Koroonakriis ja eriolukorra piirangud on mõjutanud kultuurielu olulisel määral Eestis ja ka maailmas, millised on muutused ja mis saab edasi? Arutletakse seitsmendal mail toimuval euroop pahkkultuuripealinn Tartu 2024 programmi kuuluvas kultuurikompassi foorumil, milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu ja nii on minuga siin Tartu 2024 loomenõukogu liige ja üks foorumi esinejatest, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna juht Berk Vaher. Tere tulemast. See ei ole sugugi esimene kultuurikompass, sest varem on neid toimunud ju lausa viis tükki. Ja on arutletud vabatahtlike rolli üle keskkonnateadliku kultuurikorralduse üle sotsiaalturunduse ja mille kõige üle teel. Kas mõned teemad, millest varasemalt kultuuri kompassidel on räägitud, on nüüd justkui võtnud täiesti teistsuguse suuna või osutunud võib-olla isegi valedeks? Kindlasti mitte valedeks sest need teemad saiu paika pandud suuresti lähtuvalt sellest meie taotluse kontseptsioonist, ellujäämise kunstid. Ja, ja nüüd on ju kaugele näha, kuidas teemavalik ellujäämise kunstid on ennast kuhjaga õigustanud küll kindlasti mitte nii nagu me seda ette kujutasime. Aga paljud asjad, mis siin taotlusesse Kehra said, mis nüüd on saanud ikkagi juba kultuuripealinna ettevalmistamise programmiks, näitavad, et me liikusime väga õiges suunas ka nende teema tõstatustega. Muidugi ennekõike nad olid mõeldud selleks, et inimesed saaksid omavahel rohkem teha, koostööd teha koos paremaid sündmusi. Ja nüüd mõneks ajaks suuremad kultuurisündmused, nii nagu meie neid mäletame, on peatunud, aga ma ei usu, et see peatumine ka kehtima jääks. Ma usun, et ajad tulevad tagasi ja teiselt poolt kindlasti need kultuurisündmused hakkavad olema mõnevõrra teistsugused kui seni. Ja kui me vaatame seal neid teemasid, mis on olnud kultuuri kompastel jutuks kas või keskkonnateadlikult Uuey koheldud kui vabatahtlike kaasamine või ühisrahastuse kaasamine, kõike seda AKP endiselt vajavad minema. Millised nendest teemadest, mida te mainisite, saavad praeguses olukorras kriisi järgselt kõige olulisemateks või kõige põletavamad teks? Noh, selles mõttes me peame ikkagi eha ootama, kuhu praegu kultuurisündmuste korraldamine liigub ja, ja ennekõike kuhu liigub, mis saapa välisesinejatega sündmustest ja kindlasti mingisugused mastaabid tõmbuvad koomale, päris sellist ja aastast aastasse kasvu üha võimsamalt üha suuremaks, üha rohkemate esinejatega sündmusi nähtavasti tulemas ei ole, mis tähendab väga palju seda, et valdkonnad peavad omavahel rohkem koostööd tegema, et publikule ikkagi piisavalt mingisugust kultuurikogemuste muljet pakkuda peavad leidma omavahel selliseid leidlikke lahendusi, mida teha rohkem kohalike esinejatega, mida ta rohkem ümbritsevate inimestega, mida teha interaktiivselt ja siin kas või sündmusteülene koostöö muutub kindlasti väga oluliseks. Loogika võiks öelda, et kui tuleviku kultuurisündmused on väiksemad, siis see tähendab, et nad peavad olema palju kvaliteetsemad ja kallimad. Kas on nii? A mitte ilmtingimata kallimad, võimalik, et seda hinnatõusu ei saa endale keegi lubada, kui majanduskriis peale tuleb, aga leidlikumad kindlasti jah, mis väikestega käepäraste nippidega saaks publikule ikkagi ootamatult huvitavat kogemust pakkuda. Ma arvan, et tegelikult meil siin Tartus või isegi Eestis laiemalt on selles suhtes päris head kogemused. Kas või juba varasemast majanduskriisist, kas või aegadest, kus suhteliselt väikeste ressurssidega oleme pidanud toime tulema. Ma usun, et midagi tohutut katastroofilist meile siin ei ole, selle ümber jope asjas. Juba mõned aastad on siiski käinud ka arutelud selle üle, kas kultuurimaastik