Mõni aeg tagasi ilmusid Taani ühes ajalehes karikatuurid, mis siis islamiinimestele üsna südamesse läksid, et kui nii võib öelda. Bagro saade on nüüd helistanud kahele Eesti karikaturistile, et uurida, kuidas nende karikatuuride tegemisega on, kas on olemas mingi eetikakoodeks, kas on olemas omad mingid piirid või mingi selline sisemine tsensuur, nii et tere päevast, Rein lauks. Tere, tere ja tere päevast, Heiki Ernits. Vist olete ka justkui professionaalsest huvist seda Taanis ja nüüd siis juba Taanist välja levinud skandaali nii poole silmaga poole kõrvaga jälginud. No ikka oleme, ma arvan küll, et äkki on ka no loomulikult ja mina olen vaadanud seda nagu niukse kahesuguse tundega, et ühelt poolt ma saan aru, et, et noh, võiks nagu kõike tehakse vahelises mõttes, et kui mingi asja ajab närvi, siis avaldada oma seisukoha selle kohta, noh, ütleme seal antud juhul muhameedlaste või ma tea, nende vastane pilt, eks ole, on ajendatud mingitest põhjustas, eks ole. Teisest küljest jah, et mul on see, et et on nagu hull vaadata, kuidas on võimalik inimesed täitsa nagu endast välja ajada ja tekitada palju, palju halba. Vaata, ma arvan seda, selle asjaga seondub nüüd niisugune asi, nagu see islamihullus tähendab, mis seal seal toimub, tähendab, selles mõttes, et seal see karikatuur oli ainult ajend ja karikatuuri ei olnud tegelikult põhjus, põhjus oli ikka kuskil kuskil usujuhtide sellises ajupesus, mis on juba enne seda toimunud ja rahva rumaluses oled sa minuga nõus? Nojah, Rein, ühest küljest ma olen suga nõus, aga, aga ärme unusta seda konteksti, et meie oleme nagu, nagu sellest usuldusest, eks ole, oma vabastada aastate eest pool arengus, eks ole, alles siinsamas Euroopas noh, koost keegi tihanud ei julenud midagi Jeesuse kohta veel midagi öelda või teha, sest noh, tahaks tehtud pihuks ja põrmuks raha, samamoodi oleksid märatsejad. Meis sees on kõik kõik sedasama sama asi, mis nendes vaese vaestes idamaalastest praegu, eks ole, mingit vahet ei ole inimestena nende uskunud noor, lihtsalt ja raevu täis nagu noh, nagu tuldpurskav vulkaan meie uskunud, nagu juba juba vulkaan saami purskab. Tahtsin siia vahele küsida, härra, te olete te neid karikatuure oma silmaga näinud ka ise? Ja mina olen küll, tähendab ma vaatasin internetist neid, selle Illand posti, posti ajalehe lehekülgi ja nägin neid küll ja minu meelest nad olid päris päris niisugused toredad. Aga küsimus, kas te ise nägite näiteks noh, kui kes oleks tulnud toimetusest ajalehe toimetuses tellimus, et oleks vaja teha nüüd üks selline islamiterrorismiga seoses karikatuur, kas teie oleks läinud seda teed või oleks teil sees mingi selline noh, kas eetika või mingi kultuuri tundmise kuradike või inglike öeldud, et ei, et päris nii, mina ei, ei teeks. Ei oska öelda, mis, mis siis oleks olnud, keegi ei ole sellist sellist teemat tellinud ja, ja meil ei ole ka see teema nii aktuaalne siin ju sellepärast, et ma usun, et Taanimaal see asi on teravam ja Rootsis ja igal pool, kus on, kus on muslimi usuusulisi palju meil on neid suhteliselt vähe ja nad ei anna nagu tooni veel. Aga, aga seal muidugi muidugi see asi oli hoopis teistmoodi ja ma ei teagi, mis, mis ajendil seal need karikatuurid on tehtud, aga, aga ma ei oska