Head kuulajad, kui öelda tänase saatekülalise nimi Tiit Niilo siis ma usun, et kõikidel kerkib silma ette traditsioonilisest mustast vildist kaap kübaras, mees kas suurte juustukerade keskel või Nopri kirjadega furgoonauto kõrval ja kes räägib kogu aeg ühte juttu, et tarvitage eesti toitu. Tere, Tiit. Tere, proua Kaja, see kindlasti tõele ei vasta, et kõigile kangastub isegi need, kellele turundus- ja reklaamiraha on palju ja isegi väga tuntuid poliitikuid kõik või ei oska pilti nägu nime kokku viia. Meie tööalane tutvus ulatub aastasse 2003, kui Ago Ruus tegi sinust ja sinu perest niisuguse dokumentaalfilmi, mille pealkiri oli kaheksa päeva nädalas. See oli üsna kurvavõitu tamine perekonnast, kes rabas ööd ja päevad tööd teha, aga sellegipoolest disnina vaevu vee peal hoida. Läheksime ajas veel natukene tagasi. Sa lõpetasid põllumajandusakadeemia aastal 80 66 elektriinsenerina ja 1990 alustasid oma esiisade talu taastamist. Mis seisus see oli? No iseenesest, elades mitme põlvkonnaga esiisademajas koos ei olnud juude nagu sellega, et said tagasi mingi suvalises olukorras suvalises kohas maakodu, vaid tegu oli ikkagi vanaisa rajatud ja, ja esivanemad, et kogu aeg seal elatud kohaga ja mina täpselt samamoodi kogu oma elu seal olnuna, ehk et kõik oli täiesti normaalses korras, vastupidi minul vastutus vanaisa ees, kes 94. aastal siis inglite juurde läks ja täpselt sama vanana siis jättis pojapojale oma elutöö, oli reaalne vastutus ja see töökuse, usinuse multifunktsionaalsuse mida mina temalt eestiaegsel, et ma mehelt kogesin, õppisin, nägin. Noh, see oli loomulikult see missa aitas kogu selle asja juures ja, ja ei ole Nopri Tiidu puhul mingit kuupäeva ega aastaarvu täpselt, millal siis asuti asja kallale, ehk see käis ju akadeemia ajal ja peale sõjaväge kohe, kui missa sovhoosis soojusinsenerina mõned aastat töötatud sai. Kõik see aeg oli juba mäletada tavad, eestimaalased taluseadust ja sellega alanud eufooriat. Et kõigil oli himu oma oma tulevik siduda taludega ja maa elamistega. Nii et selles mõttes ei olnud midagi kuubevalist, see oli pigem süsteemi muutuse-ga seonduv. Aga ja sellega seonduv, et peres oli kuidagi vaja midagi kardinaalselt muuta ja täiesti teistmoodi üles ehitada, et ega siis ju kogemuseta olid kõik ja, ja see mõne lehma mõne seapidamise idüll oli meiesugustel kõigil ehk et see, milleni täna jõudnud oleme, on ikkagi täiesti teisest rubriigist ja, ja see on olnud ettearvamatu areng enamusele meist. Käime selle 30 aastat kiirelt läbi, 91. aastal te koos perega registreerisid siis selle perefirma rentisite 200 hektarit maad ja 98. aastal, kui Vene turg ära kukkus, siis hakkasite seda toorpiima ise, mis 35 lehma lüpsid, hakkasite ise töötlema samal ajal sa ise, sa lüpsid lehmi, ravitsesid oma kariloomi, niitsid heina, tegid silo absoluutselt kõik ise. No see on jälle ju täiesti tavapärane käitumine tol ajal ja see nimetatud 200 hektarit on ju ka mitte kohe renditud, vaid, vaid see on ikka aastate vältele, noh tänaseks siis 570 hektarit on umbes see, mida kasutame, aga omanduses on tegelikult ju väga vähe. Ja, ja sama oli tol ajal, et juure ikkagi oma külarahva käest, et saime peale seda, kui need, kes said aru, et ei ole sellel valdkonnal tulevik kokku kolisid linna, võidaksid saekaatrisse tööle või oli siis juba tol ajal majad tühjad, vaid maad saadaval kasutusele võtmiseks. Ei ole ühtegi selle 30 aasta jooksul toimunud protsessi toimunud üleliia planeeritult arvatavalt teed mööda ja mingi suure pauguga, et mõned rasked otsused või mõned elulised otsused jätkamise kohta on olnud noh, need, mis siis aegade vältel on tulnud teha ja, ja seal on siis kui suur knopkad täpselt tagumiku all olnud hetkel noh, seesama 98 nimetatud kriis on selles mõttes märgiline, siis talumehest sai piimatööstur ja ja seda kõige madalama taseme mõistes ehk et juuretis sisse panna piimale noh, ei ole väga palju eeldusi selleks vaja omada. Ja tänaseni ei ole meist piimandusliku otseharidusega enam kui üks tütardest. Ülejäänud on kõik nagu iseõppinud. 2002. aastal asutasid oma meierei oma 40.