Kui kogu rahvas Minevikku assotsiatsioone võivad esile kutsuda ka juhuslikud seigad. Et me nüüd vana heliplaadi korraks käima paneme. See muidugi pole juus kuid mida ta minevikust meenutab? Hirlandas Henderry valmittensender turge, Luntuaarpat, siin Tallinna ringhääling saatjatega Türil ja Tartus virisenud nahrichtian šašprahe, saadame päevauudiseid. Kutsung ja teadvustus olid plaadil päevauudiseid looti muidugi stuudiost mida viiendal juunil 1943 loeti seda võimega kujutleda. Ent kui palju oli nende uudiste kuulajaid, on iseasi, sest eestlastel polnud Landesse rõivaliga suurt midagi peale hakata. See oli läbilõhki saksa firma. Hommikul kella viiest alates anti peaaegu iga tunni järel saksakeelset päevauudiseid ja sõjateateid küll harilikus, küll aeglustatud tempost, siis ainult saksakeelse teadvustusega, kontserdid sõjaväelastele ja sõjaväelastele. Vaevalt et mõni eestlasest kuulaja hakkas oma keeleoskust ja vaimu teritama igaõhtuste, saksa sõduritundide, nilbete naljade ja laagrites laagrite kuulamisega. Ainult mõnel korral päeva jooksul lubati okupantide armust ka alandatud pärismaalastele nende emakeeles pisut informatsiooni edastada. Loomulikult oli see informatsioon ülidendentslik kokku pandud fašistliku propaganda šiiitide järgi. Mis seal siis oli? Füüreri peakorteri ametlikud sõjateated pluss fašistliku teadeteagentuuri DNB töödeldud sõnumit pidid eesti rahva kurssi viima sündmustega rinnetel ja laias maailmas. Siis just hakkas üldtuntuks saama termin rinde akvendus, mille taha püüti varjata hitlerliku armee kaotused. Ja mida Eestimaalt teatada oli. Figureerisid niisugused nimed nagu kindralkomissar, Litzmann ja tema sakslastest Kebiits, komissarid, pööki Bombe Walter ja teised samuti eestlastest natsi füürerit mäe Angelus vent Soodla Leesment, kes just kevadel 1943 tegid ringsõite mööda Eestimaad noomimaks tõrksad maarahvast. Mitte kuidagi ei tahtnud see aru saada, kelle armust ta üldse veel eksisteerib. Väljakuulutatud totaalne sõda nõudis järjest rohkem ja rohkem Eestimaa mehelt nõuti ta oma pojad, leegioni annaks ning salved ja laudad tühjaks teeks. Peale selle ajutise maamees ka Eesti metsi laastama sest fašistide rinne nõudis punkrite ja kaevikute jaoks palke ja prusse. Landesse Revali lainel ei kõlanud laul, mida siis paljude muude kõrval teate üle kogu Eestimaa. Jaan Pill Keegi. Saama. Puust sakslane jurii jäätwalmi, ta uussaks laani kallelgiba. Küpseta kuus, kaks laneel Eizzergi Laatsa põhil metsast laadee on kõigi kiima. Nii kaob mets ja pea kinni läinud kuskohal kordsee marjul käinud, siis talvel, näe, seal ja valge. Kas oli meil meil? Jah, tõde Eestimaa kohta ei maksnud Landessendel Revalilt oodata, sest see tõde oli julm, politsei, terror ja koonduslaagrid, orjatöö ja näljapalk, rahva avalik röövimine ja tühi kõht. Land Reval vaikis muidugi maha ka okupeeritud maades järjest hoogustuva fašismivastase võitluse. Ehkki infot oleks rohkesti ka õige lähedalt saadud. Kasvõi Valgevenes, leedumaal Pihkva ja Leningradi oblastis valusat hagu saanud Eesti politseipataljonide riismetelt, keda 1943. aastal vahetevahel kodumaale haavu lakkuma toodi. 