Kuhu on kõik lilled kadunud, lähkunud kurval leinemisel magabadio alla mulla valge lume karjamisel. Aga küllap aeg ka tuleb, kus neid ärksalt äratama. Päike tõttab rõõmu palgel lumekatet kaotama. Virguvad siis viibimata silmas rõõmu, silmavesi teineteist küll küsitelles. On see köik, mis näeme, tõsi? Järgneva pooltunni jooksul meenutame Ants lautorit. Teeme seda Eesti raadio arhiivi helilintide kaasabil ning lahkunu sõprade ja kolleegide osavõtul. Teatriteadlane Lea Tormis. Praegu on Ants Lauter arvatavasti kõige raskem rääkida, esialgu on ikka veel see tunne, mida õieti Voldemar Panso oma matusekõnes juba sõnastas. Niisugune tunne, nagu oleks toimunud ainult silmapete ja tegelik Ants Lauter vaataks seda kõrvalt. Kavala muigega pealt. Ikka veel taban ennast kodust minnes või koju tulles. Meie kodumajad lautoriga on lähestikku, üle tänava. Taban pilku heitnud üle tänava, et kas ei lähe sealt oma metsarohelises joppis rühikal sammul Ants Lauter. Jändrik kepp rohkem nagu uhkuse asjaks käes või kas ta parajasti ei pööra oma võrri ehk oinaga, nagu ta seda nimetas? Uljalt ümber imata tänava nurga? Me ei ole veel harjunud. Teame, et Lauteri kadumisega on ajalukku läinud üks terve pohh eesti teatrist. Teame, mida laudteel tänasele eesti teatrile tähendas. Ja hakkame iga päevaga üha rohkem temast puudust tundma. Mälestuspildid. Viimase kümnekonna aasta jooksul on minul suuresti seotud tööalase huviga lautorilt võimalikult rohkem teada saada ja kirja panna eesti teatrimineviku kohta. Jaa, Lauter oli ikka nõus, kui teda ikka ja jälle kiusama läksin. Ja hoiatas ainult oma humoorika kombel. Piibelehe sõnadega, et küsida ju võite, aga ma ei tea, kas ma oskan kosta. Tegelikult enamasti ikka oskas kosta. Ja kui juhtus, et ei osanud, siis udujuttude ei ajanud. Ta oli halastamatult aus enda ja teiste vastu minevikku hinnates. Ja püüdis vanadest asjadest rääkides ikka minevikku lautoriks ümber kehastuda, nii palju kui see võimalik on ja meenutada, kuidas ta siis mõtles. Ta ei kippunud möödanikku ilustama ega ka tagantjärele tarkusega maha tegema. Õieti mul Lauteri ees üks väga isiklik tänuvõlg mida ma muidugi kunagi tasuda ei suuda. Nii nagu me oma vanematele kunagi tasuda ei suuda. Nüüd kevadsuvel, kui laudteeriba väga haige oli pidas ta siiski vajalikuks ja leidis aega minu hirmus tüütult pikka tööd Eesti teatriajaloo kohta lugeda, märkusi teha ja retsenseerida. Mida see mulle tähendas? Inimesele, kes ei ole ise selle perioodi teatrit õieti oma silmaga näinud, millest kirjutada tuli? No seda vist ei ole vaja seletada. Ja see muidugi räägib Lauteri ühest põhiomadusest, mis teda alati saatis tohutust kohusetundest. Vajadusest alati esimesele kohale panna see, mis teistele vajalik, mis on üldsusele vajalik, mis on eesti teatrile vajalik. Ja kui saab rääkida inimesest, kes tõesti on elanud oma tööle siis muidugi Lauter oli niisugune inimene. Mulje, mis temast jääb. See on väsimatu ja tahtejõuline Lauter. Laula laula, lepalindu, tõsta häält, hääli see ja mis ma laulan, leinalindu, kukun kurba kaetuse, orja. Veeresid siia verre, kokad käisid siin nad kullis, nokad lõhkusid mu lepast maja, kiskusid mu kalli pesa. Pojad söödi pollastuseks, naine viidi naabus, toiduks murti maha, Lepalaadvad targa kõnetaara ladvad, tehti ristid otsa täheks, tapitäheks mängumärgiks. Mis vil, laulan, leinalindu kukkun, kurba kaetus, orja. Laula siiski lepalindu tõsta häälda häälitseja, laulan metsa, lausu Maie Sarapik, KUS ajatama lepad, häda leinamajja Kased kurb Dust kuulutama taaratammetunnis meheks. Unes laula, unistajad, viimasedki viivitajad, mardus tulgu läbi