Vikerraadio Yin Tallinn raadioteater otse-eetris. Tere tulemast Eesti rahvusringhäälingu uudistama esimesse stuudiosse raadioteatri avalikule salvestusele. Mina olen Andres Noormets raadioteatrist. Oleme eetris vikerraadio lainel ja kuna pidulikul puhul näitab raadioga pilti, siis oleme nähtavad ka ERR-i portaalis. Täna, 12. aprillil. Raadioonu ja halloomehe Felix moori 116. ja raadioteatri 91. sünnipäeval antakse traditsiooniliselt üle raadioteatri näitlejapreemiat mille pälvis sel aastal armastatud näitleja Jan Uuspõld. Anton Hansen. Ta pälvis selle Anton Hansen Tammsaare romaani põrgupõhja uus vanapagan lugemise eest kümneosalise järjejutuna. Preemia kaaskirjas on öeldud, et Jan on tabanud teose filosoofilisi süvakihte ja loonud nüansirikkalt värvikate karakteritega galerii. Jan Uuspõllujärjejutu lugemise debüüt jääb ERR-i heliarhiivis Eesti kirjandusklassika kullafondi. Jan sai preemia kätte kuskil kella poole kahe paiku. Praegu on ta teelt Tartusse etendusele ja ütleme siit siit veel kord. Palju õnne, Jan. Ja täna, Felix Moor ja raadioteatri sünnipäeval esietendub just siin ja praegu Ott Kiluske kuuldemäng Kusti mis on kirjutatud elavaks ettekandeks ja eelöeldud tähtpäevi silmas pidades. Head kuulamist ja kaasaelamist. Tule raadiole lähemale. Kohe algab kuuldemäng. See kõik juhtus. Interneti enne suuri ilmasõdasid ja isegi enne Eesti vabariiki Tallinnas väikese puumaja keldrikorrusel elas üks perekond. Isa. Ja kolm poega. Poisid olid parajad naasklid aga igast väikesest poisiussist, olgu ta siis kui suur väänkael tahes, olgu tema särgikrae kuitahes räpane ja põlved lõhki kasvab pikkamööda miskit mehe taolist või siis kohe päris tähtis mees kes siin maailmas üht kui teist ära korraldada võib. Kui jagada. Tere päevast, proua salu Vera. Vale lina. Saabi linna vaksalis massi seisab auru välja eemas eelistest. Imeloom Kadriorus on tsirkusetelk üle valdu, rahvas räägib, et hari seenepuntki, kohe päris elevant ja pidi igasugu Leeguureid oskama tegema vai oota, kus koaalad Kadriorus kuskil seal suure kivi juures ja kaera päevaja, elevant vigureid. Klambrite sea läik lobi, poksi trennid, no poisid, meister vigurdate, minge parem elevanti vaatama. Ei tea, pole nagu tahtmist vaja, mõned paremad haugid. Venna eks te ise teate Erru andmine vaata et jaa, muidugi. Linna vaksalis massis sõbra auru välja. Viimase. Kiir sõidutas rikki rikki lekkida. Vaata, kus annan pesu pesemise ettevõted. Sedasama Varssavi Polari others. Siis magab lihtne üles, see ei pannudki aru tähelegi. Nii kenasti seal toominga varjus. Küll saale, tähist, kannike, seebi lõhn, sina lehkad jälle nagu aja need riided parem maha. Kuidas arvad? Jätavad järele täitsa hulluks läinud. Ja külm tselluloos jää külge räimub riietes naa külge ja kõik meie tehase omad on juba tänaval kaugel. Kodud lehkavad ka kõigil just samamoodi. Eks ma olen harjunud, see on juba päris sinu lõhnaks muutunud, isegi voodiriieteta on tunda öini. Kuidas pesu, kus olid? Ma ei teadnud, et see on mul nii tugev oled. Sa võiksid mind õhtuti süles voodisse. Kuule, millised soovid, härral on, poisid, veeretasid, vedasid vett ja