on üleküllastunud. Mida arvate, et see kriis selles valguses kaasa toob, kas toimub ka mingi teatud puhastumine? Usutavasti küll noh, eks nii mõnigi inimene, kes neil sündmustel on aktiivselt osalenud, nende juures aktiivselt ise midagi korraldanud on salamisi vohanud, et tahaks mingisugust pausi, tahaks hinge tõmmata, kõike on kohutavalt palju ja mõneks ajaks hingetõmbepausidega poolest tekkis, kui eriolukord välja kuulutati. Aga nüüd võib näha, et need inimesed ise on mobiliseerunud, suuresti teevad midagi ikkagi edasi ja teatava selginemise ehk pakkus, et miks me üldse midagi teeme, miks me inimestele midagi korraldamast mida me tahame sellega inimestele öelda, et vähem võib-olla on nüüd ja ka edaspidi sellist puht proforma mingisuguste sisse töötatud sarjade käigushoidmist või sissetöötatud aastast aastasse ürituste tegemist ja rohkem seda eesmärgile keskendatud, et miks me seda teeme, miks see oluline mikser praeguses ajas ja praeguses kriisis või kriisijärgses olukorras oluline? Kuidas saavad hakkama kultuuriinimesed, kunstnikud, praeguse kriisiga, mis on tegelikult üpris stressi tekitav-hirmutav. Kas sellest kannatusest võib ehk just saada kunstnik indu nagu ikka kunstnik kannatab? Kindlasti osaliselt praegu erinevad valdkonnad tulevad väga erinevalt toime ju, et siin on olnud ju suur müügilehe ülevaade sellest, kuidas erinevad valdkonnad kriisist mõjutatud on olnud. Nüüd ju hiljuti oli ka ettepanekute tegemine Kultuurkapitali erimeetmetega helistipendiumile ja, ja seal on näha, kuidas erinevad valdkonnad on tõesti saanud selle löögi väga erineva tugevusega. Kui me räägime kehanikest, siis kihutada saame ju edasi, me saame isegi edasi esineda läbi veebisündmuste. Aga palju raskem on muusikutel. Väikseid kontserte saab veebis teha tegelikult kõik suuremad asjad on ära jäänud. Palju raskem on kindlasti kõiksugu disaini kunstnikutel nendel inimestel, kes oma loomingut levitasid ikkagi läbi kontaktpunktidele, laatade, oma tiikide, kõikide selliste kanalite, kus sul on vaja inimesega näost näkku kohtuda. Jah, et kindlasti on näha seda, et mõned inimesed ütlevad, et ega minu elus õieti midagi ei muutunudki. Ma teen seda, mida ma ikka tegin. Teised ütlevad, et kõik on läinud paari päevaga. Kõik sissetulekuvõimalused on läinud, kõik esinemisvõimalused on läinud, kogu süsteem on nende No kas see kedagi inspireerib, noh, juba on tulnud kõiksugu sellised koroonapäevikud ja katsed seda kuidagi noh, kasvõi läbi huumori kajastada. Aga teiselt poolt on tulnud ka hästi palju sellist trotsliku kultuuri, mis pigem püüab nendest uudistest kõrvale vaadata või pakkuda midagi Esscapistliku. Et see koroona mõjutab loojaid väga erineval moel. Eks varsti hakkab kõikidel sellest tõenäoliselt saama ka villand. Et see on ikkagi üpris ühe noodiga lugu. Jah, ja kunagi ei tohi kaotada seda pikka perspektiivi. Praegu võib tunduda, et tuleb kohutavalt rääkida sellest, et kuidas ma nüüd kodus hakkama saan või, või mida ma siin teen. Aga võib-olla kuskil paarikümne aasta pärast on sellel selline huvitav nostalgiline väärtus. Aga kultuuriülesanne peaks olema kõnetada inimesi ka mingisugusest pikaajalises perspektiivis, et see ei pea ilmtingimata olema kangesti päevakajaline, mida inimesed praegu loovad. Mulle tundub, et tekkinud on selline kummaline äraspidine olukord, et siiamaani oli liigne internetiistumine ikkagi negatiivse märgiga fenomen, aga nüüd on sellest veebikolimisest saanud vajadus ja kõik võtavad seda väga tõsiselt ja seda tehakse meeletult palju. Kas kuidagi muudab üldse suhtumist, ütleme internetikultuuri? Mõnel määral ilm ilmselt küll teiselt poolt. Eks juba praegu ole paljud sellest