Tund aega on Estonia kontserdisaali uksed südapäeval rahvavoolule avatud olnud. Eestimaa saadab manalateele oma suurt poega, vabariigi rahvakunstniku professor Tuudur vetikat. Temaga kaotas Eesti muusikakultuur ühe oma vanima ja silmapaistvama esindaja kellega on olnud seotud meie koorimuusika areng ja laulupeod. Kuue aastakümne jooksul. Nüüd andatamises Sargas viimaste viiside keskel mida Hugo Leppnurm orelist kõlada laseb. Ainam toodud pärgi ja tuuakse veel nende hulgas pärjad Eestimaa kommunistliku partei keskkomiteelt vabariigi valitsuselt, kultuuriorganisatsioonidelt ja kevadise Lillis ülemitena. Sest laotuse all on õie kuu lehekuu külvikuu. Kui palju on külvanud mees, kes andnud elu neljale 100-le laulule innustanud tegutsema mitukümmend koori? Kinkinud muusikaelamusi siinsamas kontserdisaalis tuhandetele laululava kõlakaare all, aga sadadele tuhandetele kogu meie rahvale. Tehtu pärast ka austus ja lugupidamine. Sest me kõik ju mõtleme, tunnetame mõistusega ja tunneme südamega, mida me vajame ja kelleta meid ei ole. Keegi ei ole asendamatu. Kedagi pole, kellele järglast ei tule? Tuudur vetikuta ei oleks Eesti laulukultuur. Aga seda, mis ta täna on. Su põhjamaa päikese kullast. Ood laulule olen loodud lauljaksi. Ehk olemegi, tahame seda uskuda ja kui palju-palju veel. Sestap pärjad, lilled ja järelemõtlemise hetk. Auvalves vahetuvad konservatooriumi õppejõud ja üliõpilased, koorijuhid, kultuuritegelased. Ja lahkumissõnu asub ütlema Eesti NSV teeneline kunstitegelane. Professor. Artur Vahter. Kevade ärkamise kaunimad ajal lehekuu 20. päeval vaibus igavesse unne eesti koorikultuuri Nestor. ENSV rahvakunstnik professor Tuudur Vettik. Ta sulges silmad sel ajal, kui oli just lõppenud tema parim õpetaja ja suurima sõbra Mart Saaresajandat sünniaastat tähistav taidluskooride võistlus. Kuigi raske haigus oli teda surunud surivoolisse elasta viimse teadliku minutini kaasa võistluse käigule. Tuudur Vettik on pärit Virumaalt, Väike-Maarjast, sealsest Avispea algkoolist ja Väike-Maarja kihelkonnakoolis, algas ka tema haridustee. Nagu paljude vaeste vanemate lapsi, viis hariduse jätkamine seda õppemaksust, vabasse õpetajate seminari. Ja nii võttis Tartu õpetajate seminar vastu vaimu erksa noormehe, kes eriti säravalt sooritas muusikalised katsed. Vetiku, muusikaline andekus ning seminaris omatut teadmised võimaldasid tal vastu võtta pärast üheaastast tööd Narva-Jõesuus muusikaõpetaja koht Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ja anda muusikatunde ka Tallinna pedagoogimisse. Kui avati 1919. aastal Tallinnas kõrgem muusikakool, hilisem konservatoorium, kuuluka Vetik esimeste õpilaste hulka. Ta alustas õppimispapmile viiuliklassis, jätkas siis Artur Kapi kompositsiooniklassis, lõpetas aga muusikapedagoogika eriala Juhan Aaviku ja augu Stockmanni juures. 1926. aastal alustas ta professionaalse muusikuna oma laiaulatuslikku tegevust muusikaõpetajana koorijuhina ja heliloojana. Tuudur Vettik kolonn meeskoorilaul ilmunud tema 1968. aastal välja antud kogumikus, mille pealkiri on elu elu mototeksti on laulukirjutaja, on petlik ise ja see kõlab nii. Eks põrmu põuest alga maine rändeks, põrmu põuest tõusev vaimulend. See kasvab löömaks, meie eluteel saab võimsaks töös ja teos lööb välku eluvõitluses. Ja teine salm. Nii üürike on, meie elutee viib kiirelt üle elumerevee siis olgu suur ja leegi rikasse. Need sõnad, mis Tuudur, Vettik kui poolt on edasi antud kirglikkus. Muusikalises väljenduses sobivad paljudele elu motoks, ent otseselt käivad need autori enda elude