-ks sünnipäevaks. Vastab tõele, et 98.-st tõesti siis piimatöötlemise algus Vene kriisist tulenevalt, et 2002 on see, kui formaalselt oli mõistlik talu ja, ja piima töötlemine eraldi pidada ja seda enamus, kes kõik asjad kokku puutunud on, teavad, miks see tol ajal nii mõistlik oli, et toetusi anti talumeestele ja, ja D põllumeestele erineval moel erinevate meetmete alt ja seepärast siis neli aastat. Ta on formaalselt koostootmine ja töötlemine, nii et see on see koht. Ehk et turundatud on ja tarbijale näidatud ja, ja sisult oldud kõik need aastakümned ikkagi üks pereettevõte formaaljuriidiliselt raamatupidamislikult, et on, on olnud ja on täna mitu ettevõtet ja mõistlik on see mitmes mõttes täna sisuliselt ka kasvõi sellepärast, et hinnata kasumlikkust ja seda, mis siis tegelikult kummaski valdkonnas toimub. Et seal ei olnud ka miskit väga-väga erilist selle otsuse juures hääli, pigem raamatupidamislik ja bürokraatiast tulenev otsesem. 2009 sai sul valmis uustalumeierei agroturismi keskus, konverentsisaali talupood. President Toomas Hendrik Ilves käis kõik avamas ja 10 aastaga oli 35-st lüpsilehmast saanud 200. Kas sa siis juba palkasid töölisi? Et hea kuulaja saab aru, et ma sain tulla täiesti ette valmistamata, teadmata, millest täpselt jutt täna proua olen, et et ettevalmistus on küsija maalt põhjalik. Et selles võtmes 2009 oli tõesti see, kus 11 aastat vanas talu laudas toiminud meierei lugu sai otsa ja mitte sellepärast, et et seal ei oleks kõlvanud piima töödelda, saiu täis vastavaks. 11 aasta jooksul sent sendi haaval jutuna tehtud vaid seal olid mitmed praktilised asjad. See piima transportimine nii väiksest koguses nagu tonn ja noh, täna siis ütleme viis tonni päevas ei ole mõistlik kasvõi 100 meetri kaugusele, kui on, võtame need asjad koos, et uue farmi kõrvale meierei ehitasime ja ja see täna seal on toiminud reaalselt hästi. Et tehnilised ja, ja praktilised lahendused, mis siis said-Euroopast maailmakogemusest üles otsitud, seal kasutatud on, on tänaseni toiminud, et ilma suuremate muudatusteta täna on tõesti see meierei, mis 2006 2009 ehitatud sai täiesti ülemisel võimsusel töötav ja töötab sama ideoloogia järgi, kui tolleaegne plaan sai tehtud. Vahepeal küll ilma juustuta, ehk et juusturahvaks on Eesti saanud ikkagi eestimaalased saanud viimase viie-kuue-seitsme aasta jooksul, et 2006, kui talupoeg planeeris oma meiereid ja olulise osa pani juustule, siis oli ikkagi tingitud sellest, et Euroopas pas ja maailmas oli tüüpiline talumehed ei tooda sadat erinevat erinevate maitsete kirevate kleepsudega vaid, vaid olulisim on on juust, mis siis on kergesti turundada, paned auto pagasnikusse, lähed turule või viid selle siis restorani omanikule see, millise tee nende aastakümnete jooksul valis pri on täiesti ebatüüp pilvine ja ja siin on talumeiereid ühist. Ja oma kogemuse jagamise tulemusena analooge ju meil veel, olgu siis pajumäe või, või saida näol täna kus ka ei ole traditsiooniline maailma talumeierei meetod, see, et nii palju erinevaid tooteid üks väiketöötleja Aga see on ka ebatraditsiooniline, et sa selle meierei, piimatootmise ja piimatoodete valmistamise kõrval asutasid agroturismi-is ja kõik konverentsisaalid ja sa ikka oskad suurelt mõelda. No iseenesest ka see, see ei ole midagi sellist säravad eksklusiivset ainuomast, et need on ju kõik asjad, mis mujal maailmas nimed toimivad ja loogilised, et et ainuüksi täna, kui me mõtleme sellele, kellele meiesuguse käsitöö toidutootja toode mõeldud on ehk teadlikule tarbijale, siis teadlikkus toidu väärtuste osas ei tule telekareklaami ja kalli trükireklaami abil, vaid tarbija saab tulla kohale ja vaadata, mis tegelikult toimub selle toidu juures, selle toidu ümber, suhelda, perekonnaga näha, tausta käega katsuda, silitada see on see, mille pärast on see praktiline, see on pigem turundusmeede, tarbija, harimismeede, mitte raha teenimise eesmärgil ei ole see agroturism ellu kutsutud ja noh, erinevatel aegadel on siis tõesti ta käinud erinevate variatsioonidega, et noh, tänagi ju eriti aktuaalne see, kuidas siis