tüdinud ka ja, ja kui siin vahepeal räägiti, et äkki nüüd see ongi uus reaalsus, äkki kogu kultuur kolibki netti, noi koli mingisugused kanalid ilmselt jäävad mingisugused, kas onlain-viktoriini võimalused jäävad, jääb võimalus korraldada selliseid kas või kirjandussündmust, ülekandeid ja võimalik, et edaspidi teatavatele riskigruppidele hakkavadki ka reaalselt toimuvatest sündmustest olema sellised ülekanded, miks mitte. Aga Ma ei näe, et see kuidagi hakkaks asendama sellist kontaktset, kultuuri, suhtlust või kultuurisündmusi, nii nagu nad varem toimusid. Seda on ikkagi inimestele vaja, ei tööta teater kõige paremini, netis ei tööta kontsert kõige paremini, netis ei töötagi kehandus õhtu kõige paremini netis, see töötab kõik ikkagi reaalses kontaktis ja ma usun, et see kõik tuleb tagasi. Milliseid kitsaskohti peale selle, et puudub kontakt või, või pilk teise inimesega te veel näete veebikolimise juures? No see autokaitse tohutu muutus, mis suvekorporatsioonide poolt läbi saate, on nüüd andnud väga valusa tagasilöögi, sest et me näeme, kuidas algoritmid võtavad konkreetselt muusikaklippe nendest sündmustest maha. Juba on ka niimoodi, et kui artistid ise rahvusvaheliselt kuulsad artistid teevad mingisugust veebisaadet siis nad peavad panema omaenda lugusid linkidena kõrvale, sellepärast et algoritmid võtavad nende endi Loodsat maha. Ja ma ei usu, et see kuidagi artistile kaasa aitaks. Praegu oleks vaja ikkagi selliseid lahendusi, kus sa saad neid esitada ilmselt ka mingisuguseid tagastusmehhanisme. Aga kindlasti see on praegu üks kõige suuremaid takistusi nende veebisündmuste läbiviimisel lihtsalt jäävad augud sisse, sellepärast et autorikaitse rahvusvaheliselt niimoodi seotud. Kuid kultuurikorraldus, mis siiamaani peaasjalikult tugines suurtele meeskondadele, hierarhilisi telemeeskondadele ja, ja vabatahtlikele, kas see saab jätkuda täpselt samamoodi. Vaat see on üks väga huvitav küsimus, et kindlasti see, mis praegu on toimunud on kõva proovilepanek kõiksugumeeskondadele. Kas nad suudavad sellest kuidagi ühiselt läbi tulla? Oma töö niimoodi ümber korraldada? Plaanitavad sündmused kuidagi küll teistmoodi, aga siiski teostuksid. Kui tekib selline käegalöömine või lähevad visioonid, sahviti risti, tekivad tülid, erinevad arusaamad, kuidas edasi tegutseda ja asjad jäävad katki. Kindlasti mõlemat. Et see on selline tugev eksam kõiksugukultuure korralduslikele meeskondadele. Kas nad tegelikult on üks tugev tiim või nad on pigem juhuslik kokkusattumus, mis ajaproovile vastu ei pea? Läheme detailsemaks, teie olete mitme sellises skulptuuri korralduslikus meeskonnas, nii Tartu kirjandusfestivali, Prima Vista korraldusmeeskonnas kui ka nüüd siis kultuuripealinna 2024 tark too meeskonnas, kuidas on hakkama saanud need meeskonnad, milliseid huvitavaid ideid või uusi välgatusi on tekkinud seal, et hakkama saada? No ma lisaks siia ennekõike veel Tartu Kirjanduse Maja, kus selline avaliku programmi inis mobiliseerumine ju toimus, vaatad kõige jahute, et loomulikult märtsi lõpp koos oma eriolukorraga oli selline ehmatuse enesekogumise aeg. Aga aprillist õnnestus uus kirjanduslike teisipäevade kava käima saada läbi veebi niimoodi, et see on ka järele vaadata ja ja mingitpidi, me oleme jõudnud oks suurema publikuni, sellepärast et kui siin juba kasvõi kõige esimene Paavo Matziniga peetud kehanduslik teisipäev kogus mõne päevaga järel vaatamistes kuskil 1500 vaatamist, siis see on väga palju rohkem kui kihenduse maja saali utoopia raamatukoodi oleks ära mahtunud. Jah, et selles mõttes nagu hea tunne, et et me ei ole oma publikut oma huvilisi alt vedanud. Sest et ennekõike peale eriolukord oli