Ööülikool. Sakslastele portaal Vunskyntney, mille avalehel on titade pildid ja niisugused laused nagu mitte kunagi enam välja magada, näpuvärvid laps, toppil, mobiil ära uputatud, hea meelega oleks ainult laps olemas. Samas Kanadas loodud ühendus nõuk hiding pühitseb pigem laste vabadust omal valikul. Eestis räägitakse lastetusest ikka biopoliitilises võtmes pidades silmas rahvuskehandi taastootmist, mitte indiviidi õnne või õnnetust. Ei koole. Kirjanik Maarja Kangro kõneleb teemal oma jama. Loeng on salvestatud naissaarel Omari küünis. Ma panin oma jutu pealkirjaks oma jama ja oma jama alla mahub peaaegu kõik taastulek juttu räägin millestki, mida peetakse väga omaks ja millest võib saada inimese elu saatuslik jama. See, millest ma räägin, on nimelt inimese oma bioloogiline jätk, õigupoolest inimese jätkumist, soov, millest võib saada oma lõks, millest teinekord ei jaksatagi välja rabeleda. Nägemus iseenesest, kui elu edasiandjast ja uue olendi tekitajast ja nii edasi võib väga kergesti ja tähelepandamatult kujuneda olemuslikuks osaks inimese enesepildist ja kõige õnnetumad. Juhul kui seda kujutlust ei suudeta teostada ega ka sinnapaika jätta, võib see inimese füüsiliselt hävitada. 1999. aasta jaanuaris poos end oma kodus üles. Briti advokaat Ester Benjamin. Naise oli meeleheitele viinud asjaolu, et kaheteistkümneaastase kooselu jooksul polnud tal õnnestunud last saada. Ta oli teinud ka ühe in vitro viljastamise ehk IVF katse, mis üheksakümnendail tähendas veel tõsisemat rahalist väljaminekut kui praegu. Ester oli oma perearstile rääkinud, et mõtleb enesetapu mõtteid ja oli nõu pidanud psühholoogiga. Aga siiski oli talle selgeks saanud, et või arstid talle last valmis ei tee. Pole neil talle midagi pakkuda. 2002. aasta jaanuaris laskis 28 aastane palestiinlane vahvaid riis Jeruusalemmas kingapoe ees õhku iseenese ja ühe vanahärra plahvatuses said veel paljude iga vaba oli hiljuti lahutanud ja lahutuse üheks põhjuseks oli olnud vahva viljatus pärast nurisünnitust. Veel juhtumeid, 2009. aasta märtsis poos end üles 27 aastane India pangatöötaja, kes ei suutnud rasestuda. Aasta hiljem tegi sama teo Briti arst, kelle IVF katse oli nurjunud. Samal 2010. aastal süütas end põlema ja hukkus kolmekümneaastane iirlanna, kel oli nurjunud juba mitmes in vitro viljastamise katse. Eelmise aasta sügisel üritas üks noor Austraalia paar kaksikenesetapu kelle nurjunud viljatusravi oli viinud meeleheitele ja pankroti äärele. Mitu õlut ära joonud mees kihutas suurel kiirusel teelt välja aga nemad jäid õnneks siiski elama. Ja need lood võivad tunduda tendentslikult eredate juhtumitena, kuna viljatus pole enesetappude põhjus number üks. Aga võib-olla ka kindel, et paljud enesetapud, millele on tõuganud viljatusest tingitud meelehärm, pole meediasse jõudnud. Suitsiidijuhtumeid on kahtlemata ekstreemsed, aga meeleolud, mis selliste tegudeni viivad, pole selle probleemi puhul harvad. Vastavatest foorumitest ja blogidest leiab kõvasti meeleheidet. Üks tüüpiline kommentaar. Tõlge inglise keelest. Ei saa veel öelda, et oleme viljatuse üle elanud, mõni päev tundub, et ma ei suudagi seda. Heidan õhtul voodisse ja loodan salajas, et ma enam ei ärkagi. Teen praegu ravi läbi, aga lootust on väga, väga raske leida. Need juhtumid, mis on siin ära tõin, ei ole muidugi mitte lihtsalt leitud, vaid ikka üles otsitud ja algselt mitte objektiivsest huvist, vaid tahtmisest teada saada. Kas mu enesereaktsioonid niisugusesse olukorras on adekvaatsed? Meie kultuuriruumis sellistest asjadest eriti ei räägita, aga ma teen väikese isikliku kõrvalepõike ja ütlen, et ma olen samuti tosin aastat proovinud mitte mehega ka oma järglast saada. Või see loomulikult ei õnnestunud, otsisin Nobimeditsiinilt, mis ei jäänud tulemusteta, vaid