Tule raadiole lähemale. Kohe algab kuuldemäng. See kõik juhtus väga ammu enne interneti enne suuri ilmasõdasid ja isegi enne Eesti vabariiki. Tallinnas ühe väikese puumaja keldrikorrusel elas üks perekond, isa, ema ja kolm poega. Epovici tulid parajad naasklid. Aga igast väikesest poisiussist, olgu ta siis kui suur väänkael tahes, olgu tema särgikrae kuitahes räpane ja põlved lõhki kasvab ikka mööda ikka miskit mehe taolist või siis kohe päris tähtis mees kes siin maailmas üht kui teist ära korraldada võib. Kui jagada. Tere päevast, proua salu Vera. Pale lina. Saabi linna vaksalis massi. Välja. Tuba kottpimeloom Kadriorus on tsirkusetelk üles, Oandu rahvas räägib, et ai here pointis kohe päris elevant ja pidin igasugu vigureid oskama tegema vai kus kohas Kadriorus kuskil seal suure kivi juures head laeva vaja. Elevant figureerib. No ma. Abite sea Räikk lobi, poksi treeningpoisid, meister vigurdate, minge parem elevanti vaatama. Ei tea, pole nagu tahtmist vaja, mõned paremad haugid. Menna, eks te ise teate Sellist massi sai seda auru välja piimas. Kiirel sõidutas rikki riiki lekkida. Annan pesu pesemise, et sedasama Varssavi LUGU lõõri Ei, ma ei pannud käru tähelegi. Nii kenasti seal toominga varjus. Saale agukannike, seebi lõhn, sina lehkad jälle nagu oja, nüüd riided parem maha. Samas hoovis või? Kuidas arvad? Jätavad järele täitsa hulluks läinud ja küll tselluloos jää külge räimub riietes naa külge ja kõik meie tehase omad on juba tänaval kaugelt. Kodud lehkavad kõigil just samamoodi. Eks ma ole harjunud, see on juba päris sinu lehmaks muutunud, isegi voodiriietest on tunda öini. Kuidas saab pesupali õues olid? Ma ei teadnud, et see on mul nii tugev oled. Sa võiksid mind õhtuti süles voodisse kanda. Kuule, millised soovid, härral on poisid, veerekesid, vedasid vett ja mina ainult käsutasin siin nagu miski proua Võnni rai, eks nendel loodrid nagu nende ei saagi. Aga karmi sõna peale ikka liigutavad kah. Kusti, jossa pesupalis õun vett linnas muidugi säärast ilmuda siis raisku lasta, tuleb ikka ära teha, isegi kui härrased näitemäng Mu teevad, see on õige küll, ega sellist päeva ei saa raisku lasta ja. Kuidas siis proovis läks kah? Käsi tee lepiku liisuvaadetega tassib, viimati oli päris piin, ei teie isetegevuslasi vahtida. Küll, nalja võiks ka saada, seekord tuleb lõbusam. Õpetlik rahvapärane, naljakas ka sõdead, mina olen meie tehase kõige suurem naljamees. Tuli naljamees, meil ei ole. Proovi siis tuli välja, et meil oleks laval ühte poisi jõnglased. Näitejuht küsis, ma mõtlesin, et äkki meie kuskil muidugi, las teeb näitemängu, teenisin kodus igavusest lolliks pael, kohe imelik vaadata, kuidas te siin mööda õue patseerib, kätega vehib ja iseendaga valjusti kõneleb. Ei teagi, kas kruvid logisevad teisel finiš Ma võtan ta siis homme peale tööd, proovi sõduda viieks tehase juurde, magamata sealt matki pidi kinni jäänud. Kus ta on praegu üldse tuppa jäi, mängib viinapudelisiltidega vaatavus mäelt. Kus ta saab terve Tartu maanteeserv on ju nendega kaetud, oli, seal vedeles tõesti palju ja see ei ole ju miski männ meie poisid ja kunstimängib, et sildid on raha. Neid suur patakas, päris miljoneer kohe. Nüüd uus reziia sinder, sõrmed kangeks jäänud, nukid puha katki. Linad on kah märjad ja rasked nagu karge lappi, mis sa tühja karga, tule lihtsalt plaani. Nurga. Ursa hoia pind ära, lase nurka, Vastraad, veeguutad ju nii kõvasti, maa, jõua valdu rabada. Anna nüüd. Gide, tahtsin karata. Nii labime kokku, klappima. Kust mina tulen. Ütlesin, et lapil hina, seisa paigal, hoia