1943. aastal koostatud ning 1944. aastal ilmunud Landessender Revali reklaam. Kogumikus märkis sakslasest raadio füürer Mayer Kolstet et Tallinna ringhääling tahab käia eesti rahvaga ühist sammu ja mõelda rahvaga ühiseid mõtteid. Aga kas ka Eesti talumehega, kelle peamõte sel ajal oli, kuidas saaks okupantide petta ja põllusaak sund normideks andmata jätta? Kas ka Eesti töölisega, kes rikkus tootmisseadmeid ja ignoreeris okupantide käske? Ainult üks näide. Kehra tselluloosi ja paberivabrikus sai 1941. aasta sõjasuvel kannatada katlamaja ja mõned tsehhid. Okupandid hakkasid neid kohe taastama, sest ettevõtte toodang oli sõjalise tähtsusega. Taastamistööd venisid õige pikaks, kuna sundkorras rakendatud töölistel puudus tehase käikulaskmiseks igasugune huvi mida oli jõutud 1943. aasta suveks valmis saada. Ühe aurukatla tselluloosikujutus, masina märg osa ühe keedukatla ja siis hakati tootma märg tselluloosi mida pidid saadetama Saksamaale. On teada, et see kulges väga halvasti, milles ei puudunud tööliste vastutöötamine ja Sobotaaž okupantide suhtes. Ülesandeks oli seatud 1000 tonni kuus tselluloosi toota, aga siis suudeti teha oktoobris 340 tonni novembris 134 tonni, detsembris tekkis koguni nädalane tööseisak. Tootmistingimused olid sel ajal väga rasked. Puudus oli toidust, kütusest nagu mujalgi okupeeritud aladel. Ja eriti raske oli muidugi sõjavangide poolt. Rääkis Kehra tehase peaökonomist, ettevõtte ajaloo uurija Ants Pilve. Analoogilisi näiteid võiks paljudest kohtadest mujaltki tuua. Pind okupantide jalge all põles hoolimata sellest, et Landesse Reval ja okupatsiooniaegne ajakirjandus tegid näo, nagu valitseks siin idüll. Suurim sõprusröövvallutajate ja orjastatute vahel. Just niisugust olematut ja väljamõeldud sõprust nimetas Carl Robert Jakobson sõpruseks lihuniku ja härja vahel. Nagu juba ütlesime, ei rääkinud Landes Endel Revali diktorid maakeelsetes uudistesaadetes sõnagi Nõukogude patriootide mehe tegudest. Loomulikult ei rääkinud nad ka relsi sõjast, mis 40 aastat tagasi võttis tohutu ulatuse, olles seninägematu oma hoolt ja tulemustelt. Kuid mis sõda see siiski oli? Mõni sõna selgituseks ajaloo kandidaat dotsent Rudolf lumel. Ärelsi sõda sai alguse Valgevenemaalt. Valgevenemaa kommunistliku partei keskkomitee esitas 1943. aasta juunikuu lõpul plaani hakata okupeeritud territooriumil purustama raudtee neid üheaegselt paljudes kohtades, et sellega takistada vaenlasel liikluse kiiret taastamist. Operatsiooni käigus tuli purustada raudtee rööpaid, raudteejaamade ühendusteid ja sisseseadeid, õhkida raudteesildu ja lasta kraaviešelone. Partisaniliikumise keskstaap kiitis valgevenelaste algatuse heaks ja kohustas oma otsusega sellest operatsioonist osa võtma Kaliningradi, Kalinini ja smolenski oblasti aga samuti Ukraina NSV ja teiste okupeeritud piirkondade partisaniüksusi. Operatsioon algas ööl vastu kolmandat augustit 1943. Vaenlasele ootamatult ilmusid sellel ööl raudtee liinidele tuhandeid partisane, kes üheaegselt purustasid üle 42000 relsi. Plahvatused kestsid samuti järgnevatel päevadel kogu augusti ja septembrikuu esimese poole. Vastavalt partisaniliikumise keskstaabijuhendile viidi nõukogude armees sügisese pealetungi ajal läbi relsi sõja teine etapp, tingliku nimetusega kontsert seal kas 19. septembril ja sellest võtsid nüüd osa veelgi rohkem partisane. Kui relsi sõja esimesel etapil võtsid raudteede purustamisest osa 96000 inimest siis selle teisel etapil käisid raudteed