Me saime väravas kokku, lükkasime ühisel nõul ratt õuele ja läksime tuppa juttu ajama. Vana Pärdi pani kohe kompvekid lauale. Aitäh, kas te olete magusaarmastaja või laviin, ei võtnud. Viin see suhkur ja viimne Sult, sugulased, Sa tead. Süsivesikud jah, ja korra üks tükk. Auto jõu ja mõtlesin, et see vahva maadamise ei mina oska autot juhtida, teie oskate? Ma jalgratast ka ei oska, aga teil on hea silmanägemine näputööd teinud, ma saan aru, et nüüd on juba aastaid palju ja nüüd enam ei saa teha. 82 on täis, aga abikaasal lööker, vend üks. Millal teil sünnipäev on? Mööda läinud ja tuleb ka siin elada. Ei näe sugugi välja, et viitsimist pole. Mis tähendab välimus? Kena algoor, mäda sisu. Ega talle sõrme suhu panna, hammustab ära kahendterava keelega. Teate, mina tahaksin, eks seda, mis kõik teie käest küsivad, kui nüüd öeldakse, Kalinini nimi Mihhail Kalinin, kas teil tuleb Tani elava inimesena silmadeta elava inimesena selles, et tema oli ikkagi ikkagi minuga stiil? Tööpinkide vahe oli Fost poolteist meetrit naabrimehed ja see on teil meeles, kuidas ta Tallinnasse tuli ja kuidas ta teie tehasesse tulija on meelsus? Rääkige olnud huvitav ja sellest ma olen, sellest ma võin teile rääkida, tuli üks inimene ühel heal päeval, mis ei olnud mitte omal külastarit vaid täitsa olemas tsiviilsund teisest külast. Vaatasite võõras nägu, jah, vot võõras nägu, meil olid kõik tuntud nõud nagu ikka teostas, inimesed tunnevad üht-teist päev päeva kõrval olles ju ülihästi isegi poolpimedas kui mitte päris pimedas. Mis tehas see siis oli? See oli raudteetehas Tallinna raudteeteos. Ja tuli siis üks mees, kes polnud oma küla mees, see olnud omal küla viis. Mees hakkas tööle. Vaata seal hoolega ringi, kas teised temast huvitatud Sudvat? Lõunaks olime juba natuke tutvust sobitada niivõrd-kuivõrd, seda tehastes tööd. Siis oligi kõik selge. Siis said juletud juba küsida tema käest, kust ta tuli. Tükis ta seda rääkis, kus ta tulijad tulid. Fliisist tulid Kaukaasias. Tahtsin tulla. Ja see oli õieti öeldud, tahtsin tulla. Ja siis ta jutustas üksikasjaliselt, kuidas tahtmine tulla tuli. Kuhu sa tahaksid ise minna? No jää ja ta saadeti siia. Ta tahtis ise siia sellepärast, et see on pealinna lähedal pealinna elutsentrumi, revolutsioonilise liikumise, haritlaskonna ja nii edasi. Mis iseloom sel mehel oli? Kui nüüd, noh, nii ütleks vot mis masti mees, Stahlis, harilik, rahulik inimene. Mütsi kergesti ärrituv, muidugi rahulik inimene. Ei oska ette kujutada, varal arvate, et ma ei eksi, kui ma ütlen rahulik, et inimene, kes on tagaaetav, suudab olla rahulik. Aga ta oli rahulik, ta oli rahulik, ta sundis ennast rahule, ta leppis oma saatus oma paratamatusega. Homme võib-olla trellid, sest maitse ja tunne loodusest, inimeste ilmast, rõõmu, seeni, kui sa oled vabalt kuni supele köidikaelas. Nii on seda me Eesti inimesed, nad on niimoodi olnud ja nad on neid ja nad saavad ka tulevikus olema. Sest ikkagi tulevikul tai niisamasugune. Et kõik inimestel ei paista mitte päike, vaid mõned on ka varjus ja nendel on sageli vilu. Ja neid, kes mõtlevad ainult endast ja neid, kes mõtlevad ka teiste peale. No ja need, kes mõtlevad ainult endast, kes mõtlevad, et maailm piirdub ainult temast ja temasugusest. Need eksivad, kui inimene olla inimene selle suure tähega kirjutatud inim inimese nime all siis peab rohkem teadma. Aga kas te seda teate, et praegu on elavate hulgas nendest Kalinini töökaaslastest nüüd ainult üks mees, Eduard Pärdi söövad? Ma olen sellega rahul, aga mina ei ole mitte uhke selle