Ülikool. Ja mind tõesti huvitas armastuse müsteerium, sest minu jaoks see oli, on seda. Ja mul oli tunne, et väga vähesed teadsid vastust või kandsid endas seda selgust, mida ma otsisin. Mulle tundus kuidagi nagu inimsed sagiksid kuhu sipelgad saagi ümber kuskil pisikesel kaljunukil. Aga mind huvitas, kui sügavale see kaljuvee all ulatub. Ja ma olin tõemeeli valmis riskima kõigega, et seda teada saada. Ei koole. Vahemärkmeid armastusest jagab luuletaja. Ja Doris Kareva saade on salvestatud 2018. aasta novembris Esna mõisas. Ma pean kõigepealt kohe üles tunnistama, et mul ei ole ettekannete ma jõudnud poole, pealegi oma mõtlemisega aga samas nii kenade inimeste keskel olla iseenesest on ahvatlev ja ma ei raatsinud ka tulemata jätta. Öeldakse, et armastus on pime. Pole puha pime, on vaid püüa teda kirjeldada. Armastus on hele elevant. Mäletan trambed suveõhtut. Ei taha kohe mõeldagi, kui palju aastaid tagasi meil pärast risti palavat päeva kogunesime. Viie-kuuekesi lehklasse. Olime nii 10 11 aastased tüdrukud. Ja jutt läks unistustele. Igaüks siis rääkis oma suurimast unistusest, kes tahtis saada filmitäheks ja kes popstaariks. Igatahes üks tüdruk, kes unistas elust, kus on oma maja hea mees vähemalt kaks last ja mitu koera temani oma unistusega tõesti teoks teinud. Aga minul ei olnud palju öelda. Ja kui teised hakkasid ikka peale käima, et miks sina midagi ei räägi. Mis ma tunnistasin üles, et minul on unistus mõista armastust. Ja selle peale tekkis niisugune imelik vaikus, kuni siis keegi venitas, et no mis asja seal mõiston. Et põhiline on kuidas. Kuidas see poiss kätte saada. Ja ma sain aru, et see jutuajamine kuskile ei viinud. Aga tegelikult oli mul tõsi taga. Mind tõesti huvitas armastuse müsteerium, sest minu jaoks see oli, on seda jama. Lugesin hoolsalt kõiki raamatuid, vaatasin filme, jälgisin inimesi. Ja mul oli tunne, et väga vähesed teadsid vastust või kandsid endas seda selgust, mida ma otsisin. Mulle tundus kuidagi nagu inimsed sagiksid kuhu sipelgad saagi ümber kuskil pisikesel kaljunukil. Aga mind huvitas, kui sügavale see kaljuvee all ulatub. Ja ma olin tõemeeli valmis riskima kõigega, et seda teada saada. Ja praegu jah, umbes pool sajandit hiljem näeme hämmastusega, kui vähe ma olen edasi liikunud. Silmapiir on on endiselt endiselt sama kaugel. Aga neid raasukesi, mida ma olen tee peal korjanud, neid on mul rõõm jagada. Ja kõige mõistlikum tundub alustada enam-vähem sealt, kus meie kultuur enamasti alustab. Ehk siis kreeka mõistetest. Ja tõenäoliselt jäävad siinviibijad sellest kõigest palju rohkem kui mina, aga ma lihtsalt tuletan meelde Aga on on sõna, mida võiks eesti keelde tõlkida kui arv. See on tingimatu armastus, helduse või osaduse vastastikuse teenimise. Kas sa piinad, Toomas ei ole mitte sellest kirjutanud? See on soov, et teistel läheks hästi tunded abikaasa vastu laste vastu. Aga samuti on see inimese ja jumala vaheline side. Jumalakartlik inimene elab fooruslikult ja jumala armust. Hiina renn. Altruismi mõttes on võib-olla sellega võrreldav. Kõige levinum ja tuntum armastuse nägu on kindlasti eerus. Seda võiks