Ja see on laulupidu, see on lauluväljak, kümned tuhanded kõlakaare all, sajad tuhanded muruväljakul ja meri ja taevas ja laul. Aga alati pole laulupidu. Täna hommikul pole Siinai kirevaid rahvariideid ei kooride rivi. Ei piletimüüjaid on tühi väljak. Ja mitte ainult laulupidu, tuletab ka meelde. 1941. Sõjasuvi. See oli kutsealuste kogunemise paik. Poisid ootasid lauluväljakul laevu, mis viiksid meid itta. Nad lõid seal aega surnuks kaardimänguga ja naljadega. Väsisid vorsti ja tõid hõlma all viina sisse. Üle plangu. Hüppesse minek polnud mingi surmapatt. Aga piisas tühisest tõukest, kas kutsus sõber või pruut või meelitas koju kihk. Ja kuradile kroonu käsk. Mees oligi veel ehk ise aimamata valinud teise leeri. Nad ei lõpetanud Kuramaal ega marssinud Tallinna selle maailmasõja võitjatena. Lauluväljakult. Kargamine andis mõnele saatusele nii kentsakad jänesehaagid et on sassis tänaseni. Kevad murdis tol aastal varakult sisse. Juba mai lõpus kirendas Pirita liivakallas päikese popijatest ning vesi kannatas proovida. Sealsamas tõlkis keegi vanematest poistest katkendeid Erenburgi Pariisi langemisest. Illustratsiooniks kõige värskemalt ajaloole. Minu pilku vedas tihti reidi poole, kus marati ja Actiaaberscerevaljudzia kerekad siluetis silma torkasid. Pealegi seisis mul avaldus Eesti merelaevanduses. Tahtsin suvevaheajaks kaubalaevale pääseda ja ära polnud öeldud. Vastuse ootamine oligi põhjuseks, miks ma juunis pärast kooli koju ei sõitnud. Ka tollel neetud pühapäeval praadisin ennast Pirital ikka merd vahtides. Ja kui sõjateade luidete vahele jõudis, sülitasin suu tühjaks, mitte üksnes liivast. Sinna läksid mu meresõit ja suvi. Koolipoisi plaanid ja unistused. Rin Vääna pioneerilaagris. Ja naastes pühapäeva hommikul Tallinna oma suureks üllatuseks kella 11 12 ajal nägin sellel tänaval, kus ma elasin, son Tallinnas vesivärava tänaval oli linna sõja Komissarovi sõja kommendandi käskkiri teatega sõja algusest ja sellel samal päeval pühapäevasel päeval koguti kokku linna parteiaktiiv, nende hulgas ka linna komsomoliaktivistid pluss linna parteiorganisatsiooni sekretäril selgitasid olukorda. Ja sealsamas kohe tehti teatavaks, et linna komsomoliaktivistidel tuleb asuda miilitsajaoskondade koosseisult. Täienduseks sattusin Tallinna Kadrioru teisi miilitsajaoskond, mis asub samas majas, kus praegugi siis ma olin kaheksateistaastane. Kuna ma olen tolerants ka väikese kasuks, parajat miilitsamundrites mulle tihti munder kodanliku aja politseimundrivormiriietuse kangast, nii et ta sai natuke teistmoodi ja ainult eraldusmärgid olid Nõukogude miilitsaomane ja selle selle mundriga ma sain siis hiljem sõjapäevadel päris palju vatti ja vaeva näha. Ja hiljem siis muidugi tuli hävituspataljon võitles tolleaegsete, nii nii-öelda metsavendade ja saksapärast statistidega ja nii edasi. Nii et ma astusin siis rivisse sõja esimesel päeval ja täpselt viis aastat hiljem, 1946. aasta 22. juunil. Tee mobiliseerusid. Need tee koju kestis viis aastat, viis aastat, päevapealt. Aga mis selle mehega vahepeal juhtus, mis selles inimeses vahepeal muutus, ütlesite noormees 18 aastat, esimene armastus oli juba ära olnud? Jah, kuigi habemenuga