Ööülikool. Usuõpetus sekulaarsus riigis on väga sarnane kaitse pookimisega. Natukene rõuge lima päästab päris rõugetest jäämast. Natukene maailma religioonide kirevad balleti tutvustamist päästab vähemalt osa loodab nendesse nakatumist. Ei koole. Teoloog Toomas Paul kõneleb teemal, milleks. Meile usundiõpetus loeng on salvestatud Eesti vabaõhumuuseumi Kuie koolis. Tere kesköist aega. Ma arvan, et öösel mõttelt natuke teistmoodi kui päeval. Nad ei pea olema nii loogilised. Nad võivad loogelda kui hakata küsima, milleks meile usud? Pettus siis ma ühe vabanduse paluksin ette, et see ei ole väga süstemaatiline käsitlus ja teine, et ta ei ole kiriku positsioon, vaid pigemini maa hästi kurjasti, kui see välja tuleb. Võtaksin selle probleemistiku ette kultuuriloolisest küljest. Ja kui alata põhimõttelisest küsimusest, kas usku saab õpetada, siis vastus on, saab küll, sest lõppude lõpuks, kui vaadata usundiloojaid, siis nad ei ole ka ükski alanud tühjalt kohalt. Teatud terminoloogiline mõisteline pagas on, kus paljud asjad on võib-olla täiesti teistmoodi tehtud, aga nii nagu Jeesuski korrigeerib, Moosest ütleb mõned asjad talle vastu. Aga väga paljud asjad langevad kokku ja kuna inimene on inimene, siis nad ei saagi väga põhimõtteliselt jääd erinema. Kui viimse piirini püütakse. Ja kõik kultuuriks nimetatu omandatakse algul emapiimaga kodus, siis hiljem Sestematiseeritakse koolis hilisemas elus. Ja oluline on, et seda peetakse endastmõistetavaks normaalseks antud ühiskonnas. Et isegi siis, kui neid norme rikutakse, annad kõigile teada. Ja ega see ei puuduta ainult kitsamas mõttes religiooni, vaid näiteks väljend tublis Opliiv. Näiliselt ebaselge. Aga ta väljendab väga selgelt loogikat, haavatliku Habitus, see on jälle üks sotsioloogide niisugune moetermin juhib mingi suunava jõuna tema praktikaid ja mõtteid. Ma ei saa sinna parata ja selle jaoks ei kasutada füüsilist survet. See niisugune reegel juhib tegutsemist loogilise paratamatusena. Midagi muud pole teha. Seisvatasamasta silme ees täitmisele kuuluva reeglid Oviratsionaalsed kaalutlemisest sündinud otsusena, millele tal tuleb alistuda. See on ta seisusega kaasa antud. Kui rääkida usust ja usuõpetamisest, siis selle õpetamine sisaldas pikki sajandeid nii selle õppimist, mida uskuda, kui ka kuidas seda praktiseerida. Palvetamist, laulmist, pühakirja tundmist, kirikutes toimuva jumalateenistuste kaasaelamist ja kaasa toimimist, ühislauluga ja palju palju muud. Et kui koolis oli usuõpetus, siis ei pidanud kool tühjalt kohalt alustama. Nii nagu enamik lapsi kooli tulles oskas lugeda, natukene rehkendada, nii oli neil selge ka söögipalve. Ja kui sellele lisandus koolis hommikupalve, kui klassiruumis oli koduorel nii nagu siin kui kooliski, siis ei olnud see lihtsalt nurgas kaunistuseks, vaid vajalik laulude saatmiseks ja nende õppimiseks. Ja kui veelgi avaramalt vaadata, siis juudi või moslemi ja araabia kooli ning postkristliku sekulaarse kooli vahel on see, et seal ei õpetatudega, õpetab ta juutlike või maha Meetlike teooriaid vaid elamist tsaariaegses külakoolis. Kui õigeusu lastel oli oma usuõpetuse tund, siis selle raamatud on väga vahvad. Ma ei tea, kas siin muuseumis on mõnda neides son teral kiri, tal on, saab Konboughi. See on väga iseloomulik, mitte teooriad, mitte jutustused piiblilugude ümbertutvustused, vaid sakonboosi. Seda ma nüüd huvi pärast küsiksin, kas te olete kuulnud? Ei kuulnud? Ei saa olla lugenud sõna peakool, ülikool, seda te teate, aga peakool? Ja tore, nii nagu. Laeva pidigi, see on eesti keele seletussõnaraamatus ja seal on öeldud ta kohta, nõnda et poiss täis mees