Kallis laupäeva hommik on saanud nüüd juba 10 tundi, üheksa minutit ja kaheksa sekundit vanaks. Loodetavasti on laual ka pannkoogid, ega elu peab edasi minema, kes kriisiaja pannkoogid peavadki teistmoodi välja nägema kui need tavalised, midagi võiks ju jääda ka samamoodi. Me oleme siin kahekesi tegelikult kolmekesi on Marika Leetme, Märt Treieri ja oodatud külaline Tiina Naarits-Linn kriisinõustaja Mahena keskusest. Tere hommikust, Tiina, tere hommikust. Ütleme siis taustaks kohe nõnda palju, et me tunneme teineteist juba päris pikka aega ja oleme siin olnud nii töiselt sidemeis kui kui arutanud ka muidu neid ilma asju. Ja kui eile, kui rääkisime veel need jutud üle, siis jõudsin üsna kiiresti arusaamisele, et ühte läbivat ideed ongi väga keeruline leida ja ehitame selle vestluse siis üles nagu kriisinõustaja päeviku, mida tema on märganud kriisi kolmandal või neljandal nädalal. Olgu selle esimese päeva märkimisega nüüd kuidas on, aga ligikaudu seal me oleme, Tiina, kuhu sinu mõtted kõigepealt jooksevad? Mulle väga meeldib, et on tulnud päeviku termin kasutusele sest traumapsühholoogias päeviku kirjutamine on üks kindel meetod, kuidas saab maandada pingeid nii et see kriisipäevik igati sobib. Kuigi nõustajad ise kasutavad terminit kriisilogi ja logipidamine, on igal ajal igale nõustajale väga väga oluline. Laual on viis paberit, Need ongi nüüd välja rebitud. Jah, see tegelikult on päriselt ka nii kui kui mõelda, et kuhu me oleme tänaseks jõudnud, kui on kolm nädalat möödas sellest, kui kuulutati välja eriolukord siis me oleme endiselt veel selgelt akuutkriisi faasis üksikisiku tasandil, sest me umbes 30 päeva ütleme seda, et psüühika teeb selliseid vingerpusse. Mõtted teevad kuidagi teistsuguseid käike, aga on oluline näha, kuhu me jõuame neljanda nädala lõpuks. Ja seetõttu praegu tuleb väga tähenduslik nädal, et sellele siis oleme praegu lähenemas. Kui eile rääkisime sellest, et oleme jõudnud või jõudmas järgmisse etappi, siis praegu räägimegi sellest Ja ma selle esimese etapi kohta ütlen, et see esimesed kaks nädalat, et see on selline faas, kus inimesel on hästi palju küsimusi, miks-küsimusi, miks mina kaotan majanduslikult nii palju, miks minu pere pidi kogema haigeks haigeks jäämist aga seal on ka hästi suur selline tunne ja, ja siis mõtete torm ja, ja kahe nädala jooksul selline suurem intensiivsus vaibub. Mälu keskendumine tähelepanu enam-vähem taastub. Nii et see kohanemise aeg selle suure muutusega saab selgeks ja nüüd on küsimus, kuhu me oleme jõudnud kaotust hinnates. Kui esimesel kahel nädalal olid hästi omal kohal üldistatud nõuanded koolidel oma õpilastele ja vanematele ja avalikkusel kõikidele inimestele siis kolmandal, neljandal nädalal jõuab inimene selleni, et see üldistus enam ei toimi. Ma tahan teada, miks minul on endiselt nii, miks mina pean kogema seda raskust ja järjest rohkem läheb nüüd selline personaalse vastuse otsing käima. Ja sellepärast ma ütlen juba enda poolt ka, et kõik, mis tundub praegu mitte kohe vastuvõetav, siis aktsepteerige seda te peate otsima vastust iseendale. Kas see kõik teeb meid kuidagi isekamaks? See on põhjendatud, kus ma arvan, et see on ellujäämisega seotud, sest see kolmas-neljas nädal nõuab väga selgeid