tõlkida ihaks või kireks. Ja enamasti, kui öeldakse, et millest see raamat räägib armastusest on arvata, et seal toimub mingi romantiline draama, mõnel juhul ka komöödia. See on see, mida ilmselt ka need väikesed tüdrukud silmas pidasid. Samuti on see seotud ilu ja loovusega. Siin ma ei tea öelda, aga kas araabia kultuuris on isk üks sõna, mis luules esineb sagedasti ja, ja mis võiks jälle võrreldav olla? Silja edasiandmiseks on kõige lähem sõna sõprusbiblio fiil armastab raamatuid. Francofiil, eriti prantsuskeelseid raamatuid. Aristoteles on nikku mahvase eetikas helist fiilsust käsitlenud lojaalsuse sõprade vastu, mida ka pendlusena tuntakse. See on samuti abielus ja peresuhetes. Sageli esineb vorm, mis põhineb võrdsusel lojaalsusel. Usaldus väärsusel ühistel huvidel. On väga hea, kui ühes kollektiivis töötavad kuus sarnased hiilid. Storge on tõlgitab ennekõike kui huul või pühendumine. Kõige sagedasem on see perekonnasuhetes ennekõike paremlikkus suhtes lapsesse. Ma isegi ei teadnud seda enne, aga seesama mõiste võib väljenduda ka Isamaalise tundena. Ühendab samas fänni tema iidoli ka. Ma ei ole seda lõpuni mõelnud, kas see on seesama tunne ja kas seal on seos hindu paktiga. Helluutuse vasteks võiks olla mäng. Looduses väljendub armastuse mänguline, loov ja lustiline loomus pulbitsev vabadus ja fantaasia. Eesti kirjanduses on kohe käepärast võtta Nipernaadi näide. Kunstnik vajab muusat inspiratsiooniks. Need on need seiklejad, keda mainitakse tutvumiskuulutustes, keda mõnikord soovitakse ja mõnikord isurite kohata. Ja pragma on sõna, mis on kõige tuttavam sõna pragmaatiline kaudu mida võiks praktiliseks armastuseks tõlkida. Selle näited ongi just tutvumiskuulutused. Kui inimesel on väga selge, millist inimest oma ellu soovib siis ta kirjeldab seda väga täpselt ja jääb lootma, et see on nagu pudelipost. Et inimene, kes tunneb seal ära oma omadused siis võtab temaga ühendust. Ja selliseid mõistusabielusid on korraldatud aegade algusest, mitte ainult kuningakodade vahel, vaid vaid ka kohe libahundi näide on võtta. Kui Tiina esindas rohkem Eerose poolt, siis mari pragma poolt. Näiteks india lehtedes ilmub lehekülgede kaupa täiesti detailseid kosjakuulutusi, kus seda kõike ajavad vanemad kus on määratletud sobiva kandidaadi haridusparandus, kõiksugused omadused. Ja on olemas isegi firmad, mis tegelevad sellega, et soovi korral nad uurivad välja, kas tulevane peigmehe või pruudikandidaat tõesti on täpselt niisugune, nagu ta on end esitlenud. Ja ega seal minevikus ei ole midagi, mida varjatakse. Ega suguvõsas ei ole midagi soovimatut. See on veel tuttavam muidugi koerakasvatajatele, kus kontrollitakse põhjalikult kult sugupuud ja kas koertel midagi teineteisele öelda on, see ei huvita kedagi. Jätkab Doris Kareva. Siis on Ksenja. Seda mõistet võiks tõlkida kui külalislahkus. Kreeklastel oli nii palju jumalaid, et ilmlõpmata võis võis juhtuda, et mõni nendest teistsuguse välimusega heinast ilmutas. Seepärast oli ettenägelik kohelda kõiki võõraid kui jumala võimalikku kehastust. Ja Ksenija. Minu arusaamist mööda laieneb ka lahkusele üleüldse. Ehk siis