pea koolgi juba läbi ning tsitaat August Kitzbergi pilt. Need viis peatükki peavad peas olema, neid nõutakse, muidu ei võeta pea kooli ega armulauale leer. Nii nagu ta meile tuttavam, on peen, sakslastelt laenatud nimetustest. Leere tähendabki õpetama õpetus, nii et leeriõpetus, õpetus, õpetus, õige olekski eesti keeli ütelda peakool. Ja see pani valla ja kihelkonnakoolis, õpid tuleb punkti. Ja kõige hullem oli see kõva peaga poisid. Need, kes ei olnud kolm aastat leeri kursuselt läbi pääsenud ei osanud iidpeatüki üles ütelda. Teide loetu täismeheks ja nad ei saanud naist võtta. Nii et see oli päris toimekas hügieeniline vahend. Aga ajad muutuvad, kui mõelda sajand tagasi, siis olid kõik eestimaalased peale väheste siinsete juutide ristitud kas luteri või õigeusku. 2014. aastal ristiti luteri kirikus 1962 inimest lapsi ja täiskasvanuid kokku. Ja möödunud aastal laulatati luteri kirikus 369 abielupaari. Ja võrdluseks 37. aastal laulatati ainuüksi Tallinna Toompea Kaarli kirikus 503 paari peaaegu poole rohkem ja kogu kirikus 6227. Nii et see roll, mida kirikul ka niisuguste üksikute punktidena inimeste elus on on kordi ja kümneid kordi taandunud, aga et ajad muutuvad, seda tasub ka ühelt teiselt küljelt vaadata ja nimelt see kujutlus, et meie esivanemad olevad olnud täidetud erakordselt suure haridusjanuga on sajanditagune soovunelm, mis on projekteeritud minevikku. Tegelikkuses ei tõrgutud kooli orjuse vastu, nii nagu teda öeldi. Mitte ainult Rootsi ajal, vaid veel 19. sajandi keskpaiku. Ajaloolane Lauri Vahtre teda küll ei saa väheses rahvusmeelsuses süüdistada sedastab, tsiteerin. Võide usuvahetusliikumise kõige esimeseks tagajärjeks. Nii Saaremaal kui ka mujal oli hoopis koolide õpilaste arvu järsk vähenemine. Sest enne õigeusukooli asutamist ei saadud õigeusklikke lapsi kuidagi kooli sundida, kuna kool oli luterlik. Palju alaealisi siirduski õigeusku just kooli sundusest vabanemiseks. Ja tuleb nentida, et Läänemere provintside baltisakslastest valitsejad nägid küllaltki vaeva et talulaps ikka ja jälle koolipinki suruda. Tsitaadi lõpp. Kirik oli Eestis seitsmeteistkümnendal sajandil rahvaharidusele aluspanija ja kuni 19. sajandi lõpuni olid luteri pastorid koolide inspektorid. Venestamise ajal oli usuõpetus ainus aine, mida lastele õpetati emakeeles. Aga see kõik oli minevik. Eesti vabariigi riigikogu kaotas usuõpetuse koolidest. Kui siis 23. aastal veebruaris rahvahääletusel andis ligi 72 protsenti oma hääle, et ikkagi see oleks võimalik vabatahtlikuna, siis käsitleti seda umbusaldusavaldusena esimesele riigikogule. Teil tuli laiali minna. Mul ei ole uuemaid andmeid võtta ka 20. sajandi lõpul soovis EPLi Internetiküsitluse järgi 36 protsenti eestlastest koolis ateismi kohustuslikku õppimist. Kõik on kõigega seotud. 20. sajandil toimunud religiooni rolli teisenemise mõistmiseks tuleks meelde tuletada paradigmade vahetumine. Briti sotsioloog Källum Braun on näidanud, et sekulariseerumine ei saanud toimuda enne kui diskursiivne kristlus kaotas oma jõu. See on ka üks nendest sotsioloogide moesõnadest, aga see diskursiivne selles tähenduses tähendab võimed maailma ja inimeksistentsi mõtestada. Ta oli põhiline aine, mille jaoks kõik teised kaasa aitasid. Aga ta pani kõik oleva ja tuleva ja inimelu paika. Ja kui kuuekümnendatel aastatel 1900 kuuekümnendatel toimub niisugune väga paljudes valdkondades tuge ja sügavuti ulatuv puutus, siis Braun juhib eriliselt tähelepanu soolisele aspektile selles protsessis. Pärast kodanlikke revolutsioone oli kristlike vooruste ja põhimõtete kehastamine jäänud peamiselt naiste asjaks. Kogu naiseks olemine oli