muudatusi ja jõuab nõuab arusaamist, et kuidas ma teisel kuul siis kulgema hakkan. Samas on üks praeguse ajastu märke see, et inimesed pakuvad ennast massiliselt välja vabatahtlikeks, kas see on ka kuidagi seotud isekusega? Ma arvan, et see on selline sisemine vajadus, ma ei ole seda isekusega osanud ühendada. Aga mine tea. Sest kui ma ei suuda iseenda jaoks leida seda, kuidas mina saan olla vajalik, siis mul võib olla kriisi ohjamisega päriselt ka raskem. Mu soovitus lihtsalt on, ma panin täna hommikul tähele, et jutuks oli, et meie sotsiaalminister on saanud üle 2000 kirja 2004 2004 kirja. Et mu soovitus on, et kui on idee, saatke ära, aga ärge oodake vastust. Praegu tasuks vajalik olla nendele inimestele, kes on sinu inimesed. Tee neid sõbra kõnesid, vaata, kes on sinu inimesed ja, ja mitte siis niivõrd ära räägi, kuidas sul läheb, vaid kuula kõigepealt ära, kuidas temal läheb ja mõtle, kas sa saad talle kasulik olla. Ja kui sul siis on jõudu ennast kuskile pakkuda. Paku, aga ära solvu, kui seda praegu vastu ei võeta, sest see tulv on tõesti suur. Nii et see tulv on ka kriisi üks loomulik osa ja tegelikult oli ennustatav ja see on väga loomulik osa ja see käib kriisi antoloogia, aga igati kaasas muidugi ei kahane ka ohvrite hulka. Nüüd tegelikult praegu me olemegi selles etapis kriisi kulgemises, kus inimene hakkab ennast sõnastama kas ellujääjaks või ohvriks ohvrite hulk, kui on väiksem kui ellujääjate hulk. Ma ma ei, ma ei julge protsente öelda, aga kindlalt oluliselt väiksem. Ja see ohvrite hulk on selles mõttes õnnetu et nad päriselt vajavad abi ja võib-olla vajavad ajutist abi. See ei ole see, et nad on lõputult nõrgad ja olid enne juba nõrgad see praegune situatsioon võib-olla niitnud neil jalad alt ära ja, ja seetõttu too nüüd on aeg leida üles, kes on need võib-olla kuni 10 protsenti, kes päriselt vajavad personaalset tuge, mitte sellesse ohvri staatusesse jääda. Tiina, sa oled ise olnud see inimene, kes on kogu aeg öelnud, et universaalsed nõuanded ei sobi selles olukorras, aga kui ma tõesti nüüd tahaks teada, kas ma niisama natukene pirisen või on mul tegelikult häda käes, kas on mõned märgid, kuidas ära tunda oma tegelikku seisundit? No üks selline lihtne märk on, kui, kui võtta ja peegeldada enda mõtteid. Et kui palju ma usun sellesse, et tegelikult ongi usu, neli astet, kui palju ma usun sellesse, et minust midagi sõltub? Kui palju ma usun sellesse, et mul on lähedasi, kes võiksid vajadusel mind aidata? Kui palju ma usun sellesse, et on spetsialiste, kelle poole ma saan pöörduda ja ma saan adekvaatset nõu. Ja lõpuks, kui palju mul on usku millessegi, määramatusse ma ei tea, keegi paneb kaarte, veeretab kive, teeb midagi midagi muud. Et need neli usku enda seest läbi lastes on vaja vaadata, kas on alles vähemalt kaks, üks kui on alles vähemalt kaks, siis inimesel on jõudu tegutseda ja otsida lahendusi. Kui on alles üks või mitte ühtegi, siis tegelikult jõud on otsas. Nii et ka see on usk, kui me usume nendesse kivi kunstnikesse ja teistesse, kes veeretavad täringut. Kriisis eriti ei saa ühtegi usku hävitada, kui inimesel see usk on, siis see võib olla, mis teda toetab, aga ainult ühest usust ei piisa, peab olema midagi veel, kui teil on usk