nii nagu arstidel on panne, mis kohustab aitama igat hädasolijat. Nii on Ksenia abivalmidus lahkus armastusväärsus kõikide vastu. Ma ei tea, kas kasutatakse sõnakese Nofiilia Kaczenov foobiaga puutume me kahetsusväärselt sageli kukku. Viimane mõiste filoutija ehk enesearmastus on tõenäoliselt kõikide teiste armastustelete. Ometi jõutakse selleni sageli alles suure ringiga. Eriti raske on see teekond nende laste jaoks või nende inimeste jaoks, kes on lapsena pidanud kogema alandust, halvustamist, ülekohut. Nad ei pruugi uskuda. Võid tunda, et nad väärivad armastust, nad takerduvad soovimatutesse mustritesse. Nad süüdistavad ennast. Nad ei suuda iseendaga ära leppida. Ei, see on võib-olla üks kõige olulisem asi elus üldse see iseendaga sõbraks saamine, iseendale andestamine, sest teistel on väga lihtne andestada. Aga kui sa oled ikka midagi väga rumalasti teinud või kogemata öelnud midagi, mida, mida sa pärast kahetsed ja tundub, et vabandusest ei piisa, sa ei tea, kuidas seda heaks teha. Ja see niisugune iseennast näriv rahulolematus lase nagu teisi inimesi ka lahkelt kohelda. Sest inimesed, kes on enda vastu halastamatud, kipuvad mõõtma ka teisi nõudlikumalt või kriitiliselt võrdlema pidevalt. Ja neil ei ole endal kerge elada ja nendega ei ole kerge elada. Aga kõik need vormid on elus muidugi põimunud ja enamustes eludes kohtutakse kõigiga ühel või teisel kujul. Üks väga lihtne asi, alles paarikümneaastasena oli see, et et armastus ei ole mitte mitte ainult tunne. Võib-olla isegi rohkem on ta tegu. Ma arvasin, et armastus on tunne, nüüd tean, et tegu viibimise viis. Üks mu armsamaid tsitaate on Šexpyrilt. See armasta kõiki usalda väheseid kurje ära tee kellelegi. See lause pärineb Hamletist, nende sõnadega saadab Polonius lärtest teekonnale. See on muidugi täitsa omaette teema, kas usaldada sõna või tegu. Poloonius ise ei ole olnud nii sirge meelega mees kui see õpetussõna võiks anda alust arvata. Siinviibijatest vist enamus teab päris hästi neid jutte, mida räägivad tüdrukud varateismelisena õhtuhämaruses enamasti ühel või teisel viisil, puudutab salatiarmastust. Meie rääkisime näiteks millalgi sellest, kust läheb armastuse piir. Et mis, mis hetkest keegi tunneb, et seda inimest ta siiski ei suuda armastada. Ja kummaline oli see, et jälle need piirid läksid igaühe jaoks väga, väga erinevast kohast. Ühele piisas sellest, kui poiss ma pikad lokid maha lõikas ja tundi siis juba, et ei see, see poiss ikka ei ole see, kellega tahaks väljas käia. Teine tundis, et kui poiss läheb teise linna õppima ja vahemaa on suur, siis siis ei eye tunded endiseks. Kellegi jaoks oli murdekoht petmine. Seda ei ei tundunud võimalik olevat andestada. Oli ka kujuteldav olukord, kui inimene on teadvuseta pikemat aega või kui ta tuleb kuuma seisundist välja, aga ta ei tunne sind enam ära. Kas on sama inimene? Kas tunded saavad jääda endiseks? Sellest räägib Hanekese film, armastus. See meenutab mulle Dickinson luuletust küll kõigest kõnelesime veel kaks tüdrukut vaid meie enda surmasid ei puudutanud jutt. Me rääkisime ja teoritiseerisime väga palju, aga me ei olnud