peale. Sest minu aastat, mis minul on, ei ole mitte minu tegu, eks ole, no kelle tegu need on siis kuidas ei ole, teie ei ole minul, kas need on teie abikaasa tegu või ei ole ka temal noh, võiks öelda nagu osaliselt don toitlust minister. Aga eks see on ikka iga inimene elab oma elu ise ja iga inimene ellub, elab oma eluviise. Ja iga inimene vastutab ka oma elu eest. Eks ole, on nii. Tunnetamal on ta elu eest vastutust tunneb. Ja kui ma ausalt ütlen, siis muidugi kuigi ma vahel võib-olla ei tahaks mõtlene tule tahta. Pidage meeles ja mina olen eluaeg harjunud sellega ära. Mul ei ole ükski inimene võõras. Kui te tulite, mind abistasid toiti poomane. Öelge mulle, kas teil teie küllalt pika eluea kestel on inimestega vedanud? Mul on inimestega vedanud, nagu ikka kohta liimimistega veab. Üks on hea ja teine on halb. Mitte päris all, ta on keskpärane käpaku huvitanud külm, lage. Teine on tuline, iga sõna talon tuli ja igal sõnad on väärtuslik. Kõik tema juures on väärtuslik, aga neid inimesi. Ja sellepärast sealt mõni ütleb, et ma otsin omasugust, kellel on suhtleda omasuguste otsida. Et sellega on suhtlus suhteliselt, siis aega jää, tuleb juba uneaeg kätt. Kogu aeg otsid ja otsid, natside võtsid õhtukõnd käes. Kas teil sellest ajast, kui te neid raudteetehases tööl olid ja Kalinini ka koos töötasid, ta on jäänud meelde ka mõni lugu või juhtum tema ümbruses olivad tema ümbrus tulivad ainult need inimesed kes tahtsivad leida oma ärksa vaimule. Ega siis mingisugune tema ju mingisuguseid kõlupäid ei kogunud, vabandan, panin, ütled ta nagu tundis ära, kes on, kes nutika peab tundma. Sellepärast, et see töö õpetab. Mina hakkasin poisikesena sellega individuaalselt omaette mõtlema. Sõrves, mul oli kerge mõista teda ja temal kerge mõista mind. Suu hoolimata sellest, et meil oli mitte ühine keel vene keelt, siis oskasite natuk tema kästis õppisite juurdegi ikka. Kas tema mõne eestikeelse sõna teie käest kaera õppis ikka. Perekas vastastikuse vastastikku tervitamine sündis kohalikus keeles. Ja juba järgmisel päeval. See see on, see on see tervitus, on see sõna, millega päeva alustada. Ja millega me ka sõprust alustada. Onnisti annan, missugune on viimane kokkupuutumine või viimane mälestus, mis teil viimane, Mihhail Kalinini stan, igaüks tegi oma tööd korraga tuli temal käskjalg järele, kontorist kutsus ta kuuturi. Tema läks. Ja siis tuli käskelt uuesti butistama pinsaltki naela otsast, siis olid kõik töö juures riided. Riidehoidu ei olnud, viis tema pintsak jäära. Ja siis ta enam ei tulnud. Me räägime ainult eemalt, kui ta läks omaette, vaadatus seal kummalgi pool üks random paljastatud. Kõik teised uksed peale väljapääsu ukse olivad lukustatud. Nii et nad tulid kahedale järele, tulivad kohe järel. Aga see tema olekust kuidagi valla ei paistnud, et talle käid, ehmunud või segada. Ei, ei, suhtumit tema segadusse ei satu. See oli tema Ali harilik käik, mida ta ise ainult teadest mitmendat korda ta käis. Ta teadis ka, millega see lõpeb. Aga Tallinnasse jäi seal palju tuttavaid ja sõpru, mrali naisjäi palju, terve tehase teadistada terve teostajaks. Kas ta siis juba kandis niisugust väikest kikk habet? Jaja ikka sama nagu oli aga vaatas ilma prillideta või Eiduma liik prilli brile tee Ta oli pisut lühinägelik, aga ta on sunnitud kandma prill, aga öelge mulle, kuidas ta nüüd töömehena oli? Töömäel korralik töömees. Ta tundis seda tööd, tundis korralikult. Ta tegi muuseutegi sektorite voolsi kaunis täpsed osad trehklit inspektorite sisse. Ja ta tegi need täpselt ja siis ta