kohta. Vetiku vaimulend, mis väljendus muusikaalsuses, ilmnes tema juures juba üsna varakult. Oma vanaonu saare Karla viiulimängust vaimustatuna küpses tal kindel soov saada viiulimängijaks. Isa ostetud viiulil algas ta õppimist kodus, jätkas seda Väike-Maarja kihelkonnakoolis ja Tartu Õpetajate seminaris. Selle loomulikuks jätkuks oligi konservatooriumi õppima asumine viiuli erialale. Viiulimängu kõrval ilmnesid varakult tema ande kalduvused ka koorimuusikas. Juba Väike-Maarja kihelkonnakoolis asutas ta kaasõpilastest segaja meeskoori ja andis sellega kontserte kohalikus rahvamajas. Just tegevuskoorijuhina kasvas lõõmaks eluteel, kui kasutada tema elu motosõnu. Vetika on juhatanud üldse kahtekümmend seitset koori, nendest kahtekümmet, enda asutatud koorid, keda ta on juhatanud, on kujunenud kõrgetasemelist eks kontsert, kollektiivideks nimetamine siin noorteühingu segaja, meeskonna tungal, Tallinna rahvaülikooli segakoori, kes laulis tema juhatusel 15 aastat siis Tallinna kooli, nooruse muusiku, segakoori, meeskoori eesti laulumehed nõukogude ajal ENSV filharmoonia segakoori, raudteelaste segakoori ja Eesti Energia meeskoori. Eriti võimsalt lõõmas vetiku vaimulik laulupidude organisaatorina ning üldjuhina hoidnud üldjuhi dirigendikeppi käes. Esmakordselt 1923. aastal Viru Ingeri laulupeol. Narva Jeesus on ta seisnud üldjuhi puldis kuuel üldlaulupeol ja arvukatel maakondlikel ja rajoonide laulupidudel. Tihe kontaktkooridega juba varasest noorusest peale viis teda nagu iseenesest kooriloomingu juurde. Täisõiguslike heliloojate ridadesse võeti ta aga vastu 1926. aastal, kui tema laul unele hällilaul sai üheksanda üldlaulupeo uute laulude võistlusel preemia. See laul oli ka üheksanda üldlaulupeo kavas 1928. aastal. Sellest ajast peale on Tuudur Vettik kirjutanud üle 400 helitöö, millest põhiline osa kuulub kooriloomingusse. Ka üldlaulupidude kavas pole puudunud vetiku koorilaulud. Neist on jäänud praeguseni repertuaari Su põhjamaa päikese kullast hõiskame kooris laul, helise noorte laul ja teised. Kiwa need laulud iseloomustavad vetiku, loomingulise natuuri, üht olulist joont, võrratut, optimismi ning nooruslikku energiat, mis kulmineeruvad otse hõiskelistes kujundites. Ent petiku loomingule on omane ka sügavalt lüüriline väljenduslaad, mis eriti avaldub sellistest tuntud lauludest nagu õhkõrnalt läbipaistev u meeleolukas Nocturn. Põhjamaal lapsed, merele on sinine ja teised vetikam paljude lauludele. Neid on üle 30, loonud ka ise teksti. Tuntumad neist kuu ja noorte laul. Katülmu lahkumise laulu lauldakse vetiku tekstiga. Algul ilmusid sellised laulud tagasihoidlikult teksti autorit mainimata siis Saariku varjunime all ja viimastes kogumikes juba õige nimega. Varjunimi saarik on loodud Mart Saare nime ja Vetniku nime viimase silbi kombinatsioonile. Saare nime kasutamine vetiku poolt ei ole mitte juhuslik. Mart Saarega on Tuudur Vettik on olnud kõige tihedamad sidemed kui õpetajaga ja kui sõbraga. Saarelt on Tuudur Vettik oma kooriloomingusse mõndagi eeskujuks võtnud, eriti aga rahvaviiside kasutamises. Vetika on omalt poolt palju kaasa aidanud Mart Saarelaulude populariseerimisele. Tuudur Vettik elutöö tähtsaks lõiguks on ka pedagoogiline tegevus. Ta oli Tallinna riikliku konservatooriumi dirigeerimise kateedri asutaja ja selle esimene juhataja. Tema õpilaste hulgas on Rahvakunstnikud Ants Üleoja ja Roland Laasme. Teenelise kunstitegelased Anskyllace kiilaspea. Siis edasi Valdur Rumessen, Arno Kallikorm, Ülo Pajor, Pajur, August Lüüsi paljud-paljud, teised kes