külalist ligi lasta ja, ja kas lasta ja kui, siis kuidas see välja peaks nägema. Sa asutasid nendel aastatel Võru taluturu ja olid üks neist, kes pani aluse Tartu taluturule. Nende aastate jooksul on tõepoolest meiesugused ju erinevad initsiatiivid ja ellujäämisvõimaluste otsingul erinevaid hullusi kas ise ellu kutsunud või osalenud. Ja Võru taluturg oli tõesti üks esimesi Eestis, kus siis koos erinevate tarkadega. Käisime mujal ilmas õppimas ja kutsusime teisi Tarkasid näitama ja meid õpetama, kuidas väiketootjad arenevad, mida koostöös silmas pidada, kuidas tarbijani jõuda, aga Võru taluturulugu on ju loomult lihtne juhtida Tomi ja, ja see lõppes selles mõttes. Aastal 2002 2003 ei veninud pikaks vägistamiseks väikses Võru linnas kus kui meenutate 20 aasta tagust tarbija ostuvõimet teadlikkust oleks ellujäämine olnud nii või teisiti väga keeruline, et täna näeme üle riigi toimetamas ote maakondlike ja need on ju alles viimastel aastatel siginenud seesama Tartu taluturg ka 10 aastat saab suvel sügisel täis kus mitusada erinevat talutoidutootjat, ühistulist turundusvormi kasutavad omanikeks täna kuus tootjat ja tegevjuhti, seal ühistus ja tulundusühistu vormina tõepoolest oleme elus ja arenemas. Aga ikkagi on seal see olulisim teema, et tarbija on kuningas ja selles hulluses, mis täna poodides Euroopas, maailmas Eestis toidu osas on selles jääda tarbijana sihikindlalt omamaist vaatamata hinnale, reklaamikampaaniatele eelistama. Neid ei ole ikkagi veel kümnetes protsentides, vaid vaid mõned protsendid, kes väga sihiteadlikult oma tervise ja oma toidupoolise päritolu ja valmistamist jälgivad ja, ja meiesuguste punnid ridamisi toetavad, igas mõttes, nii ostumates kui ka ettepanekute ja tagasiside osas. Selles osas täna kahetseda seda, et ühes väikses kohas ei läinud 20 aastat tagasi käima ühistuline ettevõte talutoidu müümiseks. Ma ei näe põhjust, et see oli punnitamine, ponnistus, katse, ja tänaseks oleme kapitalismis jõudnud ikka sellisele õitsvale tasemele, kus kus täpselt kõik need asjad, tavad, tarbija ja tootja suhet on välja kujunemas ja kujunenud 30 aasta jooksul tegevusaasta jooksul, et ei ole enam selliseid põhjendamata unistusi, teostamatuid, asju, millele mõtet ei ole aega energiat raisata. Me peame rääkima veel ühest asjast, mida sa olid väga hästi mõelnud, aga mis ebaõnnestus. See oli see 2012. aasta täiesti erakordse sihiga liikumine, tule, maaler, Nopri. Tiit annab sulle töökoha ja elukoha. Miks sellest ei saanud asja? Eks ta vastuvoolu ujumine oli, oli tol ajal niikuinii ja teatud mõttes oleks ka täna ja praegu mina ise noh, üldse nii mustvalgeid hinnanguid nendele asjadele ei anna. Aga tol ajal, kui me sellega intensiivselt Misso valla ja Nopri koostöös tegutsesime, oli see tõesti häda sunnil tehtud ehk piirkonnas trend, nii nagu kõik need aastad olnud on elanike äraminekule ja vastupidi, siis tööandjal selge tööjõukriis puudujääk ja miks ei saanud hästi ja seal oli loomulikult meie endi teadmiste tase ja, ja see, kui kuulutasime välja, et kui tuled oma lastega meile elama, siis saad valida elu ja töökohtade hulgast. Aga ridade vahelt võis välja lugeda, et tuli ja jaoks tehakse koha pääl paljud asjad ära, ise ei pea võib-olla üleliia punnitama. Ehk see oli siis see, mis pani liikuma mitte täpselt õige seltskonna, kes maaelu tegelikult väärtustab ja tänaseks aastast 2020 koroonaviiruseaegseks ajaks on tegelikult täpselt sama väljakutse ju maakatel endiselt pakkumises aga need, kes kahekuise kodus redutamise kontekstis teemasid arutada tasid, et kas linna elukeskkond on mõistlik elukeskkond. Kuidas selgitada välja Eesti ägedal väiksel hõre asustatud maal need kohad, mis täpselt minu perele sobivad, mida ma tegelikult vajan? See on protsess, mis ei, ei saa käia kampaania korras. Ja selle 2012 2014 toimunud protsessi käigus, noh, tegelikult oli ta pikem veel, aga see oli au intensiivne tegevusaeg. Me tootsime ka mudeli selleks saali lausa riigi väike rahake, et me oma kogemuse põhjal toodaksime mudeli, et mida peaks siis kogukonnad ja omavalitsus tegema, selleks et