keegi armastusega rohkem kokku puutunud kui noh, niisugune esimene armumise värelus või midagi sellist oli meid puudutanud. See oli ka jutt, et kuidas ja millega armastust mõõta. Kuskilt ma lugesin, et inimesed ongi selles mõttes erinevad, et oma tundeid või oma hoolimist nad väljendavad erineval viisil. Üks oskab seda hästi sõnastada, teine toob kingitusi, kolmas ohverdab midagi, neljas võitleb või ühesõnaga, kõrvaldab võistlejad. Ja samamoodi oodatakse sellelt, kes püüab vanamoeliselt öeldes su südant võita teatud tüüpi käitumist, mis enamasti just samasugust, nagu endale on kõige omasem. See mingil määral toimub see ka loomariigis. Pun on osad liigid, kes tantsivad, kes võitlevad kes toovad oksakesi pesaehituseks. Need on kõik märguanded, et paariline on välja valitud. Aga jah, kui need kokku ei lange, siis mõistmine viibib. Armastust ei saa mõõta. Armastus mõõdab meid nii nagu ukse piita kasvava lapse pikkust märkima jääb. Naaselk. Armastus ongi läbi lõpmatust, lõpmatusse, väe ja lähedalolu äratundmise välk. Üks teema, mis teismelisena tundus väga tähtis, vähemasti enamusele, kellega ma rääkinud olen oli vastu armastus. Praegu mulle tundub, et see, see ei ole üldse kõige tähtsam kusagilt on meelde jäänud lause, ma ei mäleta, kes on selle autor. Et kui me ei leia vastu armastust selle poolt, keda me armastame, siis on see selleks, et me õpiksime armastama neid, keda me ei ole veel märganud. Vist on ju ookeanil on luuletus, kus ta ütleb. Kui võrdset armastust ei leidu kuskil pool las olla, mina armastan pool. Mulle tõesti tundub, et alati on rikkam see, kes, kes on endas leidnud armastuse tänu kellelegi, kes on selle temas äratanud, teisel inimesel võib sellega midagi olla peale hakata. Võib ka mitte olla. Aga kui seda kord olla olla tundnud seda, mismoodi maailm muutub, kõik need keemilised protsessid, mis kehas toimuvad ja kuidas Runnel seda ütlebki järskuma kiirgan headust mitu ja mitu panti. See teisenemine on niisugune kingitus. Ja see, see tõesti, see kiirgab kõigile. Ja kui ükskõik mis viisil ulatuda selle elu sädemeni, mis iseendas elab mis teeb su selleks, kes sa oled ja ja kuidas see maailma tajud ja seda seda hoida, kust mast siis see on? See ongi minu meelest see, kuhu, kuhu ma praeguseks olen jõudnud või, või see mille kohta öeldakse elu mõttearmastus on kõiges kõikjal, kõik. On võib-olla kohmakalt ja lähe selgelt sõnastatud, aga kui see ära tunda, siis on see tõepoolest see, mis pudeleb kõiges kõiges elavas ja see, mida me peame, mitte elavaks on lihtsalt meist nii palju aeglasem, et me ei ei taju seda elavana. Aga tegelikult me oleme kõik ühest ainest. Ja kui sa seda iseendast tunned, kui sa suudad vaadata iseend samasuguse pilguga nagu nagu oma last või koera või armsamat siis sa oledki üks üks punkt selles kõiksuse võrgustikus, mis mis on selle võrra heledam, et et see, mis sinus elab seid kiirgab samal ajal kõikidesse teistesse Aga nagu ma juba ütlesin, olen ma alles väga-väga poolel teel aitäh. Vestlusringi avab Marju Lepajõe. Et see on huvitav, et kui inimene armastab, et ta tekibki just nimelt see headuse ilu, et ei muutu