lõppes kahel korral dramaatiliselt. Kaks väga Kurve verist intsidenti on mul selja taga. Nii et destruktiivset mõtete kasvupind ei ole mulle võõras. Muidugi tekivad igasugused küsimused, et miks masendutakse, miks ma seda kõike üldse taha, miks tahta seda oma järglast, seda oma jama. Kust tuleb see tahtmine ja miks see on tugevam kui tahtmine, et ma seda ei tahaks, kas ma suudan ennast veel ümber programmeerida? Muidugi hakkab inimene oma masendust ikka statistikaga võrdlema, vaatame siis seda veel veidi. Minule meeldib statistika, nii et andke andeks, mõned numbrid. Eriuuringutest on selgunud, et nurjunud IVF-i katse järel mõtleb enesetapule 13 kuni 20 protsenti naistest. Suitsiidimõte tuleb pähe tervelt viiendikul viljatutest paaridest. Masendus, kurbus ja viha on igapäevased meeleseisundid. Inimesed kardavad sotsiaalset isolatsiooni juba tajuvadki, seda näevad end ebaadekvaatse väärtusetuna. Ühes Ameerika psühholoogide küsitluses kirjeldas 49 protsenti naistest ja 15 protsenti meestest viljatust või oma elu kõige vapustavamalt sündmust. Taanis tehti 70.-test kuni 2006. aastani selline uuring, et jälgiti lausa viitekümmend üht tuhandet primaarse või sekundaarse viljatusega naist. Nende suitsiidikäitumise riski kohe alguses välistati Need patsiendid, kellel oli varem esinenud psüühikahäireid, püüdes siis kontrollida ainult viljatuse mõju. Tulemused näitasid, et Nendel naistel, kes pärast esimest hinnangut viljakusele ja järgnevat viljatusravi ei olnud õnnestunud last sünnitada oli rohkem kui kaks korda kõrgem enesetapurisk kui naistel, kes esialgse diagnoosi järel olid sünnitanud vähemalt ühe lapse. Suurbritannias uuriti 97. aastal tuhandet viljatusega võitlevat inimest. Selgus, et üheksa inimest 10-st kannatas depressiooni eraldatuse tunde. Frustratsiooni käest läbi aegade tehtud küsitlused on enamasti näidanud, et kõige enam oma eluga rahul need paarid, kes on lastetud omal soovil nende mõtlemisviis, tundub kadestamisväärne. Need on inimesed, kelle vaim pole järglase soovist läbi söövitatud. Üks viimane Stanfordi uurimus siiski väidab, et kui muud tegurid nagu religioon tervississetulek haridus maha arvata, siis vanemate ja mitte vanemate rahulolus suurt vahet ei ole. Hinnanguliselt on läänemaailmas igal 10. kuninga seitsmendal paaril laste saamisega probleeme. Tänapäeva USA-s jääb lastetuks iga viies valge naine. Suurbritannias on see näitaja umbes sama Austrias ja Saksamaal samuti iseloomulikult. Muidugi on Lääne-Saksa maalse lastetute protsent kõrgem 23 Ida-Saksamaal 15. Hamburgis küünib lastetuks jäänud naiste hulk lausa kolmandiku. Ligi. On neid, kes on pikka aega arvanud, et neist saavad tulevikus lapsevanemad. Aga seda pole lihtsalt juhtunud. Mõni kehitab selle peale õlgu, et elu nii on läinud, mõni on heitunud. Loodud on selline mõiste nagu sotsiaalne viljatusnaine jääb lasteta lihtsalt seetõttu, et tal pole õiget partnerit või majanduslikku kindlustunnet. Psühholoogiliselt kõige rängem on küllap siiski lapsesaamiskatsete nurjumine, leidub siis sellele ühene meditsiiniline seletus või mitte selle kogemuse ränkust, selle fantoom, see leina tõelisest on hakatud viimastel aastatel läänemaailmas üha tõsisemalt teadvustama. Just viimase paari-kolme aasta jooksul olen ma tähele pannud, et lastetutele on loodud ülemaailmselt tugigruppe ja veebikeskkondi. Mõnikord tähendab ka muidugi lastetate pealt teenimist, näiteks briti lastetud eest võitlejad juudid ei loodud grupi liikmesuse eest tuleb maksta 60 naela aastas. Võib olla väga palju, ei ole. Sakslastel on portaal Vunskyntney, mille avalehel on titade pildid ja niisugused laused, nagu mitte kunagi enam välja magada. Näpuvärvid laps, toppil, mobiil ära uputatud, hea meelega oleks ainult laps olemas. Samas Kanadas loodud ühendus nõuk