selline tegevus oleks, oleks edukas. See on täna loetav ja täna kasutatud tav ideoloogia igal juhul. Ja sealt hästi lühidalt rehvereerides ongi võimalik välja võtta, et et need on ikkagi kogukonna koostöö, pikaajalised tegevused, planeeritud tegevused, kus panustajaid ei saa olla üks-kaks-kolm, vaid see ongi plaan ja see ei saa olla revolutsiooniline, vaid, vaid ikkagi evolutsiooniline. Ehk kampaaniad siin nagu ei, ei päästa. Et me teame ju riigi tasandil kee erinevaid kampaaniaid. Talendid koju ja kõik muu, mis sisult on, on head ja mõistlikud ja vajalikud aga erinevatel põhjustel tulemustega kiidelda pole. Nii et tegelikult täna ju Eestimaa maakogukonnad ettevõtjad on endiselt ootamas vallad sealhulgas, aga ühist teed, mäletate maale elama veebisaiti, kus siis üle eesti kogukonnad tegid samasuguseid messe ja turundust maakohtade informatsiooni jagamiseks. Et potentsiaalselt tulijal, keda täna on piisavalt, keda täna reaalselt palju, et peale kinnisvaraportaali oleks infoga maakate enda poolt kontsentreeritud selgel arusaadaval moel välja antud ja no ma mäletan, kirjeldasin tookord, et seda olukorda kui kui maakate iludusvõistluste, et noh, milline piirkond siis, millise tugevusega tulijate ees suudab kastanid tulest välja tuua ehk et kellel siis mis eeldused on Setumaa ja kõik muud ägedad kultuuripiirkonnad versus mõned teised eeldused, mida siis kas ettevõtluse või millegi muu jaoks või laste kasvatamiseks edukalt kasutada, nii et kokkuvõttes oli väga äge äge periood ja, ja ta ei ole täpselt samamoodi kuskile liiva jooksnud, vaid kes siis kuidas seda meenutab meie tegijatena. Võtame seda väga hullu ja kontsentreeritud tud tegevusena, kus kus viis kuni 10 inimest, iga jumala päev paari aasta vältel tegid tööd selle nimel, et oleks tulemus, aga ka kohalikud valimised olid need, mis, mis tookord kõige otsesemalt, et selle protsessi peatasid ja määrasid. Aga see on mitmekihiline ja väga-väga eriline näide. Kampaania korras asjade tegemisest. No sa oled ise ka linnaelu proovinud, aastatel 2003 kuni 2007 elasid ennast riigikogusse meelitada. Kuidas sa praegu sellele ajale tagasi vaatad? Väga põnev aeg, nii nagu me kõik erinevaid eluetappe, siis hindame täpselt selles hetkes olles ja ja, ja hiljem mul ei olnud ei tol ajal ega, ega hiljem takkajärgi ühtegi sellist emotsiooni, mida mustvalgena negatiivset Nende hulka kirjutada, ehk et see, et maakaid ja nende esindust on poliitikute hulgas vaja ja poliitikad tegemisel kujundamisel nende energia, teadmised, kogemused vajalikud, selles ei kahtle keegi. Küsimus selles ongi, et kui palju siis pärismaalasi sellesse suhtub, b lubab ennast kaasata kas need on terved või ebaterved, argumendid, et miks keegi kuhugi poliitikataevas soovib siseneda. Tänagi jälgin toimuvat ja püüan aru saada asjadest ja, ja võimalusel kui küsitakse tagasi, et anda, aga mingit närvi sellest ei lase kida, ammugi siis mõnest poliitikute killust ennast kuidagi maost välja lasta viia, nagu praegu ühiskonnas näeme, et ja aga, aga noh, kõik see, mis, mis tänagi toimub, ongi ju ikkagi reaalne poliitika, kes soovid nimetab seda teatriks. Aga päris elu, minu hinnangul on kõik asjad omal kohal uusi tulijaid, et poliitikas alati vaja, nii nagu igasse valdkonda, olgu külavahe või olgu töökeskkond. Mitme kihilisus ja lai spekter on igal juhul vajalik, mõistlik ja, ja tänagi see, mida kogeme, kuuleme-näeme. Tänu jumalale ei ole seisev vesi vaid erinevaid arutelusid, emotsioone tekitav ja see on nagu väga vajalik ja ja see, mis praegu konkreetselt näiteks maakate rubriigi sky toimub, et noh, see näge, et räägime maaelust ja selle selle tööjõu ka varustatusest ja ollakse pildil võib-olla võib-olla muidu Joldakski. Et. No räägime siis sellest 2020. aasta kevade kõige olulisemast märksõnast põllumajanduses ehk võõrtööjõust või tööjõust laiemalt. Ma vaatasin CV-keskusest järgi Nopri talumeierei ei ole hetkel ühtegi aktiivset tööpakkumist. Pri talu ei taha mitte ühtegi inimest tööle. Imelik. Kaja, mis kontsert see keskus on, et selle järgi saab hinnata, et kellelegi tantsivad teed, see