konstrueeritud kristlase majal. Ja seetõttu oligi paradigmade vahetusel eriti otsustav naise rolli muutus. Naised hindasid ümber oma kehalisuse seksuaalsuse ning heitsid kõrvale senise kristlikul moel konstrueeritud naiselikkuse mille diskursiivne surm lammutas evangeelse narratiivi. Tema sõnade. Eks ole, tänapäeva vanaemad. Ei koosuka ega õpeta lapsi piibli raamatust veerima toksivad oma nutitelefone, ta ei õpeta neid õhtupalvet lugema vaid need vanaemad rühivad 60 aastasena tööl käia ja õhtul istuvad väsinult televiisori ette. Browni arvates pole Secolariseerumine mitte üksnes pigem organiseeritult kristlase vähenemine, vaid terve kultuuri surm. Kristlus hääbub selle tõttu, et ei suuda enam üksikinimesi paeluda ja nende elu mõtestada. Lisaksin Paulile ühe niisuguse isikliku tähelepaneku Eestimaalt. Kuuekümnendatel oli veel ka seitsmekümnendatel vana-aasta õhtu Eesti luteri kirikus üks kõige suurematest pühadest. Jõulud suur reede surnutepüha, need olid lauapühad. Siis olid kirikud rahvast nii täis, et mõneski kohas ei mahtunud sisse, aga nendele lisandus vana-aasta õhtu. Ajad olid sünged muidugi, ja sa ei teadnud, kes järgmisel aastal elus on, seal oli meeletu hulk neid, keda mälestati eelmisel aastal lahkunuid. Ühesõnaga, see oli suur kirikupüha, kuigi tal ei ole kirikuga otseselt midagi tegemist, aga kirik mõtestas seda kogu seda elu. Praegu on nõnda, et ei tasu seda vana aasta õhtust jumalateenistust pidadagi, sest kõik ootavad aasta parimatele programmid istuvad kodus kodualtari ees. Selles mõttes selle mõtestamise saab sealt hoopis teisest kohast ja teisel viisil. Ja kui see on fragmenteeritum, siis see ei ole juhuslik, vaid nii peabki olema. Sest inimeste identiteedi aluseks ei ole mitte aja jooksul kogetud sündmused ise, vaid narr Kiievi abil loodud tähendus elatud elule. Meie religiooniuurija Lea Altnurme ütleb, et ta tsiteerin, on kümneid ja kümneid biograafiaid lugedes ja kuulates jõudnud arvamusele, et pahast narratiivide järgi ei räägita mitte ainult elatud elu vaid nende järgi püütakse kujundada tulevikku. Inimesed elavad lugusid. Ja need lood, mida elatakse, millisena oma elu kujutatakse, on täiesti erinevad. See, mis ühe poliitilise süsteemi ajal su elus olid tähtsad asjad võivad muutumise järel olla niisugused, mida häbened püüad maha salata ja püüad oma mälust kustutada. Mõned asjad on niisugused, millel ei ole otsest põhjus-taga, mis käivad kõigis peades ühe korraga. Võiks arvata, et kui muist oli kihelkonna koolmeister rahva silmis lugupeetud isik Nende hulgast olid ju sellised kultuurilukku jälje jätnud nagu Ignatsiaak, Käsu, Hans või Postimehe väljaandja Johann Voldemar Jannsen siis nii võis muidugi olla. Aga modernismi mudelis muutus hoiak vastupidiseks. Oskar Lutsu kevad ilmult 1912 13 on raamat, mis on saanud eestlase identiteedi üheks alustalaks. Ja see esitab julk Jüri isikus kästri kui vastikkuse koondkuju. Ja loomulikult ei loonud luts oma raamatuga helist põlastavat suhtumist. Vaita kajastas orjaunest ärkava jää tagurlust märkava rahva hoiaku. Koolis õpitu ei kanna kohe vilja. Kui vaadata pikemas perspektiivis, siis mäletate, kuidas kevad lõpeb, muidugi mäletate, see on ju praeguseni. Ma tahtsin ka üle lugeda, oleksin pääsküla raamatukokku öeldi, ei ole. Praegu kol, lapsed põevad seda sellepärast, et see on kohustuslik kirjandus. Aga ma oletan, et mul oli meeles, et ta lõpeb sellega, kuidas see meie kõigi suur lemmik, see, kes sellel kiirel saabastelt lõikas nööbid ära, mida tol ajal ei nimetatud koolikiusamiseks, vaid lihtsalt lihtsalt tembu Vembuks. Kuidas tema sellele vastikule vanamehele julk Jürile teda karistamiseks kõik seemnel külvas segamini oli nii. Jube vahva. Mis nendest kasvandon? Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit korraldasid eesti kooliõpilaste väärtushinnangute sotsioloogilise uurimuse. See on 10 aastat tagasi 2005. aastal ilmunud ja oli küsitlustulemustest vaimustatud. Esikohal on sõprus. Ja teismelised saavad ka väärtuste hierarhia ma sõpradelt. See seletab, miks vastused varieeruvad nii vähe vanuse, soo ja elukoha järgi. Teadlaste meelest ainuke miinus olevatelt patriootilised tunded jäävad tahaplaanile. Domineerivad isikukesksed väärtused. Vaid 21 kuni 30 protsenti pidas oluliseks eestlust, rahvuskultuuri ja traditsioone. Aga analüüsides selgub, et väärtused ei rivistu juhuslikult vaid Neis valitseb seesmine kord ja kooskõla. Sotsiaalteadlased küsivad, kuidas seletada, et neiud abielluvad meelsasti välismaalastega jätavad kodumaa. Küsitlusandmeid uskudes ei saa neid süüdistada jõuka maju järje ihaluses. Neile on tähtis kodu ja perekond. Nad peavad oluliseks isikuvabadust, läbilöögivõimet ja optimismi. Abikaasa valikuvõimalused on laias maailmas avaramad ning luua oma kodu ja perekond väljaspool Eestit tundub turvalisem, pakkudes samas nii endale kui ka järglastele paremaid võimalusi ja tuksi edasi arenemiseks. Iseloomulikult on võim koolinoorte väärtuste edetabelis tagant kolmandal neidudel koguni eelviimasel kohal. Au ja kuulsust peetakse vähetähtsaks. Koolipoistel on nad 23. ja tüdrukutel 26. kohal. Kellest saavad siis poliitikud, kui võim ei paku pinget. Igatahes üks on selle küsitluse põhjal selge. Ühiskonna tuleviku mõjutajaks ei ole mingil määral kirik. Kõigis vanuserühmades jäi usk ja religioon viimasele 30.-le kohale. Usk on noortele absoluutselt tähtsusetu. Ja esineb üldse siin ainult sellepärast, et oli pandud etteantud valikute hulka. Kuhugi pidi ta ju jääma. Ja religiooni figureerimine küsimustikuks päästis võimu au. No mõtle, mõju oleks olnud nii, et võim on kõige viimane. Mida ütleb tagumine koht usu- ja eetika seostest? Mitte midagi uut, vaid kinnitab, et teatud kombinatsioonid ei ole olemuslikud, vaid ajastutekkelised. Rootsi ajal oli kirik kihelkonnas komblusvalvur, näiteks lapsega tüdrukud pandi häbiposti. No praegu poleks sellest mõtet, sest üle poole Eesti lastest sünnib väljaspool registreeritud abielu. Ja 15-l protsendil jääb isa tuvastamata. Keskajal olid ainukesed kõbilat kloostrite juures. Nüüdseks on põetamise üle võtnud riik. No muidugi võivad ka praegu kirikud AIDS i kontserdi või supiköögi või kodutute jõulusaunaga kaasa lüüa. Aga märkimisväärselt tähendust sotsiaalsüsteemis sellel ei ole. Jätkab Toomas Paul. Inimkonna ajaloos on olnud aegu, mil ta oli koolil, oli dominant roll ja mõnel elualal monopol. Igal juhul oli ta kogu elu integreeriv. Ent praegustes lääne ühiskondades on kadunud religiooni sotsioloogide terminiga enesestmõistetav usutavus doosi bility. Klausi biilsus. Niikaua kui kultuur või inimkollektiiv tunnistab oma ühiste väärtuste legitiimsuse allikat ei teki küsimus, kas neid väärtusi tunnistatakse oioi. Kui ristiusk seadis väärtushinnangud, millega hinnati inimeste käitumist siis oli see teine kui ajal, mil religioon kaotas autoriteedi tõeküsimustes ja tõusid kriitiliselt kahtlaselt tema autoriteedi suhtes ka väärtuste alal. Kui oli aeg, mil religioonil oli kogu inimese elu mõtestav roll siis oli teaduste süsteemis bioloogia esimene ja kõrgeim. Ja talle keskajal järgnes dialoog ümmardaja sillalt, bioloogia. Filosoofia. Filosoofia oli kui teener, kes ulatas teoloogile tööriistad kätte. See ei olnud filosoofia alandamine, aita ülendamine. Ta oli ülimale