii oli naine kurtnud kohtus, kuid ta kaotas selle protsessi, et estraadilaulu järgi Saksa kohus ikkagi otsuseid teha ei saanud. Nüüd aga kuulamegi, siis efedriin Sachmeisteri sümfooniline džässorkester koos meile tundmatu solistiga. Umbes samal ajal möödunud sajandi kolmekümnendail sündis ja lõi hooga läbi ameeriklaste rütmika lugu üks neist päevadest samm täis tuntud lugu, sisu lihtne laulul võib juhtuda, et sa jääd üksinda ja siis hakkad mind taga igatsema. Mõnel neist päevadest tunned sa olevat end väga üksildasena, niimoodi siis lauldakse selles loos, meie kuulame mitte 30.-te aastate, aga ühte vähe hilisemat esitust ja kätši, Preir on selle tüdruku nimi Kathymreier ja tema laulab siis omaaegse 30.-te aastate kuulsa nii-öelda estraadilaulus samm neis üks nendest päevadest. Meil Eestis oli möödunud sajandi 30.-te aastate esisolistiks, võiks öelda Artur Rinne kesk õitsvaid lilli, mina leidsin sinu kesk õitsvaid. Lillisin, suudlesin kesk õitsvaid lilli. Meile laulis ööbik. Ta laulis hümni vaid armastusele. Loo autor on Johan Stepan metsnik plaadifirma möllab kord ja eestikeelsete sõnade autor Serge Kiius Lipp. Tema kirjutas väga paljudele tolleaegsetele estraadilauludele sõnu ja siis esineb meile veel akord, orkester ja on 1934. aasta kevad. Artur Rinne. Kevad 1957 rock n roll oli täies hoos, rokk muutis maailma, teda tantsiti kõikides saalides ja kuningas rokikuningas. Elvis oli täies sõiduvees. Ekraanidele jõuab tema menufilm Sheila House eestikeelse pealkirjaga vangimaja. Peaosas kuningas Elvis ja sünnib üks tema muusikalistest leivanumbritest. Autoriteetne muusikaajakiri Rolling Stone kandis selle rokk-loo kõigi aegade 500 suurima laulul nimekirjas kohale number 67. Sama populaarne kui lugu selles filmis Sheila Laos rock oli film Chail, Hous rock, kus olid põhiliselt meesosatäitjad, suured musklites vangid, higised, vihased ja nii, et naised jõuaksid selle filmi peale kinodesse tormi. Meie kuulame siis 1957. aasta naiste üht lemmiklugu maailma kuulsamalt rock n rolli lugu kogu ajaloos. Cheilhausrakkial laulab meile kuningas Elvis Presley. Samal aastal, kui Elvis tuleb välja oma aegumatu rokklooga avatakse Tallinnas üks maja mis saab aastateks Eesti omamoodi sümboliks tervest tolleaegses Nõukogude liidus. Nimelt avati Tallinna moemaja ja mõni aeg hiljem hakkas ilmuma ajakiri siluett, et nende kahe järgi riietus ja riiet Naudi eestlasi mitmeid aastakümneid järjest. Siluett ilmus aastail 1958 kuni 1992 ja siluetis kassas välja ka eraldi lasteväljaanne. Laste siluett. Ja siluetis ilmusid põhiliselt moemaja enda kunstnike loodud rõivamudelid ja moeloojatest olid hinnad tuntumad või noh, keda nimetatakse praegu silueti autorid näiteks Ivo Nikkolo Livia Levskin ja soojajärg ja siis mannekeen ides Faime, Jurno, Illi kerge Helle Juksarli Ranne, khati korju ja paljud teised ja silueti kaanetüdrukuks on olnud ka muide kuulsad filminäitlejad ja kuulsad inimesed, näiteks Larissa luulsina, Mare Karsnek, Marianna Leover, laulja, Marju Kuut, tolleaegne koolitüdruk Anu Saagim ja moepromootoriks nimetatud moelevitajaks moefirma omanik Evelin neiuse. Janielin Meiusi ka siis koos sinu etiga ja omaenda maa. Ma olen nii-öelda maailmaga, lõi siis seda, seda tolleaegse nõukogude Eesti moejoont, kuidas minna temaga väga palju siis levitas seda Eesti moodi Moskvas ja teistes sotsmaadest. Ja kui ma nimetan nüüd silueti trükiarvu siis tänapäeva kirjastajad, no võib-olla on keegi meie saadete hulgas kad tänapäeva kirjastajatest keegi siis neid valdab küll suur kadedus. Eestikeelse ajakirja keskmine trükiarv oli 52000 ja venekeelse oma kuni 360000 eksemplari. Kui võtame tänapäeva ajakirjad, siis noh, seal mõni 1000 võib-olla on, ma ei tea. Umbes niimoodi peast arv on, aga siis olid tiraažid 52000 360000. Niivõrd oli, siis näete, moos nõukogude inimesele tähtis ja niivõrd tähtis, et 1968. aastal tegi Eesti Televisioon eraldi saate kus küsiti, mis on mood. Küll oleks maailmas