ei olnud veel nõu nahka puudutanud, aga esimene suudlus põletab kui elektrilöök. See oli tõesti juba enne sõda juba. Aga mis teid nimetama paneb? Arvates abiellutakse ja kasvatatakse lapsi varem. No, ega ma ei, ma ei imesta, ma lihtsalt küsin, et sellel ajal on tavaliselt Noorel inimesel peas 1000 mõtet õhulossi või isiklikku suurt plaani ja see sõda tuli ja, ja muutis tegelikult kõik selle, mis, mis poisi peas oli. Ma ütleksin, et esimene nõukogude aasta see oli üldse huvitav ja Torre sündmuste ja teguderohke aeg. Minule kui lihtsale töölispoisi tundus ääretuma nööri välja nagu minusugusel minusugusel aktiivse Lakel poisin 1000 võimalust ning see oli kuidagi huvitav, muidugi nõudis selline tormine aeg ka teatavat otsusekindlust, mõtleksin eesmärgist selgust ja teadlikkust, poliitilist teadlikkust ja väga kurb, et nii mõnelgi minu eakaaslasel koolivenna oma tänavapoisil isegi oma maja poisil seda ei jätkunud, neil oli ka vähem elukogemust ja peab ütlema, et ma ma hakkasin tööle 15 aastaselt just sünnipäeva hommikul läksin tööle, sattusin tööliste hulka, töökollektiivi ülalpidamise mured ja kooliraha saamine. Eks see, eks see kõik karast panin ise ka juba elu teistmoodi nägema ja vaatama. Ja kui ma nii loogiliselt arvutasin, missugusel töölispoisil, noorel hakal poisil, mis ma olen ikka kodanluse sabas joosta on, tõmbas nagu sinna keskkonda, kus ma ise pärit olen ja ja kui tulid need rasked ajad, eks, siis haarasin vintpüssi järele, kuigi halvasti teadsin kummastotastel asetab minuealiste poiste poiste kokkukogumine Tallinnas toimus ja lauluväljakul tollel ajal seal olid mitmesuguste ettevõtjate firmade näitust, paviljonid nendesse ruumidesse. Ja mina olin siis nii-öelda pealtvaataja osas või ärasaatjate osas. Kuna muna ma siis kuna ma olin siis nagu juba ise juba püssi juba püssi all jah, ja tuli nii mõndagi voolivile saata ja nemad olid nagu organiseeritud rivis ja nii mõnelgi poisil olid pillid kaaslaste. Ühel mehel oli seal vaja Satafonile huulikut. Mul oli seal jalgratas kohe käepärast sport, jalgratas, hüppasin jalgratta selga. Läksin Tallinnas Viru tänavale muusika tarvetärisse, ostsin selle huuliku ja viisin endale laeva, pealegi siin laeva peal ka poisse ära, oli kuidagi kurbtunnet. Me oleme nagu mitte kaasa minna ja mitmed meie kommunistlikud noored, kes sinna miilitsajaoskonda sattusime kirjutasimegi mitmele poole avaldusi sõjakomissariaat. Mei hävituspataljonid, mis see niisugune passiivne istumine, siinne korra valvamine, et see nagu ei ole meile päris sõda, päris sõda ja, aga ei võinud teadet. Mõni aeg hiljem, siis saime ise valu näha. Peab suutma üle olla olukordadest, kui tahetakse luua pilti, mis oleks lausa kombatav oma tõepärasuses. Nii usutav, et muutuks oma looks üle olla. Oma noorusest pole ka sugugi kerge, isegi noortel mitte. Enne tuleb maksta võlad, mis meid segavad. Ja pole tähtis, kas meid mõistetakse liiga ruttu või pealiskaudselt. Tähtis on püüda mõista ise siis alles veenda teisi. Viieteistkümnenda juuni ööl kruttisin raadiot kella kahe-kolme paiku öösel ja kuulasin ühte nõukogude-vastast üleskutset kuskilt Tõnissoni laialt. Ja seal öeldi umbes niimoodi, et et saabub