teadmisele kõige lähemal. Teoloogia ja filosoofia olid objekt, keelteülesed, metakeeled. Sest kogu keskaja inimest ümbritsev vaimne aineline keskkond oli järjestatud hierarhiliselt, erineval ja kindlal väärtusastmel olid ametid, teadused, kunstid ja nõnda edasi. Ja kõiki neid eriilmelisi hierarhiaid ühendavaks põhimõtteks oli lähedus jumalale. Ja seetõttu ei teeninud tolle aja inimene jumalat üksnes kirikus vaid kogu oma tegevusega. Ja õigupoolest selline monistlik, kõikehõlmav hierarhia on omane ka muudele mõistetele kultuuridele. Pluralistlikus ühiskonnas ei ole aga põhimõtteliselt ühelgi isikule, ka organisatsioonil tõemonopoli. Kiriku liikmeks ei sünnita, vaid saadakse isikliku otsuse põhjal. Ja see tähendab, et igal usu organisatsioonil tuleb oma liikmed värva. Kõigil peavad olema võrdsed võimalused ja nõudmine ning Pakkumine reguleerib ideede turgu. Kui nüüd siia panna usundiõpetuse, kus kõiki maailma usundeid tutvustatakse võrdselt erapooletult kus ei värvata oma lemmikus usu jaoks, parem oleks, kui seda lemmikud ei olegi, et olla tõepoolest erapooletu siis mille põhjal saab see noor inimene, kes pingis istub, valida, kes annab talle tõekriteeriumile. Õdifierbahhebastas kui religioon on väär. Sist seleta viimses instantsis midagi, vaid vajab hoopis ise seletust ja põhjendamist. Senikaua kui suletud ühiskonnas on üksainus, oli meie usk, on valik lihtne. Seal on, kas aktsepteerida selle uiturgud, aga kui neid on suur hulk kuidas saavad kõik maailmas esinenud ja esinevad religioonid olla ühtviisi õiged. Aga nii see on, et põhimõtteliselt praegu peab olema kõik võrdväärne, vabalt valitav ja valik annab väärtuse. Selle taga on pehmetel aktivismi, põhjendab subjektivistlik printsiip mis eitab implitsiitselt juba eksisteeriva tähendus horisondi olemasolul. Step mõned asjad juba enne valikut teistest väärtuslikumaks. Midagi ei ole teha, et sel korral igasugune niisugune valike relativeerib on kas blondide või brünett, seksuaalpartnerite eelistamine, kas sea- või haneprae paremaks pidamine ja nõnda edasi. Keegi ei kipu andma diskrimineeriva hinnanguid neile eelistustele, sest nad on tähtsusetud. Isist tuleb valida mitte võrdselt tähtsate, vaid võrdselt tähtsusetud asjade vahel. Ja kui 1990.-te aastate sotsioloogiliste uurimustes küsiti, kas olete üles kasvanud religioosselt siis 71 protsenti lätlastest, 80 protsenti valgevenelastest ja 85 protsenti eestlastest vastas sellele küsimusele eitavalt. See ei ole üllatav, aga üllatav on, et samale küsimusele vastas eitavalt ka 41 protsenti inglastest 54 protsenti norralastest 57 taanlastest ja kuuskümmendüheks rootslastest. Katoliiklikest maades on see teisiti. Ühesõnaga tõstantlike maade koolides jagatud religioonide õpetusse ja andnud enamikule asjaosalistest mittemidagi. Usuõpetus niisugune, nagu ta oli varasematel sajanditel, on võrreldav emakeele või mingi konkreetse võõrkeele õpetamisega usundiõpetus aga katsega kirjeldada kõiki maailma keeli funktsioon on täiesti teine. Ühel puhul on see keeleoskuse omandamine teisel puhul sanskriti ja tiibeti ja hiina ja heebrea ja araabia anda edasi tähestikku ning grammatikastruktuuri tutvustamine. Need on kaks eri asja. Kui seda tutvustamist teha alg- ja keskkoolis, siis on see teistmoodi kui filoloogid Tutuvad võrdleva keeleteaduses, sest sel korral on nad omandanud nagunii põhjalikult oma emakeele läänemeresoome keeled ja siis vaatavad kuidasmoodi on nendes täiesti võõrastes keeltes need struktuurid. Ja selles mõttes on Need kaks asja, usuõpetus ja usundiõpetus hoopis erinevatest maailmadest pärit. Ja kuna meie niisugune rahvuslaste antiklevikaalsus