ainult käsutasin siin nagu miski proua Võnni rai, eks nad on loodrid nagu nende isagi. Aga karmi sõna peale ikka liigutavad kah. Kusti, Jossoseid pesupali, ise õun. Vett vinnasid muidugi säärast ilmuda siis raisku lasta, töö tuleb ikka ära teha, isegi kui härrased näitemäng teevad, see on õige küll, ega sellist päeva ei saa raisku lasta ja. Kuidas siis proovis läks kah? Käsi, tee lepiku liisuvaadetega passid, viimati oli päris piinlik teie isetegevuslasi vahtida. Küll Naia võiks ka saada, seekord tuleb lõbusam. Õpetlik rahvapärane, naljakas ka sõda, mina olen meie tehase kõige suurem naljamees. Matkud neetili, naljamees. Proovi siis tuli välja, et meil oleks lavale ühte poisi jõudvast. Näitejuht küsis, ma mõtlesin, et äkki meie kuskil muidugi las teeb näitemängu, läheb, teenisin kodus igavesest nulliks, vahel kohe imelik vaadata, kuidas ta siin mööda õue patseerib ja kätega vehib ja iseendaga valjusti kõneleb. Ei teagi, kas kruvid logisevad teisel või mis. Ma võtan ta siis homme peale tööd, proovi saduda viieks tehase juurde, magamata, sealt matki veidi kinni olnud. Kus ta on praegu üldse tuppa jäi, mängib viinapudelisiltidega, vaat kus ta saab. Terve Tartu maanteeserv on ju nendega kaetud, oli, seal vedeles tõesti palju, see ei ole ju miski männ meie poisid ja kunstimängib, et sildid on raha. Neid suur patakas, päris miljoneer kohe. Nüüd uus reisija sinder, sõrmed kangeks jäänud, nukid puha katki. Linad on kah märjad ja rasked nagu Lars karge lapi isa tühja karga tuleni. Kus siis nurgas. USA hoiab ära, lastenurka. Ei puutunud ju nii kõvasti maa, jõua valdu rabada, anna nüüd idega karata. Nii labime kokku, klappima. Kust sina tuled, sa ütlesid, et lapim hina, seisa paigal, hoia linatrennis, kõlba. Võtame õige jaokaupa. Tuli lappaja-välja-ina, siin laps, särandet. Millised küünealused on? Vaatasin puhtaid, linu ära ei määri. Tselluloosiliin ei tule siis ka maa kui 10 korda seebiga pesta. Jeerum, kas üle näen, võtame kärust näinud, ma lähen võtan ise, šasin raal mendanud küll lina, vala pall tühja ja, ja saab tehtud ja. Kas midagi süüa kaasaks, kõhklev vee kangesti belli pea hakkab juba näljast otsekui ringi aja, lähme tuppa, panime sooja, Erikile peab süüa andma, enne kui lõugama pistab. Aga linad, tule kuivama, Karippuja, las olla külma pärast, ise riputan. Näe. Võtate, kurb. Emakeelt nii tühi, et hakkan varatiivse ka lõugama. Jutt või asi? Täitsa pime päike paistab nii eredalt. Toas sugugi näib aariumis vaata ette, taburet. Härda. Panen maha. Pimedavõitu. Kriuksuma killuks jagad. Suhted see tuleb tagakambris. Oota rasva. Kusti, poiss hüppab puuhalg käes, meie voodi peale vehib kätega, nüüd ma kütan talve. Vaatan, mis nad veel, eks me jõua teda hiljem ka nahutada ja musta pääs voodi, vedru neid ju päris ära, need on niikuinii. Mu ilma sõlmedest lahti juba mitu aastat magame küngaste ja orgude vahel nagu eestlased, muist las poiss kargab. Rinna ja minul tilkusid tuur, läks veel mingi linnanaks. Helin pea. Ta ise mõtles välja, ei pane seda justkui kuskilt lugenud või kuulnud, see on vist ikka mõne päris luuletaja oma äris, luuletajad, nii kenake untsakaid