Tere hommikust. Viimased hommikud oleme arutanud probleeme üle, millal tuhanded eestlased maadlevad ja mille all. Alusel 36000, kes ei saa olla ilma alkoholita isegi üheks päevaks. Need, kes süstivad ennast järjepidevalt, on 19500. Ja kui üks sõltlane puutub otseselt seitsest oma lähedast, meil on siis 388000 inimest, kes täna eestimaal puutuvad kokku selle probleemiga. Aga miks need, kellel on see probleem, ei tule siis välja sellest? Esmalt alkohol? Narkootikum ei olegi iseenesest see probleem, see on teiste probleemide tulemus. Teiseks, alkohol, narkootikum sõltuvuses on rohkem psühholoogiline ja vaimne probleem kui midagi teist. Kolmandaks need, kes on sõltuvus, elavad tavaliselt ühes fantaasiamaailmas. Nad kaitsevad seda maailma neljaks. Need, kes proovivad aidata last ei tungis sellesse maailma, ilma et nad samamoodi saaks haiged ja muutuvad väga vähesõltlase elus. Täna räägime sellest sammust, mis sõltlane astub läbi, enne kui ta isegi tahab abi. Paljud tahavad aidata, aga see abi ei ole vastuvõetav temale. Ta kasutab sellest abist nii palju, kui tal on kasulik olla, edasi oma sõltuvuses. Seepärast tehti meie abi, ei ole abi, aga see lihtsalt aitab sõltlast olla edasi oma sõltuvuses. Esimene kaitse, mida sõltlane kasutab, on ehitamine. Kui keegi proovib seletada Akohoolikule, et sul on probleem joomisega, siis ta vastab. Kuule nüüd küll hull. Mul on kõik hästi, pole mul midagi vega või tean küll, et asi on paar korda pisut käest ära läinud, aga pole viga, saan hakkama. Ja enam seda ei juhtu, olen selle selgeks saanud. Aga meie teame, et see jutt ja selle tulemust midagi ei muutu ja jutt ka jääb samaks edasi ja edasi. Ta tõesti usub, et see pole probleem. Mees, kes tarvitab alkoholi, joob juba mitu õlut. Ja ikka sõidab, öeldes ei ma pole midagi joonud, paar lonksu maitseks, ma ütlesin, aga ei, pole joonud midagi. See on juba teine samm, kus tema hakkab ennast õigustama. Mis jama, see paar õlut, sellega saan hakkama? Taga õigustab oma joomest, oli külm, oli soe, olin matused ja nii edasi, ja edasi. Et hoida ennast oma fantaasiamaailmas, hakkab ta süüdistama. Ta paneb kõik oma probleemid, joomised ja narkootikumi, probleemid teiste kaela. Mõni aasta tagasi tuli mees lootus külla intervjuule ning kui ma küsisin, miks ta jõi, vastas ta mulle suure veendumusega vähi. Kui sina elaks sellise naisega nagu mina, siis sa ise ka jooks. Kurb lugu. Tema ei näinud oma probleemi ja pani selle oma naise kaela. Ma olen kuulnud igasugused süüdistusi. Riik on süüdi, sõbrad on süüdi naabrid, haigused, töö või mitte tööd. See nimikiri läheb edasi. See mees kes süüdistab teisi ja ei võta vastutust enda peale. Sa võid teha, mis sa tahad, aga tema ise ei muutu, ega keegi ei saa teda aidata. Tema hoiab ennast oma vanglas seinte vahel, mida ta on ise ehitanud. Kas siis asi on lootuseta? Kas me ei saa midagi teha, et aidata? Kas naad ise tulevad sinna kohta, kus nad tahaks abi? On koht ja aeg tema elus, kus ta tahab muuta ja on aeg, kus sina ja meie saame aidata. Issand, me näeme, kui suur see probleem on, aga samal ajal täname sind, et lahendused on olemas. Aamen.