oli poliitiliselt ette antud et kirikuga ühe baltisakslase tugisamma murdmine oli oluline programmi punkt eestlaste rahvuslikus emand sepatsioonis siis on nõnda, et niisugused hoiakud ei kao ühe korraga, vaid mõned mis ei ole üldse niimoodi alati teadvustatudki, vaid lihtsalt taustal ta olemas võivad pikki aega alles olla. Olga isale ja Tartu ülikoolist uuris oma tisse, revolutsioonis 14 kuni kuueteistaastaste Eesti noorte suhtumist religiooni ja nende arvamust kooli rollist sellest. Uuring näitas, et mitmes klassis polnud ühtegi õpilast, kes oleks ennast usuliselt määratlenud. Uurijale tuli ootamatuna usulise taustaga isegi just nende sellise usulise kodust pärit laste suhtumine religiooniõpetusse. Kuigi nad hindasid kõrgelt aine võimalikke positiivseid mõjusid, ei oleks enamik neist ainet isiklikult valinud. Kui veel vähem seda direktsioonilt nõudma läinud on täiesti selge. Teismelised ei taha tõmmata eraldusjoon enda ja oma klassikaaslaste vahel. Aga see on ka just selle eelmainitud rüütlejad iduuuringuga heas kooskõlas, kus religioon oli 30. kohal ja sõprus esimesel kohal peabki olema, et kui sõbrad on, niisiis kuule sa nendega homogeenne. Kui usuõpetaja tus õpetas meie usku õpetas seda kui ainsat ja õiget ka siis, kui võidi möönda, et ka teist piisi saab õnnelikuks ja õndsaks oli ikkagi semite valikuks vaid etteantud normiks, siis usundiõpetus õpetab tolerantsust ja sallivust. Ükski usk ei ole teisest parem. Kõik on kõrvalt vaadates ühtviisi tobedad. Aga meie kohustus on kõiki neid sallida, sest sallivus on ülim voorus, globaalmaailmas. Absoluutset tõde ei ole nagunii. Aga üks inimõigustest on vabadus uskuda, mida tahad. Tänapäeva eestlane ei usu jumalat suure väega, jumalast rääkimata. Aga ta kardab koledasti kurivaime ja kummardab Kaitseinglite poole. Õpikuid on ju lademes, kuidas endale hankida kaitseinglid ja kuidas teda käitada ja midagi kedagi usus küll. Ja kui laps tuleb kooli, ei ole ta tabula rasa religiooni asjus, vaid just sellise kodunt kaasa saadud pildiga. Ja siin ma olen üsna uhke, kuigi ma kahtlen, et keegi võib-olla selle asjaga niimoodi välja mõelnud, aga vähemalt ma loodan, et et ma olen ise kah välja mõelnud, et mina võrdleksin seda lemmikloomaõpetusega Loomakasvatuse õpetusega. Koduloomad sajand-poolteist ja kaugemale tagasi. Hobused, lehmad, lambad, koerad. Igal oli oma funktsioon. Pehmadis piima lamas villakoer aitas karja koos hoida. Hobuse vankri ette rakendamine, lehma lüpsmine ja muud sellised oskused. Neid omandasid lapsed endastmõistetavana vastavas eas. Loomapidamise oskus ei olnud luksus. Seda ei tarvitsenud eraldi üldse õppida, vaid see oli elamiseks vältimatu. Pealegi olnud lõhe loomade ja inimeste vahel, kuigi suurtalus külma talve toodi lambatalled tarre sooja. Teie peame lemmikloomi toas. Mõned armastavad kirglikult koeri, teised kas mõned piirduvad hamstrite või merisigadega. Kui aga põhilist erinevust mõelda, siis praegu sõltuvad lemmikloomad meist ja sellepärast nad ongi meie lemmikud. Vaadake, kui haleda näoga nad otsa vahivad. See on ju nii suurepärane tunne, mina ja sina seal minust, aga tollal sõltusid inimesed elajatest. Ja nüüd tuleb see minu võrdlus, mille üle ma uhke olen. Et kui religioone käsitleda koduloomadena, siis religiooniõpetus on erinevate lemmikloomade pidamise tutvustamine kutsunud. Õpetus peaks olema erinevate uskude asjalik ja neutraalne, tutvustamine ja valik peab jääma lahtiseks. Võib-olla mõnele lapsele üldse meeldi elusloomad ja tema tahab mängida virtuaalsete leludega nagu Tamagotši. Ja isegi siis, kui lepitakse kokku, et meie koolis õpetatakse peamisel