laule kirjutav Joannakene, päris luuletajad keerutavad vahel niigentsakaid laule, et mitte midagi ei saa. Arina teadja. Nojah, eks ta on selle kuskilt raamatust või ajalehest välja nuhkinud. Kuule, kuule, kuule. Putru keetma paadikuule saaga, tal läks nii, Paal ja tuule võttis külviks käpa, küüne hakkas putru vaid. Ta läks lahti, hakkas truudeiga. Kuula vaid, kuidas meie kunstikene lõõritab. Heeris ka kuulama ja kuulata tjah suurte silmadega. Vaata kuidas kunsti kätega vehib, nagu juhataks kooriumi. Tunneliku hullik rollid. Ei tea tema küll niisuguse peeniks lauluhääle, Saingli hääl. Aga nagu 100 väikest kuradit hüppaks kõhus. Võta heerid oma käte labanen, supi, sooja pois. Helen Hääl või kunstil, sellest tulla ta seda Fabrahvlise muudkui kraamiga kopikaga seina pealt paistab suund. Ma andsin talle ükskord koguni musti kõrvu. Väga hästi mäletan. Kõik nutsime. Ega see lapse peksmine ei aita, ikka uued jutid seina peal ja vaatas ainult kapi taha, seal käin grafu ära kraabitud. Mina alguses arvasin, et hiire ema ka sellele vastu peab. Ei ole teine kõhukinnisuse üle kurtnud. Kuule, tunneliga toitukene, äkki peaksime talle tohtri kutsuma, et laste kaotab järele ja diagnoose ehk me saame ikka ilmaga läbi. Muidu ta oskab lugeda ja katsunud, kirjutamistki rehkendab, kui tarvis. Ja ma panen su põrandale materdama. Pois lase nüüd ringi ja mõtleme seda hunniku poole, kirjutas kese. Eri sogad, Kustika kirjutas nii iroonuse, ei mitte just seda kasti, sule tindipotti ja maalis tähtsa näoga valmis, ütles sulg. Valmis, ütles sulg. Niimoodi kirjutaski ja just nii kirjutaski, pani oma tarkuse kirja ja läks nina püsti pudelisiltidega mängima, härrased, ära suhtleja ja kirjutas vigadeta, no näe, siis vist ikka ei ole päris hull, kris. Yannakene. Ärme nüüd latra rohkem hakkame ametisse. Tõestan sulle ette. Supualee mõned üksikud kapsalilled ujuvad rinny. Tee soorikas, kõik Taedama välja nokkinud, näe, võta leiba kõrvale, peletab suurema nälja ära. Õhtuks mõtleme midagi välja. Tule eri. Võtame leemekest. Peatükk ei ole küll. Varsti näed, tere. Tere kunstiga etle poisk, sina sõelused potist kõik liha välja. Mina jah. Mul on kõvasti rammu, LED tarvis. On küll, aga ole nüüd hea mees ja seleta mulle ära, mispärast sul puu all käes on. Miks sa meie voodi peal karged? Sul on tõesti nii suuri, Sult parajad naa, täitsa allapoole puu, Albaid hantel. Ma harjutasin jalalihaseid ja näe, meie kunsti teeb ka sporti nagu Matsami poisid. Need, asjad käivad seal ikka jõle, äkki. Eile sa tahtsid alles vedurijuhiks, üleeile tahtis vangivalvurid. Ei näinud, kuidas Pärnu maanteel vange autokastis. See oli nii ammu piss olümpiale minna, minust saab tõkkejooksja päris tõkkejooksja koos numbriga ja puha, aga nüüd ma saan aru küll. Kustpoolt tuuled puhuvad Kusti. Sinu onu, no see, kellel sinuga täpselt sama nimi, tema käis. Tegigi just tõkkejooksu tuleb muidugi kõvasti harjutada ja kõige tähtsam krohvid tuleb ära lõpetada ja oleks tore küll, kunstnike rammuleent, NK rammu näen, ega ma elan seda Crockilis. Titade värk, vaatan seda hoopis nüüd, Eerik-Niiles söötma. Kuid tema kasvab graafika ta