viinapudelisse. Siin ma olen ikka öelnud, seda on isegi kuidagi intrigeerivalt küsitud, et no mis siis psühholoogid arvavad, et kuidas on sellise sellise ja sellise just täpselt nii esitatakse ka küsimust. Ega see võib olla selline, et sellesse sekkuda ei saagi, kui on tegemist täiskasvanuga, siis ta ilmselgelt sellisel viisil ei saa organismi kahjustada nagu last. Ja kui seal nüüd täiskasvanu, siis on minu jaoks ainult üks reegel. Kui järgmisel päeval pea ei ole kai haige, tappa pole saanud, rahast pole kahju, pereliikmed endiselt tunnevad minu üle rõõmu, siis väike drink oligi asjakohane. Aga kui on järgmisel päeval negatiivsed tagasilöögid endale või pereliikmetele, siis ei olnud asjakohane, vajab kohe natuke seedimist, võtame need kaks minutit. Viin on mitmed Mauda viilu ja sina minuga hallisle. Viil on aga mitmed hauda viilu. Ridade linna. Ära võtta endale. Nalja nutta laua all kõrtsu laua all ja kuuli minu naine, mullatooja koosseis. Ja ikkagi minu Venemaaletooja. Rajoosina bee silopoe kasva sinus all. Ta siilu Narva linna ja tema ütleb ta. Minuga. No. Tema ütleb Elada oma eluga, et ta iga veinina, aga ikka veel tavaline ja elupäevad Tantsu-laululaua. All minu naine, tooja, mina teinud karilaiu. Koguja. Kriisinõustaja Tiina Naarits on meil külas, vaatame siis, mis hetkel veel teemaks on. Kui lehed lahti lüüa, siis tundub, et mõne jaoks seisneb kriis selles, et ei saa pediküüri minna. Kas sellised kõned jõuavad ka kriisinõustajale töö lauale? No erinevad asjad jõuavad jah, kas vahendatult või otse, aga tegelikult ei pea väga muretsema inimeste pärast, kes võib-olla olid enne justkui luksuslikuma eluga harjunud. Enamasti nad on osanud korraldada selle minimaalse vajaduse oma luksuslikus elus ja see tegelikult suuresti jätkub. Muidugi kui toimub täielik kannapööre, on ka nendel keeruline, sest küsimus trauma olukorras ongi selles, et see, kes on lähedalt traumat kogenud, teab, et elu ei ole mitte kunagi endine. Ja nüüd on endale vaja selgeks teha, mis on see kaotus, mis, mida ma selles olukorras teada sain, mida ma kaotasin, kes kaotas võimaluse iluks, kes materiaalse heaolu, kes tervise Tähendab seda, et need, kellel on selline trauma juba elus ette näidata, on praegu tugevamad. Enamasti küll me õpime raskustest, kui me oleme jäänud, aga sellesse ohvri või abitu seisusesse, siis ka varasematest traumadest ei ole kasu. Et ma pean õppima välja tulema ja see ongi koht, kus vahepeal on vaja neutraalset nõustajat, nii nagu on kellelgi elektrikut vaja, sest ise ei oska korda teha. Et õppida päriselt ka traumast. Mainisime siin, et see neljas nädal ja selle ümbrus on väga olulised, kas seal hakkab midagi hirmsat juhtuma? Ei, ma ei nimeta asju üldse kunagi hirmsaks või ilusaks, aga inimene hakkab enda jaoks nüüd nägema selgemalt, kas hetkel juhtunud äärmuslik hirm või või õudus või abitus, kolm sellist olulist tunnet, mida inimesed tunnevad kriisiolukorras. Et kas need on lahustumas või need on veel selgemaks muutuvas ja üks väga selline keeruline tunne on abi, kus ma tunnen, et ma ei tule toime. Noh, toon kohe ühe näite, mees jäi Soome tööle, ema on siis naine on kolme lapsega kodus, lapsed on väikesed. Keegi ei käi veel koolis, ehk siis tõesti väga väikesed ja ta