on vaid üks meetod ja üks koht, kus, kus selline info liigub areaalselt. Igal tööandjal on välja kujunenud omad kanalid, oma metoodika, kuidas tööjõuvajadust välja näidatakse ja kui me täna käime normaalsete ettevõtete veebilehtedel, siis kõigil on oma rubriik selle kohta tule tööle, otsime töötajad, pakume tööd. Noh, see on üks passiivne ehk, et kõik ei tea ju veebilehti möödakäija kolamas. Töötukassa sotsiaalmeedia on tegelikult mitte ainult kohupiimamüügi ka Telliskivi müügiefektiivne kanal, vaid vaid mõistlik, paljude erinevate info jagamiste viis. Ja see on täna meil enim toiminud ka oma esimesed võõrtöölised, saime tegelikult ilma mingitest eriportaalidest infot saamata või jagamata Vaidi sotsiaalmeedia kaudu, meie kuulutus jõudis erineval moel nende esimeste, nii, kes siis Venemaalt või, või Ukrainast tulid, et noh, tööjõu mõttes on olukord ju sisul, et sama ehk et loomulikult on vaja raamistiku ja ja ideoloogiat, et kuidas need asjad plaani järgi normaalselt võiksid kulgeda. Aga selle raami sees ei saa olla mingit valmis õiget valemit, mis kõigile meile sobib nii tööle tulijale kui te pakkujale selles võtmes. Nopri is on täna tööl. Ma tunnistan, et ma praegu isegi ma pakun, et 35 nii talumeierei peale kokku mõned liiguvad, mõned on töövõtulepinguga, mõned on teel ettevõtjana teenust osutamas ehk pakuvad teenust. Neid ei ole siin nimekirjas üldse ehk nende aastate vältel tõepoolest on Talumees lüpsjast tööandja saanud ja õnneks on siis olukord, kus mina ise ei pea neid otsuseid enam tegema, vaid järgnev põlvkond. Nopri, seitsmes generatsioon on laua taga ja, ja mina siis erinevates olukordades erinevas rollis kas naeran pihku või, või Ta on kuidagi sobiva pilguga või mille ei kaasa protsessidele, mis toimuvad. Nii et see tööjõuteema on väga oluline teema, kõik teavad, et tulemuslikkus dub inimestest vaatamata sellele, et masinad võtavad ka väikeettevõtetes ja käsitöö toiduettevõtetes järjest rohkem kohta. Ja minu hinnangul on see mõistlik ja paratamatu. Nopri talumeierei kuidagi ei soovi väljuda talu ettevõtte mõõdustega rubriigist. Aga see, mis korrektiivid teeb elu piimapudeli punni, reaalselt ei pea ikka keerama käsitööline, kui tuhandeid pudeleid päevas on, on vaja teha seda ebanormaalset tööd, milleks, milleks masin on väga lihtsalt programmeeritav ja mõned tuhanded nüüd küll liialdasin, et konkreetne, pudeldamis masinal 100000 eurot, mis teeb siis küll mitu protsessi, aga need on ikkagi automatiseeridavad programmeeritavaid ja ja siin pääsu ei ole, ei maakad sellega ega väikeettevõtjad, del innovatsiooni ja tehnilist revolutsiooni kasutada ja noh, see, mis praegu toimub tööjõuturul selle taustal selle kontekstis selle all käib see protsess väga intensiivselt. Eile sain kõne ühelt tuttavalt, et omakandi vanainimeselt, kes linnas elab ja ta muu jutu hulgas ütles, et kuule, et jälgi ka neid, neid ukrainlasi ja nende distsipliini, et kui tagumine kord, et talupoeg oli telekapurgis olnud, et siis taustaks oli näidatud sitaseid, voolikuid, sigareid, udaraid ja ja siin ma pidin seletama, et see nii ongi, et sa võid ise teha turundust. Ja sa teed seda nii nagu oskad. Aga kui keegi teine teeb seda, siis seda sa ei saa kontrollida, suunata laia, kui sinu jutu taustal näidatakse suvalise farmi olukorda või olukorda maal ja tavaliselt Ta on siis need näited negatiivsete hulgast, kus vanad lemmis roostes masinad koristavad põldu mööda ja ja siis hädapätakad, maakad on siis, kui maksumaksja kulul elavad ja kogu aeg õiendavad, vinguvad, ei saa endaga hakkama. Ehk et, et see taustsüsteem on, on täna ka kardinaalselt teine, et see adekvaatne pilt, et mis täna maarahvast toidu tarbijani ja maksumaksja Ani Eestimaaelanikkonna jõudma peaks peaks kirjeldama neid olukordi, neid ettevõtteid, mis, mis päriselt on maal ja see, mis praegu selle tööjõukriisi ja tööjõuprobleemide taustal käib, on, on minu hinnangul positiivne. Nüüdsama paar päeva tagasi meenub Pealkiri, kus talumees kirjeldab, et maakad ei ole laiskvorstid ja töölised ei ole orjad. Et noh, need on tõesti ja asjad, mis, mis