Tere hommikust. Sel nädalal tahaksin koos teiega mõelda elu suurtele küsimustele. Oleme harjunud, et uus nädal algab tuhandete pisiküsimustega, kes käib poes, kuidas saada auto puhtaks, kes viib lapse trenni või kui need küsimused meelde ei tule, siis on ebamäärane äng, mille ma olen ära unustanud. Pidevas kiirustamise tuhinas juhtub, et elu suuri küsimusi ei jõuagi küsida sest pole hetke, pole võimalust. Võib-olla ütlete, leidsid kaja hommiku, kõige kiiremal ajal hakkad selliseid küsimusi esitama, pealegi on esmaspäev, oleks veel puhkus või noh, vähemalt laupäev. Aga head hetke elu suurteks küsimusteks ei pruugigi tulla. Laupäeval on omad kiired, seepärast ei tasu elu kõige olulisemaid asju edasi lükata. Mitmed neist küsimustest, mida koos teiega sel nädalal küsin, on kujundlikud tähendust otsivad. Ja paratamatult on nende vastused ja nendega seotud uued küsimused läbi põimunud sellest, millesse ma ise usun jumalast ja sellest, kuidas ma oma elukogemuses olen vabakirikliku kristliku kogukonna liikmena ja piiblit lugedes neid mõistnud. Need ei ole valmis vastused, sest me kõik oleme alles teel. Aga eks kärgitan täitena järgmistel päevadel edasi mõtlema. Aga nüüd esimese küsimuse juurde, kelle ümbermaailm tiirleb? See pole loodusteaduslik, vaid elu tunnetuslik küsimus. Oleme vaikimisi ehitatud niiviisi, et meie maailm keerleb meie endi ümber. Meil on kalduvus elada ette kujutatud publikuga, nagu seda vahel kutsutakse sellises maailmas, kus näeme ennast olevat laval ja kõigi teiste pilke meedias pööratuna. See ei tähenda tingimata ennast staarina, näeme, enesekesksus on samamoodi igapäevast ohvrit, ei ebaõnnestu jätte teema. Keegi on öelnud, et endale esimesena mõelda pole tingimata isekas. Aga endale kogu aeg mõelda on küll isekas. Neil kahel tuleb vahet teha. Piibel õpetab esimestest lehekülgedest peale, et inimene ei ole maailma keskpunkt, ei ole isegi selle olemise põhjusega eesmärk. Hoopis looja on Piibli ühes vanimas Iiobi raamatus, 30 kaheksandas peatükis argumenteerige jumal tormituules kannatuste keskel vastusi otsiva Yobiga ja ütleb. Pane nüüd vöö vööle, kui mees, mina küsin sinult, sina seleta mulle, kus olid sina siis, kui mina rajasin maa, vasta, kui sul nii palju tarkust on. Kes määras selle mõõdu, küllap sa tead, või kes vedas selle mõõdunööri mille peale on selle alussambad paigale pandud või kes asetas selle nurgakivi, kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik jumala pojad tõstsid rõõmukisa. Ja kes sulges ustega mere, kui see esile murdes emaüsast välja tuli. Kui ma panin pilved selle katteks pilkases pimeduse nähtmeks, kui ma sellele lõin, korra panin riivid ja uksed ning ütlesin siiani sa võid tulla mitte edasi, siin vaibus uhked lained. Tsitaadi lõpp. Me elame tänapäeval hoopis kirjuma spirituaalse mõtteviisi keskel. Üks millele ikka jälle komistan, on arusaam, et jumalikkust peitub meis enestes, mitte meist väljaspool, mitte meist suuremana, ainult meis enestes ja see tuleb üles leida, lastasel esile tõusta. Aga see on pooltõde ja pooltõed on vahel kõige ohtlikumad. Piibel õpetab, et meie pole jumalikud, küll aga oleme loodud jumalanäolisena. Nii naised kui mehed, nii lapsed kui vanad, eri nahavärvid, erinevad poliitilised suundumused, tervemad, haigemad, töökad ja nõrgemad inimesed. Jumalanäoline, aga mitte inimest jumalikustab elu, jätab suurema autorit peedi ja otsustusõigus alati endast väljapoole iseenda ümber keerleval elul on seevastu oh, tõmmata väärtuseid, joon iseenda selja taha. Luua sellist maailma, kus sildid ja solvangud on kerged tulema. Või veel hullem selles maailmas, vaid võtta maad lausa põlgus ehitama oma ego, Paabeli torni rollide tiitlid teie staatussümbolite ümber. Aga lähemale pikemal vaatlemisel osutuvad kõik need inimese ehitatud kuvandit kaduvakse hajusaks otsekui miraažiks igaviku pilgu ees. Ja me ise teame neid, ei kajastame tõeliste sügavamat olemust. Oma tõelise identiteedi leiame jumalas siis, kui maailma loojat oma elu keskpunktina tunnistame ja tunnustame. Ja me isegi. Me leiame paradoksaalsel viisil rahu ja iseenda, just siis, kui õpime endast lahti laskma vahel lausa rebima. Kui treenime enda vaikimisi kaasasündinud hoiakut, mis me enda ümber keerleb, teistsuguseks, kui harjutame nägemast suuremat haaret. Sest iseendaga piirlemine lõks. Seepärast kutsun sind tänasel esmaspäeval seda harjutama. Ütle abipalvesõnad jumalale maailmaloojale, et aitaks näha sul endast laiemalt näha laiemalt iseennast ja inimesi, kellega täna kohtuda. Me oleme kõik olulised osatäitjad jumala suures draamas. Aga peategelane on jumal ise.