õhkimas 120000 partisani. Kuulsime, et see oma ulatuselt seninägematu operatsioon sai alguse Valgevenemaalt. Meie vestluskaaslaseks on nüüd endine partisan metsa- ja puidutööstuse ministeeriumi insener Ivan Beljajev, kes sellest operatsioonist ise osa võttis. Niisiis suvi 1943. Suve alguses ma olin Valgevenes kolmanda Kalinini brigaadi koosseisus oli pardi selline ja meie Pälsoni tähendab krai keskus oli Rossoni raini keskus. Ja see Partsi krai võttis enda alla nii raadiost 150 kilomeetrit, see oli puht meie meie valda, sest nagu öeldakse, Nõukogude maa ja sinna sakslast juba väikeste gruppidena muidugi ei julgenud tulla ainult suurte kartsusekspetsioonidega, kui nad välja tulid siis pidid olema neid neil hästi suured jõud. Kolmas Kalinini brigaad, kelle koosseis olin, koosnes 800-st inimesest umbes. No ja brigaadi koosseis tuli käia lahingutes. Nagu eesmärk ikka oli saksa garnisoni purustamine. Niisuguse suure koondise varustamine oli ilmselt ka küllaltki keerukas. Elanikkond tuli juba nagu öeldakse, paljaks riisutud nele esiti suhkruta teest ei olnud, tuli kanjon sundi alt kohe võtta ja teinekord ka garnisoni purustamise järel saime niimoodi omale varustust. Vot nii oli meil näiteks lateegino garnison Valgevenes, vaat selle garnisoni purustamisel. Me sakslased täielikult Leimiselt välja ja vangi just sai võetud seal. Ja saime viljaliha, saime kariloomi oli nendel rahva käest võetud, nii et osa andsime elanikkonna tagasi niimoodi. Ja osas väga enda jaoks. Meroliku spetsiaalne majandusrühm, kes siis tegeles varustamisega. Stardis olid, olid suured muidugi nad olid erinevad eri paikades, aga keskeltläbi. No linnades kindlasti olid suuremad nagu poolotskis iidritsev Potškasse, nüüd kindlasti suured garnisoniAga küladest, kus otsee kyllateegina garnison, mis oli see eriti suur, ei olnud selleks neli 50 inimest, aga nendel oli, röötlesin kaitsekraavid, ümberringi olid siis kõik kuulipildujapesad ja niimoodi nad täiesti nad võisid seal suurt lahingut pidada. Aga no meil luurega töötas see kaimaldanutexis. See oli kõik meil välja uuritud juba, millal neil vahipostid seal vahetatakse ja nii edasi. Siis vot selle lahingu käigus saigi Bay post vaikselt maha võetud ja meie nii ootamatult, ühesõnaga tungisime sealt nendele peal. Nii et nad särgi seal ja kuidas juhtes hüppasid majadest välja. Nii et seal on suurem osa neist hävitati igatahes õige väike, seal oli üks soov, võib olla soos, sinna kadus ära, detestati, võtsite vangi, aga mis nende vangidega peale hakati? Vangid jäid siis olid meil majandusrühmas, tean meie brigaadis oli neid üks seitse inimest oli ja need siis olid valvel, muidugi vaatasime, kes nad olid, mõned olid kokad, spetsialistid selles mõttes aitasid meil majanduse alal ja need, kes olid suuremad tuusad, olid neid ohvitsere, ohvitserid, pagunite, need anti siis juba staabi käsutusse. Lennukit ka meil maandusid seal Valgevenes, oli selline võimalus. Ossweeaa järve juures, tähendab, side oli kogu aeg maaga, eks ole, suuri maaga siis kes olid vajalikud meie nõukogude tagalasse suunates nendest osa läksin. Meie tegime isegi Mayparaadi, vot siis, kui pagunite sisseviimine oli nõukogude armees siis meie kombrigaadikomandör Aleksei Novrilov temani majori aukraadis tuli ta, kes vahepeal Moskvasse kas oli, kutsuti ära neid