on täiesti ebaadekvaatsed ja ja kuidagi ei kajasta tänast olukorda Ta maaettevõtluses ega ega küla vahel ega toidutootmises. Kaja loodimisel on Nopri talu peremees Tiit Niilo. Räägime sinu perekonnast. Abikaasa pilvetütred, Kerli ja Gerda, pojad Karl ja Joonas ja pesamuna Lisette. Kas kõik neist on oma elu sidunud Nopri kontserniga? Mida aastaid juures, seda enam esivanemana mõtled, et siis sellele, et mis need kõige tähtsamad väärtused on, mis, mis sa oled suutnud teha või mida ise hindad teistele mõtlemata, et kõigil on hinnangud ju sellised, mida, mida sina saad kujundada kaudselt, aga see, kuidas sa ise suhtud oma oma järeltulijatest, oma tulemustesse, noh, see maksab päriselt, ja täna, Tiit ja Vilve Niilo, arvan, olulisim tulemus kõigi teiste tulemuste kõrval on ikkagi see, et viis last on ka sellisel moel üles kasvatatud, kellel on, on asjad korras ja, ja nendest täna reaalselt neli perekonda on, on siis maal pereettevõttes toimetamas nendest kolmesajaprotsendiliselt neljas täna 70 protsendiga ja viies siis võib-olla viie protsendiga ehk Gerli on, on Tallinnas. Ja on kinnisvaramaakler küll alles viimased paar aastat, aga tolle ajani oli tema see, kes kujundas meie pakendid ja oli disainerina abiks pereettevõttes. Kerda on meiereis tema abikaasa väimees Ivar samamoodi pereettevõttes oma firma teenustega automaatika. Mehhatroonikainsener Karl on turundusvaldkonnas ja see, mis me täna Nooprist väljastpoolt näeme, on suurel määral tema korraldada, kujundada ja, ja siin siis needsamad sotsiaalmeedia ja kaasaegsed võimalused, mida mõned aastad tagasi ei hinnatud. Ja ja täna on need meiesuguste jaoks ikkagi kõige rohkem töötavamad meetodit, mida siis noored suudavad, et kasutada ja ma toiduettevõtja turunduses enda kasuks mängima panna. Joalazzon, meierei tegevjuht, juustumeister, pesamaalised oma elukaaslasega agronoomid ja, ja põllumajanduse tänased tulevikulootused lapselapsi kolm, selles osas on lapsed. Papa moodi ehk ei kiirustanud, et ja ei kiirusta pere loomisega ja laste tegemisega ehk vanaisa rõõmuks. Ta on jah, kolme lapselapsega pojaga siis täna piirduvad, aga viie lapselapselapsi ette kujutades peaks number olema 10 aasta pärast ikkagi muljetavaldav. See kõik meenutab mulle natukene Mati Vetevoolu äriimpeeriumi, temal on ka kõik pojad ja tütred ja minijad ja väimehed oma ettevõttes juhtivatel kohtadel. Kas see tuleb sellest, et võõraid ei saa usaldada? Kindlasti mitte kindlasti mitte selles mõttes ka äride puhul keegi ju pereettevõtet Ta lausa välistab mõnes ma tea rubriigis mõnes valdkonnas, et oma perega on raskem asja ajada kui täiesti palgatööjõuga, kus on väga selge lihtne kriteerium ja panna ja kontrollida. Ehk meil on tõesti nii kujunenud ja, ja ma kinnitan, et Jaanise nii Lõuna-Eestis kui Eestis tervikuna neid pereettevõtteid, kes kas siis toiduvaldkonnas või, või maal töötavad väga sisukalt ja tulemuslikult ja ja generatsioonid tõepoolest jätkavad eelmise generatsiooni tööd ja see, et meiesuguste näol ei ole tegu kiire kasumlikku ja revolutsiooniliste ülemaailmsete korporatsioonidega. Et vaid meie oluline tahk on, on elustiil ja Maal elamine, kasumlikud peame olema nii kui nii, kui talupoeg Tiit koos Vilvega ei oleks suutnud järgnevale generatsioonile näidata, et selle töö ja jama juures arendust ei ole, arengut ei ole, kasumlikkust pole võimalik tekitada, noh siis poleks ju usaldust ka jätkamiseks võimalik tekitada. Päevaimuga pole siin miskit juhtumas. Nii et selles võtmes pereettevõtet, et on täiesti tüüpiline vorm ja selles osas ei oleme kuidagi erilised, kirjeldasin erilisena seda enda emotsiooni, mida siis hindad oma tulemuseks ja, ja seda tõesti hindan Eesti tagumises nurgas, kus viriseda noorte poolt võib väga palju üle neid asju, mis ei ole veel parimal tasemel, kasvõi riigi poolt või intra poolt. Neid ei pea otsima, need on laua peal iga päev, kasvõi sedasama, et sa ei saa puhta autoga isegi linnas käia, kui sa seda soovid. See on siiski vaid tolm. Igal juhul paistad sa juba maakana välja, kui sa küla vahel tahad ka tsivilisatsiooni korraks