Rahulikku suure nädala kolmapäeva nagu eile ja üleeile, mõtiskleme ka täna Jeesuse kannatuste üle, nõnda nagu Luukas neid meile oma evangeeliumi kaudu vahendab. Jeesus mõistetakse surma. Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid ja ülemad ja rahvaning ütles neile. Te olete toonud minu juurde selle inimese otsekui rahva ässitaja. Ja vaata, mina ei ole teie ees teda üle kuulates leidnud sellel inimesel ühtegi süüd mida teie tema peale kaebate. Kuid ühtegi süüd ei ole leidnud ka Heroodes sest ta on tema saatnud tagasi meie juurde. Ja vaata, ta ei ole teinud midagi, mis vääriks surma. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks. Aga ta oli kohustatud neile pühadeks ühe vangi vabaks laskma. Aga rahvahulk karjus ja hüüdis hukka ta, ära lase meile vabaks. Karabas. Too oli linnas sündinud mässu ja mõrva pärast vangi heidetud. Aga Pilaatus pöördus taas nende poole, tahtes vabaks lasta Jeesust. Kui nemad karjusid vastu, löö risti lööda risti. Temaga, ütles neile kolmandat korda, kuidas nii, mis ta siis halba on teinud? Ma ei ole temast leidnud ühtegi surma süüd, mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks. Nemad aga ajasid peale suure häälega, nõudes, et Jeesus löödaks risti ja nende kisa võttis võimust. Ja Pilaatus otsustas, et sünniks nende nõudmist mööda. Ta laskis vabaks selle, kes mässamise ja mõrva pärast oli heidetud vangi. Aga selle, keda nemad palusid Jeesuse, andistan nende meelevalla alla. Kuid teda ära viies said nad kätte kellelegi Siimon Agreenest, kes oli maalt linna tulemas ja panid risti tema selga, et ta kannaks seda Jeesuse järel. Ent Jeesusega käis kaasas suur hulk rahvast ja naisi, kes endale vastu rindu lüües teda Aidgesid. Jeesus aga ütles nende poole pöördudes. Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke, pigem iseendi ja oma laste pärast. Sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse. Õndsad on sigimatud ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud ja rinnad, mis ei ole imetanud. Siis hakatakse ütlema mägedele, langeb meie peale ja küngastele katke meid. Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis veel kuivaga. Äsjakuuldud evangeeliumi lõigus nutavad Jeruusalemma naised Jeesuse enda pärast kui ta asub kolgata mäe kannatuste poole teele. Kuid siingi on Jeesus see, kes ise naisi lohutab. Kuid Jeesusele endale pole pisarad tundmatud. Talle pole võõras miski inimlik. Jeesus nuttis kord Jeruusalemma pärast. Jeesus nuttis ka oma sõbra laatsaruse haual. See, et Jeesus nuttis, muudaka tema kannatused reaalseks. Olgugi, et ta oli jumala poeg kogesta maa peal viibides kõike inimesena, ka valu, ka kannatusi, ka ülekohut ja pilget. Jumala plaan saata oma poeg inimesena inimeste sekka muutub seda teades mõistetavaks. Jumal kannatas nagu meiegi inimestena kannatame. Jeesus ei nutnud aga kunagi jänese pärast või oma saatust peljates. Kui ta kolgata poole sammub Siimon küreenest kandmas tema risti teab Jeesus, mis ootab teda seal ees. Jumal sammub suure rahvahulga saatel oma hukkamise paiga poole. Kõrvus kaikumas tema süüdistajate hüüded. Hukkade, ära löö risti, löö ta ristiaegade algusest vaatas jumal inimese loomise järel seda, mida ta oli loonud ja tõdes. See oli väga hea. Mida võis kolgata poole sammu, jumala poeg, mõelda inimesest nüüd mil ta oli nende eest surma minemas. Armas jumal, andesta meile, õnnista meid ja täida meie südamed armastusega, mis valgustab meie ja meie lähedaste elu.