miks ta ei võiks muutuda kurjaks inetuks, nii et sa näed, kohe näed, see kurja inetud see nüüd armastab. See minu meelest näitab see, et see sügavalt vaimset algupära. Aga miks tekkib see headus, tõde ja ilu, just armastatud, kas see ongi see kõige suurem müstika? Miks ei võiks muutuda kurjaks, tuks ja vastikuks? Et jälle on ta tabanud kerge? Muututakse küll, kui palju mõrvu sooritatakse armastuse pärast, kas ta tapab iseenda, kas ta tapab oma armastatu, kes ei vasta tema ootustele? Aga seepärast, esimene hetk kui armastus tekib, ilmselt ta muutus ilusaks ja teine ei näinud, vaata, kui ilus ta on. Ja siis lööd maha lihtsalt. Et miks ei püsi, et kui see headus tõde, ilu tekib, et miks ta ei püsi, et see on, see on vist ikka. Aga mõnes inimeses püsid. Ja mõnes püsib ja. No nii kui tekib omandisuhe See on üks üks sagedasemaid vigu, mis ma olen juba keeles märganud ja ka mõtlemises, et ei tehta vahet armastusel ja kiindumusel kiindumuse miski, mis kütkestab, mis, mis seob sellega, mida sa või keda sa armastad. Aga armastus ei seo, armastus annab vabaduse. Ja, ja kõik need kurjad teod sünnivad kiindumusest. Armastusest ei sünni midagi kurja. Minu noores põlves oli tohutul populaarne eris sega oli armastuse lugu, mis tuli ka noorsooteatris lavale ja ja ma mäletan, et mul endalegi mingisse märkmikku üles kirjutatud sealt pärit lause sulavistu Let Go. See oli esimene kord, kus ma selle mõistega kokku puutusin ja see oli, see oli minu jaoks kuidagi ilmutuslik või. Ma mõistsin, et et see on kõige olulisem, et kui sa, kui sa kellestki tõesti hoolid, siis annad talle täieliku vabaduse. See on moment, mis on mõnigi kord lasteaia vanemate suhtes kriitiline. Et vanemad ei ei suuda leppida sellega, et et lapsed ei võta omaks nende vaateid või, või lahkuvad kodunt ja ei, ei kohtu nendega. Sageli. On vanemaid, kes tõesti klammerduvad oma laste külge aga samamoodi on ka on ka abielusid, kus ei ole vabadust. Kuidas kohvilgi Branseda ütleb. Jagage oma toitu, ärge sööge Viast kausist sest oliivi ja tammepuu ei seisa tihedalt koos. Et nende vahel peab olema õhku ja tuult. Sõnastus oli muidugi palju täpsem. Huvitav on see, miks ikkagi üldse on vaja teist inimest seal huvitav ka samamoodi müstika, et võiks olla rahulikult armastada mateeriat kui sellist õhku kui sellist metsa, kui sellist horvaat inimene. Aga kõigil ei ole vaja teist inimest, aga teisi inimesi on kõikidel vaja. Tähendab see on jälle see tasakaalu leidmine, et, et saada, olla omaette. Ja, ja samas siiski olla olla seotud kuidagimoodi teistega või tunda tunda seda kokkukuuluvust teistega. Ja siis ma olen veel mõelnud kust sünnib tragöödia, kui on, kui on ühepoolne armastus, see on küll väga kurb, võib olla, aga see ei ole tragöödia, kõige rohkem materjali tragöödia, kas annab see, kui on küll armastajad, aga sekkub kuri saatus ja nad hukkuvad või ei saa kokku või noh, neid näiteid on hästi palju. Aga võib-olla kõige valusam on see, kui mõlemad armastavad, aga nad ei, nad ei suuda kuidagi mõista teise inimese armastust. See on tihtipeale nii, et on erinevad vormid. Ja siis tekib see, et ei saa, ei