Õnnistatud ülestõusmispüha hommikut Kristus on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud, halleluuja. Loen, mida evangelist Luukas meile kirjutab. Aga esimesel nädalapäeval veel enne koitu Läksid naised hauale tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad issanda Jeesuse ihu. Ja sündis. Et kui nad olid nõutuses sellepärast vaata kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile. Mis te otsite elavat surnute juurest. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta eile rääkis juba Galileas, öeldes et inimese poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma. Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi kuulutasid nad kõike seda neile 11-le ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena, Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, et need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde. Ja kui ta kummargil sisse vaatas siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära endamisi imestades sündinu üle. Kuidas suhtume Kristuse ülestõusmise sõnumisse kui igal aastal üha uuesti uuesti ülestõusmispühal tervitame 11 sõnumiga. Kristus on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud. Halleluuja. Kas julgeme küsida endalt? Usume me ka päriselt seda? Kui hauakambri juurest lahkunud naised rääkisid apostlitele oma kohtumisest inglitega ja nende edastatud sõnumist paistsid naiste sõnad jüngrite silmis? Tsiteerin, otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. Kuhu oli jäänud jüngrite usk. Truudusega Jeesusele ei ole nõnda nagu laulatusel antud tõotusega, mis kestab, kuniks surm meid lahutab. Jeesus ootab meilt ruudust, mis ei lõppe surmaga vaid on igavene. Kas oleme ka tegelikult sellega arvestanud? Tänase evangeeliumi kirjakoht lõpeb kirjeldusega Peetrusest kes jooksis hauakambri juurde. Lucas kirjutab. Ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära endamisi imestades sündinu üle. Peetrus oli arvestanud sellega, et nad on oma õpetajaga koos, kuniks surm nad lahutab. Kuid ta polnud ilmselt iialgi päris hästi aru saanud sellest, et Jeesus oli teistsugune messias, kui nad olid ette kujutanud. Juba esimesel kohtumisel Jeesusega oli Peetruse vend Andreas tõotanud tema juurde tulla sõnumiga. Me oleme leidnud messia. Jeesus ütles Peetrusele, sina oled Siimon, Johannese poeg. Siin peab hüvitama keefaseks. See on tõlkes Peetruseks. Juudid. Jüngrid nende hulgas ei olnud, aga arvestanud sellega, et nende oodatud messias teab oma ülesannet täites surema. Prohvetite ettekuulutused. Sellisest Messijast hakkasid avanema apostlitele ja algkristlastele alles nelipühal välja valatud püha vaimu toel. Surnud ja surnuist üles tõusnud messias polnud see, keda nad olid oodanud. Seetõttu valdas neid hirm, kui Jeesus vangistati. Nad ei suutnud ennast lõpuni koguda ka siis, kui Jeesus neile ilmus, ülestõusnud ja näitas haavu oma kätes ja jalgades. Kuid see segadus oli. Muutuse algus. Muutumine jüngrite juures leidis aset siis, kui nad olid kohtunud ülestõusnud Kristusega. Kohtumine ülestõusnud Kristusega põhjustab alati suured muutused inimeste elus. Paulus pöördus damaskuse teel lausa 180 kraadi kristlaste taga kiusajast Kristuse innukaks tunnistajaks. Täna meie elu päris mitmendal või mitmekümnendale ülestõusmispühal tuleb endalt ausalt küsida. Kas me oleme ise kohtunud ülestõusnud Kristusega? Kas kohtusime temaga piiblit lugedes jutlust kuulates, mõne tuttavaga vesteldes või kellegagi koos palvetades? Kui kaugele oma esimesest kohtumisest Jeesusega oleme oma usuteel jõudnud? Peetrus lahkus isegi ülestõusnud Jeesuse tühjast hauast suure imestusega millest jäi mulje, et ta ei uskunud ikka veel. Uus kvaliteet on usk ülestõusnute ja tema igavesse, armastusse, millest surm ei lahuta ning milles surm ka ei päästa. Nagu võib juhtuda mõne suhte puhul. Et uskuda Kristuse ja kõigi tema järgijate ülestõusmist peame lõpetama jumalale ja tema armastusele piiride seadmise ning lubama ülestõusnuil nihutada meie vaimuliku silmapiiri kaugemale aja ja kaduvikku rajast. Jeesuse järgimine, oma eluseadmine tema sõnade ja õpetuse kohaselt. Ning isiklik usk ülestõusnud Jeesusesse, kui issandas tähendab astumist hauakoopa lõplikust lootusetusest lootusrikka elustava ülestõusmisvalguse kätte. See on loomulik elukeskkond igaveseks ajaks kõigile Kristuse verega lunastatud tele ja surmast ellu astunutele. Meie palvetame. Kõigeväeline, igavene jumal, sina oled tänasel päeval oma poja läbi võitnud surma ja avanud meile ligipääsu igavesele elule. Seepärast pühitseme rõõmuga tema ülestõusmise püha loo meid oma vaimu väega uueks. Et ka meie ärkaksime elule ja käiksime ülestõusmise valguses. Sellepärast palume Jeesuse enda õpetatud sõnadega meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.