iga hommik tunneb, et ma ei tule toime, et see kõik on nii õudne, kuna ma enne sain viia mõne lapse lasteaeda, nüüd enam ei saa, et ma ei ohja seda ära. Ja see abituse tunne on inimese jaoks halvav. Ja nüüd on hästi oluline Ta ta kellegagi räägiks, kas see on sõbranna, kas see on nõustaja, keda tal õnnestub saada liinile. Aga nüüd see, kes räägib inimesega, keda tahetakse toetada? Ta peab silmas pidama seda, et tema ei pakuks abi. Sest abitus on talumatu ja kui keegi pakub abi, siis läheb see abitus veel võimsamaks. See, kes kedagi toetada tahab, see peab küsima abi, et öeldes palun aita mul aru saada, mida mina saan teha. Palun aita mul aru saada, mis need tunded praegu on. Ja kui te niimoodi küsite, saab inimene rääkida ja hakkab ise leidma vastuseid. Võib-olla kohatu paralleel, meenus silt, ärge toitke linde, ehk siis võite nad tappa. Jah, et me peame hästi tähelepanelikud olema sõnade mitmepidises tõlgenduses ja, ja kriisis ongi oluline tagasi peegeldada, kui ma kellegi pärast muretsen, et kuidas sa minust aru said mis sa minu sõnumis praegu vastu võtsid, siis me saame korrigeerida. Üks asi on see, et keegi võtab telefonitoru, aga me oleme vist kõik märganud. Uuel põlvkonnal ei ole see enam iseenesestmõistetav ja kui vaadata ka sotsiaalmeediat, siis vaatab sealt vastu rõõmurõkkavaid ja ka naljatustega vürtsitatud lugusid sellest, kuidas kodune elu välja näeb, kuidas kõik lapsed on tublid nagu ponksid vahepeal ma lähen. Oh jumal kui hulluks, aga see on ka öeldud selles teises võtmes, et vaata kui armas perekond, mul on võimalik, et ka seal ei ole seda tõde. Kas sellised lood teevad veel haigemaks neid, kes on päriselt hädas? Muuseas, just eile kuulsin seda, kuidas vanemad enam ei suuda taluda seda, et näevad sotsiaalmeedias, kui targad ja osavad on teiste lapsed. See oli küll eelkooliealiste lastega seotud, et kuidas tema laps juba seda oskab, aga minu oma veel ei oska. See on sama sama küsimus, tegelikult praegu on kõik võrdlused kohatud, nendel lihtsalt ei ole kohta, me olemegi erinevad, läheme tänavale ja me näeme, et me oleme erinevad, vaatame peres ringi, me oleme erinevad. Ja see, et me aeg-ajalt nüüd tahame ennast ilusamaks paremaks teha ja mingi erilise detaili paneme kuskile sotsiaalmeediasse. See on pigem selline lohutus käitumine ja see ei tähenda, et mul ei oleks valu ja mul ei oleks neid ebaõnnestumisi. Ja keegi ei peaks, kelle kellelgi võrdluses ennast nagu veel kehvemasse seisu mängima. Ja siis on järgmine juba samm see, et heliseb telefon sinu laual. Praegu telefonikõnesid on päris palju. Me oleme oma klientide jaoks öelnud, et me oleme olemas ja meil on kriisinõustajate võrgustik üle Eesti ja nad on suuresti ka kohaliku omavalitsuse jaoks teada või siis on meil väga palju ka haridusasutuste inimesi. Ta nad tõesti toetavad maksimaalselt nii palju, kui suudavad. Ajakirjandus on mingis mõttes ju lakmuspaber, millest nad kirjutavad, ilmselt sinna siis mingisugune koer maetud on, väga palju on artikleid sellest, kuidas kodus seesama kodune elu nelja seina vahel ei taha enam hästi välja tulla. Mõnel puhul ka õnnelikumad, näitab mõnel natukene vähem. Kas me võime öelda, et seal on hakanud nüüd mingisugune tõsisem probleemistik kuidagipidi kerima? No