ikka vilets vaene, kui seda ilma ilustaks naine kes küll siis kasutatakse uusimaid muude võitjat, siis külastaks kübarapoode, kuhu siis panna küll kõik huulepulgad, kui naised ei ostaks veel tohutul hulgal. Veel hiljuti kanti nii lühikest kleiti, et vaevalt just põlveks endasse penti. Õlad olid naiste ris, aiad, sirged, Impatšokid õlgadel, viis sentimeetrit korraga jalas, siis kanti kortandadega kingi. Daamid kui karkudel käimine Siberis oli, naised on tublid, targad, kuid Moody tees alati oh nõrgad. Olgu muud raskused, ükskõik kui suured ebardid naisele kõigepealt muret. Täna oli üks moonias, homme juba teine, kuid kõikidest moodsam tahab olla iga naine. Kübarad, need on ju miljon fossongi tihti ei taipa, mis vigur see ongi? V kas või supipott, kübarakoodi kindraleid olla. Ta homme läheb moodi naisega targad, mis sellest, et moodi vees nad on. Soovime naistele jaksu, jõudu Ärgudel, tulgu moodide põudu, olgu teie ümber kõik moodne ja, ja need mehedki kaotaksid pea. Et tuliks, kust siin võiks puhata? Ei siis naised ei pruugiks ohata. Keda soovime puhtamast südamest, sest kevadpoed juba on ukse ees. Mida siis võisid kuulata või mida kuulasid moemaja mannekeenid, kaanetüdrukud, tolleaegsed moearmastajad ja moefanatid, millist muusikat nauditi Tallinna näiteks Tallinna baarides ja kohvikutes silueti aastail? Valik on meil suur, kuid Oolo loob kuulus kindlasti meelisartistide hulka Amor Amor eestikeelsed sõnad. Sellele loole kirjutas lauljanna Tiiu Varik ja esitab meile Uuno Loop. Nüüd laulab meile Mervi hop, kinne tuleb tema 1968. aasta läbilöögilaul võiks läbilöök. Oi aegu ammuseid nõus, väedendeis meri oli ansamblile Miidus poiste hea sõbranna ja käis koos nendega ja oma sõbratari Dvigiga. Tema oli moemannekeen kaasas nende kontserdidel ja Paul McCartney üks kord ettepaneku, et las siis meri, Hopkins ka proovib laulmist, leiti üks vana lugu, mängiti stuudios sisse. Tähelend oligi alanud. Siis 1968. aastal tõusis lugu nõus väele Leis euroop raadiojaamade esikümnetesse ja mõnes riigis ka päris esinumbriks. Ja see on lugu, mis nüüd tuleb meie järgmise saatelõigu sissejuhatuseks nõus vaiade teis rühopkin 1968. See oli siis 1968. aastal. Miks me täna sellest laulust räägime, aga sellepärast, et kusagil 11 aastat enne 1957. aasta 21. mail suri Leningradi hotell Astoria numbritoas Aleksander Kinski pärast oma järjekordset kontserti eestlaste muusikamaailmas vertinskil erilis koht minu meelest ei ole. Paljud ei tunnegi teda. Ometi on tegemist naaberriigis Venemaalt pärit maailmakuulsusega kunstnik, luuletaja, laulja, helilooja, kabareekunstnik, varieteekunstnik ja näitleja PRO alati nukk oma romanssidega, kes avaldas suurt mõju vene kunstilise laulmise traditsioonile, nagu öeldakse. Johanssoni laulja vertinski on kõige kuulsam Vene immigrant, kelle nime teadsid eelmise sajandi neljakümnendail aastal kõik Nõukogude maal ja enamik muusikasõpru kogu maailmas. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobrirevolutsiooni järel emigreerinud persoon oli üks vähestest, kes pöördus tagasi oma armastatud kodumaale. Kuigi seal tol ajal valitses range maist rangem Stalini režiim looduse poolt kaasa antud Sharmi ja, ja ütleme siis hurmavusega. Aleksander vertinskil oli naiste juures suur menu kuid tema ainsaks muusaks sai Liidia siirduv vahava. Liidia Sirgovaava seitsmeteistkümne aastane imeliste roheliste silmadega kaunitar kujunes 43 aastase vertinski loomingu. Austa ei annaks. Kohtumine kevadpühadeaegses Shanghai kabaree-s sai neile saatuslikuks. Armunud olid mõlemad ja 1942. aasta kevadel registreeriti Jaapani pealinnas Tokyos Aleksander vertinski ja Liidia Sirgu vaeva abielud. Neiu isa, kes oli nõukogude ametnik, teenis Hiina idaekspressi raudteevalitsuses. Pulmas pidutses terve Shanghai Venemaa kogukond. Lidia kinkis vertinskele kaks kuulsat ja kaunist tütart Marianna ja Anastasija, kes pärisid oma isa talendi. Mõlemast said tuntud filminäitlejad, näiteks tuntum