see tunne, et noh, kultuurikorraldaja aukoodeks pöörati pea peale mõne päevaga. Kui senimaani oli ikkagi oluline see, et sa oma asja teeksid ka kõiksugustele tagasilöökidele vaatamata ja publiku ees nagu õigustaksid ennast enda olemasolu, mis ühel hetkel muutus normiks, ärajätmine ka viimasel hetkel ülelaskmine noh, loomulikult elu ja tervise huvides, aga see ei olnud proffidele, korraldajatele üldse kellelgi olukord. Ja, ja pigem oli kogu aeg selline süütunne, et me oleme inimesi alt vedanud, kuna asju üha jätame. Selles mõttes tegevuse taastamine oli ka auküsimus kahtlemata ja, ja väga hea, et ta nüüd õnnestunud kas või kirjanduse majas tekitada selline lahendus, mis ühtaegu tekitab sellist sündmus elevust, et sa oled ikkagi kell kuus koguneda ja reaalajas kõnelevaid inimesi vaadata ja sa saad seda vajadusel järgi vaadata. Aga kui me võtame sinna kastada Prima Vista, mis on ikkagi mastaapsem, uuem ja välisesinejatega sündmus, siis kindlasti esimese hooga tuli mõelda kriisiplaanile ja meil pidi olema ka mitu erinevat varianti pidevalt laual, sellepärast esialgu Prima Vista toimumisaeg eriolukorrast välja. Kui eriolukord kehtestatud esimese maini, siis me pidime arvestama sellega, et me ikkagi mingil kujul selle festivali teeme. Olgu siis niimoodi, et võib-olla ma välisesinejad on ka läbi needki stream'i aga me töötasime selle nimel, et midagi saaks toimuda. Ja teiselt poolt siis selle nimel, et mõningad asjad lükata sügisesse, sest et oli selge, et välisesinejaid me ei saa. Ja, ja niimoodi mitme variandiga kogu aeg töötasime, nüüd päris vahetult enne maikuud tuli see omakorda ümber mängida ja ikkagi kõik sügisesse lükata. Nii et selles mõttes on huvitav väljakutse, et kuidas, kuidas teha midagi siis, kui mitte midagi ei saa teha. Kuidas mängida oma kava niimoodi ümber, et see lõpuks ikkagi kuidagi publiku ette jõuab. Sest et esialgu oli ikkagi sellist meelsust ka, et me peaksime tegema seda võimalikult nii, nagu me plaanisime. Ja seda on ümberringi palju, et eks paljud kultuurikorraldajad ennekõike mõtlesid sellele, kuidas seda oma sündmust teha ära nii nagu ta täpselt, nagu ta plaanitud oli. Ja seda ma olen siinse nimetanud kroonlühtri päästmiseks tulekahju ajal. Et nii nagu sa ei hakka ju tegelikult tulekahju puhkedes kõige esimese asjana kroonlühtrit päästma, ei tohiks keskenduda sellele, et kuidas sa päästad oma sellega Kuldse elustatud ettekujutuse sellest, kuidas festival siiamaani on toiminud. Tegelikult ma täiesti uues olukorras hakata mõtlema, mida ja kuidas saab teha ja mida ja kuidas saab teha huvitavamalt isegi selle olukorra tõttu. Nii et loodame, et Prima Vista plaanitavasti kahes osas sügisel tuleb. Siin on mitmeid huvitavaid koostöövõimalusi teiste sündmustega, mis kuhjuvad samal ajal, sest et ühelt poolt justkui paljud tajuvad seda probleemina, et nüüd on sügise kultuuriga lende väga üle koormatud kõikidest nendest edasi lükkunud sündmustest. Aga teiselt poolt, see on ka suur võimalus panna koostööd tegema sündmused, mis seda enne pole teinud, leida mingisugust sellist ühisosa, mida ju tegelikult külg külje kõrval, aga lihtsalt erinevates ajatabeli otsades eksisteerib ja sa ei ole tähele pandud. Ja kui need lõpuks ka kultuuripealinna tulla, siis Meie jaoks sattus see ju ka äärmiselt pingeliseks plaanitud faasi sinna, kust pidid hakkama toimuma kohtumised ahendajatega, kus pidi kogu selle kultuuripealinna tuumikprogrammi projektide arendus käima minema. Nii et ka seal me korraldasime need kohtumised, suumi, ümbe toimusid juba programmi liinide infopäevad. Viieteistkümnendail mail peaks toimuma esimene selline suurem ahendus sessioon. Nii et ka see protsess läheb