Järjekordne Eesti film on jõudnud kinolinale, mängufilm, millest viimasel ajal on hoolega juttu olnud kõrini režissöör Peeter Simm ja, ja üks peaosalistest Maarja Jakobson on tänapäevakorrakülaliselt, tere päevast. No kuidas selle filmiga nagu Peeter on, kas, kas nüüd, kui esilinastus on ära olnud, et kas nüüd on siis nagu nagu ühel pool ja ja see töö on nagu seal ja, ja meelest ära või, või on see kuidagi elab nagu oma elu nagu teie selles mõttes edasi aktuaalsena, nagu pidevalt jälgite arvustusi ja, ja uurite külastajanumbreid ja, ja pidevalt nii-öelda kursis hoiad ennast peab ikka ennast loomulikult kursis hoidma, aga see film edasi elab oma elu, see on ka fakt, sellepärast et ma olen ise juriides istunud, mitmeid kordi märganud, kui palju sõltub see oma filmi vastu võtta, et auditooriumist ja ja kuidas üks ja sama film, mis ühes on, oi oi kui tore, oi kui uudne Hay tütarlapse tehtud, kui hea kohe hakkab jälle, mingi naiste ei ole. Ja siis. Ja, ja see ongi niimoodi, nii et tegelikult see, et me näitasime PÖFFi lõbusa filmi, see oli meiepoolne valearvestus, ei oleks pidanud tegema mitmel põhjusel, esiteks seepärast, et meil ei olnud korralikku koopiat, meil ei olnud veel valmis, subtiitrid ei arvestanud seda. Kosmosesaal on laia lühikene filt, pilt on pime ja küllalt ebaterav, ütleme ka seda, eks ole, gootovi töö läks suures osas kaduma, aga see, et andke andeks, peaaegu kõik inimesed, kellega ma Rääkisin pärast seda rääkisid rohkem kui sellest filmist, sellest mõtlesin kogu aeg, et millal saaks ükskord tualetti joosta. See oli pooleteisttunnise pika lõputseremoonia järel ja ühesõnaga sõnum nagu siin sellest lihtne, minge vaadake lihtsalt täpselt needsamad, minge vaadake raha Eestis nagu on leida teine tunne loomulikult. Kus kohas nagu see piir jookseb, millal film muutub näitlejate filmiks, mulle tundub, et see piir kuskil on olemas, mingil hetkel on ta nii-öelda film, millest räägib režissöör siis on ta on ta ühel hetkel järsku film, mis hakkab mõjuma sellepärast et seal mängivad need näitlejad. No minu arvates film võiks olla algusest peale niisugune, sellepärast. Meil ei olnud võimalust ja meil ei olnud ka eesmärki üllatada vaatajat mingisuguse eriti keerulise ülesvõtte tehnikaga. Ma pean silmas kas või sedagi, et no kui te vaatate kasvõi jõukalt tehtud venelaste või jänkide seriaalegi nende seriaali kaamera liikumine on keerulisem ja kallim kui seda meie saame endale lubada mängufilmi. Ja, aga no ma ei hakanud seda taga ajama. Mulle meeldib ka muidugi filmi esimene ja viimane kaader nagu sõidavad hästi hea kraanaga hästi kaugele üles, aga minu pealt minu pärast vahepeal võib filmi täiesti liikumatu, kaamera käib ja panoraami tegema neid näiteid. Ma kinos küll ja küll, mis on üles võetud nagu fotoaparaadiga distantsilt vaadates ja olles, olles olles nagu selles mõttes profaan tundub mulle režissööritöö olevat üsna sarnane treeneri ja dirigenditööga kumb pigem. Talon Maria-eeter on pigem treener, ma arvan, et no, aga mis vahe neil kahel on? Mida te silmas peate? Ta on hea dirigent, selles mõttes, et ta annab, kiusati mind seal orkestris mängida, Kissa jälgib teda, aga sa teed ikkagi oma asja selles mõttes ta ei käi, kogu aeg ei mõõda seal tulemust küll selle stopperiga, et neid nii palju nüüd parema grammi juurde, et seda mitte. Peeter, kuidas oli seda orkestrit, rahvusvahelist orkestrit, siis trigeerida ilma niisuguse assistendid nagu Maarja, ma ei väsi seda kordamast, oleksime küll käpuli olnud, sellepärast et et suure hurra, aga hakkasime me seda tegema ja ma olen pool libamisi teinud ühte soomekeelset filmimine pärast ikkagi soomlaste oma pealekäimisel eesti keeles ära