Tere, delta jätkub, mina olen Ivo Heinloo, helipuldis on Kaur Karsnek ja meil on üle hulga aja stuudios täiesti reaalsed külalised mille üle on muidugi suurim heameel. Me räägime ansamblist pillikud ja kuulame alustuseks ühe loo nende plaadilt. Metsaunelm on ansambli pillikute plaadi nimilugu, seda just kuulsime. Ja meil on nüüd stuudios Ann Mäekivi ja Tobias Tammearu, Ann Mäekivi mängib viiulit ja vioolat ja laulab ja Tobias Tammearu mängib, et kõiksuguseid, muid instrumente ja kõigepealt ma pean ütlema tere, kõigepealt tereo. Kõigepealt pean ütlema seda, et ikkagi suurim heameel on reaalselt stuudios rääkida päris inimestega, mida ei ole juhtunud vist juba kaks kuud. Et tõesti väga tore, et saite tulla. Ansambel pillikut tegelikult on tegutsenud juba vist päris pikalt aastast 2014, aga nagu ma aru saan, siis see koosseis on nii palju muutunud, et sellest algsest koosseisust on vist ainult üks liige, praegu veel. Jah, see on kuus aastat on see bänd eksisteerinud? Tegelikult on huvitav, et selle bändi saamislugu see on, see on nagu igal teisel igal teisel bändil, kus biograafia algab sõnadega, et head sõbrad tulid kokku ja tahtsid muusikat teha. Aga tegelikult saigi see alguse sellest Europiidi rahvatantsufestivalist, mis on selline rämpsfestivalile Euroopa mis on põhimõtteliselt nagu tantsupidu, meil. Aga lihtsalt üle Euroopa, tuleb suur hulk tantsijaid kokku. Ja Robert Rebane on siis seal lapsest saadik käinud. Ühel hetkel otsustas ta kaasata siis oma sõpru, muusikuid ja see oligi nagu selline koosseis, mis lihtsalt käis korra suvel kuskil Euroopa peal inimesi tantsitama. Kuniks siis kaks kolm aastat tagasi. Me olime vist turus tol aastal Europiidil kui kui tekkis see arusaam, et siin on midagi ja äkki peaks selle nüüd tegema nagu päris bändiks ja tegema albumi ja töötama selle kallal. Aga, aga nagu samas noh, mina olen olnud vist kolm aastat sellest osa. Et siin on juba nagu teine generatsioon peale kasvanud sellele bändile kui ka alles nüüd tuli plaat selleni. Et seal Turu festivalil olles ma isegi mäletan seda hetke, kui Robert selle idee nii-öelda lauale pani, et et me nüüd võiks ikkagist tullasid festivalist välja ja et seltskonda nii hea muusikud on head ja palju ühist. Ja siis asi hakkaski sealt tegelikult veerema ja selleks festivaliks, tegelikult meil oli kaks omaloomingulist lugu juba kirjutatud. Oli seesama metsaunelm, mida me just kuulsime. Ja siis oli veel, mis kasvab meie mäele, mis on ka meie debüütplaadi peal. Et seal on sellist ajaloolist materjali ka natuke. Ja praegu on ansambel seitsmeliikmeline, kas seal algusest peale olnud niivõrd ikkagi suur kollektiiv? Minu meelest oli algul kaheksa liiget kui ma ei eksi, või oli isegi üheksa. Seal oli päris palju neid. Ja kõik on väga erinevate taustadega ka, et on nii klassikalisest kui ka Tšassist kui ka rokitaustaga inimesi. Praegu on nii sattunud, et enamus on siiski džässmuusikud. Et kui me siin hakkame vaatama sellist Kontsentratsiooni siis tähtsas muusikuid tundub, et kõige rohkem mina olen ainuke muusikas praegu tegeleb klassikalise muusikaga. Ja siis meie värske trummar, nüüd Soomest on rohkem selline rokkrokimees. Aga kuidas teie selle ansambliga ühinesite? Mina läksin otsa kooli fuajeesse, üks päev. Ja Robert oli Eestis juhuslikult Amsterdamist. Ta siis õppis Amsterdamis. Ja, ja siis endine saksofonist selles ansamblis otsustas sellele festivalile hoopis tantsima minna, mitte mängima seal vaja asendust leida. Et tegelikult üsna niimoodi lihtsalt oleme, oleme sattunud kokku ja see on hämmastav, et mingi mingi keemia tekkinud sellest. Kuidas need lood nii suure koosseisu puhul sünnivad, et kas ikkagi, kes, kes neid lugusid kirjutab ja kas nad sünnivad sellises ühises läbiarutamise teel? No lugude sünnikanne, hästi vahva oli see, et läksime 2018 aastal siis järjekordsele tegelikult Europiidi festivalile, aga Robert mõtles, et miks mitte siis terve Euroop ka läbi käia juba ja teha ka muid kontserte. Ja siis me tahtsimegi natuke rohkem oma muusikat