linatrennis käima. Võtame õige ja kaup tuli lappaja välja. Hiina, siin Labsärandet. Ei saanud millised küünealused on? Vaatasin puhtaid linu ära ei määri, run, tselluloosiliim ei tule siis ka maa kui 10 korda seebiga pesta. Näen võtame ka elus, näinud, ma lähen võtan ise, saatsin Ralmendanud küll lina, vala pall tühja ja, ja saab tehtud ja. Kes see On must. Nagu torr olekski. Alla et midagi süüa kaasaks, kõhklev vee, kangesti belli pea hakkab juba näljast otsinguringi aia lähmegi hukke panime sooja, Eerikile peab süüa andma, enne kui lõugama pistab. Aga linad, tule kuivama, kari põhja, las olla külma pärast ise riputanud, näe. Võtate kurb. Nii küljelt. Varatiivsegaa lõugama jutt või asi? Täitsa pime päike paistis, nii ärevust toas sugugi ei näinud. Avariumine vaata ette, taburet, härda. Parem maha. Pimedavõitu. Kriuksub Kriipsuks jahvatab. Puded. See tuleb ju tagakambris. Oota rasva. Püsti, poiss hüppab puuhalg käes, meie voodi peale vehib kätega, nüüd ma kütan talvel. Vaata veel. Eks me jõua seda hiljem ka nahutada ja Mustla pääl Swoodi vedru ta nõudnud ju päris ära, need on niikuinii ammuilma sõlmedest lahti, juba mitu aastat magame küngaste ja orgude vahel nagu eestlased, muist lass poiss, kargab. Kus? Me. Rinna ja minul tilkusid, suur laps läks linna sõita on nad nüüd helin pealinn. Issake, kust ta seda võtab, isenesest mõtles välja. Ei, ma olen seda justkui kuskilt lugenud või kuulnud, see on vist ikka mõne päris luuletaja oma äris luuletajad, nii kenake untsakaid laule kihutav Joanna, kelle päris luuletajad keerutavad vahel niigensakaid laule, et mitte midagi ei saa. Arina teadja. Nojah, eks ta on selle kuskilt raamatust või ajalehest välja nuhkinud. Kuule, kuule, kuule. Keetma paadi kuule, saaga, tal läks ta nii paa ja tuule võttis külviks käpa, küüne hakkas putru, maid, ma läks sõlmed lahti, hakkas truuseiga. Kuula vaid, kuidas meie kunstikene lõõritab. Heeris kuulama ja kuulata tjah suurte silmadega. Vaata kuidas Kusti kätega vehib, nagu juhataks kooriumi tornilikku hullykollik. Jah. Ei tea tema küll niisuguse peeniks lauluhääle, Saingli hääl, aga nagu 100 väikesed kuradid, hüppaks kõhus. Võta heeris oma kätte. Ma panen supi sooja. Pois. Helen Hääl või kunstil, selles tulla ta seda paragrahvi seal muudkui kraabib kopikaga seina pealt pest, absurd. Ma andsin talle ükskord sellest koguni vorsti kõrvu. Väga hästi mäletan. Kõik nutsime. Ega see lapse peksmine ei aita, ikka uued jutid seina peal ja vaatas ainult kapi taha, sealt ära kraabitud. Mina alguses arvasin, et hiire ema ka sellele vastu peab, ei ole teine kinnisuse üle kurtnud. Kuule õnnelikult, Otukene, äkki peaksime talle tohtri kutsuma, et laste kaotab järele ja diagnoose, ehk me saame ikka ilmaga läbi. Muidu Toivo oskab lugeda ja katsunud kirjutamistki rehkendanud, kui tarvis. Oota ja panen su põrandale materdama. Pois lase nüüd ringi ja mõtleme seda hunniku poole kirjutadakese eri sogad, Kustiga. Kirjutas nii. Yero aluse, nii mitte just seda Kasti, sule tindipott ja maalis tähtsa näoga. Valmis, ütles sulg. Valmis, ütles sulg. Neymari kirjutaski. Just nii. Kirjutaski pani oma tarkuse kirja ja läks nina püsti pudelisiltidega mängima, härrased, ära suhtleja ja kirjutas vigadeta. No näe, siis vist ikka ei ole päris rullik, ris. Annakene. Ärme nüüd latra rohkem, hakkame ametisse ja tõestan sulle ette. Supualee mõned üksikud kapsalibled ujuvad ringi lusti foorikas, kõik Taedama välja nokkinud, näe, võta leiba kõrvale, peletab suurema nälja ära. Õhtuks mõtleme midagi välja. Tule. Võtame leemekest. Tere. Tere, kuskile. Ütle