nõnda väikene veel, aga mina olin juba mees. Kadrioru pargis on üks suur kyll, mo, treenin niikaua, kuni jõuan selle maast lahti tõsta. Ja ennekõike, seda on küll hea kuulda, et ta nüüd nii tugevaks hakkad eile õhtuks tanguputru, see annab ta tomatirammu. Putka. Kus tiik, hurraa, nüüd on niru mõõt täis, saab. Jah lõdverdad seal. On see kasvatamine minu kaelal, kõik olete parajad hunnikud. Taldrikuid, killu aga ju, ja ega ei teagi, millest kopra süüa. Ega muud ei saagi, kui tuleb tarkus tagumiku kaudu pähe peksta. Tänavale otsima sõjaväest, küll ta õhtuks välja ilm. Tere asju, poiss. Kus meie nii tähtsalt tuleme, mängisime naabripoistega palka ka, kuidas viinapudeli silpideks, sina ka minule? Miks Tandnikud katki on, ah kuulsmi risu näitas Rammuni taldrikud boa puruks nõel asju säält krabisid samast poti põhjast. Kus ta ütles, et hakkab maailma kõige tugevamaks hommikul tastiskanjani unes, suuni, paelambakaid ühest kohast teise uuesti tahab oma onu Moonja olümpial näe palumas kadriorust olen suure kivi. Kohtume nädalaseen täna, kes teab, mida juba homme näha? Madisoni poisid rääkisid kah kunsti kohta ühte asja. Poksijad siis ütlesid. Ma ei tea, kas julgengi kuulata, kui ei taha, ma ei näegi. Naljakunstiga keretäis soolas, hakkad rohkem kamada, ega seda enam midagi ei tee, see on kõik talle nagu hane selga vesi. Kusti on naistemees. Ati krae, nägid pealt, kuidas kuskil liivamäel ühte plikat musitas, jumal appi, keda siis ometi seda tänavanina ja kõnd silmadega annid seal tänava otsas tal. Talle kohe päris nii oli, et meil olid, uisud olid koos ja vaatori poisid naersid, aga Kusti seletas, neile muisub olevat suurem asi olnud. Tüdrukul olla nina kaunikesti tatine ja pühkimata. Iga ristik, varsti ei julge enam välja minnagi, ei kuulegi kõrkustideenia koti seal, naabrinaine nägi teda ükskord Lasnamäe nõlval kätega vehkima, sealt hall kõrist röökima. Aju, häbi pärast maa alla. Kus vaata ikka, täitsa poiss juba jalt. Täitsa poiss. Sina vanamees, ära kiida tähendusi, lollused takka, sullegi kuluks paar näpaga, täran, paanlad, ma. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et Vegase muisutamise asi. Mina ei ole, mul on tähtsamatki teha rohkem arukest kui Kusti Kusti on lollike, anaal. Räägi venna kohta, siis kohe nii, taanlased lihtsalt pisut ise ära. Eile käisime onu Johannese pool ja temal on kodus laua peal üks must kast. Onu Johannes ütles, et selles kastis elab väike mehike Johannes akustikas vanas inimesi sai seal kastis. Äike, mehhiklane elang. Onu Johannes tegid väljaspoole kanti lahti ja seal sees oli sootuks Connet. Mis asi, Connete? Aarne, väikene mees mustas kastis, no küll mõtles välja ja meie laulupeo tänaval ikka veidrikke täis. Igaüks on omamoodi, võta üks ja viska teist. Kusti ja onu Johannes, Knaulutasid hirmsasti seda Connetita ja alles õhtul koduski Scustid. Kuidas see väike mehike kohtkonnetiga sinna kasti õige peaks mahtuma? Ta ei uskunud sugugi seda mehikest polegi olemas. Ise on minut summule boikale isa suust kukkunud ühe Kustid, kõik Needsamad veidrused, koerustükid ja tagatipuks veel sama nimi kah. Nii on ikka olnud, et vanemale