tegime seal ankur. Aga ma ei arvanud, et see nii raske on, sest ma ei suutnud, noh, tõesti ma saksa keelt Tõnkkan, eks ole, selles sedasama filmiprodutsendiga Adriana hoonetega me oleme ikkagi ligi kolm aastat ühes toas elama Moskvas, aga aga see ei ole üldse piisav selleks, et tajuda nüanssi läbi Maarjaga näitlejate rendile, siis algusest peale selgeks tehtud, nii et nad ise nagu ütlesite, teadet. Ühed siin arutasid, et peaks ühe duubli veel tegema. Ja see on nüüd ainult teel maarjamida, te pidite vahendama, eks seal seal on, kindlasti oli mustmiljon teist asja ka. Jah, see ei ole ainult keelsen ütleme, töösse suhtumine või see, et ma olen Saksamaal elanud, siis natuke aitad mul kergemini võib-olla mõista, kuidas sakslased üldse töötanud natuke seal on erinevad, ei oskagi iga kord seda. Kas vahel tuli nagu Peetrile öelda ka, et äkki oleks nagu niimoodi võib-olla nagu läheks sakslastega libedamalt või või, või, või läheks niimoodi paremini? Ei mäleta neid või noh, mõtlesime, et nüüd me peame natuke rääkima, siis me läksime, rääkisime jälle neid hetki oli küll. Aga mispärast oli ka selles mõttes raske, on see tehniliselt väga keeruline film? Hetkel on lihtsalt, režissöör oli nii kaugele väga paljude võtete juurest olen käinud oma väiksest monitori kastist ja siis ma küsisin, Peeter, kuidas oli, kuuleb heli üriga kordiski kuulnud, võõras keeles, mida tal on nii täpselt ei tea ja siis ta näeb seda väikest pilti, siis ütleb Petrovskaja, et ma ei tea, kus ma usaldan sind väga haiget oma partnerit, Jakootorit siiski operaatoreid, sest et selles mõttes aga väga hea kogemus ja väga andis, ma usun, palju ka iseseisvust juurde, julgust. Et selles mõttes see kogemus saksa näitlejatega, koostegemisest või nii-öelda töötamisest oli vist mari valem olemas. Jah, ma olen Saksamaal koolis olnud ja siis selles, aga mitte filmist teatriteatrit. Et selles mõttes see siin oli, ikkagi on midagi täiesti uut. Selle filmi puhul sakslastega koostatud. Jah, ikka ikka, filmi puhul on jälle jälle teistmoodi ja iga inimene on erinev. Nii ka film ka, mis film võib olla teile kõige rohkem nagu õpetas või, või andis midagi sellist, mida, mida, mida saaks oma mingisse isiklikku faili tõmmata just selle filmi taha. No kõigepealt see, millest Ta rääkis, et saksa näitlejatega suhtlemine on see, et neil peavad kõik asjad selged olema. Kõik tähendab ka seda, et mis otseselt ei ole seotud mingisuguse sellesama stseeniga, nad lihtsalt tahavad, et ümberringi oleks maastik kaardistatud. Punkt üks, punkt kaks, tõepoolest need stseenid, millest ma räägin, vaadake, kus nad autoga sõidavad, ega need on tegelikult ise täiesti režissöörist võõrandatud. Ja juttu oli sellest, kas dirigent või lihunik. Aga aga ilmselt on asi sellest, noh, kõige koostööfilm. Mina, ma tulin niisugusele mõttele täna siia tulles, et ilmselt koostööfilmi kõige paremad hindajad, mitte need inimesed, seda keelt valdavad inimesed, kes need koostööpartnereid nagu ise on, nii et eile üks itaallane vaatas seda filmi ja ta mõistis seda hoopis vabamalt kui meie. Sest kummalisel moel film on, eks ole, et kas nüüd on liiga saksa film või liiga Eestil, meie juhul on ta nii sakslaste kui eestlaste meelest liiga saksa pilt. Aga inimeste jaoks, kes ei saa aru eesti ja saksa keelest, kelle jaoks ei ole niisugune probleem et kes keda 700 aastat orjastuslikes üldse orjastas ja ja need nemad võtavad selle filmi ilmselt hoopis teistmoodi vastu ja, ja selles ongi see värk, et noh ma tahtsin välja jõuda selle dirigendi jutu juurest, et ilmselt koostööfilmi juures tuleb. Kõige rohkem meenutab see režissöörid midagi niisugust, nagu olla arhitekt siin Tallinna või Tartu kesklinnaarenduse