käia, et selles võtmes see pereformaat on väga õhkõrn. Jää, mida mööda vanem generatsioon käib olla diplomaat ja olla usaldusväärne partner. Naer igas olukorras. Võimalusi pakub kohustusi, pinget ja stressi tekitav, olla õigel ajal õiges kohas, õigeid asju tegemas. Noh, see on see, mis meil mulle tundub, on läinud hästi. Aga siin ei ole ju veel see, kui ma kirjeldasin, et lapselapsed on ju enamus sündimata, siis see lugu ei ole lõppenud veel, et see lugu käib. Ja soovin tõesti tänaste otsuste tegemise juures olla see tüüp, kes ei isoleeri ei, ei pressi, vaid soovin anda noorele generatsioonile otsustamist iga jumala päev, nemad teevad juba nii investeeringu kui teisi otsuseid, et oma tuleviku tarbeks teisest otsast. Kõrvaltvaataja ütleb, et uksetaga talumees ei anna oma vara üle veel ja ei, ei anna võimalust. Nopri puhul on minu kui kuuenda generatsiooni sealsete piimatootjate idee olnud ja motiiv on olnud see, et kohustusega siduda ennast nii vara, et kohustus hakkab pärssima arengut ja tekitab stressi. Ei ole kuidagi soovinud, ehk et, et endiselt on ooperi põhiettevõttet, et talu ja meierei, Tiiduja Vilve nimel kellelegi midagi külge poogitud jagatud. Otse ei ole, aga protsess käib ja viie formaat tõenäoliselt ajaloos saab ja uued noorte poolt tehtud ettevõtted on, on ammu juba olemas kasemahlaga Nopri mahlad, Karl Nopri turism, Osaühing, Joonas Karl Nopri lihaveised Osaühing, Lisette, Nopri Agro, osaühing on see siis, mis peaks FIE tegevused asjade kokku klappimisel üle võtma. Nii et ma kirjeldaks seda täielikult loomulikku tasakaalu ka kulgemisena ja see siis noh, mida ma kirjeldasin, et te ei ole suure kasumi ja kiire arengu teemad maarahval prill-laual vaid vaid pigem ikkagi kestlik, stabiilne, ülehomsesse vaatav ja, ja sellest tuleneb ka kogu see lähenemine ehk noh, kasvõi seesama põllu narrimine ükskord ju täpselt samamoodi viitab sellele või siis see, et piisab, kui sa toidu tarbijale suure kasumi eesmärgil üks kord saadad lauale sobimatu toidu, tema kordusostu ja tema lähikonna kordusostu ei tule kunagi. Ehk et kogu ideoloogia ikkagi suunab meid kohustuslikus korras olema väga kaugele vaatavad ja ei ole tähtsaim kasuminumber, vaid see, et teed hästi, teed iga päev stabiilselt, et oma parima äranägemise ja võimete juures ja täna siis meie puhul on tõesti põlvkondade vahetumine käimas, mis on minu oodata tuim hetk või aeg. Väga põnev aeg ja, ja see on, noh, ma ütlen seda emotsiooni ei ole võimalik ühe lausega kirjeldada, et mis seal siis täpselt on, et mingil ajahetkel oli kuskil ettekanne, et mida on andnud Prize, seitsmes põlvkond seal oli siis nagu pikemalt kirjeldatud, et et kuidas põlvkondade vahetumine, mis emotsioone tekitab, mida tegelikkuses kujutab ja ja mis seal ohud ja võimalused on. Nii et see teema on tõesti sügav ja, ja igal juhtumil erinev. Loomulikult saab ka üldistusi teha ja mingeid üldisi vajadusi või tähtsaid asju kirjeldada, mis selle puhul töötavad. Kas uus 300 kolmekümnekohaline lüpsifarm seitsme tärni laut on veel sinu või juba sinu poegade projekt? See on, see on veel minu. Praegu on tõesti nii, et nutifarm, mis eelmisel aastal lindi läbi lõigata, tuna avatud saia on, on see, kus minu roll on olnud oluline, aga, aga väimees automaatika on loomulikult olnud kogu ideoloogia juures ja, ja toimetaja ehitajana, nii kui ka projekteeriana. Aga järgmised tähtsamad asjad, et seesama, mis puudutab meierei laiendamist ja selle arenguid kujugande teenus, mis käesoleval kevadel on, on siis Uuela järjekordselt meie meie laual need on täiesti noore generatsiooni otsused ja minu poolt juhituna oleks meierei juurdeehitus juba olnud mõned aastad tagasi ellu kutsutud aga nende alalhoidlikkus on see, mis selles protsessis näiteks olnud jalgupidi maale toov, ehk et üle investeerida on sellistes kohtades sellistes tingimustes väga lihtne ja ka nende praktiline teadmine, kogemine on pätakas saadik nende peadesse kogunenud ja see riskihindamise võime täiesti olemas, et et huupi asju ei tehta ja aga teisest otsast kiire reageerimine turul toimuvale on, on see, mida, mida oleme suutnud need kolm aastakümmet teha ja, ja töötame endiselt eestimaise tarbija teadliku tarbija parima teenindamise eesmärgil. 