Anastasia mängis noorukesena. Kahes kultuslikuks saanud filmis amfiib inimeses paljud kindlasti mäletavad seda filmi ja printsist unistava assoli osas kuulsas kultusfilmis jällegi helepunased purjed. Just Aleksander Tinski oli see, kes laulis kuulsaks Morris Foomini ja Konstantin Madrievski romansi Naroom voin linna ju 1926. aastal, mille meri hokin 1968. aastal uuesti kuulsaks, laulis Naru Kõllinnaju. Aleksander vertinski on aasta 1926. Ja nüüd on tulemas meil kull Randevu kirjakast maa, kordan jälle, et kirju ja telefonikõnesid, palju soove ja ettepanekuid on väga palju ja see ühtekokku kõik on väga hea. Kirjutage, helistage julgesti, räägime, peame nõu, mängime mõningaid lugusid, mis seal ammu unustatud, aga tahaksin väga uuesti mängida. Me avame nüüd kuld, Rande, mu kirjakasti. Proua tea, Tallinnast soovib kuulata Shar asnamuuri kuulsat laulu oma emast. Miljoni plaat salvestati 1962. aastal. Asnavoor oli armeenia, prantsuse päritolu laulja ja helilooja. Muide Armeenia rahvuskangelane. Soovitud loo Oola mamma kirjutas laulja ise ja oma enna ema mälestuseks. Ja laul on tehtud justkui surivoodil umbes sellised sõnad. Ta sureb aeglaselt, ta sureb. Tema silmad on kinni ja kõik me oleme tema ümber. Ei unusta sind iial. O Ave Maria. Järgmine soov, kirjutab proua Juta, olen nagu teiegi, Heimar, pärit Tallinnast, nõmmelt kuulaksin hea meelega midagi ansamblilt plätöörs. No ma ütleksin, et see on tore soov, mille proua Ta nõmmelt meile ütles. Ansambel plätters oli kuldsetel ja kuue kuulsatel kuuekümnendatel, eelmisel sajandil on väga kuulus erakordselt omapärane kollektiiv või ansambel. Koosseis küll vaheldus mitu korda, aga vist kõige parem oli neis ikkagi see esimeste koosseisude hulka kuuluv 1950.-te aastate lõpus ja 1960.-te aastate alguses. See oli hästi tugev, koosseis oli siin ja proua Jutale peaks meelepärane olema üks kuulsad rest originaalplaatidest, selle ansamblipoolses Twailaid, Tšahim, videvikuaeg ja seal on umbes sellised romantilised sõnad. Iga päev palvetan õhtu eest, et olla teiega. Kui lillad kardinad tähistavad päeva lukku puu, siis kuulen teid mu kallis videvikutunnil tulemas Duai laithaim plätters ansamblile aasta on 1958. On kevad on kirsi ja õunapuu õiteaeg ja meie no kõige meisterlikult minu meelest naisestraadilaulja Heli Lääts oskas neist õitest esitada mitu kuulsaks saanud laulu. Neid oli tõepoolest õige, mitu vähem on Kirsipuulauludes mängitud lugu, mille pealkirjaks olnud ootus, ootus, lootus, ja see laul nagu oma sisu poolest algab kevadel, kui naine toob ja paneb kirsipoisi vaasi ja teab, et oodata on veel kaua aega, et alles sügisel saavad nad siis oma armastatud mehega. Sest mees on merel ja niimoodi Heli Lääts siis ootab teda oma laulus. Ja see on 1959. aasta Ameerika suur hittlugu. No ma arvan, Heli Lääts laulis ta sisse kusagil 60.-te aastate alguses nütsis heliletsia ootus, lootus. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel laupäeval jälle. Tänase saate kordus on eetris järgmise nädala teisipäeval õhtul kell 11 23. Null null. Ja uus saade on järgmisel laupäeva õhtupoolikul tavalisel ajal 17 null viis. See on siis uus originaalsaade ja nüüd siis ka tänase saate viimane heliplaat. Lõpulugu, nagu meil on traditsiooniks olnud, tuleb instrumentaalne ka täna. Ja nüüd on see või tänane lugu on ka kevadine, sellepärast seal väljas on kevad ja hoogne tantsulugu. Perezpraado orkester esineb peres Prado orkester. See oli eelmise sajandi viiekümnendail ja kuuekümnendail aastail üks juhtivaid Ladina-Ameerika rütme mängiv kollektiiv kogu maailmas. Cherry pingel Apple plas Muay, mis on selle loo nimeks ja seda esitatakse tavaliselt ka lauluga, seda lugu. Tal on ilusad sõnad, aga need sõnad on umbes, sisu on umbes nii, et kirsipuul on roosad ja õunad, pull valged õied. Ja meie sinuga istume kahekesi nende õite all ja naudime kevadet. Eks nautigem, kevadet siis meiegi, lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.