metsa, sund muss, kärijad üle soode. Hirmuvaimud Iideeezza. Lea Tormis, milline on teie esimene mälestus lautorist? Minul on see väga selge lautorise oma mälestuste käsikirjas, mida ta ei jõudnud kuigi pikalt kirjutada, sest tal oli elava teatriga rohkem tegemist kogu aeg kui mälestuste kirjutamisega laua taga. Ta meenutab, mida kunagi temale tähendas. Kui ta oli nooruke teatrihuviline ja kui tal siis õnnestus ligidalt näha Altermanni või pinnad. Ma usun, et see on asi, mis aegadega ei muutu. Lautorist ma olin kuulnud, aga laval ma teda näinud ei olnud. Ja esimene otsene mulje on seotud veel sõjaajaga. Kui Lauter oli Tallinnas tagasi, Estonia oli maha põlenud ja Estonia teater valmistus hooaega avama praeguses Vene teatri selleaegses kinomajas. Minu norimise peale võttis isa mind kaasa, kui tal mingeid ametiasju seal ajada oli. Ja kui siis ehitusprahisesse kinosaali jõudsime, tuli sealt kusagilt lava kandist üks energilise sammuga ja heledate juustega mees. Käed olid tal mustad selle pärast pühkida neid vastu pükse ja ütles, et andke andeks, ma kätte ei anna need töömehe käed. Ja hakkas siis rääkima. Juttu, asjalikku juttu. Ja see mulje oli nii tugev, et läksin koju ja kirjutasin parajasti üles antud teatri kirjandi lautorist. Mehest, kes ei ole ainult mingi ebamaine muusade teener, väikes lihtsalt oma kätega paneb paika selle lava, kus neid muusasid teenida. Ja küllap see esimene mulje, nagu öeldakse, on kõige õigem. Ta oligi õige, sest niisugune mees oligi laudadelt kogu oma elu. Kelle jaoks kunsti teenimine oli üks tõsine töö. Ja selles töös ta ei põlanud ühtegi selle külge halvaks. Ta oli tõesti elav ajalugu. Sageli räägime. Aegade seosest ja põlvkondade järjepidevusest ja Lauteri näol oli see meie jaoks tegelikkuses olemas. Seda oligi peaaegu võimatu ette kujutada, et kõrval istub inimene kes on öelnud esimesed sõnad uue Estonia teatrihoone avamisel 1913. aastal ja kes sellest ajast peale on kogu aeg seda Eesti teatri sajaaastast ajalugu 60 aastat praktiliselt kaasa teinud. Mul isa lapses rääkis küll mitmel vaiksel ööl kuis eesti priiusepõlve uni han, nende meel, kuis Eesti pahkvaba aimu muljunud mudasse ja rahva orja küttkil siseehitnud hädasse. Seal läks mu meel nii härdaks, et nuttes hüüdis hääl. Detara muistsed tuuled, tõuske jälle deal. Ja meheks tõusnud maa. Ei enam kurb tus keelil nüüd taha kaevata. Sest taara tammikutes veel kuulen kanget häält. Kõik ennemuistsed tuuled ei ole kadunud, sääst. Ants Eskola, milline oli teie jaoks lautor kui kolleeg kui lavastaja kui näitejuht oli ta esimene teatriinimene, kes minule õpetas tundma diaatrid üldse sama ülesannet, mis on teater, sest mina tulin ju verinoorena, teatas mul mingeid eelteadmisi teatrist ei olnud. Ja just need eelteadmised ja suhtumise. Selles suhtes alati olnud eeskujuks, mitte minule, võt paljudele paljudele teistele kui kolleeg on ta minusse alati väga hästi suhtunud. Meie suhe lautoriga on olnud pool sõbray pool, isalik. Ta ei ole kunagi tagasi hoidnud ütlemast mulle ka võrdlemisi nii. Jäske jaa, paljuid, märkusi, isegi väga range ja karm. Eriti meie noortel päevadel on alati selles suhtes mõningaste otsekohene olnud ja minul on ikka jäänud temasse mingisugune lugupidamine või aukartus, kuidas seda võiks nimetada kui vanema inimese kui õpetaja või oma pedagoogile kuigi nüüd juba vanemas põlves suhelnud, juba muutunud, aga see alatoon, see õpetaja, õpilase või vanema ja noorema see vahekord on milady jäänud, see on mingisugune, mida muuta ei saa. Dollar, kui mina teatrisse tulin, oli teades väga palju veel teha oli veel palju puudujääk, valitses mingisugune