Armas kuulaja, soovin sulle kaunist päeva algust. Täna hommikul mõtiskleme teksti üle Jeesus Kristuse mäe jutlusest ja ma loen selle Matteuse evangeeliumi viiendast peatükist. Sõlmid 33 kuni 37. Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud ja sa ei tohi valet vanduda. Ja issandale antud vandeid tuleb pidada. Aga mina ütlen teile, ärge vanduge üldse ei taeva juures, sest see on jumala troon ega maa juures. Sest see on tema jalgealune järg ega Jeruusalemma juures, sest see on suure kuninga linn. Ära vannuga oma pea juures, sest ise ei saa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks teha. Iga teie jah, olgu, jah. Ja iga ei, olgu, ei. Aga mis üle selle, see on kurjast. Mäejutluses lahkab Jeesus Kristus konkreetselt kolme käsku 10-st käsust ära tapa, ära riku abielu ja ära valeta. Viimast käsitleb ta mitte üldises tähenduses, vaid asetab selle vande andmise konteksti. Jeesuse rahvuskaaslased hindasid ausust kõrgelt. Rabide suust võis kuulda selliseid ütlusi, nagu näiteks maailm seisab kindlalt kolmel asjal õiglusel tõel ja rohul. Sõna andnud ja seda rikkunud inimene on sarnane ebajumalakummardaja-le. Veel rangemalt suhtusid juudid sõnadesse, mida oli vandega kinnitatud. See pidi igal juhul tõene olema. Kristuse maise eluajaks. 2000 aastat tagasi oli see vannete andmine. Aga devalveerunud. Igapäevaselt kiputi kasutama erinevaid vandeid seoses elu tavaliste argiste asjadega. Ja kui sealjuures tarvitati jumala nimel vandumist, sest tegelikult jumala autoriteet madaldada argiasjade tasemele. Samuti oldi jõutud harjumuseni jagada tõotused või vanded kas kohustuslikeks või siis mitte kohustuslikeks. Kohustuslikud vanded olid need, milles kasutati jumala nime. Mitte kohustuslikud olid aga need vanded, milles jumala nime ei kasutatud. Esimesel juhul oli siis jumal justkui osa lepingust, teisel juhul jumal seda ei olnud. Ja see oli seotud vaid inimestevahelise suhte või tehinguga millesse võis suhtuda jutumärkides loominguliselt. Jeesus nimetas sellist teguviisi vääraks. Tema sõnul ei tohi ükski inimene mitte millestki jumalat välistada. Inimese elus ei saa olla nii-öelda jumala vabu alasid. Kõik absoluutselt kõik on seotud jumalaga. Jeesus viitasin neljale asjale taevas, maa, Jeruusalemm ja inimese pea juustega, mille põhivärvi pole võimalik muuta. Kõik kuulub jumalale ja kas me nimetame jumala nime või mitte, tema on alati ja kõiges asja juures. Ja kui me seda teadvustame, siis polegi ju vandeid vaja. Loomulikult ei saa me siit välja lugeda absoluutset vande andmise keeldu. Meie elus on kindlasti aegu ja kohti, kus me seda teeme. Nimetagem siin näiteks siis kohtuliku vanne või kirikus, ristimistõotust või ka abielu tõotust. Kuid Jeesus rõhutab siiski igapäevast elu, mis ei vaja millegi või kellegi nimel vande andmist tõestamaks meie ausust, jahustavust. Kokkuvõtvalt öeldes, ole kõiges aus, sest sa elad ja toimetad alaliselt jumala haldusalas. Ja see haldusala hõlmab sinu elus kõike. Me palvetame, issand, me täname sind elu eest, mida Sa meile oled kinkinud. Aita meil alati mõista ja tunnetada, et see elu on mõeldud elamiseks koos sinuga. Aitame selgesti tunnetada, et meie elus ei ole jumala vabu alasid kus me saaksime toimetada omatahtsi. Seetõttu aita meil palun elada ausalt ja vastutustundlikult sinu heatahtliku ja sõbraliku pilgu all. Ja paluma seda Jeesus Kristuse nimel. Aamen.