kirjutada. Ja tegelikult meil oligi enne seda tuuri selline mõned nädalad sellist nii-öelda loomelaagrit siis Roberti tagaaias nõmmel, kus mäss lihtsalt ka genereerisime päris palju muusikat koos kohapeal. Aga muidugi oli ka ideid, mida toodi ja mida siis koos edasi arendati. Selliste täiesti individuaalselt on vist sündinud see lugu plaadilt, mille nimi on Triin unenägu. Missanyana kütti kirjutatud. Mulle tundus, nagu loomelaager oleks terve suve kestnud, aga see oligi. Tegelikult oligi see, et tol hetkel enamus ansamblist välja arvatud siis Carmedis Pennar oli välismaal õppimas, kes oli Hollandis, Portugalis, Rootsis, kes Belgias. Ja siis sellist koosmänguaega jäi üsna väheks. Seega mina 2018 oligi. Me sõitsime Robertiga autoga ühe ühe otsaga sõitsime Tallinnasse ja siis ma lihtsalt kolisin nõmmele ja ja, ja me veetsime minu meelest oli see tubli poolteist kuud, mis me veetsime seal tagaaias lihtsalt näppides Pille. Ja üritades toota siis midagi mängukõlbulikku. Te mainisite siin seda Euroopa tuuri, et see tähendas seda, et te sõitsite läbi Euroopa ja siis andsite kontserte. Jah, 26 päeva ja Reno Traffic, Velise Opelvivara. Esmakordne kogemus niimoodi sõita Eestist Portugali ja tagasi. Jah, ei, see initsiatiiv tuligi, nagu ma enne ütlesin ka Robertil delt. Et oli lihtsalt soov. Midagi selle reisiga veel teha, et kus juba Portugali sõitma hakkad autoga, et siis et siis lihtsalt tuima näoga, seda ma ei tea, mitu 1000 kilomeetrit sinna isegi on, enam ei mäleta? Läbi sõita, et kasutame seda võimalust ära ja tegelikult ilma niimoodi albumilt välja andmata enda muusikat kuhugile saata ja esinemisi otsida oli täitsa omaette kogemus. Aga, ja me saime tegelikult päris päris laheda kogemuse ja päris palju lahedaid kohti, kus mängida ja selline ebatavaline lugu võib-olla bändi alustavale bändile, aga see oli kindlasti andis meile hästi palju juurde. Etnovõi folk ei ole kindlasti päriselt see kategooria, mille alla te nagu just nagu liigituksite, aga, aga ometigi tundub, et ikkagi seda pärimusliku materjali te kuidagi kasutate oma loomingusse, et kuidas sellega on. See on nüüd selline keeruline küsimus, ma iga päev juurdlen sellega et mis ta siis ikkagi on, et ma ei saa nõustuda, et oleks džässmuusika, on ju, et oleks folkmuusika või, või noh, üldse tänapäeval on väga raske ennast kuhugi liigitada. Aga võib-olla, mis ma ütleks, on see, et et tegelikult see looming tekkis Ajal kui meist keegi nagu kodus ei olnud ja, ja minu jaoks on muusika, see ongi minu jaoks selline hästi kodune muusika. Tunnen, et nagu mingit juured on all isegi kui me ei kasuta niivõrd sihukest pärimust seal otseselt, siis mul on selline tunne, et me viitama sellele Et, et see on see folk või etno minu jaoks seal all Tekstides kasutate selles mõttes, et tekstid räägivad ka sellisest Meil on üks tekst, mis ongi rahvaluule seal, mis kasvab neemele, ülejäänud tekstid on kõik omaloomingulised. Aga me oleme kasutanud selliseid rahvamuusika elemente, nagu on näiteks ei seejärellaulja kasutamine ja noh, see temaatika, millest me laulame, on ikkagist ka näiteks sama kiige tegu on ju kiigel käimine. Või siis neiukesed noorukesed, kus on nagu selgelt tunda sellist rahvalikku keelekasutust, et see on selline mingis mõttes viitamine võib-olla sellele stiilile. Aga jah, et muidugi seda žanrit on otseselt raske raske määratleda ja ma arvan, et see on isegi meie selline rikkus, et me ei pea seda kuhugile panema seda, seda muusikat liigitama vaid et me katseta mägi erinevates žanrites ja see teebki meie helikeele selliseks, nagu see on. Ütleme siis ära, kes ansamblis mängivad, et kõigepealt siis Robert Rebane, Ann Mäekivi, Marianne Leibur, Yana kütt, Karl Madis, Pennar, Tobias Tammearu ja trummar on vist kõige värskem liige sellel bändil Soomest Jeremija. Jeremija kangas just ja plaadil siis musitseerib Jan Kulbin trummidel. Seega meie bändi koos siis ikka veel vahetub. Mul on tunne, et Viljandi folgil kindlasti saadab seda bändi järgnevatel aastatel väga suur edu. Loodame väga, loodame. Aga