koerateadust, tehnoloogiat, sest meil on siin välja valitud kõik koerasõbrad, need kassisõbra tarkusi otsigu. Analoogselt meie õpetame ainult ristiusku, meil on kirikukool. Ei tohi unustada, et on väga erinevaid koeratõuge, taksi hundi ja nõnda edasi koeri džautšaudja, pulderlerid ja nii nagu on erinevaid kristlikke konfessioone, kes ei salli ka 11 vahel silmaotsaski. Ja taas on seatud tingimuseks, et Ko lega konkreetne künoloogia õpetaja ei tohi ahendada õpilasi õpilase või lapsevanema õigust endale ise lemmik valida. Mõnel on oma valik ja eelistus kodunt kaasa antud, teine ei tarvitse usundiloo vastu püsivalt huvi tunda. Nii nagu mõnel on allergia koerakarvade vastu. Sõprust talt saabki olla siis kui panna see sellele taustale, siis on selge, et usundiõpetus, selline supersallivuse kasvatus. On kristlikele kirikutele kasutu, võiks öelda, et on kahjulik kuid väga vajalik ja kasulik riigile, et kasvatada kodanikke kuulekaks ja sallivaks. Usuõpetus sekulaarses riigis on väga sarnane kaitse pookimisega. Natukene rõuge lima päästab päris rõugetest jäämast, natukene maailma religioonide kirevat balleti tutvustamist päästab. Vähemalt osa loodab nendesse nakatumist. Osalt sõltub muidugi õpetajast, nii nagu matemaatika, kirjandus. Kas lapsed tahavad ise saada matemaatikuks või siis muudkui lugeda klassikud voi unusta, haaravad nad selle mata kohe ära ja säästavad kiirlaenukontoritesse, et teha laene sellepärast, et nad ei oska protsendi protsenti võtta. Mida sa sellistega teed. Ja muidugi kaotavad ka pärast küpsustunnistuse kättesaamist, kui selle jaoks ei olnud vaja, kannab kirjandit kirjutada. Milleks niisugune tühi töö ka nendest ei saa ju kolumister lehele. Jutu raamatudki kätte. Teabe saab mujaltki. Kas religioonide tundmine tõstab moraalsust senikaua, kuni nad on endastmõistetavad? Senikaua loomulikult, aga praegust meie aega iseloomustab lugu mehest, kes seadis varguste vältimiseks oma õunapuuaeda suure plakati kirjaga. Jumal näeb kõike. Ümmarg. Järgmisel hommikul oli aed tühi. Plakatil oli tehtud täiendus, kuid ta ei reeda meid. Kas religioonide ka tutta, olek hõlbustab ärisidemete sõlmimist globaalturul? Kahtlemata. Aga selleks peab olema kõigepealt vajadus, sa pead teadma, kas sa lähete ajama asju hiinlastega või araablasega sest Araabia emiraadid ei maksa Aknostikuna esineda, agnostik nende meelest on ebausaldatav, aga kui sa vastad seal, et sa oled kristlane ja natukene midagi kah, tead sellest siis oled sa ikkagi ka äripartnerina vastuvõetavam ja pealegi on kasulik midagi ka nende aukoodeksist teada. Aga siin ongi, et, et sellest liiga vara vaevalt et lapsed tahavad teada, see selgub alles siis, kui nendel on võimalus seal niisugust äri püsti panna, et siis selleks on mujal maailmas spetsiaalsed kursused, kus omandatakse see väline nägu, mida vaja läheb, et olla turul usaldatav. Usuõpetus ei tähendanud selle seletamist, mida tuleb uskuda, vaid väga oluline oli see komponent, kuidas Beseda praktiseerime ja mida see meie ellu tähendab ühelt poolt tema toime moraalile, mis on lubatud, mis ei ole lubatud, ja teiselt poolt ka see niisugune rituaalne külg mida selleks inimene teeb, et, et see usk temas toimida saaks. Nii et need kolm asja on igas usundis nagunii olemas, tähendab dogmad või teooria praktika isikupraktika ja niisuguse ühise usu seos õpetuses oleks funktsioon panna asjad paika, milleks me elame. Kas sellel maailmal on tähendust, ei ole tähendust, mis tähendab näiteks inimelu pühadus, praegu see on juriidiline säte, inimelu saab kõik inimõigused selle hetkega, kui ta käe või jala välja siputab sealt emaihust sellest hetkest loetakse