tasumise tund. Et eesti talupojad pane kirja kõik, kes sa saad, pane kirja, komsomolid, kommunistlikud noored pioneerijuhid, vallavanemad ja külakommunistid. Tee nimekiri ära ei hoia, alles tuleb varsti vaja. Ma läksin siis hommikul parteikomitees Tartusse ja seal sai natukene veel pahandada, et mis ajad nii hirmujuttu, aga haavalt lõpuks tuli ka parteikomitees igatahes, niiet. Aga tont teab, et leping on leping, ega neid lepinguid ennegi murtud ja ega sakslase leping diakui kindel ka ei ole. Et kui kuuled veel mingit saadet, tule tead, siis hakkasime iga ööse kottima ja kuulama, ka saated jäid samaks, läksid muidugi järjest ikka nii. Reaktsiooniliseks tulid koosnenud preisi juugend marssidega koosnad köislaine pealt. Kuid samal ajal oli esines juba metsaminekuid, mitmed juba olid metsa läinud ja metsi pooli kahtlasi tegelasi täis. Ja siis juba sõja esimesel päeval oli muidugi selge, et mis see kõik möödunud nädal tähendas. Aga ometigi tookord nagu ei aimanud, et see asi nii pikaks võib minna. Juba esimestel sõjapäevadel Tartus moodustati rahva kaitseväeosad tookord nimetus hävituspataljonid, siis valverühmad, töölismaa juure ja valdadesse Tartu maantee, samuti need kaitsesalgad valla maade juure. Esines juba ka selliseid nõukogude-vastast ülesastumisi, mitmes vallas juba bandiidid võimutsesid püüti, nõukogude aktivistide tehti diversiooni ja nii oligi, et juba esimest lahingut metsale nendega võtsin vastu kuskil juuli lõpus ja isegi esimene langenu meie hulgast oli ka juba juuni Bush. Nii et juba see rahva kaitseväeosade liinis olime juba nii Tartu kaitsete seas ja käisime sõjakomissariaadis ka korduvalt, käisime seal ja oli ju nii masinast regulaararmees? Jah, regulaarameesi. Ja. Ma mäletan Enno Lembit Mikelsaar toogole kommunistliku noorsooühingu instruktor, tema tahtis kindlasti lennuväkke minna, kirjutas avalduse ära ja lubati kaader minna. Muidugi Tartuste Tartust mobiliseerimine käis kolmandal, neljandal juulil 1009 41 ja Mehilaks küllalt läks, linnast jääks valdade viis, tulid grupp kütti, tulid kohe neid valla komsorg ees, näiteks Äksi vallast. Elva vallast tuli Heino Kruus ja tuli koos meestega kella valla kommuniste tooretki kaasasjoones, vend jääksid hiljem Torma, Kaial veel. Nii et need noveegalke jälle meil vana tuntud vana eksi valla poisiga praevuga valla, veidi selle Klanugi esimeseks, siis need, need tookord kommunistlikud noored, kes juba olid ülesande saanud, need jäid täitsa ka kindlasti poisiks, mingist vankrist kuskile poole ei olnud. Hea rõõm oli näha ka pärast sõda just kõige raskemale võIts kõige raskemad lõigud oma kätte. Aga kuigi meie olime kutsealused, käisime ka seal pakkumas, aga tolleks ajaks meile juba ennast pataljonis sisse seadnud ja siis, kui ma läksin veel juulikuu alguses teist poistelt kutset kätte saanud, et juba Viljandi tänavasse sinna kogumispunkti minna. Ma läksin ka sinnad, tahaks nagu armeesse minna, saaks kohe lahingusse minna ja meil siis tartu majevitš pataljoni üks agaramaid organiseerijaid, nimelt parteikomitee esimene sekretär Evald haavalt ütles mulle niimoodi, et poiss, kes seda teavilt Ta mineku niisama nagu naisevõtmisega sa kunagi hiljaks ei