te sõnastasite ka muusikavideo siin hiljuti väga huvitavates tingimustes Tallinnas, mis vahepeal oli suhteliselt inimtühi ja vist ka tühi igasugusest liiklusest. Ja see video on Youtube'is üleval kõigile vaatamiseks ja see on tõesti väga ajakohane, et ilmselt del teil sellist mõtet kohe alguses ei olnud, et just selline video teha. Oi-oi. See tuli üldse niimoodi paari päevaga. See mõte. See mõte tuli jah, seoses selle plaadi väljaandmisega, et mõtlesime, et mingi visuaalne pool oleks ikkagi hea asjale kaasa panna ja et veel sellist värsket oma nägudega videot nagu olemas ei olnud ja siis me mõtlesimegi, et mida me siis teeme, et võiksime midagi filmida. Ja siis me otsustasimegi, et kasutame seda, seda huvitavat võimalust, et tänavaltiga inimesi ootama, kuni 11 ära läheksid või millalgi öösel filmima minema saada tühje tänavat, vaid lihtsalt mine esmaspäeval kell 12 raekoja platsile ja see on tyhi. Et. Ja igaüks omaette, et kuna see seltskond päris tervikuna kokku saada ei, hetkel ei ole võimalik. Absoluutselt see, meil oli väga karm ajakava, kes, mis kell, kus peab olema. Et kaks pluss kaks kehtis 100 protsenti. Aga ma kujutan Et just praegusel ajal sellist interneti teel suhtlust on, seda enam, et kuna kokku konkreetset ei saa saada, kuidas muusikutel on selline ikkagi see interneti teel saab nagu proovi teha ja asja ajada. Tegelikult proovi on keeruline teha. Ikkagi et. Võib öelda, et piinlikud on harjunud sellega, et me peame kogu aeg mingeid videovestlusi tegema täpselt nagu ma enne rääkisin, et mis paar aastat oli, kus keegi ei olda tegelikult kodus. Siis oligi, et me saime võib-olla mängida iga paari kuu tagant. Ja iganädalaselt oli kogu aeg olid sellised hästi-hästi tihedalt koosolekuid nii-öelda. Et selles suhtes meie jaoks midagi uut ei ole, aga, aga tahaks kokku saada ja mängida. Jah, et nüüd, kui see plaat välja tuli, siis tuli see eriti selline tunne, et nüüd justkui on mingi osa meie tööst vormistatud, et tahaks, tahaks lihtsalt kokku saada ja tahaks uut muusikat kirjutada ja mängida, et eks me seda väga ootame. Seda aega jälle. Aga muusikavideote tegite siis loole neiukesed noorukesed ja nagu ka teiste lugude puhul ka seal on see tekst väga oluline, et millest see lugu räägib, mida me nüüd ka varsti kuulama hakkame siin kohe? See on selline lugu, mis, milles ei ole mitte midagi kurba, mitte midagi nostalgilist, see on täiesti selline rõõmu täis suvine lugu, räägib kahest noorest inimesest, kes siis tahavad koos oma elu alustada. Ja selline väga otsekohene ja selge sõnum ja noh, nagu loo viimane lause ütleb õnneaeg, see on me ainus soov, et see võtab selle loo väga hästi kokku. Ma arvan, et selline positiivne sõnum praegu inimestele teeb hea tuju, eriti vaadates praegu õue seda maigu ilma. Just et mais algas pigem märts või isegi jaanuar, mitte mitte vastupidi. Aga aitäh, Ann Mäekivi ja Tobias Tammearu, et tulite stuudiosse? Aitäh. Sakesed justkui roosinupukesed Sakkeni sees, et kui roosinupuke, mis nad väärt neiukesed, kui roosinupukese väärton, neiukesed justkui roosinupuke. Kullake täidis küüditatud Tammedge. Keere nüüd hirm, too käed justkui kõrged kuused, kere, need soojad. Ilmad ei lähe meediasse või suure määrake mööda ilma. Jäävad koju, neiukesed justkui sitke mäkke näevaks koju neiukese poisidki. Mäkese. Kuule Jokerit, kena tammekene luule Narvas. Mäkke. Kuule, kulla neiuke, kui roosinupuke kukule kullane kui loodi ka sinna ainult endale Saaremaale niisugune ainult endale niuke koosed, loolave lapsuke, seda reke, ühtse luuraja lapsukesel. Keegi varem pole mulle kui sina, Roosi nupukene. Kus ma täpselt ei keele, ma tulen ka. Väärateeveegeene, lähme. Kiigele kiigele läheme nüüd siis kõik seal ei tahaks näha Tiiu Miina hoopis Maarikes. Maril kena riiulil kaasmärjukest võtsid, siis on julgem räägina räägida ja kiiduda. Kas sa soovid olla, kes ei ole nüüd? Maarika kassa täna tantsud kutsuti soojas keerlev. Oota ma olla veel. Elumiinovi mari tuleks pigem. See oli ansambel pillikud ja lugu kiigetegu.