ütles, et meie sõdime ju ainult valitsusega. Ega me ei sõdi rahvaga, et me teeme halba tööd. Et mees peab tegema head tööd ja tööd, mis rahvalgatele seep ainukene asi temal peab. Tööline sõdib ikkagi oma tööandjaga vanas riigis. Aga madele olen kuskilt lugenud. Et siis, kui Kalinin oli juba nõukogude riigi president, riigijuht, ülemnõukogu presiidiumi esimees, siis pidas ta veel teid ja teisi oma Tallinna tuttavaid meeles ja pidas möll kui käisivalt Kallas ja põll ja neli-viis inimest käisime Moskvas 45. aastal pärast sõda 45. lõpus ja käsivad. No siis oli ju niisugune asi, et nad käisid isiklikult kaliinine juures, Kalinin, Mäeletus. Neid küsitles Kallast. Siis ta mäletas ja kõik, kes tema ümbruses töötasivad, see on viimane töökoht ja temal ei jää mitte halba muljet. Tal ei saanud halba muljet sellest sellepärast jääda. Et varsti peale selts oli üheksa viiendal aastal natukene aeg paar aastat vahet, siis tekkis ülevenemaaline raudteelaste streik ja siis tal tulivad ka meel. Nyyd. No eks see on muidugi nii haruldane asi, et seda peabki hoidma neid muuseumi seinte vahel ja neid on Tallinnas kuus. Ma pean ütlema, et teil on väga, väga tark abikaasa Aga äge, kuid issanda välk. Kui vihastab bio, et eks siis targem annab järele, kui mehe vihastab arusaamadest teatel, kunas seda sõna öeldi. Seda siis koerad olid rebasesabapidi august välja rebinud. Kust te võtate kõik need rahvatarkused ja ütlused ja rahva käest? Rafage tuttavad? Võib võib, võib kas see armastus hea nalja ja mõnusa ütluse vastu on teil alati olnud pilk tilka, kellelt see teil on? Kellelt see päritud on? Mina ei ole teda kellelgilt pärinud. Testamendiga eiga paludes loodus ainult, nagu öeldakse. Kui mõni oskab ilusasti naer, siis öeldakse, loodus andada, krooninud ilusan naerusulg. Ja täidan ta krooninud. Ma ei julge öelda terava keelega. Kardad järsku ütlete mulle nii vastu, et eile ma enam ei ütle teile midagi, mida teie ei vääri. Nojaa, aga järsku ma väärin väga paasti nõial seal seda peab lihtsalt head. Öelge nüüd ausalt, kas teil on andnud oma terava keele pärast vahel sekeldusi kah, mõne mehega on cool. Mõni ju ei kannata, aga mitte aruka inimesega lõiks olnudki. Kui on aruka inimesega tellimust siis on tõsine asi. Aga kui on mitte aruka inimesega telgis peegeldus, siis ei ole midagi. Selle peale ei tule tähelepanu pöörata. Tuleb katsuda ainult terve nahaga pääseda. Sest pidage meeles, kõikjale ikka Souuslakult vanad ära võetud. Sa ei tea, mis temast oodata. Te enne ütlesite, et kui te siia Järva-Jaani tülita, siis olite veel päris noormees ja minu arvamise järgi vist 75 või 75 või seal siis nooraeg ei ole veel niikuinii möödevolutseksisundanud. Ja kui inimene ütleb, et raske on teil kutsuda, siis on ta vanane. Ja kui inimene nii-öelda enam ise käia ei taha ennast kanda laseb otsi onlana. Te olete pärit muidu Tallina linnast, jah, ja mina olen Tallinna kodanik. Te ütlete, et me oleme varem kohanud või? Kus kohas seal võis olla siis Tallinnas raudteetehas käinud ma seal olen, aga mina ma ei mäleta, et ma oleks teiega kohanud. Aga ta oli ikka natuke teistmoodi. No võib-olla tõesti ta oli, aga mitte, ma ei mäleta, vot see, see pea ei pea mulle enam hästi kinni. Vabandage teie sõimalt kõmupeod, mis siis teised? Aga teie mäletate, jah. Mäletan, teil on väga hea mälu. On inimesi, kel parem mälu, aga nad surevad ära ja teie mälu all praegu siis ikka kõige parem. Ma ei tea, võib-olla mõnelonba. Lektiivane, aga öelge, mis teil kõige paremini meeles seisab. Kõik, mis mulle meeldib, sõidab mul kaua.