kerge arusaamine nii saali poolt kui lava poolt. Väikene olid veel mingid jäänused sellest teatas kui lõbustusasutust asutusest, meelelahutuse asutusest. Ja need juured olid tarvis veel välja kitkuda ja see nõudis väga ranget distsipliini ja ranget suhtumist. Ja selliseid tugevamaid, kes selle asja oma kätte võttis. Milline mälestus on teil jäänud Ants lautorist kui näitlejast, kui näitlejast? Pean tunnistama, ma, tema viimaseid osi ei ole jälgida, sest tema oli enne pensionile minekut Tartus ja näidetel osalt olen näinud. Aga oma nooruspõlves oli ta väga mitmekülgne näiti. Täpse konstruktsiooniga silmas pidades kõiki pisiasju ja nii väliselt kui kui seesmiselt. Selles mõttes on ta minu jaoks omapärane näitleja, kes kellel ei tule laval mingit juhuslikku võt, tik. Ta ei põlganud ära ei väikest ega suurt osa võtta, isegi mõnest väiksest episoodist oli ehitusväljadega. Su silmad kui taevatähed nii selged ja palvused, su huuled kui roosileed, nii hellad ja elusad. Sa ise kui lilleke, ilus, mis alus on sirgunud ja metsa ja kaste vilus ju õitsema virgunud. Ma seisan, teen palveid, su õues jääksid nii vargaks, mu armastus, taevas, suud põues siis kestaks ka muutmata. Meenutab teatriteadlane Karin Kask. Oma töömahu poolest milles on olnud alati üle jõu tegemist oma töö otsimisega. Õiguse eest seismisega võiks lautorid võrrelda Vargamäe Andresega kogu oma Rammuga füüsilise ja vaimse, ka on ta läbi aastakümnete harinud eesti Diaaki põldu. Pinna kokku löönud kunstikivimid hakatega ja olnud sihtida jääks soises teatri pinnases. Kui Vargamäe Andres muutus aastatega kibestunuks kalgiks ja üksikuks siis toimus lautoniga aga midagi vastupidist. Siis läheb minu meest toimusseni. Lauteri, ausus, tõe ja õigluse nõue, kompromissitus, kõrgeid kohusetunne, eetiline imperatiiv said eluõhtusse jõudnud nagu uue sisu. Tema eruteerituse kõrval hakkasid üha tuntavalt kaase mõjuma inimlik mõiste püüdmine ja sellega kaasnev iseenda ületamine. Need kaks joont süvenesid aastast aastasse lautori olemuses. Kunst nõuab ausust, ausad kunstnikuna tuleb ma põhimõtete eest seista siis kui see toob kaasa ebameeldivusi tselluvõitleja positsiooni võitleja õigustuse. Jaga võitleja imetluse. Nautige oma käitumisega, korrigeeris seda seisukohta. Oli juhtumeid, kus žürii otsuseid vaagides küll muudel puhkudel teatriloomingu hindamisel tekkinud arusaamatu, et kokkupõrkes, kus laudtee selle asemel kramplikult oma hinnangut oma positsiooni kaitsta käiagi mõtlikuks lausus. Võib olla, et ma ei saa sellest aru. Võib-olla võib-olla, et võib ka teisiti. See polnud tagasitõmbumine, vaid aruka inimese tarkus. Teadmine, et alati on võimalus eksimiseks kunstis, eriti ta meenutas neil hetkel teadlast. Kyljes suurus pole oma seisukohtade kaitsmises, vaid võimes iseennast ületavaiks kahtlusiks. Selle töö nimel selle uue nimel, mis elu kunstiteadust edasi. See uue ja vanaheitluse dialektika ja püüet tõeliselt edasiviivat kavastuda süvenes lautoris koos aastate juurdetulekuga. Niiviisi sai lautonist mitmel puhul noorte loomingu kaitsja kelle taotlusi ta tervenisti omaks ei võtnud, kuid kelle puhul ta püüdis aedniku hellusega ning tarkusega võrset umbrohust eraldada. Ja nüüd helilõik Ants Lauteri ühest viimasest suuremast raadiosse esinemisest. Ja võib-olla läheks ka ise vahel mikrofoni ees läbi ja lüüakse sisse äärel keete Arvitega ainult üht näitleja väljendusvahendit. Hääld, forte Fortissimus, nagu Ivanovis. Suurte tunnete väljenduseks on ju veel lugematu hulk muid vahendeid ja peetaal. Võid Surskat pärast verist pulma kahetsustundega. Huvitav mõistlik ja haarav. Aga võiks olla