kasutavad oma õpetaja praktilisi kogemusi jao, teoreetilisi teadmisi, kutsetöös. Ka kooritööteoorias on vetika öelnud oma vein masena. Tema laulukoore juhataja käsiraamat, mis on nõukogude ajal parandatud ja täiendatud kujul välja antud on praegu kõige autoriteetsem teos eestikeelsete koorialaste käsiraamatute hulgas. Tuudur Vettik kui elutöö on olnud ulatuslik, mitmepalgeline ja tulemusterikas. Ei saa jätta veel kord meenutamata tema elu, elu motosõnum. Nii üürike on meie elutee viib kiirelt üle elumerevee siis olgu suur ja leegirikas see sinu elutee, professor Tuudur Vettik on olnud tõesti suur ja leegirikas. Aidaku see leek, soojendada leinajate omaste ja sõprade südameid ja sütitagu lauluarmastust koorilauljate uute põlvkol kondade hinges. Sinu elutööpärand on suur ja igavene. Puhka rahus. Mälestusvalves on juba seisnud Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Veljo Tormis, Jaan Rääts, Arvo Ratassepp ja teised. Praegu on kord konservatooriumi üliõpilaste käes. Kontserdisaali lavale aga tuleb Eesti raadio segakoor, kes vabariigi rahvakunstniku Ants Üleoja juhatusel esitab kaks Tuudur Vettik pala. Nokk Turn ja Su põhjamaa päikese kullast. Mäletame veel viimasel üldlaulupeol. Seda laulu korduslaul, kuna juhatamas Tudor vetikut ennast praegu tõi koor ka oma Pärja asetas selle kirstu juurde. Ja Ants Ülekoja asub terrigeerima. Südamejagu ilu ja armastust oma maa ja rahva vastu jääb igaveseks kõlama Tuudur Vettik lauludest. Ikka ja jälle lauldakse neid üldlaulupidudel, sest need laulud nõuavad meisterlikkust, innustavad koore tööle. Ja kordaläinud esitusest sünnib rõõm. Lahkumissõnu läheb nüüd koori juures Sarga juurde ütlema. Vabariigi rahvakunstnik Ants Üleoja. Austatud ja armastatud õpetaja. Põhjamaa paikese kullas Sangitama täna mulda selle inimese keda tänaste leinajate hulgas paljud on võinud oma otseseks või kaudseks õpetajaks nimetada. Lisaks suurtele ja üldtuntud koorijuhi talendile oli sul ka harukordne pedagoogianne. See väljendus ranges nõudlikkuses järjekindluses täpsuses suures inimlikkuses oma õpilaste suures austuses ja armastuses. Meie üliõpilased imetlesime sinu erakordselt rikast mõttemaailma tulist ja jõulist temperamenti. Suurimasse haaravat suge stiivsust. Sirgjoonelisus ja otsekohesust. Olid meile suureks eeskujuks oma laia silmaringiga oma raugematu huviga kultuuri ja muusikasündmuste vastu. Sinu eriala tunnid Tallinna riiklikus konservatooriumis toimusid alati tugevas töömeeleolus. Sinu märkused tunnis tehtu kohta olid sageli väga napisõnalised kuid tabavad ja kujundlikult sinult kiitust pälvida. Tehtu kohta oli sageli väga raske. Siin selles saalis olime sind harjunud nägema oma kindlal kohal istumas jälgimas paljusid huvitavaid kontserte. Iga toimunud kontserdi kohta oli sul oma kindel arvamus? Kujunes päris tavapäraseks, et kontserdi vaheajal kogunesime sinu ümber. Kus sa avaldasid arvamust juba selle kohta, mis laval oli toimunud. Ühel Meie viimastest kohtumistest haiglas kui su tervis oli juba üsna halb, jutustasin sulle eelseisvast vabariigi parimate kooride konkursist pühendatud Mart Saare 100.