öelda, mismoodi ma oleksin asjasse suhtunud. Ei, ei tea. No mina arvan selle kohta niimoodi, et, et noh, kui muutuste heitud terrorismivastane karikatuur siis olekski teinud terrorismivastase karikatuuri, tähendab mis nagu noh on kuidagi teemas, eks ole, mind nagu nagu usu vastu võitlemine nagu eriti ei huvita mõise usklikke ei ole selles mõttes, et mul on nagu, selles mõttes võiks olla vabad käed nagu teha ristiusu vastu või, või siis muhamedi usu vastu, aga ma ei tunne nagu seda islami usku nii hästi, et müüd võisin võtta julguse kokku ja nüüd kui kujutada, noh, neid ma, ma olen nagu eesti usutegelasi puudutan külmaga ikka Tuudjal ja noh, mitte mitte just õelalt, aga lihtsalt olen kujutanud seal kuradite jumalate niimoodi ja nii edasi. Jajaa. No ma ei tea, et seal nüüd prohvet Muhamedi joonistama hakata, selle peale ma poleks ka võib-olla tulnud. Ja hakkas üleüldse, on olemas siis karikaturistidel mingi selline oma eetikakoodeks ma ei tea, kas võib-olla see on kuskile kirja pandud või vastupidi, see on selline vaikiv kokkulepped, on mingid teemad, mingid tabusituatsioonid, millest joonista. Et nii nagu igas asjas inimestel on oma eetikakoodeks olemas ja, ja me meil on mingisugused kirjutamata reeglid, kuidas, kuidas inimesed käituvad nii tänaval kui või kodus või ükskõik kus kohas ja nii on ka karikaturistidel oma oma niisugune välja kujunenud eetikakoodeks, mis on kirja panemata kindlasti sellepärast, et keegi ei ole ju, ega saagi seda kirja panna, see on tegemist loominguga, aga aga kõik, me käitume ikka inimese moodi, ma arvan. Nojah, see on nagu sisemine hääl, mis ütleb, et kui kaugele võib minna mingi teemaga kujutamise, sest et, et isiklikuks mitte minna, et mitte kedagi solvata, noh, ühest küljest on muidugi ka karikatuur on on ju ka nagu mingi ori karistus millegi kellelegi mingi halva teo eest, eks ole, tema pilkamine või, või noh, et noh, sa võid ka kirjutada pika loo mõnest ebaeetilisest, mingist poliitikust või sellest, eks ole, või tehasest pildi, eks. Aga sa ei lähe ju isiklikult isikult sõimu, tahaks vaheliselt, sa oled, see on, see on nagu see eetika, mis mis sa võid kõiki, neid negatiivseid asju nagu, nagu kajastada, mis inimene on teinud. Aga Sa ei saa hakata teda nagu, nagu noh teatud piirist külastamas. Usku tema heas mõttes, et usul on oma head küljed ei saa nagu alati pilgata, eks, seega ei tohi siis haigusi ja niisuguseid asju, aga lollust jällegi teisest küljest, eks peaks nagu kuidagi nagu välja tooma. Aga loomulikult jah. Miks peaks üldse keegi tahtma pilgata tehti nõukogude ajal, eks ole ja jah, siin üritati nagu kampaaniate korras ja seal eesmärgiks või lihtsalt nagu noh, religioon, Nov inimestest nagu välja süüa, eks ole. Tuleb noh. See oli nagu alati, väga labane ja niuke, noh nagu nõme. Kas on olemas Eesti ühiskonnas ka mõni selline tabu teemana, millel teie näiteks keelduksite siis karikatuuri tegema, sest te teaksite, et see tooks kaasa kellelegi väga tugeva pahameeletormi. Eiki ütle sina, noh, ma ei kujuta ette, aga see võiks olla näiteks see, kui keegi isiklikult võiks tulla näiteks mulle selle kätte maksma, siis ma nagu eelistaksin ikkagi mitte teha sel teemal pilti oma praegu ei tea, kes see võiks olla mingisugune maffiapealik