saa, sinuga, ei saa sinuta ja elud lähevad kästra. Mul on õnn olnud osaleda sellise rühma tees, mis posteraal meditsiinitöö Viinis saame me kokku kaks korda aastas. Arstid ja preestrid Austriast, Šveitsist, Saksamaalt, Rumeeniast ja kala siis Eestist. Ja see oli just hiljuti eelmisel nädalal, kui ma seal olin. Ja teemaks oli ka armastus. Õigemini teemaks oli, et ei ole olemas praegusel ajal ürgset tõde tõelisust, vaid on ületatud, eksimus ei ole ürgset ilu, hoidan ületatud, koledus ei ole tervist kui sellist, vaid ületatud haigus. Ja armastus on justkui õppetund mis kõige suurema ohuna armastuse jaoks on tunne, et ma tean seda teist inimest lõpuni. Ja et selle tunde justkui teadmise ületamine lubab armastusel see võidetud armastus uuesti iseendas selle tunde ületamine, see annab võimaluse armastada. Edasi. Sul kommentaari selle suhtes mul on selle kohta mõni luuletusega, ei tea, kas ma kõikides tean. Mul tuli meelde praegu film, silmad pärani kinni, seal küll armastusega palju tegemist ei olnud, see oli, pigem ütleme Eerose tumedast poolest oli seal juttu, aga selliseid mänge tuleb Ludus meelde. Soovitatakse mõnikord abielupaaridele, kes on liiga kaua koos elanud ja kellel just tekib see tunne, et tahaks nagu midagi uut kogeda. Et päevast päeva ikka seesama nägu istub sul üle laua ja ma juba tean, mis ta ütleb selle kohta, mis ta ütleb selle kohta. Et tahaks midagi põnevat. Ja siis soovitatakse niisugust pimekohtingut korraldada. Lepitakse kokku mingisuguses restoranis, kus pole kunagi käinud ja kumbki teeb, teeb midagi teistmoodi, kannab teistsuguseid riideid või, või mida keegi välja mõtleb. Ja nad kohtuvad ja ühesõnaga teesklevad, et nad näevad esimest korda. Mida nad siis räägiksid. Ja see võib väga huvitavaks minna, iseenesest. Ma ei ole seda mängu kunagi mänginud, aga ma olen, olen mõnikord mõeldud, selles võiks, võiks näidendi kirjutada. Ja see on tõsi, et et me ei saa kunagi teist inimest tegelikult mõista ja eriti eriti vähe teavad tegelikult vanemad lastest ja vastupidi. Need rollid juba eeldavad, et kõike ei räägita. Ja et alati esinetakse nagu teatud viisil. Ma olen kuulnud õpetajatelt, mida nemad näevad, lapse puhul on hoopis teine, kui on vanematel teada ja kui nad räägivad vanematega, siis nad imestavad, et mida nemad ei tea, ei näe nii ilmselgeid asju lapse puhul. Ja sama on kindlasti ka abikaasadega. Üks lugu räägib sellest, mismoodi naine alati lõikas mehele saia vaheosa ja sõi ise nukid ära sest tahtis, et mees saaks kõige parema osa. Ja siis enam-vähem, kas need surivoodil lausa kuskil aastakümnete pärast tuli see kuidagi jutuks, et mehele tegelikult maitsesid need nukid. Aga tema samamoodi tahtis, et naine saaks kõige parema osa. Et mingeid selliseid ei tea kust võetud pisiasju, mida me omistame teisele inimesele. Neid võib olla lõpmatult rohkem kui me, kui me arvatagi oskame. Näiteks olen ma kuulnud, et kui abikaasal tekib kõrvalsuhe või uus suhe, mis ta hakkab teistmoodi käituma ja siis järsku saab kõrvalejätu aru, kui palju seda kogu alt mööda vaatas. Ta üldse ei teadnud, et meest huvitavaid, niisugused asjad? Ei, vastupidi, et