poisk, sina sõjalised potilt kõik lea välja. Mina, jah. Mul on kõvasti rammu leed tarvis. Küll aga olenud õige hea mees ja seleta mulle ära, mispärast sul puu all käes on. Sul on tõesti nii suuri, Sult parajad naa täitsa allapoole puu, Alboid hantel. Harjutasin jalalihaseid ja näe, meie kunsti teeb ka sporti, nagu Matsami võisid. Need asjad käivad seal ikka jõle. Äkki. Eile salatseda vedurijuhil üleeile tahtis vangivalvurid ei näinud, kuidas Pärnu maanteel vange auto kastitud. See oli nii ammu madal, hoopis olümpiale minna. Minust saab tõkkejooksja päris tõkkejooksja koos numbriga ja puha, nüüd ma saan aru küll. Kustpoolt tuuled puhuvad Kusti. Sinu onu, see, kellel on sinuga täpselt sama nimi, tema käis. Tegigi just tõkkejooksu tuleb muidugi kõvasti harjutada ja kõige tähtsam krohvid tuleb ära lõpetada ja oleks tore küll, kunstnike rammuleent, NK rammu lähen, ega ma elan seda Crockilise seal titade värk. Vaatan seda hoopis nüüd, Eerik-Niiles Rütma. Katsu Putin, temaga graafika ta nõnda väikene veel, aga mina olin juba mees. Kadrioru pargis on üks suur kinni, ma treenin niikaua, kuni au selle maast lahti tõstab. Seda on küll hea kuulda, et panid nii tugevaks, hakkad õhtuks tanguputru, see annab ta kõvasti rammu. Kosti Ura nüüd on nagu mõõt täis, kas sa saad? Missal lõdverdad, sea ka see kasvatamine minu kaelas, kõik olete parajad hunnikud. Taldrikuid, killu aga ju ja ega ei peagi miljonist. Kopra sõi ka muud ei saagi, kui tuleb tarkus tagumiku kaudu pähe peksta. Tänavale. Küll ta õhtuks välja ilmub, tühi kõht ajab koju. Enega. Poiss. Kus meie nii tähtsalt tuleme, mängisime naabripoistega palka, mis panka, kuidas hiina pudelisiltidega sina ka? Ju leht. Miks Tandnikud katki on, ah, kuulspywaar, risu näitas Rammuni taldrikut boa puruks. Poisu Sähku krabisid samast poti põhjast. Kusti ütles, et hakkab maailma kõige tugevamaks hommikul tastiskanjani unes tsooni paelambakaid ühest kohast teise uuesti tahab oma onu Moonja olümpial alumas Kadriorus tolle suure kivi täis. Ahto elavad seal täna, kes teab, mida juba homme näha. Matsoni poisina rääkisid kah kunsti kohta ühte asja. Mis need poksijad siis ütlesin, et ma ei tea, kas julgengi kuulata, kui ei taha, ma ei näegi laoga nalja. Kustil on nii keretäis soolas paar läpakat rohkem kamada. Ega see talle enam midagi ei tee, see kõik talle nagu hane selga vesi. Kusti on naistemees. Pion alles avati Rae, mis nägid pealt, kuidas Kusti liivamäel ühte plikat tule jumal appi, keda siis ometi seda tänavanina ja kõnd silmadega annid seal tänava otsas. Talle päris nii oli. Meil on nüüd uisud olid koos ja vaatori poisid naersid, aga Kusti seletas, neile muisub olevat suurem asi olnud. Tüdrukul olla nina kaunikesti Tatineja pühkima. Ega ristid, varsti ei julge enam välja minnagi, ei kuulegi komposti, teenia koti seal. Naabrinaine nägi teda ükskord Lasnamäe nõlval kätega vehkima, sealt häll kõrist röökima. Aju, häbi pärast maa alla. Vaata ikka täitsa poiss juba, jah. Täitsa poiss. Sina, vanamees, ära kiida tähendusi, lollusaid takka, sullegi kuluks paar nädalaga ära. Paandad, ma. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ega see muisutamise asi nii paha asja ka ei ole. Mina ei ole. Mul on tähtsamatki teha rohkem arukest kui postil kuskil lollike maalne, räägi venna kohta sisest kohe, nii, taanlased lihtsalt pisut ise. Eile käisime onu ja Hannese pool ja temal on kodus laua peal üks must kast. Onu Johannes ütles, et selles kastis elab väike mehike Johannes akustikas vanas paneel, mis siis sai seal kastis äike mehikene elanud onu Johannes tegid väljaspoole Kalti lahti ja seal sees oli sootuks Connet. Mis asi Conneta? Aarne Mäe väikene mees küll mõtles välja ja laulupeo tänaval ikka veidrikke täis. Igaüks on omamoodi võtta ja viska teist. Kusti ja onu Johannes, Knaulutasid hirmsasti seda Connetita ja alles õhtul kodus küsis Kustid, kuidas väikene äike koskonnetiga sinna kasti õige peaks mahtuma. Ta ei uskunud sugugi seda mehikest polegi olemas. Ise on minut summule oikale isa suust kukkunud ühe kunsti, kõik täpselt samad veidrused ja koerustükid ja tagatipuks veel sama nimi kah. Nii on ikka olnud, et vanemale pojale tuleb isa nimi panna. Läheks edasi, mini, sellest kentsakas need perenime, et oleks piisavalt laulatatud lisa, miks inimesed alati naerma hakkavad, kui meie nime kuule, hakkab pihta niisugune, ma olen seda lugu nii palju kordi rääkinud. See jutt on nii sega nagu teisedki jutud ja naljakas ka. Palun. Eks ma siis räägin. On niisugune. Vanasti ju eestlastel perenimesid, jult, tuli alles panna. Aga kuidas siis inimesi kutsuti, ei oska öelda. Talu nime järgimist. Isa nägi edasi janu. Minul oli üks kaugel kauge esiisa vill kaelas, jõepere talus on, see oli minu isatalu ka. Sel ajal oli sealkandis rohkisti hunt. Ja kes ikka karja kimbutama kippusid ja siis olla mõisa poolt välja kuulutatud, et kes palju hunte maa laseb, selle mõisanormi vähendatakse ja hundinahad võis ka omale jätta. Vill Ta oli neid mitu tüki maad ammutanud, oma reenahkadega nii uhkelt ära ehtinud, et kui ta nüüd kirikusse sõitis, siis külarahvas olla ulatanud, et saks sõidab. Siis jäigi kuidagi see saks külge. See pole ju ennegi nii, meil on ju veel härrase, oleneb nii kärsitu, las ma räägin edasi, haju heietad juba nagu vanaisa o. Edasi juhtus nii et tuli aasta, kus viljad olid väga viletsad Villemit, temal oli jõeäärne maa ja tema põllul kasvasid väga kena Verned. Sellest jätkus oma perele ja siis jagati teistele ka. Ja küladel öeldi ikka, et tuleb minna saksa käest herneid norima. Need ja, ja, ja kui siis nimepaneku aeg kätte jõudis läks Villem vallamajja. Tal endal ei karanud, miski peab. Ja siis üks naljahambast naabrimees ütles, et sul nimi olemas. Pane herne lisaks. Olenevalt koju jääda siin ööd, mina istun Gustav Ernesaksa ja meie Kusti on ka Gustav enne saks, kes elab laulupeotänavast, kus kõik on hullud. Palun jumalat ennast, lõpuks ikka midagi saaks, ta enam ei läheks Lasnamäe nõlvale kätega vehkima, see on õige küll kätega vehkides leiba ei teeni. Gustav Ernesaks laulupeo tänavalt. Kui sa koju tuled siis Ehinsu tagumikku nii ära, et saab ehitud. Eristab tuttu minna, kuidas oma asju, kas lähed vennaga sõitma, miks mina, sina jahti, lähen kuus, hakkame kordamööda erikäru, linad tuleb enne kuivama vista Lääne meiega Kadrioru parki elevanti vaatama. Mis elevant ja Oisu rahvas räägib, et sinna suure kivi juurde olevat hommikul tsirkusetelk üles uhuu, nii done. Ma lähen kutsun kunsti kaasa, elu, tema lemmikkoht oodatud osu. Teeme nii, et Kusti Meiega täna kaasa ei tule. Olgu see talle väikeseks karistuseks putku panemise eest. Jah. Ja mulle ostame jäätis jääjäätist müügiks mitte. Ja siis pärast räägime omavahel, et kui lõbus käik meil oli jäätis ja elevall, jah, jaa, kustil hakkab kade meel. Uus doos. Kus ta pakkis, Karro? Ma tõmban kammiga paar korda üle pea ja panen krunni pähe ja võtan räti õlale ja vitsa. Panen siia laua peale valmis. No näed, mis teda ootab, kui ükskord välja suvatseb ilmuda, anna kosta lina. Ja nõnda nad läksid. Isa ja ema ja nende kaks poega üks kärus ja teine isa käekõrval, ostsid