hiding pühitseb pigem laste vabadust omal valikul. Eestis räägitakse lastetusest ikka biopoliitilises võtmes pidades silmas rahvuskehandi taastootmist, mitte indiviidi õnne või õnnetust. Meie tavadiskurss avalikkuses väljendatud hoiakute põhitoon ikkagi halvustab või tõrjub lastetuid. Aet Kuusik võttis selle aasta jaanuaris Neil teemadel sõnaministeeriumist. Tsiteerin. Ühiskonnas, kus naiste lastetus on tabu, käsitletakse teemat nüri Ühe külgsusega peamiselt poliitikute ja meedia näpuviibutuse kaudu naiste suunas, kes rahvusliku taastootmise ülesannet piisava agarusega täita ei suvatse ja keda lastetusmaksuga vastutusele võtta tuleks. Tsitaadi lõpp. Võib mõelda, et kui mõni naine eestis julgekski luua mingisuguse lastetu tugigruppi ja sellest avalikkuses rääkida lastetud elu väärtustada, siis siis ilmselt head kuulsust ta sellega ei teeniks. Selle meie eestluse diskursuse keskmes nagu ühegi rahvusdiskursuse keskmesse ei ole mitte üksikisiku heaolu ja valikuvabadust. Ja isegi kui paarsada aastat tagasi oli rahvuslus rahvusluse idee igati eesrindlik, siis realiseerunud on juba ammugi oht, et temast saab biopoliitiline repressiooniaparaat. See aparaat, kus siis oma tootmine ja võõra välistamine on põhiülesanded. No vaadake, milliseid huvitavaid kujundeid on Eestis sigimise vallas välja mõeldud, nagu näiteks vist üks tuntumaid on Rein Taagepera demograafiline vetsupott mida meie ühiskonna sünnikõver talle meenutas, et on veel palju asju, mida sa oleks võinud meenutada. Aga talle meenutas just vetsupotti. Mõistagi tundub see vana laulu Leyerdamisena, kui hakata jälle rääkima, kuidas Eestis hinnatakse naistika veovõimu aspektist, kui kehamistel rahvust juurde sigitama ja mis oma väärtuse saab just selle kaudu. Naise keha oleks justkui rahva oma aga niisuguse mõtlemise jõujooned ei ole ikka kuskile kadunud ja nii ei saa seda ka üle kordamata jätta. Alles eelmisel aastal toimus Dio võimule oma see pealkirjaga konverents, miks eesti naine ei sünnita. Delfis küsiti konverentsi juurde ka rahva arvamust. Mida teha, et Eesti naised ei loobuks emarollist ega lükkaks seda lõputult edasi. Ehkki suurem osa vastajaid leidis, et asi on puuduvas turvatundes tõusid ilusti esile ka arvamused, et häda põhjus on sooline võrdsus. Üks lasteaia teadis lausa, et neandertallased, kahe aaga kirjutas ta selle olevat välja surnud seetõttu, et neil puudus sugudevaheline tööjaotus. Ja see väljasuremise hirm muudkui kerkib üles aru saama, kui ei sigi meie sigivad nemad. Kui üks noor naine väitis oma frustreeritud lugejakirjas, et lööb järgmist inimest, kes küsib, miks ta ei sünnita osteti talle mõistagi jah, las moslemit sünnitavad ise ja jumala pärast ära sünnita last, maa täitub venelastega ja vene vene lastega. No vot nii vistiks värvikamaid omataoliste seas on 2008. aastal Delfis ilmunud Kivisildniku artikkel, millel oli pealkiri, ahtrad naised vägisi sigima. Autori tõsiseltvõetavast tundub muidugi alatasa küsitav. Aga oma groteskluses joonistab see lugu peo, võimu olemuse ja eesti küla ühiskondliku mentaliteedi välja vast selgemalt kui miski muu. Kivisildnik leiab nimelt, et eelkõige on sigimatuse taga emaste ahnus, upsakus ja hoora mentaliteet. Meie põhiseaduse kuulsat preambulat silmas pidades kirjutab ta veelgi enam, naised on reetnud ühiskonna huvid ja kujutavad otseselt ohtu meile kõigile. Kui naised sünnitasid lapsi, siis oleks riik oma ülesande täitnud, aganad raiped ju ei sünnita. Tegelikult on nii, et haritud, töökad ja liiderlikud naised on ohuks rahvale, riigile ja tsivilisatsioonile kui sellisele tsitaadi lõpp. Tõepoolest, meil on see kurikuulus preambula, võib-olla veel üks oma jama. 2007. aasta parandusega ütleb see, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga nüüd rangelt võttes, kuidas