me tuleme, noh, loomulikult teisele inimesele vastu ja korraldame elu nii, et ta võimalikult rahulikult sujuks. Üldjuhul. Aga kui me sealjuures liiga palju jätame ennast ilma asjadest, mis meid huvitavad siis sealt võib tekkida mingi ootamatu ja mitte kõige parem tagasilöök. Et kui ühele meeldib ballett ja teisele paks, siis siis mõni õhtu võib ju nii, et üks läheb ühte ja teine teist etendust vaatama, et. Ei pea alati kõike koos tegema. Ma räägin ilmselgeid asju nendega, piinlik. See tuli mul praegu silme ette üks lehekülg Rumi raamatust, mil te olete tõlkinud. Ja umbes nii ta oli, ma ei mäleta ilmselt täpselt seda luuletust, aga see ongi küsimus ka. Et kui ma kuulsin esimest armastuslugu, hakkasin otsima armastust pimedana, arvates, et me saame kusagil lõpus kokku olles koos olnud algusest peale. See ongi mu küsimus. Ma veel täna vaatasin selle raamatu läbi, mõtlesin, et võib-olla seal mõni õpetlik tsitaat, aga selle üle ma ise mõtlesin ka. Ma mõtlesin, kas seal peetakse silmas niisugust hingekaaslust või on seal mõeldud midagi muud. Aga tõenäoliselt kõneleb see jumalast. Et kui kui inimene jõuab jumalani, siis ta üldjuhul avastab, et jumala temas kogu aeg olnud Jah, praegu siit edasi mõeldes korra tekkis selline pilt, et et võib-olla see armastus, see partner, see mees, keda me nagu konkreetselt otsid või kui on õnn eluski olnud kohatu Ta kedagi kes kehastab seda täiuslikult, sest tundub, et sellel hetkel see on täiuslikus. Kas te ei ole nagu mittevärav? Ta tapab siis, kui see sinna kinni jääda, aga ilma leidmata ei saa sa justkui ka edasi. Et see suur armastus on värav, milles läbi minnes mida, nagu üksi ei saa teha või sa ei pääse üksinda sinna edasi, kust. Ja see inimene siis muutub nagu mitte personaalseks, isegi et sellel hetkel kui on see kõige suurem armastus, mis on nii personaalne, sest mitte keegi ei asenda teda muutub ühel hetkel täiesti mitte personaalseks. Tuli silme ette seda juttu kuulates siin enne. Jah, see on täpselt see, kuidas ma mõistan ka, ma ei osanud seda ise nii ilusti sõnastada. Jah, läbi teise, teise inimese joome endani kõik kuidagi nagu kõik suseni, et teise inimesse ei maksa kinni jääda. Elektrumi luuletusest lähtudes ja neid seljaküsimust kuulates tekkis mul küsimus, et kas üldse ilma jumalata on võimalik armastada inimest ilma selleta, et oleks nagu eesmärk, mis on suurem kui inimarmastus, kas üldse ilma on võimalik armastada. Sügavalt, ja mis püsib, mis ei ole see teismeliseerus, armastus. Ma usun, et on võimalik. Ma usun, et jumal elab ka nendes, kes temasse ei usu. Ja ma ei tea, kas see on teistmoodi. Ma ei tea, aga ma arvan, et et ka nii on võimalik. Ei ole küsimus, mis värvi on armastus. Nagu põlgus kui ta, kui ta murdub siis on kõik värvid. See lihtsalt praegu ei küsimusega midagi, aga et seal kindlasti hästi tuttav. Aga need sõnad lihtsalt tulid, et tohmina sõge. Ma olen koputanud kogu aeg seestpoolt. Vahemärkmeid armastusest ja kas luuletaja ja tõlkija Doris Kareva külas François Guthrie palad, teekond e-ülikool tänab Maarja Oviir. Neivelti saate panid kokku grilli tüli Hedi Rosma raadioteater 2020.