jää, sa daatidega asjaga toime. Ja kui sa veel see küsimus on minu juurde tuled, siis asi on kehv alles järgus oled ja ja ütles, et vaata, mis juhtub, saatsin ka rabeleda, niipea kui vaja on. Ja muidugi püüdsin ühe korra veel, aga siis tuli veelgi ägedam ja enam ei tulnud midagi välja. Aga siiski pärast saime ikka rindele ka juba jõesu all ja Tartuaal saime juba rindele kaasaegne kommunistliku noorsooühingu aktivistid, 22 liikmelise noorte lõvide rühma sain. Need olid hästi kanged, poisid olid need jões all, olime juba nii regulaararmee saksa regulaarvägedega koos ja minna kui Narva alla välja, nii et ega me lahingukära päris nii nii väga võõrastele ei olnudki. Ja mõnda aega olin just selles armee lõigus kus murti läbi Estella juurest Nõukogude armee vägede positsioon. Ja mida tuli siis eriülesandega Moskvast tuli seda rindelõiku taastama ealeeniga kaitstud Naseerima Marssal Žukov. Ja see oli mulle ka nii otsene kontakt hooguse, kangema sõja sõjalise väepealikuga. Ta ise ka kohal ja ise nägin ka jää Žukov tuli meie meie rindelõiku septembri keskel ja oli äärmiselt resoluutne mees mingisugust vastu rääkimiste sallim kord löödi päeva peal kohe lüli pöörat nagu pea peale, kui enne oli veel mingisugune asi kuskil internatuuris oli kas seal isegi sõja, noh nagu öeldakse, see lahingvarustusega oli tegemist siis pärast seda mingisugust puudujääk enam ei olnud. Et kõik peab, saames on lahingumehele vaja. Ja meil on igatahes väga hea meel, et niisugune resoluutne väepäevil sai nuia hiljem. Muidugi ma jäingi Leningradi kaitse sinna üksusesse. Olin Meretzkovi armees ja siis terve terve selle kõige raskema blokaadi aja tuli üle elada just Leningradis. Ja sellepärast, mul on jäänuk Leningrad nagu teiseks koduks, nii hästi armsaks ja meil oli selline tore laevas oli ka, meil oli seal nii teist rahvuslik, koos oli ja väga väga niisugune hea läbisaamine kõigiga ja väga abivalmismehed, kõik, isegi vaatamata keelebarjääri ja kõik asjad sai ilusti ära aetud, nii et mina olen nii otsene otsene Leningradi kaitsta ja selge, aga millal te, Neid korpuse meestega nii silm silma vastu kokku saite korpuse meestega juba 1944 juba nii Narva perioodil. Rõõm oli muidugi mehi nähe uuesti just mehi näha, seetõttu, et need, kes 41 läksid meile, need kõik olid koolipoisid, kõik olid ju niisugust rohelised ja 44 juber, koolina tulid juba nii. See oli mehed juba kupukesed pääl mõel, mehed juba paardlikuli ohvitseriks juba tõusnud, kõrgemale juba nii tore vaadata. Nii, aga eks neil oli teid ka tore vaadata, oli küll ja eriti tore, kui üks mees mind taga otsis veel kirja teel Rahva hääle toimetuses Leningradist. Tema rahvale artikli lugenud kallergilt on alla kirjutanud, et kus see poiss on, tema koolivend ja päris hea tunne on ikka. Kui saad kokku üle hulga aja, postiga. Aga kas olete ka mõnda niisugust meest kohanud, kes siis, kui kui koduteel oli vaja minna läbi sõja, kes siis kõhklema lõi ja ja, ja hoopis teistmoodi seda seda teed läbi tegi või teha püüdis? Kui Tartust lahkusime, siis oli mulus koolivend küll jah. Ukse vahel ütles, et kust sa pois tormad, kui me läksime 10. juuli Tartust välja 1009 41. Et mina küll nii lollile ka