nõupidamisele Stalini juures olid nõupidamiselt, nagu ma mäletan, komandöride, nagu enne seda reisisõda just tuli tagasi pagunitega juba vormis ja kõik kasutasime seda äraniks, tema nagu brigaadikomandör organiseeris, tegime Mayparaadi meie täies relvastuses lauludega läksime külast läbi, see oli võimas pilt, pisarad silmas, rahvas võttis meid vastu. Vot sellest samast Rosson selles keskuses kõige tähtsam ülesanne meil oli 43. aastal suvel, see oli nüüd, nagu me tagantjärgi teame, Kurski kaare lahingute ajal. Vot sel ajal tuli Paltsonide brigaadide kaudu, tähendab korraldus, käskisin number veel kuidagi, mul on meeles. Null null üks põhiülesanne lõhkuda vastase kommunikatsiooni, ühesõnaga raudteid, sildu õhkida, et mitte lasta nendel laskemoona juurde tuua. Sõjatehnikat ja elavjõudu tuli mitmel pool muidugi. Poolotski rajoonides sel raudtee lõhkuda ühe silla ründamisel, sealjuures fil haavatagi. See juhtus sellepärast, et sakslastel nagu oli teada, nad aimasid, et tuleb prantsundi, suurt koondis tuleb nende peale. Ja võtsid meid juba seal tulega vastu, aga meil taganemisteed enam ei olnud. Me pidime igal juhul selle silla vallutama, ülesanne oli selline. No vot. Ja siis nende lahingute käigus silla pärast granaadi granaadikillust sõnadeta, aga sild siiski me võtsime ära ja õhkisime seda meie, meie poisid, kas saksa silla kaitse olis tugev kaitse oli tugev, sellepärast oli nagu mõlemalt poolt sild, see jõgi ei olnud eriti lai, aga ta oli küllaltki niisugune sügav. Ja nendel vahiputka oli, oli siinpool jõge ja teine pool niimoodi kaks vaibuda. Me mõtlesime alguses, et on üks, nagu neil tavaliselt on, siis võtame tunni mema ja ongi nagu öeldakse, avatud aga siinpool ja seal ühesõnaga ootamatusse moment. Ühesõnaga jäi ära, see ülesanne täideti ka muidugi teatud kaotustega, meie poisid said haavata, surma saanud küll ei olnud, aga oli raskesti haavatuid selles lahingus. Aga muidu oleme Rautid õhk õhkinud, need oleme terved olnud ise 143. aastal, raudtee tulite erilise valve all, seal olid sotid ja need kindlustuspunktid, nii et teinekord tuli isegi väga ja väga raske läheneda. Raudteedele tuli niisugune asi, et tulis soomusrong, see oli karistusekspeditsiooni koosseisus, nendel on alati raskekuulipildujat ja miinipildujad, sel hakati tuld andma muidugi meie pihta. Meie poisid olid parajasti jaol. See oli kas Seebeeezzila jooniseid kusagilt sealt põhja pool suutsid niimodi õhkida raudtee, eriti niimoodi tagant ja eespoolt, temal ei olnud kusagil enam liikuda ja niimoodi jäigi nagu sinna vangi. Aga meie saime siis sealt, ühesõnaga sellest piiramisrõngast välja ja tegime omad valitsused nagu Partsin telerid ja andsime säru, viltu nagu nende oma tagalasse. Nüüd Rudolf lume vahendusel partisanivõitlusest Eestimaal. 1943. aasta suvel ja sügisel saavutas partisaniliikumine ka Eestis senisest kõrgema taseme. Sel ajal tegutses meie vabariigi territooriumi mitmesugustes paikades üle 60 Nõukogude patriootide, relvastatud gruppi ja salka. See on peaaegu 20 partisanigrupp B rohkem kui eelmisel aastal. Partisaniliikumine oli tugevnenud organisatsiooniliselt ja poliitiliselt. Paljud partisanid olid saanud vastava ettevalmistuse. Tihenenud oli rahvatasujate side Eesti partisaniliikumise staabiga. Kümmekond radisti andsid nõukogude tagalasse peaaegu