jäätist, vaatasid elevanti ja viskasid nalja. Neil oli tõesti lõbus. Aga vahepeal tuli Kusti koju. Süüa õele. Ilma minuta? Ja kui tema ei taha edasi minna. Säh sulle. Vastu ajama ja võlakroonu võta jalad alla. Trummi. Eks peremees ise, eks peremees võttis naise ei, saab ilusa naise tee ta ilusa naise peremees võttis naise. Võtab lapsee, see naine võtab lapse siis ta ilusa lapse, siis ta ilusa lapse naine võtab lasse. Laps võtab see laps võtab amme sees, ta viludam, siis ta Villu Tamme lapse võtavam. See võtab tüdruku jah, andmise võtab tüdruku tüdruku, siis ta pilu ta tüdruku võtab tüdruku. Tüdruk võtab sula sees, et tüdruk võtab sulase ta ilusa sulase tee ta sulase tüdruk võtab tuulase. Kuulasestab veere meestest tuulasestab pööre, mees. Ta piilus perele, siis ta piilus peredes, kuulasestab veeredes. Umbes sedamoodi tollel õhtul läks, Kusti pööras segamini kogu toa. Pean kurbusega ütlema, et väike kunstilaulupeotänavast sel õhtul nahatäiest ei pääsenud. Ja sedagi tuleb öelda, et neid nahatäisi tuli veel palju ette. Ometi kasvas Kusti suureks meheks ja temast sai üht kui teist. Ja uskumatu küll, ta õppis ka Lasnamäe nõlval kätega vehkides leiba teenima. Aga siis ei vaadatud seda vehkimist enam kui mingit niisama hullu vempu vait kui üht väga tähtsat toimingut. Gustav Ernesaksa taktikepi all esinesid suured ühendkoorid ja laulsid kõigest, mis eestlase hingele armas ja hea. Ja ema ja isa istusid laulupeol teiste hulgas ega tahtnud sugugi enam häbi pärast maa alla vajuda. Vastupidi, nad olid oma Kusti üle väga uhked ja laulsid isegi kaasa. Just nii, nagu ta kätega vehkides ette näitas. Ja veel üks asi sinna Kadrioru pargi serva suure kivi lähedale, kus isa ja ema ja vennad tol kaugel päeval jalutamas olid käinud ehitas Kusti üsnagi kenakese maja sest Kusti oli ometigi kord väga tähtis mees. Ja kui te mind ei usu, siis kuulake. Kas tundsite ära? Ja muidugi, kes seda ei teaks. See lauluviis on minu tehtud. Mina olengi see väänkael, Kusti. Ja sellise asjaga saab hakkama tõesti ainult keegi, kes on väga tähtis. Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh piilupart Ta oli rongijuht, ratta ratta, ratta ja ratta aga. Kas sa tead, kes olid seal seal oli seal oli piisavalt, seal olid väiksed kirjud, kiisud sõitsid, sõitsid külla Jürile, seal olid suured musta suitsu, seal oli kaitsev roosa notsu suitsu, sõitsentoori las lollid seal oli, kas seal oli seltsi sarvi seltsi kontsad laotud, sõitsid karjakülla Karja külla maarjarong, see sõitis tsuh-tsuh-tsuh. Piilupart oli rongirattad. Rattad Taadu. Oi oi oi, oi ai, ai, ai. Rock. Kes sai rong, see sõitis tsuh. Pruuni kraavi. Värv palli kukerpalliplats välja otse välja kohtus kraavid, klassi sarved, teisi toodel ja soo, Toode ei saanud neile külla minna. Ei saanud, elas nutsu, koorivasse, karja, karja, paaria. Te kuulsite Ott Kiluske kuuldemängu. Lavastaja Kaili Viidas. Osades. Jutustaja ja Kusti Robert Annus Isa Gustav Pääru Oja. Ema, Johanna ja proua salu pära, Kaiasko plokk. Osu ja härra jalgrattal Veiko Tubin. Eris Kaili Viidas Mat sovi poisid Robert Annus ja Veiko Tubin. Gustav Ernesaksale. Ta laule mängis klaveril Siim Sellis. Laulis Tallinna poistekoori meesrühma dirigent Lydia Rahula. Helirežissöörid Külli tüli ja TTL man. Heliinsener Ats Treima toimetajad. Pille-Riin Purje produtsent Tiina Vilu. Täname ERR-i rekvisiidid. Ladu ja Birge sild maad ERR-i tehnikaosakonda ja kõiki raadioteatri kolleege läbi aegade. Kuuldemäng on pühendatud. Gustav Ernesaksa pärandile ja tänavusele juubelilaulupeole raadioteater 2019.