35-st lehmast 1998. aastal on saanud 330, aastal 2020 30 aastat metsikut radamist. Ega sa nüüd ometi kaheksa päeva nädalas tööd ei tee? Väga asjakohane küsimus, fakti pean ära parandama 330 lehma täna veel ei ole, see farm on ehitatud 300 kolmekümnekohalisena. Täna on koos kinnisloomadega circa 240 lüpsilehma, neli robotit töötavad. Kas seda kõike saab käesoleval aastal kutsuda vaatama? Ma olen praegu alalhoidlik ja, ja seda siin ei julge teha. Millisel moel? Turism toidutootjate ja maakate juures konkreetselt Noopris käesoleval aastal tal elu saab, on veel otsustamata, riskid on toidutootja juures väga kõrged, suutsime kaks hullukuud üle elada ja kõik saavad aru, et kui toidutööstuses miskit juhtub, üks käik suvalise ka hilisema laine käigus suvalise külalise, võib-olla atraktiivse või maksejõulise külalise tooduna, seda jama ei, ei suuda ette kujutada. Vetevoolu juhtum on ere näide sellise analoogsete jamade mõjust ja seetõttu me farmi arengus kindlasti nelja roboti ja innovatsiooni ja Eesti puhtaima piimarajal liigume ja sedasama puhta emapiimateema on siis, milles täna Nooperi soovib tarbija teadlikkust tõsta ja piimasisulised diskussioonid loetelud käivitada ehk et me kõik saaksime mõelda tänu sellistele üleskutsetele sellistele märkidele toidu sisu üle. Mitte ei, ei pea valima, vaid hinna ja reklaami ajel vaid saame ka sisusse minna ja mõelda, kuidas üks või teine toit siis meie igapäevast tervist jaa olemist mõjutab ja kas, kas toidu juures on ka teisi väärtusi, kui seda energiat annab ja kõhtu täidab? Aga kuidas selle töökoormusega? Aga et see kilde siis vastamata. Ilmselt on see geneetiline, ma kahtlustan, et niisama lebo ei ole, aga ma kinnitan, et, et et kõik need aastakümned oleme suutnud, et ka nii töötada stabiilselt ja iga päev, et ei ole, vead ei ole veel ütleme siis välja löönud vähemalt. Aga ma usun, et siin ei ole miskit ebatavalist. Traditsiooniline traditsiooniline toimetamine võimalusel puhkusega. Ja, aga kahjuks seda nüüd, et iga laupäev, pühapäev on perekeskne, seda tõesti veel ei ole, ikkagi see pere ühine tegevus ja võtab põhilise, nii et seitsme päevaga nädalas üritame hakkama saada kaheksandat järgmise elu arvelt. Enam ei, ei pane, ütleme siis nii, kui sa nii otse küsida, et kas ikka veel kaheksa kirjeldame, et. Pool aga, ega sa vist ei oskaks keegi kiiktoolis pöidlaid keerutada. 50.-ks juubeliks kingiti kaks kiiktooli. Üks nendest on, üks nendest on noort teemajas ja teine on teisel korrusel, ma olen seal, ma arvan ehk ärklikorrusel ehk et ei ole seal paar kordagi peale istunud, aga noh ei ole kohatu, nagu lisaelement, et ei ole äravisatud, ei ole blokeeritud, saab kunagi kindlasti oma rolli. Meie saade läheb eetrisse 30. mail. See on just see päev, kui sul on sünnipäev. Palju õnne sünnipäevaks. Aitäh, proua Kaja, kõik detailid on tõesti nagu laua peal mustvalgena kirjas. Aastad teevad oma töö ja suurim rõõm, mis sünnipäevade juures on on ikkagi pere ja, ja meie puhul siis siis eriti ehk kus me kõik saame olla reaalselt füüsiliselt ühe laua taga ja kui keegi kirjeldab seda olukorda, kus nii voodis toidulaua taga, kui töö juures on samad näod, samad mured ühes hunnikus ja ja see täiendava stressitekitaja siis meie oleme sellest supist senini nii välja tulnud, et kõik need, et oma pereüritused, mis siis on, ongi ühise laua taga ja ja lapsed, lapselapsed koos ja tunneme sellest siirast rõõmu, nii ka seekord. Aitäh. Turvalist suve ja väga palju pikki ilusaid töökaid aastaid. Aitäh hea kuulaja sai aru, et et me ei olnud ette valmistanud proua kajaga suhtlemiseks mingeid erilisi üllatusi, ka kilde. See intervjuugi lõhnas pigem selle järgi, et talupoeg oma perega toimetav tasakaalukalt stabiilselt, et iga päev hea toidu nimel ja see kestaks põlvedes. Ja Eestimaa toidulaud oleks Eestimaal toodetud toiduga sajanditeks kindlustatud. Hoida Napridiitori meil täna külas ja uus külaline ootab kuulajat juba nädala pärast kuulmiseni.