ülihuvitav ja ülihaarab, kui lauljad ei häbeneks kõnelda lauldes eesti keelt nagu häbeneb enamik estraadineide ja noormehi kui saali jõuavad vaid üksikud poolikud ja moonutatud häälikutega sõna jupid. Just niisugused nagu noortele lauljatele. Lauluõpetajad õpetavad, aga infarkti või vasikatantsu puhul. Hüüad ässidetaka ja kiidad ja sosistad nii, nii laskaga tulla. Andke aga pihta. Miks arvustajad Teidulisi kiida, olete väärt? Selle vastu pärast mees pisu hännaga etendust hüüadega nördinult. Kust te võtate iseteadvuse panna oma vaim ja vaimukus Vilde oma kõrvale. Vilde toredast tervikust taote tükid välja ja panete omad Liisa kude asemel muudate pildid teksti ja topite ühe tegelase sõnu teise suhu väänates Vilde loodud kuju, teise loom. Kui, kui säärase teo autorit. Tunglesid säärasele teole. Miks siis teatrijuhid ja kunstilised nõukogud säärest tempu toetasid? Aga kui Estonia näitlejad kuulevad minu neid sõnu, küllap nad hüüavad siis kahjurõõmuga, aga aitasid proovidel kaasa. Ja pean tunnistama vanaduse edevusest. Tegin noortega nende rumalusi kaasa. Voldemar Panso millal jõudis teieni esimest korda teadmine Ants lautorist, kui näitlejast ja suurest teatritegijast? Vitarisse teadlikult teatrikoolist peale 1938.-st aastast sest ma olin küll mõningad etendused Estonia teatris läinud, aga ma ei osanud nagu Kell diferentseerida näitlejaid nii ilmekalt nende kvaliteedi järgi ja ma ei osanud siis ka teha seda vaimset hooba etenduste taga mida me nimetame lavastajaks, näitejuhiks, millena lautori osatähtsus sel ajal määratu oli kui ühe teatritrupi vaimse isana ja juhina. Ja see külg teatrikultuuri looja ja tooja mõist oli mul kuni 1009 kaheksanda aastani tundmatu, aga sealt ilmus ta väga reljeefselt mõte juba kui mu õpetaja ja siis hakkas selle inimese mõtte jõudjatava isiksuse osa kaalika ilmsemalt inimesed minu ellu tungima ja mulle tundub ka ühtlasi pinud viljastama ja mind kui kunstnikku vormima. Sest ma olen tagantjärgi mõtlen, et kes on mulle kõige rohkem mõju avaldanud esimesest teatrikoolist, siis kindlasti näitlemise ja teatrieetika seisukohalt kindlasti ma Ants Lauter, sest kuidagi ta ilmus meie ellu mitte ainult inimesel, kes õpetas, mismoodi teha ja mis meile mängida, vaid ta ilmus meie ellu. Niisuguse jõuna etaks taipama kes on üldse näitleja ja mis asi olnud teater tähendab kuskil terve selle vastutusjõu. Ametimõttemahu selgitada, metaeetikaks nimetama. Silbi tõi ellu väga intensiivselt lautor ja ta isik ise oli markantne aukartust äratav tõepoolest, lautorit oleme. Austanud ja kartnud rohkem kui armastanud, sest tagantjärgi me saame teadet. Taipame tihti, et see austus ja aukartus, et see ongi armastus. Sest on inimesi, kes kuidagi omamehelikult ligi poevad ja ja sõprade seltsilt ja pärast sekaal. Distantseerinud distantseerinud olid alati. Ja mitte võib lahti, et tema oleks distantsi hoidnud, vaid meie ise hoidsime distantsi, seda tundus aukartust äratava isiku jõuga. Muidugi ava nihukseid eetilise paistega oma normide lõudlikkusega. Oman elukäsitlusega, kus minutid hirmus palju tähendasid. Sest ma mäletan ühte teatrikoolitundide vaheaega, kui telefon helises ja ma võtsin juustu telefoni vastu ja küsitakse telefonis, kes seal kuuleb. Panso kuuleb. Lauter räägib siin, palun teatage õpilastele, et ma hilinen kolm minutit, ütlesin, tal on väga, ma teatan tailides täpselt kolm minutit ja see tundub momendil pedantne. Aga ta tundub pedantne kuskil kõrvalseisjale ja see ei olnud kunagi ühepoolne, sest kui Lauter teatas, et ta kolm minutit hilineb, helistas, siis tunnistamata sinust täpselt sama austust aia ja kollektiivi