edasi. Ja, ja arvestades veel seda, et kui valusa löögi on saanud praegused kultuuripealinna selle aasta kultuuripõlenud koolueyeri eco kus plats on ikkagi praktiliselt puhtaks löödud nii sündmustest kui personalist, siis on eriti tähtis mitte meelt. Ta vaid tegeleda nende tegevustega edasi, mida me oleme endale kauba pannud. Väga palju on juba praegusest vestlusest kui ka mitmetest teistest tekstidest läbi käinud kõik need emotsioonid mis selle olukorraga seostuvad, inimesed on pettunud, tunud on, teadmatus on loomulikult hirm oma sissetulekute pärast ja loomulikult ka tervise pärast. Ühesõnaga suur emotsioonide virvarr. Kuidas tuleb kultuur sellega toime? Mu meelest üks kõige olulisemaid asju kõige olulisemaid ülesandeid kultuurile on praegu mitte süvendada hirme mitte süvendada paranoiat, mitte süvendada paanikat, vaid anda inimestele seda elutahet ja ega kultuuritahet ja püüda kõike seda taaselustada, mis tolles eelmises maailmas väärtuslik oli. Sest et praegu ju on palju hirmutamist siiski mingis mõttes on olnud krohvi praktiliselt vajalik, et seda inimeste distantsi hoida. Aga kindlasti ei saa nõustuda sellega, et see hakkabki olema uus normaalsus. Siin on mõned pidevad kommentaatoreid juba öelnud, et kaks pluss kaks hakkabki olema uus normaalsus, et vähemasti viirusehooajal hakkab kaks pluss kaks olema. Avalikel sündmustel uus normaalsus ei hakka või ei tohiks hakata. Et selles mõttes need inimesed ei taju, kuidas skulptuure, ühiskond tegelikult toimivad. Kultuurne ühiskond ikkagi toimivad inimeste usaldus üksteise vastu julguses näost näkku kokku saada, julguses, teha piiriüleseid, koostöösündmusi ja praegu kultuure. Koheldatel peaks olema piisavalt vapraks hakata seda kõike tagasi tooma et ehitada inimeste vahel jälle seda usaldust üles julgust omavahel kokku saada. Noh, loomulikult me elame nüüd jällegi mõnevõrra ohtlikumas maailmas või teadlikumana veel ühest ohust. Aga ei lõpetanud maailmasõjad, kultuuri suhtlust ei lõpetanud rism, kultuuri suhtlust ei tohiks me lasta seda lõpetada. Ühel viirusel. Rääkimata loomulikult sellest suure vaevaga kätte võideldud kehalisusest, inimeste füüsilisest lähedusest, mis praegu on kuidagi ka saanud pea, et hirmutavaks. See, mida me kirjeldame, on kuidagi selle eelmise maailma ja kultuuri tegelikult päris suur inertsus. Et oli suur mass, mis liikus väga suurel kiirusel, kas see saab sisse samasuguse hoo samasuguse massi? Tõenäoliselt mitte? Paljugi sellest inertsusest on ju tegelikult see, mis üleüldse inimühiskonda käigus hoiab, ei oleks inimkonda, kui me julg, eks üksteisega lähedaseks saada ja kultuuril on selles väga oluline roll olnud aegade algusest. See, et see on kõiksugukatastroofid üle elanud, ju pole mitte niivõrd inertsus, kuivõrd lihtsalt inimese elutahe. Aga kindlasti on praegu ka võimalus mingisuguseid asju muuta. Jällegi see, et, et te ei pea meeleheitlikult taastama kõike täpp täpilt niimoodi, nagu see oli enne seda suurt kriisi. Loomulikult võib mõelda sellele, et mis on nüüd need asjad, mille võikski sinna minevikku maha jätta mis on need asjad, mida saab teha teisiti? See on need tegevused, mida võib-olla ongi mõistlik teha läbi virtuaalse ruumi. Et kas selline eksootiline konverentsiturism on igas aspektis alati vajalik või saab mõned asjad teha, anda niimoodi, virtuaalselt teha? Noh, see on üks küsimus, aga teiselt poolt jällegi paljud nähtused sellest varasemast kultuurikontekstist on endiselt vajalikud, ma usun, et suured festivalid on vajalikud, ma usun, et rahvusvaheline kultuurikoostöö on vajalik ja selle vein FC mina igal juhul valmis hoogu edasi andma. Ja ometi on see praegune kriis selles mõttes täiesti