iga päev radiogramme. Tähtsate teadetega. Oluliseks eelduseks partisaniliikumise arenemisel oli kahtlemata asjaolu, et tugevnes partisanivõitluse parteiline juhtimine ja paranes võitlejate varustamine relvastuse, laskemoona ja muu vajalikuga. Eesti partisaniliikumise staap sai nüüd korduvalt kasutada transpordilennukeid partisanivõitluse, organisaatorite ja vastavate spetsialistide saatmiseks üle rindejoone. Eesti partisaniliikumise staap suunas 1943. aasta teisel poolel vaenlase tagalasse üle 200 inimese, kes olid omandanud partisani, kust eriülesannetega üksuses ning juba kuid pikisilmi oodanud vaenlase tagalasse saatmist. Nendest umbes 90 inimest saadeti Peipsi järve idakaldale Leningradi oblasti partisanide juurde. Ülejäänud ligi 120 organisaatorid hakkasid tegutsema Eestimaal. Nendest kaks kolmandikku saadeti Ida-Eesti maakondadesse, teised Lääne-Eestisse, Pärnu- ja Läänemaale suunati kokku 45 inimest. Selle perioodi üheks tähtsamaks saavutuseks oli muidugi see, et esimene grupp, kelle Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee saatis Harjumaale, suutis rajada endale toetuspunktid Tallinnas ja selle lähistel. Partisanivõitluse ajalukku on kirja pandud. Väike-partisanigrupp, mida juhtis kommunist Uudo Malsroos, maandus langevarjudega tõrva valla metsanurga küla piirkonnas. Ümbrus oli malts roosile tuttav ja paljudki inimesed teada. Mõne päeva pärast kohtusid nad Saarde valla perepoja Lembit Väljataga ja Rudolf Erichiga matsi talust kes olid redus fašistide mobilisatsiooni eest. Noormehed olid kõigiti nõus partisane abistama. Meeste elupaigaks sai saarde talu. Et mitte ülearust tähelepanu äratada, käisid nad sügistööde ajal mõnikord ka talu põllul tööl, kui linnast palgatud tööjõud. Kommunist Martin sõrmusest sai kingsepp, kes linnas tööpuudusel maale tulnud. Kommunistlik noor Eduard Jaus lõi sidemed Tallinnas. Tema otseseks ülesandeks oli välja selgitada vaenlase laevade arv ja paigutus Tallinna reidil ning nende liiklemine, samuti lennuväljade asukohad. Alatise peatuspaiga leidis ta Väike-Ameerika tänavas. Perekond eitsed juures. Need olitele tuttavat kooliajast eriti rohkesti luureandmeid kogus Mercedes Angelayydse, kes töötas sadamas. Partisanigrupil oli kaks raadiojaama, millest ühe kanti edasi andmeid Eesti partisaniliikumise staabile teisega balti laevastiku staabile. Kogu oma tegevuse jooksul kogusid Malsroos, Sõrmus ja Jaus rohkesti väärtuslikke andmeid vaenlase sõjajõudude kohta, mis raadio teel ka tagalasse jõudsid. Mis puutub resi sõjasse, siis eesti partisanid võtsid osa selle sõja teisest etapist nõndanimetatud kontserdist. Eriti aktiivne oli partisanide tegevus Põhja-Eestis. Seal tegutsesid mitmed grupid, kellest väljapaistvaim oli endise kaevuri Aleksander suitsugrupp. See grupp tegutses Kiviõli ümbruses Viru-Nigula ja Aseri kandis alates 1942. aasta suvest. 