juures varem või hiljem tuleb ikka, keegi ütleb, et sul on mingi kasti valmis teinud ja kuskilt peksa saab. Aamen kirikus, selles pole mingit muret. Meil on Eestis alati niimoodi ja Eesti filmi puhul, noh, mulle tundub, et see režissööride ja näitlejate ja operaatorite brigaad selles mõttes suhtelist karastunud, aga ma olen selles täiesti ära harjunud ja isegi filmi esilinastused, kui tähelepanelikult vaatad. Täna toimuvad neljapäeviti eestlaste vanade eestlaste nädal oli viiepäevane. Vaadake ise, eks ole, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev seotud järjekorra numbritega oli neli. Reede oli juba see päev, mis oli vaba ja neljapäeva õhtul anti peksa, eks ole see muide ka mõisaajal. Nii et see nagu kõik õudused ristteedel ja surnuaedadel kollitamis või siis ka neljapäeval ja nüüd siis ka filmi esilinastused, mis nagu kolmas komponent selles õudses õudsas õuduste ja nii et mina olen isiklikult sellega harjunud, aga tõtt-öelda ma olen isegi tänulik nendele inimestele, kes kes on sellesse filmi kriitiliselt suhtunud, aga ikkagi ma arvan, et nad võiksid taskupõhjas need sendid välja korjata ikkagi filmidega. Ma vaatan minna korraliku korraliku pildiga ja ja, ja siis sellepärast, et osa inimestest, kes eila tulid juurde sinna, need olid nii tugeva eelhäälestusega, et neil läks tükk aega, enne kui nad sellega lahti said, sellest sellest lahti said. Kusjuures huvitaval moel me kahelnud keegi filmiprodutsentide Monteerijatesse ja kellestki, et meil film käivitub valguses. Ja nüüd ütlevad ühest suust nii osa saksa vaatajaid, ta pole veel ekraanidele tund, aga osa nii-öelda et filmi alguses ei käivitu, et linn me kartsime, väga, lõpp variseb, hajub ära, aga, aga hoopis vastupidine ja seal see võib olla üks väga oluline üllatus mulle. Kahjuks mitte eriti positiivne, aga et üllatus, et asi, milles meil ei olnud mingeid kahtlusi, et alguses käib jooksmine võmmutamine ja muusika ajab seda asja üleval ja väga atraktiivne kiire tegevus on, et see vea käima eesti filmida, noh sageli nii-öelda see, millest räägitakse, mida ette heidetakse. Et, et kui saab teha vähe ja saab teha harva, siis püüad, püütakse nii-öelda sellesse ühte filmi panna nagu võimalikult palju ja, ja küsitakse pigem nagu vahest sellise lihtsuse järgi, kas kõrin on lihtne kõrini on väga lihtne film ja me seadsime endale eesmärgiks, et see oleks nii-öelda laiadele töötajate hulkadele arusaadav. Meil ei ole mingisugust eriti. Me oleme seda naljaga pooleks nimetanud pealiskaudseks, filmiks elu mõttest. Nii et ma olen nõus sellega Olen küll jah ja kui küsida minu käest, mis on minu jaoks kõige suurem, mida ma sain selle filmi juures kõige rohkem, siis muidugi koos saksa näitlejatega, Haya sõidab koju tagasi ja keda ma enam ei kohta, aga see, et ma olen Peetriga tuttavaks saanud ja te näete ise, kui temaga läheks luurele, et isegi kui tuleb kogu see kriitika tulv ja Pärnu teatris töötades ma sain ka päris hea karastuse, aga ma veel nii karastunud ei ole. Et eks ma ikka võtan südamesse, nii stiilipeo puhul kui ka nüüd selle puhul, kui tühiranna puhul aga temaga koos sajad juttu ja päike tuleb jälle välja, et noh v teeme oma tööd ja teeme seda nii hästi, kui oskame. Just, ja seda tööd on võimalik nüüd kinos vaadata, kuuldavasti on tehtud vaatajate jaoks ka selles mõttes kõik vastavalt standarditele, eks, et eesti keeles vene keeles kõigile saab vaadata. Ja lisaks sellele meil on kolm koopiat, need filmid jooksevad Pärnus, Tartus, Tallinnas ja produtsent Artur. Palun, palun meid alati rõhutada, et film jõuab kõigisse kinodesse. Kus vähegi projektsioon olemas on. Käige vaadake, uus film, kõrini on kinol enam olemas.