uudne, erakordne, et kõik maailma inimesed korraga globaalselt on sellega hästi kursis. Info liigub pidevalt hetkedega ja tahes-tahtmata tuleb ka tunnistada, et neljapäevane foorumgi toimub jällegi veebikeskkonnas, nii et midagi on siiski täiesti teistmoodi. Jah, ja noh, üks pool sellest koroonasaagast ongi see, et on mingisugune lugu, on mingisugune väga drastiline kogemus, mis maailma ühendab võib-olla rohkem kui kui paljud teised sellised ülemaailmset murrangut lühendanud, et noh, meile võib-olla meeldinud mõelda, et meil on tohutu globaalne küla tänu internetile, eks ole, aga see ei jõua kaugeltki kõik jälle samamoodi. Et see, see on nüüd mingisugune kogemus, mis ühelt poolt väga kaugete maailmaotsade inimesi kokku võiks tuua teiselt poolt jällegi väga oluliseks kujuneb lähiajal see, kuidas keegi pihta sai lisaks sellele sarnasusele ega ka erinevused skulptuuride vahel. Sest et kui ma siin räägin ühelt poolt väga julgelt sellest, et muidugi tuleme kokku tagasi, hakkame sündmusi tegema, hakkama rahvusvahelist koostööd tegema, siis ma räägin seda ikkagi eestlase positsioonist, eks ole. Sellise kultuuripositsioonilt, kus litakas ei olnud nii kõva kolm, kolm korda üle õla. Aga kui me räägime teiselt poolt kultuuridest ja ühiskondadest, kus oli tõesti kümneid tuhandeid, kui mitte sadu tuhandeid surmasid, siis võib arvata, et seal ollakse märksa ohtlikumad. Aga võib-olla just vastupidi, võib-olla on sellist selline trotsida, jäime ellu ja elame edasi. Aga kindlasti seda kultuuride erinevust selles kogemuses tuleb edaspidi märgata. Sel neljapäeval toimubki järjekordne kultuurikompassi foorum, kus küsitakse, milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu, kes on sinna oodatud ja kas sinna saab veel tulla. See on nüüd jällegi olu kohe pluss, et kui varasematel kultuurikompassi seal on teatava piirangu seadnud selle füüsilise ruumi mahutavus, kus kompass toimub, siis virtuaalruum piiritu, põhimõtteliselt võivad sellega liituda kõik huvilised. Mulle tundub, et praegu hindame isegi natukene selle kriisi mõju üle, see võib väga ketserlikum kõlada, aga me praegu elame keset seda praegu elame keset seda hirmu ja paanikat. Ja ehk liiga palju on selliseid sõnumeid, et et vaadake nüüd see uus normaalsus hakkab olema täiesti teistsugune, vana maailm on täiesti kadunud, midagi sellist ei osanud päris palju, jääb järgi ja päris palju ja just seetõttu, et me ise tahame seda alles hoida. Need motiivid, milleks või mistõttu seda varasemalt maailma alles hoitakse, on muidugi väga erinevad. Siin on selgelt ka majanduse ülesehitamise ja ja kasust tingitud motiive. Aga siin on ka palju sellist usku, mis kultuuris on oluline, mis inimesi ühendab. Ja see aitab seda meile tuntud maailmaga siiski uuesti taasluua. Paljude muutustega paljude huvitavate teisendustega, aga ma usun, et et see maailm siiski muutub vähem, kui arvame. Praegu. Ja ma lihtsalt pean küsima siia selle peale, milline näeb välja Tartu aastal 2024. Rõõmsam mitte niimoodi pealiskaudselt ja enesega rahulolevalt rõõmus, nii nagu Tartule selles kandidatuuri sessist kohati ette heideti vaid rõõmsam läbi selle, et inimestel on suurem ettekujutus, mis on nende igapäevase tegevuse mõte, kuidas nad sellega keskkonna suuremale tervikule saavad kaasa aidata, kuidas nad kultuurist saavad kaasa kõneleda, mida kultuur nende elus tähendab kuidas nad üksteisele saavad vajalikumad olla, nii et ma arvan, et selles mõttes kindlasti õõnsa. Minuga vestles Tartu 2024 loomenõukogu liige, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna juht ja neljapäevasel Kultuurikompassi foorumil üks esinejatest, Berk Vaher, aitäh. Aitäh Jaktsioneerist.