vastu, kelle aeg jookseb. Ja seepärast, kui sa ise hilinesid, kolm minutit jälle teatanud siis sa said niisuguse sõidul altaril sisse selja taga. Kas see tähendab, hakkasid elvad mõistma, mis tähendab minut ja minutiväärtus. Ja sellist täpsast pedantliku täpsust, mille taga oli tegelikult väga suur ajaarvestus oli tal elu lõpuni elu lõpuni. Mul tundub jaalsest ilma, puutusin temaga kokku juba kolleeg ja ükskord hakkasin Tartus tema juures külas, kui ta Tartus töötas, siis loputasin tihedamalt kokku, kuid nii kaugele läheb Tallinnasse puutusime väga vähe, viimasel ajal kokku. Viimaks nutsin niisuguse otsuse vastu, et teatrikuu raames me saame kokku. Et Tartus külas käis ta alati valmis, siis õhtusöögiga. Ma viibisin, ööbisin neil. Hommikul, kui ma ärkasin, oli Heli Viisimaa tööle läinud. Lauterile oli vaba päev autoreid köögi septites kapsas ja ütles, et ootad, nüüd saad kohe pead kapsasuppi ja samas kõrvale tal glade. Ja ta õpib seda, mõtlesin kasutada seda vaja õppida, esitöötas, et ei, aga ma kasutan aega ära ja hoian aju vormis. See on tüüpiline laudrile. Teine keedab suppi, seal siis suppidega, keetis aeg, aga ta keedab suppi. Samal ajal õpib Majakovski Häsit lautor isiksusena, mida tahan teile, tähendab ta ongi jah, tähendanud aukartust ja lugupidamist kutse vastu. Ja seal hirmus oluline, tähendab see, mis sa oma andega peale oled hakanud. Kui palju saad suutud ennast, kui inimest kasvatad vennas kliinilist ja kunstliku realiseerida selle baasiks, eetika, ETK kõlbeline baas, vastutustunne ja tahtejõu kasvatamine. Et elame ainult kord ja ma tahaksin sele elu viia mingisuguse täiuseni seepärast, et kord ainult elame. Et see ainus kord nihusse ei lähe, et mitte pärast pole vaja kahetseda. Oh pagan, andke mulle veel kord elu, ema, elaksin ta hoopis teisiti. See, et ei ole vahet inimesi ja kunstniku vahel, see on hirmus oluline, see hirmus vahelised tunnevad ja selle tõi Lauter nii jäägitult ellu, istutas nendesse, kes vastuvõtlikud selleks olid. Ja mulle tundub, et see on peamine, mille puhul ma tema ees mütsi maha võtada, et tema juures ei olnud probleemi. Neid olla ei olnud probleemi näide olla ja seesama, mida Hamlet endaga kannab juba oma esimeses etastes oma ema ütleb, et näib ema on ei mõista oma sõna näib. Kümmekond aastat tagasi ühes noortesaates Ants Lauter, vastates küsimusele, mis vahekorras on näida ja olla, ütles. Ise räägitakse, et kui karu metsas vastu tuleb siis on kasulik ennast maha visata ja surnut teeselda. Siis karvu ei puutuvat. Kuid kassionaus karu vastu. Aga kes, kes nüüd Jädaks hädaohu sunnil nii nii toimimad. Aus inimene tahaks ju põhiliselt alati olla see, mis ta on ja mitte mingil määral näida. Kuid ühiskondlikus suhtlemises on palju keerukust ja asjaoludele vajalikeks saanud kohandumisi. Need loovad päris pidevalt olemise kõrval ka näimist mõlemaid nii läbisegi olemist, mida näidatakse näimisele Jenneimist, mida mängitakse olemisena. Kas see on halb? Muidugi Hald sest see teeb ühiskondliku suhtlemise väga keerukaks ja ebakindlaks. Meil oleks läbikäimine ja läbisaamine inimestega palju lihtsam ja loomulikum. Kui me saaksime ja suudaksime igas olukorras olla põhjani otsemeelsed, räägiksime, mõtleksime ja tegutseksime nagu meie põhjani aus ta meid juhib. Aga seni kui me mõnikord teeme halva asja juures ja näo ja isegi ümberpöördult seni riskivad mees meie ühiskondliku suhtlemise praegusel etapil veel kaks poolust olemine jälle EM-ile. Aga nende ristlemiste kadu, selle peaksime endas ja ümbruses püüdma kätte saada. Kiiremini jõuda lahtise avameelse, sirge sõna- ja sirge olemisega inimese juurde.