kriisi kulgemist jälgides võikski see kolmas-neljas nädal olla see, kus tegelikult suhtepinged hakkavad esile tulema. Esimesel kahel kõik fokusseeruvad, kõik üritavad anda endast maksimumi, aga siis tuleb see kriisiväsimus. Ja nüüd hakkab väga olulist rolli mängima see, et me lepime, et meiega tiin ongi muutunud. Et meie rutiinile lisaks on vaja ka sellist üllatusmomenti, et kõike ei saa planeerida. Et meil on vaja personaalset aega järjest hinnatumaks läheb tualettruum, kus saab ukse kinni panna ja ja WC potil kas seda tehes või mitte olla teistest eemal. Hommikul arutasime ka, et auto on selline koht ja kindlasti võib see ka autol ja et, et selline eraldumise ja omaette olemise vajadus on kõikidel inimestel ja me peame endale koduolusid, arvestades seda võimaldama väga oluliseks. Nüüd, kolmandal, neljandal nädalal muutub tööandja arusaamine, kuidas tööelu ikkagi korraldada oludes, kus ma olen inimese pidanud sunniviisiliselt saatma kodutööle. Aga tal on vaja ühildada pereelu lastega, kes muidu olid kas koolis või lasteaias. See puudutab koosoleku aegu mingisuguse ülesande esitamise tähtaega. Ja, ja see puudutab ka seda, et tööandja tahab teada, kas ta ikka töötab ja palju ta töötab, kama, veebikaamera kuuldavasti pannud. No see oleks küll äärmuslik, ma jah, seda ma peaksin küll üpris kohatuks tegelikult aga tööandjad on jõudnud ka selleni, päriselt tuleb nüüd tööaeg ümber mõtestada. Ja päris sellel organisatsioonil on lähenemine, see, et meil on üks kindel aeg, kus on kõik tööl näiteks tulla pealelõunal kolmest, seal kella kuueni on kõik tööl kolm tundi siis on kõik koolilapsed oma tööd saanud, tehtud, vanemad on natuke rahulikumad. Aga see teine aeg on võib-olla hoopis hommikul viiest kaheksani. Ehk siis seal intensiivsed, et kuus tundi on need, kus on tööaeg. Vahepeal on julgelt pereaeg ja siis vaadatakse, kust näpistatakse veel mingeid lisategevusi, võib-olla hiljem. Aga ei saa olla niimoodi, et tööpäev algabki hommikul ja lõpeb õhtul, nagu ta oli kontoritöö ajal. Et, et me siiski saaksime koos koosolekuid pidada, siis me peame teadma, milline on see aeg, kus kõik on ühes kohas, aga et keegi ei tunneks süümepiinu. Kui ma vahepeal tegelen lastega. Kui kõik on hädas ja korraga hädas, siis võimalik, et tööandjatel ei tule need küsimused üldse ka pähe. Kas need kolm nädalat on meile nüüd öelnud, et tööandjad ka pöörduvad teie poole, et küsida, kuidas me natukene mõistlikumalt nende inimeste poolest? Korraldada, et selles osas on mul on väga suur respekt tööandjat, et ees sest tõesti Ma ise olen paljude tööandjatega saanud suhelda, nad on konsulteerinud väga asjakohaselt, küsimused on väga selged ja nad on just mõelnud sellele, kuidas oma personali töötada, parim toetada parimal viisil ja seda on hästi meeldiv kuulata. Praegu juhtkonna tasemel arutatakse, mismoodi keskastme juhte toetada, et nemad omakorda siis seda kõige nõrgemat lüli näeksid ja toetaksid. Tehakse tagasisideküsitlusi juba ja näha on, et kusagil kolm kuni 10 protsenti on neid, kes on vaja siis üles leida, kes ei ole rahul kas siis toetusega korraldusega senise eluga, mis on hästi ootamatult muutunud, aga teised on näinud, et juhtkond pingutab. No mul on küll selliseid meeldivaid näiteid