-le sünniaastapäevale. Kõigest teada saades ütlesid sa varjatud Lukrusega. Kahjuks läheb see kõik minust mööda. Täna on su ilme eriliselt tõsine. Sa jätad hüvasti kõikide nendega kes on sind imetlenud kui meie laulupidude suurkuju. Kui armastatud pedagoogi. Kui andekat heliloojat. Meie sinu kunagised õpilased langetame hüvastijätuks tänutundes ja austuses pea sinu Sarga juures. Ja lubame sulle su enda sõnadega. Me ehitame linnuse, mis seisab ajast aega. Tuudur vetiku tee muusikasse algas läbi viiuli sest kadunu lapsepõlves oli see Virumaa külades au sees pill. Sellel pillil mängis lugusid Tuuduri vana Saare Kaarel rändav pottsepp. Selle pilli järgi käis lauluõpetus külakoolis. Esimese viiuli moodi mänguriista valmistas Tuudur Vettik lapsepõlves endale ise. Ja lõpuks kinkis onu päris pilli. Väike-Maarja kihelkonnakoolis sai poiss viiulimängus õpetust. Seal nägi ta esimest korda ka klaverit. Ja seal asutas ta ise kaasõpilastest oma esimese. Koori sega ja meeskoorile. Viiulihelidega saadab Tuudur vetikut viimsele teele ka Mare Teearu. Ta interpreteerib Heino Elleri avarusi. Põhjatorn lauluväljakul jätuleta laulu tuli võetakse kaasa. Nii jääb laul ja laulu tuli meisse endisse. Me oleme üks osa laulust ja laul on osa meist teisiti meid ei olekski meenutanud teid, mida laulupeo reportaažides lausutud Tuudur Vettik on osa Eesti laulust ja laulupidudest. Nii jääb ka tema meiega. Tuudur Vettik sügislinnule. Kaie Konrad, klaveril viiva Väinmaa. Eesti rahvas on igal ajal üks laulja rahvas olnud. Kõige vanematest aegadest on eestlased oma terve elu katkist hauani laulu kehtinud. Lauldi rõõmus, lauldi kurtuses, tekivad käed, tööd astusivad, jalad, teed suu ja süda laulis. Tehti talgud, ehk peeti pulmi, jälle lauldi. Lauluga tervitati lapsi, kes ilmale sündisevad ja lauluga leinati neid, keda siit ilmast ära kutsuti. Nii nagu tänagi lausivad noored lausivad vanad. Igal eluilmumisel oli oma laul. Igal sammul omas salm. Lauluga naerdi ja nutati, õpetati ja noomiti, juhatati ja jutustati, pilgati ja põlati. Lauluhääled olivad meie esivanematele kui õhk, mis igal ajal ja igas paigas nende ümber lehvib, kas mis nad, kui hingeõhku sisse tõmbab, passivad? Need sõnad Jakob Hurda kõnest kuuendal üldlaulupeol. Näitavad ka Tuudur Vettik kohta eesti koorikultuuris. Ja sobivad ka täna tema lahkumist mõtestama. Gustav Ernesaks asub lahkumist sõnu lausuma. Lahkumine manala maile on alati masendavalt kurb. Isegi siis, kui mõistus sunnib meid kainemalt arvestama igavesi looduse seadusi, tunneme Obetki, suur vaikija on tulnud liiga vara. Tänane palju kõnelev vaikus sunnib meid mõtlema tõsistest asjadest, millega meil argielus pole aega tegeleda. Me püüame paratamatust mõista ja teda seletada. Ometi suudame jõuda vastusteks. Tänane vastaja oleks nagu lahkunu lakkuja ise. Tema ütlemata sõnad on ülitõsised ja kuulsamatult mõtted murelikud. Rohkeid aastakümneid mitme põlvkonna vältel oli selles saalis sagedaseks muusikakuulajaks tänane toone teeline. Tuudur Vettik. Ta viibis siin mitte üksi kuulajana, vaid esines tihti ka vaimustava dirigendina ja laulude autorina. Entse sabasaal on täna temale kui viimane elu piiri ületamisest punkt kus leinatulede valguses ulatatakse kogu elutöö siiapoole jääjatele, õpilastele, kolleegidele, kogu laulurahvale. Sellel aastal toimub meie muusikaelus, mitu sündmust võiks öelda isegi suursündmus. Need kõik on mitmeti seotud lahkunuga. Juba mõne nädala pärast Leelutab laulude väljakul meie kooli noorus. Sama väljak on olnud juga Tuudur vetiku kui laulupidude üldjuhi, rõõmude ja murede maa. Mäletan hästi neid päili, kui ta juba 10. ja 11. üldlaulupeol haaras oma juhatamisega ja lauludega kogu peoliste pere. Endastmõistetavalt oli ta ka nõukogude korra tingimustes peetud laulupidudel silmapaistvaks võluriks. Ta oli rohkete kogemustega omanäoline, oma teeline, hoogne, hõiskama ja rükatava kutsuv isiksus. Kui peaproovil kõlas tema resoluutne läheb, siis ka läks. Sütti sise ja sütitas teisi. Töötas