Tere hommikust. Jätkame täna mõtisklemist Jeesuse sõnade üle oma kõige lähedasematele jüngritele lahkumise eel. Ta tõotas. Ja palun isa ja ta annab teile teise lohutaja, et tema oleks teiega igavesti tõe vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks. Ma tulen teie juurde veel pisut aega ja maailm ei näe mind enam. Aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Tollel päeval te saate aru, et mina olen oma isas ja teie minus ja mina teie sees. Mahajääjad ei pea pingutama, et uskuda seda, mis ületab mõistmise. Vaid lahendus on selles, et Jeesus saadab neile lohutaja. Vanas piiblis oli rõõmustaja, mis on samuti üks kreeka sõna Barak leettähendusi. Ja sõna võiks tõlkida ka õhut Ta ja, või manitseja. Oluline on, et Jeesus ei jäta omasid orbudeks, vaid läkitab neile tõe vaimu kes jääb nende juurde ja nende seis ning juhatab meid. Tõe vaim hoiab jüngreid Jeesuses ja teeb võimalikuks käia õiget rada. Jeesus ütles, kellel on minu käsud ja kes neid peab, tema ongi too, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu isa. Ja mina armastan teda ja näitan talle ennast. Ühendavaks sädemeks on armastus jumala vastu. Ning tema armastuse kogemine, mis teeb hõlpsaks ja endastmõistetavaks tema nõuannete ja käskude pidamisel. Paraku inimene on sotsiaalne olend ja tal on üpris ebamugav, kui üldsus näeb asju teisiti kui tema ning paneb ta käitumist pahaks. Nii küsis ka tol korral üks jüngritest teine jõuda. Spyteiskariot. Issand, mis asi see on, et sa võtad ennast näidata ainult meile ja mitte maailmale. Jeesus, kostis talle. Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna ja minu isa armastab teda ja me tuleme ja teeme asupaiga tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu ja sõna, mida te kuulete ei ole minu, vaid isa sõna, kes minu on saatnud. Midagi ei ole teha väljas, seisjatel ei õnnestu näha seda, mis on seesolijate silme ees. Kui tuua lihtne näide. Sadu kordi võib jalutada või sõita trammiga Tallinna Jaani kirikust mööda märkamata midagi erilist kooriruumi akendes, samasugused, vahel ka hallid ja tolmused nagu aknad ikka. Aga see, kes astub uksest sisse ja läheb altari poole. Sellele avaneb vitraažid, ilu ja võlu. Jumala armastust näeb ja kogeb, vaid see, kes on oma elu tema kätte andnud. Kes püüab teha tema tahtmise järele, kes armastab issandat oma jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma aruga ja kogu oma jõuga. See kogeb, et neid, kes jumalat armastavad tähendab jumal kõiges heaks tõstab tolmust üles ka siis, kui me koperdamine ja komistamine. Palvetagem. Issand Jeesus Kristus, tõmbaneid põrmu, lapsi enda poole läkita isa juures toma tõe vaim, lohutaja ja rõõmustaja. Et tema saadaks meid eluteel. Aamen.