Tere hommikust. Loen luuka evangeeliumist 19. peatüki salmid 37 kuni 40. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega jumalat kiitma. Ma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud. Õnnistatud olgu kes tuleb kuningas issanda nimel rahu taevas ja kirkus kõrgustes. Ja mõned variserid rahva hulgast, ütlesid Jeesusele. Õpetaja, hoiata oma jüngreid. Ta vastas, ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama. See loetud sündmus on sellest ajast, kui Jeesus oli itaanias oma sõbra laatsaruse surnuist üles äratanud. Pühadeks Jeruusalemma tulnud rahvahulga pärast jõudis sõnum tollest erakordsest sündmusest paljudeni. Nüüd oli Jeesus tulemas Jeruusalemma. Teda saatis teekonnal jüngrite hulk, kes asusid teda kui jumalat kiitma. Jeesuse jüngritel võttis päris palju aega, enne kui nad Jeesuse jumalikkuse ära tundsid. Jeesuse teod olid kogu aeg olnud nende keskel. Erakordsed. Nad nägid oma silmaga, kuidas ta parandas haigeid vaigistas tormi, disväheste vahenditega suuri rahvahulki. Kõik see oli olnud imetlusväärne, kuid Jeesust jumalaks tunnistada nad ikka ei suutnud. Milles võis olla sellise taipamatuse põhjus? Jeesuse äratundmine ei olegi võimalik inimlikke võimetele toetudes. Pärast seda, kui Peetrus oli Jeesuse elava jumala pojaks tunnistanud ütles Jeesus talle, et liha ja veri ei ole seda sulle ilmutanud vaid isa, kes on taevas. Nii ei ole siis imede aluseks, millele võiks toetuda meie uski äratundmine. Maailm võib olla kuitahes imepärane, uskmatute jaoks ei vihja see milleski jumala olemasolule. Põhjuseks on see, et inimliku loogika järgi me kõik ütleme jumalalt midagi muud, kui ta tegelikult on. Ilmselt me tahaksime oma pattudes oma egoistlikku lihalike soovide järgi rahulikult edasi elada. Jumalalt me ootame seda, et meid ei tabaks sellega kaasnevad nuhtlused hädad. Jeesus ei tulnud sellise Messijanaga nagu rahvas ja rahva ülemad seda soovisid. Jootasid. Jeesuse jumalaks tunnistamine tekitas variseerides isegi hirmu. Tundus, et ta pöörab kõik pea peale. Variserid palusid, et Jeesus käsiks jüngritel enda ülistamine lõpetada. Jumala ülistamine on selles maailmas üsna üleloomulik nähtus. See on samasugune ime, kui kivid hakkavad kisendama. Sellepärast vana testamendi laulik tuletab endale meelde, mis on ta ülesanne. Ta annab oma hingele käsu ülistada issandat, ta ütleb, kiida mu hing issandat ja kõik, mis mu sees on tema püha nime. Kiida mu hing, issandat jäära, unusta ainsatki tema heategu. Tema annab andeks kõik sulekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab sõelu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga. Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal. Jumala tegu on selles, et ta on tulnud meid päästma patust. Ja kõik need, kes tunnevad, et Jeesus on saanud talle päästjaks patust, surmast ja kuradiväest saavad liituda selle hulgaga, kes austab, tänab ja kiidab issandat. Meie palvetame, kallis õnnistegija, Jeesus. Tule Meie ellu kui surmavõitja ja pattudest päästja. Kingi meile teadmine, et sinu lunastustöö läbi on meie eksimused meile andeks antud. Luba meil rõõmsa südame ja tänuliku meelega minna taevaülesannete juurde. Aamen.