selle, aga hiljem ta mobiliseeriti Saksa sõjaväkke ja sai ka arvudele otsa Stalingradi all, kuid on ka neid koolivendi, kes püüdis küll kõrvale jääda ja nagu sõja esimesel ajal oli. Näiteks kui minu emagi saatis mind sõtta, siis ta küsis, no kauaks lähed, ma sain kolm nädalat hästi kähku kolmandalt ja ise olime kah sellises maises lootsite juba kolm nädalat kestnud keele, kas, mis lõikab juba niiet puruks ja piiridest välja, aga ei olnud asi mitte, vaenlane oli haaranud ikka omale terve terve Euroopa terve kümnete riigi tema jaoks töötasid ju ja mitmele territooriumile ise ta hõlmanud kümneid miljoneid õid tema, tema sõjamasina jaoks töötasid. Ega see ei olnud mitte väikse vaenlase purulöömine ja lihas. Vaeva näen, aga kas see aja ajanud ka siis nii kahtlust südamesse, vahel kui need kõige raskemad taganemislahingud olid, kui oli blokaadirõngas. Kui Moskval oli tuli peal kas siis ei tekkinud ka niisugust mõtet, et võib-olla see koolivend, kes ütles, et kuhu tormad, et seal ikka õigus oli? Ei? Ma olen mitu korda mõelnud Kuusbergi Enn Kalmu kahe minale. Ja muidugi neid poissi oli, oli polgus ja oli ka mõningal määral isegi mõnes teises polgus. Sest et eks sõjas on kõiki, on ülivapraid, aga on ka aravõitu mehi. Aga seal nagu elus üldse ja inimisiksuse igasuguseid, aga niisugust asja nagu meil üldiselt, no näiteks üks niisugune momente oli, see oli siis novembri kuuldud, kui sakslane oli juba Leningradi igalt poolt ümber piiranud, juba oli kindel, et ta näljaga tahab ära võtta. Siis Ühel hommikul läksime kaevikust välja ja siis saksa lennuk läbi pilvede oli ju täitsa rindeliini kohal. Ja siis ta viskas alla mingi pommi esmalt ars, no nüüd on küll, kuidas toomide lähedale pääsis. Et nüüd ongi pomm, aga ei olnud, pomiseb oma, hakkas lagunema. Ja oli lendlehtede back suured pakid alla. Ja nende lendlehti oli ka muidugi tulge üle meie poole isegi räägiti staadion osalt juba Ameerikas mõisa sinna ei ela üldse ei olegi Moskvas ja sellist püüti igatpidi Nõukogude kodanike nii. Ja samas aga oli lõbus, tulge meie poole üle. Hoidke püssi tääki alla, poollukk, võtke välja ja öelge. Saksa ja venekeelse lendlehti pidude alla kõvast. Samas samas üks teine juhus, meie väeosa lähedal kukkus üks raske lennukipomm jäi plahvatanud. Ja no takseerimise pommi esmalt võttis täitsa kangeks, niimoodi nutt võib iga minut minna, neid kuskile minna küll sealsamas kõrval ka pommimaa vappub ise ka juba nagu pori täis. Et no mis ta veel ootab. Ja lõhkenud pomm. Ja siis, kui te olite need sapöörid kohale demineerijad siis võeti kapslid välja ja selle sütikute asemel oli sees, oli hoopis kiri. Ja oli kiri oli kirjutatud sellise vana puupulgaga, ilmselt mingi Davotiva dušiga seal privet Ruuskuma prod, Readu. Meie see oli nii tore lugeda, et lausa karjusime koelt, et sütik asemele lõhkekeha asele pant, lihtsalt tervitus sinna sisse, no ilmselt kuskil tsehhis või kuskil kuskil jane tööline kuskil teinud ja muidugi saadi selle ta ei saanud muud teha, aga ta sütikud sisse pannud, panime paberilipakas sütiku aseme sinna sisse ja kruvis kõvasti kinni kõik ja muidugi kõik Vene rindele, kõik idarindele ja tulija pomm tuli, meie oma töö tegi oma