kiiresti. Väljendused olid lakoonilised, tabavad. Karm nõudlikus oli parajas vahekorras südamlikumad oodiga. Nii nagu tema poolt nõutava spontaanse kõla täiuse suhe lüürikaga. Käesoleval aastal avaldame erilist austust, hüppas saare metsadel laulikule Mart Saarele. Tema tähtsa juubeli puhul. Üheks pidustuste sisuliseks sisuliseks ette valmistaks tuleb pidada ka Tuudur Vettik Taali oma parima sõbra loomingu üks järjekindlamaid esitajaid just sellel ajal, kui muusikutelgi tundus Mart Saare looming veel harjumatuma Vetika õpetas omaaegse Tallinna rahvaülikooli segakoorile 63 saare laul. Ikka ikka oskas Tuudur marki meelitada arvukate uute lugude kirjutaja kirjutamisele. Mõlgem vaid lauludele, Jaan läheb jaanitulele luulesõidule tuules kõver kuuseke ja paljudele teistele. Koos uuema repertuaari kavva võtmisega suurendas nõudlikkust uusloomingu viimistlemiseks näiteks diktsiooni välja töötus. Ma mäletan, oli selline, milleni maksaks ka tänapäeva kooridel jõuda. Petlik polnud juht, kes laskis laulul proovide käigus passiivselt valmida. Kindla käega muutis seda hetkeseisu selliseks, nagu ta tahtis. Koori ja tema juhti oli võimatu kellegi teisega vahetada. Nimetan veel üht tänase aasta koorimuusikasse puutuvat sündmust. Selleks on praegu veel organiseerimise astmel olev kooriühing. Kui küsida, mis seos on lahkunud sellega on vastus lihtne. Kogu tema elutöö. Kogu tema elutööd, pedagoogilist tegevust, heliloomingut, kõrgendatud nõudeid interpreteerimisel koolt, Erija masskooride arendamisel, muret uue repertuaari saamisel. Seda kõike tuleb pidada kooring, ühingu töö sisuks. Ent täna seisame viimast korda ümber lakkunud. Vaikus on vahakarva ja küünlad peatselt kustumas. Kuid olgem südamest tänulikud, et meie keskel tegutses ja elas leelo meister Tuudur Vettik. Kuigi ta ise kustus, sädemeid jäävad. Kirstukaane sulgemise hetkel võib tunduda, et koorimuusika vanima laulu tunglakandja Tuudur vetiku elu raamatule oleks nagu kõik lõpetav, punkt pandud. Kas edasi tühjus? Vaikus? Ei, tänase köite lõppu asetage kolm punkti. Siia jää tuleb meist edasi mõelda ja tegudes arendada seda, mis kalmudeerisel pooleli jäi. Ja need sõnad, mis peavad edasi kõlama jääma, on elu, sõna ja elu laus. Vahepeal on laval asunud riiklik akadeemiline meeskoor Kuno arengu juhatusel. Tuudur vetiku kuuga oleme nüüd hüvasti jätnud. On laulda. Alaline lõpulaul hüvasti ütlemise laul. Kogu saal seisis püsti, et osutada viimset austust, lahkujale teelemine ja mõtleb alati tee, mida moonaks kaasa võtta. Manala teelist ära saates peame aru, mis maha ja järele jääb. Meenutagem Tuudur Vettik dirigendipuldis oma haarava sugistiivsusega olnuta kooride hinnatavamaid juhte. Tema tõlgitsus liitnud suuredki lauljat hulgad ühte sulavaks ansambliga kõnelevad lauljad ja dirigendid. Kuidas aga säilitada läbi aegade Tuudur vetiku, dirigendi käe lööki, tema poeesia, taju, tema teksti, musikaalsed tunnetust, vaid mälestustes. Lasnamäe uut elamurajoone rajades leidsid ehitajad sealt mitu kultusekivi, mis on pärit meie ajastu koidikut. Iidne põlluharija võttis enne päikese loojakut munakivi ja laskus suure kivi ees oma põlluveerelt põlvili. Selle lihtsa tööriistaga tagus ta kivisse lohu et tänada päikest ilusa päeva eest. Tänagem meiegi lahkujad päikeseliste laulupäevade eest, mis ta meile jätnud, sest ka lahkumisel me peame pidama meeles üht ja olulist. Edasiminek on kohustuslik. Ainult nii hoiame kõige väärtuslikumat. Meie kultuuritraditsioonis ütleme ka siit Estonia kontserdisaalist hüvasti. Ja kohe kantakse välja sark.