kohe kuhjas. Eesti inimestel liiga palju sageli ei ole neid lähikondseid, naistel vist olevat neid natukene rohkem, mehed olevat hädas. Kas see tuleb ka natukene nüüd mängu, et need paremad sõbrad ja nendega reedeõhtune istumine on ära jäänud? Ma arvan, et see oli nüüd naelapea pihta, tabamine mul on ka tunne, et mehed, et praeguses olukorras on pisut kehvemas seisus, kui ei ole olnud häid noh, selliseid sidevahendeid ennegi, kui on tegemist ikkagi sellises vanuses meestega, kes telefoni ja mingi chat'i asemel tahavad silmast silma, keda, et siin hakkab vanus mängima ja puhttööalaselt olen puutunud kokku just sellise heas tugevas tööeas meestega, kes ütlevad Ta, nad tunnevad vahetust suhtlusest meeletult-meeletult puudust. Et see on tõesti küsimus, et kuidas nemad seda suhet saaksid uuesti nagu aktiveerida. Aga, aga siin on üks teine grupp ka, et kuna me alati tahame midagi oodata siis ma olen koolidega suhelnud palju ja, ja väga armas on see, kuidas üheksandad klassid toovad välja seda, et nende jaoks kevad tähendas tutipidu ja lõpupidu, et mitte siin ministeerium räägib eksamitest, et kuidas kas toimuvad või ei toimu, see ei ole üldse teema, kas toimuvad või ei toimu, küsimus on, kas tutipidu toimub ja, ja kui nüüd me üldse kooli tagasi ei lähe, siis jääb see ju ära. Ja siis on näha, kuidas noortel läheb tööle fantaasia, et nemad leiavad nagu asenduse ja, ja praegu on igasuguseid, et kas on meie piirgan konnas jalgpallistaadion, kuhu me siis kindlal ajal läheme ja kus me selle tutipeo korraldame õigeid vahesid hoides siis kui on selle aeg, ehk siis kõik ootavad, mis maikuus juhtuma hakkab, et, et mida me peame korraldama, kas me, kas me saame siis eritingimustes endale midagi luua või tegelikult saame kooli tagasi ja see ootus saab täidetud? Kui Pariisis keelati 100 inimesega kohtumised, siis tehti seal ridamisi pidusid näiteks mingi hoov nimega 99, Shaun sellise 99 meil tuleb siis tutipidu kaks pluss kaks. Ei oska ütelda, kuidas nad selle nuputavad, aga see vajadus, ehk siis tõesti vajadus näha silmast silma, et kõike ei saa viia virtuaalsele suhtlusele ja, ja loomulikult me teame väga vastutustundlikult tegutsema ja minu meelest ka need noored oma vastutustunnet näitavad, sest nad arutavadki, et kuidas ikkagi tagada normide täitmine, aga ka oma vajadus saaks ära realiseeritud. Päevikut on nüüd lehitsetud, kuna me jõudsime mõlemad sellele arusaamisele, et päevik on hea, et mitte öelda ainuõige vorm praegu oma mõtete koondamiseks ja avaldamiseks, siis vahest võtad vastu Tiina ka selle kutse, et kui me siin paari nädala pärast näiteks jälle räägime, siis vaata, mis selleks ajaks juhtunud. Ja väga tore, sest siis peakski juba asjad olema natuke teistsuguse spektriga. Aga praegu. Ka siis istub siin juba hoopis teine teema ja inimene. Ja ei oska, aga, aga, aga ma tahan kindlasti öelda, et et praegu on oluline mitte võrrelda ennast kellegi teisega, rääkida kas sõbraga või, või spetsialistiga pole oluline. Te iseendast vaid küsida, kuidas sul läheb ja seda siiralt? Just ja mitte anda hinnanguid, et see ei ole praegu koht, kus anda hinnanguid, nõu ja see see väga hästi ei toimi, aga rääkimine toimib küll. Tiina Naarits, aitäh ja toredat laupäeva kõike head kõigile.