ta inimeseks. Enne seda ei ole ta seda, kui aga ta on korragi käe välja sirutanud ja siis talle ots peale tehakse, siis on ema või keegi teine mõrtsukas. Paragrahv 19, kriminaalkoodeks tähendab enne seda füüsiliselt mitte midagi muud ei muutuge, et see nabanöör võib ju ka veel mõned minutid pärast olla. Aga see on fikseeritud väga täpselt ja juriidiliselt. Aga miks ta pühaks teeb, miks ta kuriteoks teeb, et enne seda oli raseduse katkestamine ja nüüd on lastemõrv. Aga sa ise sisemuses oled nagu leppinud selle maailmaga, nii nagu ta praegu on. Minusugusele jah, tundub, oleks liigne ülbus mitte leppida, see maailm on olemas ja minuga, et ei ole antud teda ümber teha ja eriti selgeks saab see, kui neid lugeda, kes tahavad ümber teha ja kes väga täpselt teavad. Kui te mind kuulaksite, mis siis kõik saaks. Nii et ma siin olen selles mõttes fatalist. Praegu nii nagu Hardo Pajula ühes artiklis nimetab, et paagi täis benseeni sisaldab rohkem kui mehe aasta tööjõud, tähendab meie kasutuses on nii meeletud välisenergiaallikad, mida varasematel aegadel ei ole olnud, et see on üks nendest teooriatest, miks praegu üldse võimalik on nõnda leplik, kuna kõigil on see miinimum enam-vähem see miinimum, kõik olemas juba kass sakslastel, 19. sajandi keskpaiku oli elekter toas või meelelahutust sellist või siis lõunamaa puuvilju või, või mistahes külje pealt hakkad vaatama. Ega see kivist mõisahoones elamine objektiivselt, meie maailm on väga palju parem. Ja see teebki selle teooria küllalt usutavaks, et kõik see moraali paranemine, mis näib olevat, on senikaua tõest ja reaalselt olemas, kuni kõik on hästi ja rebeneb sellel hetkel nii nagu varemgi on rebenenud. Kui enam ei ole hästi siis kõige hullem see on selle 100 aastat tuleviku küsimus ka, et praegu on väga hea rääkida nendest 150-st 550-st. Aga kui täit hakkab tulema nii nagu sealt praegu tuleb Soome viis-kuussada illegaali päevas üle piiri? Tähendab, küsimus on selles, mis siis saab, kui tuleb seda oma kuube jagama hakata. Tulid võõrtöölised Lääne-Euroopasse sõja järgi, siis nad olid väga rahul, nad sinna said Türgist Saksamaale või kus aga teine ja kolmas põlvkond, kes see on kasvanud sündinud, nad küsivad, miks meie peame olema kojamehed, miks meie peame tegema musta tööd, see akuutse häda aitamine, see on lõks ja seda inimene oma hea südamega ei saa tegemata jätta. Meie maailm on füüsiliselt ja vaimselt plahvatuslikult laienenud ja ja sel korral ei ole võimalik ka neid järeleproovitud lahendeid leida, sest need alles tagantjärgi selguvad. Aga kui kogu aeg muutub kõik, siis siis on see ka niisugune loterii minu jaoks lihtsalt maailm on meeletu ämblikuvõrk, olete neid filme näinud, kus ämblik teab, kus midagi on? Tal on neid ruutmeetreid neid võrke täis ja ta teadlane on kõik omavahel seotud. Need, mismoodi võrgud toimivad ja mis pani tema, jookseb nende peale kõike seda kõik nii meeletul kombel omavahel seotud. Me ei mõtle, me ei saagi, ei suuda teel, ei ole võimalik mõelda sellele, mis niidid veel sellega nihkuvad. Praegu on niivõrd Juri Lotmani termineid kasutada siis plahvatuse punkt. Et siin on kõik arengud võimalikud. Alles tagantjärgi me ütleme, et see oli see näib, et see oli nagu pidi tulema, aga, aga selles olukorras endas mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt sõltub liiga juhuslikest asjadest. Mis ei tarvitse juhuslikud olla, aga me ei leida lihtsalt süsteemi. Teoloog Toomas Paul kõneles teemal, milleks meile usundiõpetus. Ööülikool tänab koostöö eest Eesti vabaõhumuuseumi ja Kristi pumbot. Loengu salvestas Rein Palo. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.