töö ja meil oli see oli aga pidu Käämil blokaadi ajal Leningradis nagu pidupäev. Ja muidugi siis paras, kui polgu komissar tuli sinna, siis ta selle pani kindlasti ka oma selle järgmise mitte Kallase, kui öeldi, et näete, et et me siiski üksinda ei ole, et on kaks Saksamaad. Et on hitlerlik Saksamaa ja on päris rahva Saksamaaga olemas ja muidugi see siis hakkasime revideerima oma mõtteid mitte meile sakslasi, vaid löömiga fašistliku. Ja see oli väga tähtis juba sõja esimesel teisel aastal, sest muidu igasugust kõik sakslast, vaenlast meil ei olnud. Nii et igasuguseid inimesi on ja muidugi see oli nagu meile kaablokaadis olijatele väga-väga-väga toredaks näiteks kohe, nii et peale meie võitlevad ka sakslased ise fašistide vastu. Ja see oli maailmasõda meie jaoks suur isamaasõda ja tuhandetele meestele, kes selle läbi tegid sellise elu. Kool kõik perekonnad said sõjast oma osa, said kannatada ja said ka mehistud. Midagi ei tohi minna kaotsi päikese all. Inimlikud arusaamad muutuvad, eelarvamused surevad ja sünnivad. Iga uus generatsioon pühib tahvli kriiditolmust puhtaks. Kuid siiski on huvitav teada, kes istusid selles klassis veerandsada aastat tagasi. Mida nad mõtlesid? Millest unistasid? Mille nimel võtsid relva või ei võtnud. No poistel oli kogu aeg see ootused, millal meile nüüd antakse käsk, et saaksin minna neid. Arvo poissi on praegu veel järel, nii mitmedki tunnen. Üks on Pärnu linna täitevkomiteesid, Makarov. Tema vendasid, oli paar veel üks filosoofiaprofessor, praegu töötab Leningradis ja siis peaks olema, kui me mitte ei eksi praegu. Tallinnas tselluloosi, selle pea suure kombinaadi direktor stris. Narvast läksime, kuni Kingissepp pani jala. Vot sellesse jalad all ja ja sammu marss, muud midagi. Esimest saksa lennuki tul tundsime ka seal juba käis saksa lennukesnarvatel tulistas alla ja siis küllaltki nii noorelt raevukalt selle vastu, nii kaugele tagalasse tuleb juba. Kui me ta relvad kätte saame, külma siis oma tööline Kingissepas, siis istusime juba ešelonis, katsime Leningrad juba hiljem eesti rahvuskorpuses. Kannatamatult ootasin, millal saame tulla, oma sünnivad vabastama. Õieti algestseedee kuju. Tollel suvisel kuumal päeval, kui ta Narvast hoopis välja marssisid, oli siis kindel teadmine. Võit on meie. Vot ei oskand kujutada seda, et ma koju tagasi ei tule. Seda ei osanud ette kujutada. Teadsite, et olete kohe nii nagu verda, sündined tuleb tagasi tulla ja tulema tagasi. Kas see kõik oli raskel sõjarajal koduteel teel, mis sai alguse siit lauluväljakult? Alati ei ole laulupidu ja kõigile nad üldse ei meeldigi. Aga tol päeval tee alguses, kui laevatrepp üles Winati Valgusmeestesumm kaldapoolsele reeringule. Paljud võtsid mütsid peast ja korraga plahvatas sadade meeste suust Vanna laul. Kui meil on laulupidu ja teated sellest voolavad igasse ilmakaarde olen kindel, et kusagil toru Dos või lei koolis või võõra laeva peal siunab ennast vaikselt emakeeles. Nii mõnigi sell kes uisapäisa või kambavaimus lahkus lauluväljakult. Sest alati pole ju laulupidu. On hommik ja siin pole hingelistki. Pole isegi koolilaste ekskursioone ja turiste. On tühi väljak kust kunagi algas kodutee. Läbi sõja.