pojale tuleb isa nimi panna. Noh, läheks edasi vini, sellest perenimest oleks piisanud. Kõik kokku laulatatud lisa. Miks inimesed alati naerma hakkavad, kui meie nime kuule, hakati? Niisugune, ma olen seda lugu nii palju kordi rääkinud. See jutt on nii sega nagu teisedki jutud ja naljakas ka, palun häädina. Eks ma siis räägin. On niisugune. Vanasti ju eestlastel perenimesid, jult, tuli alles panna. Aga kuidas siis inimesi kutsuti, ei oska öelda. Talu nime järgimist. Ja minul oli üks kauge kauge esiisa vill. Ta elas jõe meretalus on, see oli minu isatalu ka. Sel ajal oli sealkandis rohkisti hunt, aitäh, au ja kes ikka karja kimbutama kippusid ja siis olla mõisa poolt välja kuulutatud, et kes palju hunte maa laseb, selle mõisanormi vähendatakse ja hundinahad võis ka omale jätta. Ja see vill, Ta oli neid kohe mitu tükki maa kõmmutanud ja oma reenahkadega nii uhkelt ära, ehk et kui ta nüüd kirikusse sõitis, siis külarahvas olla osatanud, et saks sõidab. Siis jäigi kuidagi see saks külge. See pole ten. Meil on ju veel see ärase, oleneb nii kärsitu, las ma räägin. Edasi juhtus nii et tuli aastuvus, viljad olid väga viletsad villemid, temal oli jõeäärne maa ja tema põllul kasvasid väga kena Verned. Sellest jätkus oma perele ja siis jagati teistele ka. Ja küladel öeldi ikka, et tuleb minna saksa käest herneid norima. Jutt või asi veel ja, ja kui siis nimepaneku aeg kätte jõudis läks Villem vallamajja, aga tal endal ei karanud miskit head pähe ja siis üks naljahambast naabrimees ütles, et sul nimi olemas. Saks. Tulenevalt koju jääda siin ööd, mina istun Gustav Ernesaksa ja meie Kusti on ka Gustav Ernesaks, kes elab laulupeotänavast, kus kõik on hullud. Palun jumalat temast lõpuks ikka midagi saaks, ta enam ei läheks Lasnamäe nõlvale kätega vehkima, see on õige küll kätega vehkides leiba ei teeni. Gustav Ernesaks laulupeo tänavalt. Kui sa koju tuled siis Ehinsu tagumikku nii ära, et saab ehitud. Eristab tuttu minna, kuidas oma asju, kas lähed vennaga sõitma, miks mina, sina jahti läheb? Kõik kuus, hakkame kordamööda, eriti käru. Linad tuleb enne kuivama visata, Lääne meiega usukest Kadrioru parki elevanti vaatama. Mis elevant ja Oisu rahvas räägib, et sinna suure kivi juurde olevat hommikul tsirkusetelk üles u nii done. Ma lähen kutsun kunsti kaasa, elu, tema lemmikkoht, oodatud osu. Teeme nii, et kuskil Meiega täna kaasa ei tule. Olgu see talle väikeseks karistuseks putku panemise eest. Jah. Ja mulle. Ah, jää jäädist, miks mitte ja siis pärast räägime omavahel, et kui lõbus käik meil olid jäätis ja elevall ja, ja kustil hakkab kadel uus doos. Gustav pakkide Erich Harro Kalliga paar korda üle pea ja panen krunni pähe ja võtan räti õlale ja vitsa. Panen siia laua peale valmis. No näed, mis teda ootab, kui ükskord välja suvatseb ilmuda. Osta lina. Ja nõnda nad läksid. Isa ja ema ja nende kaks poega üks kärus ja teine isa käekõrval, ostsid jäätist, vaatasid elevanti ja viskasid nalja. Neil oli tõesti lõbus. Aga vahepeal tuli Kusti koju. Kedagi. Süüa nõela. Ilma minuta? Säh sulle ook ja kui demo ei too edasi minna. Säh sulle. Vastu ajama ja vala kroonu, võta