või? Noh, eks ma peaksin näiteks mingit konkreetset tegelast, kes on teada, et ta on nagu noh kurjategijana, nagu konkreetselt kujutama nagu situatsioonis. Vaata Eiki, mul on siin ninal praegu kunagi Ekspressis ilmunud artiklite artikkel seksiskandaal Toompeal ja, ja ma võtsin selle spetsiaalselt välja. Ja kus on, sa oled ka kunagi sa oled joonistanud palju Tiit Vähit, eks ju. Tähti igas igas asendis ja, ja igat moodi. Ja Tiit Vähi ütles, et mulle väga meeldib, eks ju. Et noh, mis seal siis nii Sa oled joonistanud pildi, kus vähk ja ninasarvik kasutavat oravat Condoomina. Ja Ernits ütleb niimoodi, et noh, et minu arust on see nilbe pilkuid, mulle jäi mulje, et Reformierakond visati minema nagu kondoom. Tähendab noh, nisukesi asju, karikat, turistid peavadki kasutama selliseid teravaid ja teravdatud väljendusvahendeid. Jutt juba õige. Jah, aga kas see on teile kunagi keegi tulnud ja öelnud ka halvasti selles mõttes või suisa ähvardanud miskitpidi, et noh, et see pilt läks nüüd küll minust ikka tiba liiale. Minule on kunagi telefoni kaudu öeldud siis, kui ma Päevalehele joonistasin neid pilte, see on ikka pahasti tehtud ja et see on tellitud ja nii edasi ja nii edasi, aga noh, ehk tegemist ei olnud üldse sellise asjaga, aga poliitikud, poliitikud, teinekord küllaltki nisukesed, tundlikud ja ja, ja noh, saavad valesti aru, kui sa oled õiglane oma pildisõnaga ja seal siis räägib sellest asjast, mida see inimene on teinud ja see aitab selle asja nagu, nagu tõelist palet, eks ole või noh, võib-olla on mingid teist palet siis siis tal ei olnud suu kinni sealt ja, ja hakkad mõnitama. No lihtsalt, et ta on nagu tema välimuse pärast ainult nii karikatuur osutada. No nagu inimese välimust nagu, et anda edasi seda inimest nagu iseloomulikul moel nagu sarrus, eks ole, et noh, see ei ole ka jutt, täpne portree, vaid kuidagi muundatud, eks ole, keegi solvus algi peale, eks ole. Aga kui sa hakkad mõjutama inimese mingisuguseid annan panust või iga või midagi, siis on nagu see nagu kuidagi primitiivne ja niukene alandab inimeste võib tõesti töötada vihastad ja on nõrgema närvisüsteemi, siis ta võib sulle võtta, visata sulle stris kivi aknasse lahkuda. Nii et põhimõtteliselt karika turistiülesanne ühiskonnas ongi nagu olla selline õiglane konnasilmale astuja. Noh, me oleme ikkagi õiglane, ebaõiglane ei tohi nagunii olla üheski alas, eks ole, aga samas peab karikaturist täpselt samuti nagu igaüks arusaama, et mis on jupiterile lubatud härjale lubatud jällegi, et kuskil on ka see piir, mida noh, võib-olla ei peaks olema. Mina olen ühe korra saanud vene ajal nagu karistada said küll jah, siin üle üle lubatud piiri, eks ole, noh, on nüüd pea meeles seda, et see ei olnud sugugi meeldiv jutt sellest, kus, kus sa joonistasid pildi pildi, see ilmus spiitris, kus oli püha perekond ja ühel papal oli no õli kvaliteedimärk küljes, nii nagu vanasti Venemaal Vene ajal oli see viisnurkne märkija SSSR oli seal peal ja et keegi leidis, et see on Lenini perekonnaga sarnane, mille eest siis said ja ootus ja see on nagu nagu Muhamedi solvamine praegu jajaa. Umbes nii, jah, Lenin oli Hamburg, aga aitäh teile, Heiki Ernits, aitäh teile, Rein Lauk, selle intervjuu eest ja mõnusat päeva jätku teile sulle ka teiega.