1943. aasta teisel poolel hakati kavandama vaenlase kommunikatsioonide kahjustamist. Edasi räägib Rudolf, lumi. Korduvalt püüdis grupp takistada liiklust Tapa-Narva raudteeliinil, kust vahetpidamata veeresid rongid väeosade, sõjatehnika ja varustusega. Seda ei olnud lihtne teha. Raudtee oli pideva valve all, kuid lõpuks, sügisel, kui ööd olid juba kottpimedat õnnestus Aleksander suitsu ja tema kaasvõitlejal Bernard kliente Mill hiilida raudteele. Ja 20-l esimesel oktoobril. Täpselt kaks tundi enne päikesetõusu pani kõrvulukustav plahvatus vappuma õhuvarinurme raudtee silla alati hoolikate aganüüd hirmust värisevate vahtide ümber Kiviõlist väljunud ja allamäge kiirust juurde võtma raske ešeloni. Vedurijuhi silme ees tõusis raudtee tammilt suitsu- ja liivasammas. Õhus vihisesid rauatükid ja liiprijupid. Pidurite krigin ja üksteise otsa tormavad vagunite müra, ajas jalule rindele sõitvad fašistid, rüsin karjet. Paljud unised fritsud lendasid vagunitest välja aluspesust ja relvadeta otsides varjupõõsaste ja kivide tagant. Eluga pääsenud ohvitserid hakkasid jagama käsklusi ja sõdureid ajama ümbrust, kammima. Muidugi aeti kohe välja politseipataljonid ja oma kaitseplahvatuskoha ümbrus kammiti sõna tõsises mõttes sentimeeter haaval läbi. Kõik teed ja isegi teerajad võeti valve alla. Julgeid õhk jäid, aga kätte ei saadud, kuid sellega lugu ei lõppenud. Sel ajal, kui ümberkaudsetes metsades külades korraldati haaranguid tuhnides läbi elumaju ja muid hooneid, istusid õhkijat Aleksander suits ja Bernard Gentem päris raudtee lähedal asuvas vanas mahajäetud kaevanud streikis. Just niisuguse ja varjupaiga tõttu õnnestus neil mitu päeva järjest jälgida hitlerlaste ja nende kohalike käsilaste käike toiminguid varinurme raudtee silla lähedal. Neil minutitel, millal raudteevahid läksid? Oma järjekordsele ringkäigule roomasid partisanid jälle raudtee tammile ja asetasid uue miiniroopa alla ja nii 38 tundi ja 29 minutit pärast esimest plahvatust lendas raudtee tamm uuesti õhku just samas kohas, kus varem. Lisame nii palju, et miin lõhkes parasjagu Narva poole sõitnud kaubarongi veduri all. Järeldused teeb nüüd kuulaja ise. Kui nüüd küsida, kus tegutses 1943. aastal kõige arvukam eestimaa partisanisalkade eest, siis võib öelda, et Pärnumaal, kuhu novembrikuus maandati Ilmar Jürisson juhtimisel tegutsenud salk selle üksuse lahingute eest. Me kõneleme edaspidi nüüd aga linnulennuline ülevaade ühe väiksema salgategevusest ja elust, räägib endine partisan, praegune Põlva piimatoodete kombinaadi töötaja Valter koosa poeg. Üle rindejoone tulime 13. septembril 1943 nii 21 inimest, kahe lennukiga, Douglas hüppasime alla Lätis Laura lähistel, võttis vastu jah, seitse partisani, meie poisse olid tulnud jala läbi rinde juba 42. aastal detsembris. Meie tegevuse eesmärgiks oli luureandmete kogumine ja nende edasiandmine eesti partisanide staap. Esimene operatsioon oli meil umbes 40 kilomeetrit Eestisse tulla üle piiri. Me otsisime ühte ära kadunud, radistikes kukkus eraldist, andis lahtise Esifreeringuga teate, et tema on üksinda ja meil oli see üles otsida. Me läksime nelja mehega. Ja me ei leidnud teda. Ja tulime tagasi ja siis kusime varitsussalga pääle. Kuna me olime neljakesi, siis tuli ka jah, väike lahing ikka maha pidada sealt Leningradi oblastisse, hiljem juba Pihkva oblastisse. Ja seal siis oli kogu tegevus meil umbes üheksa kuu jooksul. Me ühinesime ühe partisanigrupiga maksiimi brigaadiga. Seitsmekümnemeheline brigaad oli meid oli siis järgi jäänud ainult kaksteistkümmend inimest, grupp varjas meie väikest gruppi. Et meie saaksime oma luureandmete edasi anda eesti partisanide staabile, kuna operatsioonid olid väga mitmekesised. Ja luureandmed olid väga mitmekesised, eriti sakslase