jalad alla. Mängin trumme. Eks peremees võttis naise, eksperemees, võttis naise. Saab ilusa naise tee ta ilusa naise. Peremees võttis naise. Naine võtab lapsee, see naine võtab laps siis ta ilusa lapse, siis saab ilusa lapse, naine võtab lasse. Laps võtab laps, võtab amme, see saab ilusa amme, siis ta Villu Tamme lapse võtta. Tüdruk võtab sula sees, et tüdruk võtab sulase ta ilusa sulase tee ta sulase tüdruk võtab tuulase. Umbes sedamoodi tollel õhtul läks, Kusti pööras segamini kogu toa. Pean kurbusega ütlema, et väike kunstilaulupeotänavast sel õhtul nahatäiest ei pääsenud. Ja sedagi tuleb öelda, et neid nahatäisi tuli veel palju ette. Ometi kasvas Kusti suureks meheks ja temast sai üht kui teist. Ja uskumatu küll, ta õppis ka Lasnamäe nõlval kätega vehkides leiba teenima. Aga siis ei vaadatud seda vehkimist enam kui mingit niisama hullu vempu, vaid kui üht väga tähtsat toimingut. Gustav Ernesaksa taktikepi all esinesid suured ühendkoorid ja laulsid kõigest, mis eestlase hingele armas ja hea. Ja ema ja isa istusid laulupeol teiste hulgas ega tahtnud sugugi enam häbi pärast maa alla vajuda. Vastupidi, nad tulid oma Kusti üle väga uhked ja laulsid isegi kaasa. Just nii, nagu ta kätega vehkides ette näitas. Ja veel üks asi sinna Kadrioru pargi serva suure kivi lähedale, kus isa ja ema ja vennad tol kaugel päeval jalutamas olid käinud ehitas Kusti üsnagi kenakese maja sest Kusti oli ometigi kord väga tähtis mees. Ja kui te mind ei usu, siis kuulake. Kas tundsite ära? Ja muidugi, kes seda ei teaks. See lauluviis on minu tehtud. Mina olengi see väänkael, Kusti. Ja sellise asjaga saab hakkama tõesti ainult keegi, kes on väga tähtis. Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh piilu, part oli rongijuht, ratta, ratta, ratta ja ratta aga ei, veateate. Seal seal oli, seal olid väiksed kirjud. Sõitsid külla Jürile, seal olid suure musta suitsu, seal olid väikse roosa nutsu suitsuseltsi toorivas tantsupoori, elas seal seltsi sarvi seltsi. Sõitsid karjakülla Tarja külla Maarja külla. Rong, see sõitis tsuh-tsuh-tsuh. Piilupart oli rongirattad. Rattad Taadu piilupart. Oi-oi-oi, ai, ai, ai. Teismelisel Rom, kes sai rong, see sõitis tsuh JJ pruulikraavi Clarku. Värvipalli nukker palli ei jookse. Jookse välja konkurss, kraavid, klassi estraadisarved, teisiku toodel ja sokk kuudel. Külla minna kuid suutäis auto elas nutsu koorivasse, karja, karja, karja. Te kuulsite Ott Kiluske kuuldemängu kuskil lavastaja Kaili Viidas. Osades. Jutustaja ja Kusti Robert Annus Isa Gustav Pääru Oja. Ema, Johanna ja proua salu pera Kaiasko plokk. Osu ja härra jalgrattal Veiko Tubin. Eri Kaili Viidas Mat sovi poisid Robert Annus ja Veiko Tubin. Gustav Ernesaks. Lastelaule mängis klaveril Siim Sellis. Laulis Tallinna poistekoori meesrühma dirigent Lydia Rahula. Helirežissööri Külli tüli ja TTL man heliinsener Ats Treima toimetajad. Pille-Riin Purje produtsent Tiina Vilu. Täname ERR-i rekvisiidid. Ja Birge sild maad ERR-i tehnikaosakonda ja kõiki raadioteatri kolleege läbi aegade. Kuuldemäng on pühendatud. Gustav Ernesaksa pärandile ja tänavusele juubelilaulupeole raadioteater 2019.