liikumine maanteedel. See oligi meie põhiliseks ülesandeks tollal maksiimi grupi juures. Kaks 30 kilomeetrit tuli öösel rännata päeval aga siis pälvitasime nagu jutumärkides öelda. Tähendab, puhkasime, poisid tulid. Richard meilt, kes oli radist, Aleksander turro, kadunukene juba Rudolf lumi. Juhan Kuhi on kuskil Varstus, liidab elak lookova tema saatust. Ma ei tea. Meie partisanigrupis olid kaksikvennad. See oli Peeter ja Paul Abarenkov. Peeter ütles ikka, et mina olen viis minutit varem. Nad olid suurepäraselt luurajat, tegid nii suure töö, et kui meie grupp väikene grupikene läks ülesandele, siis nemad tegid eelluuret, mis meil kõige rohkem hinge peal oli. Et me ei saaks haavata, kuna haavatut ei saa ju toimetada kuskile hospidalis, seega ega mujale. Ja surmasaamine on iseasi. Rudolf lumi mainis eespool, et osa eesti partisane saadeti otse Leningradi oblastisse. Suure tunnustuse osaliseks sai seal Eduard Aadee partisanisalk, kes võitles kuuenda pataljoni brigaadi koosseisus. Paljude ettevõtmiste hulgas oli ka üks suuremaid lahinguoperatsioone fašistliku garnisoni hävitamine pluusas. Plussa oli suur asula samanimelise jõe ääres ning tähtis raudtee sõlm, mille kaudu paljud okupantide rongid veeresid sisse piiratud Leningradi poole. Seal asus ka tähtis saksa sõjaväe formeerimispunkt. Seetõttu oli see raudtee sõlm hästi kaitstud. Garnisoni hoone oli okastraadiga piiratud, tänavate ristumiskohtadele olid rajatud punkrid ja kaevikud. Kõikjal liikusid valvepostid. Asulas arvati olevat mitusada meest. Luure andmetel pidi vaenlane peamiselt asula keskuses paiknema kuid juba esimeste majade juures selgus partisani telefašiste oli juurde tulnud. Raudteejaama oli saabunud rong hitlerlaste ka nii et ei olnud loota ootamatustele. Eduard aardee salga võitlejaid märgati enne, kui nad suutsid heita granaadid garnisonihoonetesse, mille hävitamine oli nende hooleks jäänud. Granaadid lendasid majadest ja alles siis, kui vaenlane oli juba jalul ja haaras relvad. Partisanide ja fašistide vahel algas äge lahing. Edu sõltus nüüd juba partisanide vaprusest ja osavusest. Seda mõistis hästi kommunist Martin rikkanud koos oma grupivõitlejatega tormasta kuuli Rahest hoolimata otse hoone külje alla, kus sagedasti tulistati ja heitis aknast sisse tankitõrje granaadi. Käis vali raksatus. Maja seinad hakkasid varisema. Martin rikkanud, keda majale lähenedes oli tabanud vaenlase kuul, ei jõudnud enam eemale joosta. Raginal langes osa seinast talle peale. Vapper võitleja mattus tolmu ja prahi alla. Enda ohverdamisega vabastas partisan tee vaenlase hoonesse. Maru vihastena tungisid partisanid nüüd majja. Vaenlane oli paanikas ja püüdis põgeneda. Aluspesu väel hüppasid fritsud akendest välja ja sattusid partisanide kuulide alla. Kõik Eduard aardee salga mehed võitlesid vapralt, kuid vaenlase jõud olid mitmekordselt ülekaalus. Seepärast andis brigaadikomandör käsu tagasi tõmbumiseks. Järgmisel päeval teatas Eduard aarde raadiogrammiga Eesti partisaniliikumise staabile. 18. oktoobril ründasime plussa raudteejaama. Hävitasime kuus autot, 30 maja üle 90 sakslasega kaotused, viis surnut ja üheksa haavatut. Täna esitasime mõned leheküljed eesti partisanivõitluse ajaloost 1943. aastal järjest rohkem tunnetas rahvas oma jõudu ja see otsustas võitluse tulemusel.