on naiste sigimine sellega seotud, kuskil pole välistava selgusega öeldud, kuidas täpselt selle eesti kultuuri säilimise peab tagama ja milles täpselt seisneb see Eesti rahvus, kes peab säilima see tähendab, mis tunnuste alusel seda rahvust piiritleda. Ei ole ometi öeldud, et see eesti kultuuri kandjad peaksid olema heledate juuste ja siniste silmadega või et võid oma rahvuseks eestlane valida üksnes siis, kui oled heleda nahaga. Kas neile, kes väljasuremise pärast muretsevad, on tõesti rass nii kallis? Kas nad näevad eesti kultuuri üksnes kombinatsioonist, teatud väljanägemisega, kindla nahavärviga keelt ja kultuuri, kui need vähegi atraktiivsed ja jätkusuutlikud on? Võiksid ju tasapisi hakata edasi kandma ka teistsuguse väljanägemisega inimesed. Muidugi ma mõistan inimese hirmu selle tähendusrikka keskkonna kaotamise ees. Ja teatud määral mõistan isegi väljasuremisängi esteetilist aspekti. Ikka kahju, kui mingit värvisulestiku enam ei esine. Saan aru, et see kujutlus oma harjumuspärase kultuuri säilimisest annab inimesele turvatunde ja kujutlus selle evolveerumisest mitte eriti. Siiski tekitab ikka hämmastust mehhanitsistlik dogmaatiline perspektiiv mis peab sigimist, inimese põhiülesandeks ja Eesti asja millekski selliseks, mis on väärt sigimist, sundusega säilitamist. Miks sellele küsimusele läbinisti ratsionaalset vastustest ei ole? Sigimist sunduse õigustamist veofašismiks nimetada pole ka mu meelest väga suur liialdus. Muidugi hõlmab igasugune kultuur ka repressioonielemente aga kui eesti asi hõlmab repressiooni nii varjamatult kujul, siis ta küll üks hea asi ei saa olla. Siis on ta nagu neuroos või sundkäitumine, mida pole tarvis inimeste heaolu arvelt vägisi säilitada. Mina ei ütle, et Eesti asi ongi paratamatult või olemuslikult nii repressiivne. Pigem ma tahaks just öelda, et sellest ei tohiks nii mõelda. Tuleb muidugi kohe tõdeda, et demograafiline hädakisa ei ole iseloomulik ainult eestlastele. Näiteks Itaalias, mille iive on olnud aastakümneid negatiivne ja kus sellegipoolest elab praegu ligi 60 miljonit inimest, kuulutatakse, kuulutavad iseäranis parempoolsed, samuti, et maa lähed vastu demograafilisele enesetapule. USA-s teab ühe uuringu järgi 46 protsenti inimestest seda tähtsusetuks, kas naistel on järjest vähem lapsi või mitte. 38 protsenti siiski leiab, et niisugune trend on riigile kahjulik. Ja muidugi siin on see teine tähtis aspekt sotsiaalne parasiitlus, mida lastetutele globaalselt aina ette heidetakse. Näeme huvitavat paradoksi. Sellelgi lastetutele heidetakse ühest küljest ette südametust, külmust, egoismi ning lapsevanemaid peetakse Adruistlikumaks. Südamlikumaks heidetakse teisalt lastetu-ile ette ka seda, et nad oma tulevikule ja pensionile piisavalt ei mõtle. Samas kui altruristlikud vanemad oleksid oma lapsed justkui vana külaühiskonna kombel enesele toitjaks kasvatanud. Ma olen lugenud kommentaare, kus juhatataksegi igatsevad selle aja järele, kus polnud veel kommunistliku pensionisüsteemi ja noored poisid vallasantide pealt varakult näha, mida järglaste ta elu kaasa toob. Sakslanna Tanja trügers kirjutas litsaitis selle kohta tabavalt. Tsiteerin. Sellal kui ükski naine ei jää rasedaks, see tarvis, et riigile laps kinkida, Peavad lastetud aru andma, miks nad riigile laste kingi tsitaadi lõpp. Selle rahvusliku ja sotsiaalse kohuse täitmisega liitub kenasti ka inimese bioloogilise missiooni idee natsidel oli termin leeven Undeatest leevens elu, mis pole elamist väärt. Ma arvan, et ei liialda väga palju, kui ütlen, et see termin iseloomustab ka mitmete eestlaste hoiakut. Laste suhtes on niisugune veebikeskkond nagu perefoorum. 2009. aastal noppis ajakirjanik Rando Tooming välja sealsete kommentaatorite brutaalselt märkused lastetute arvel kirjutas neist artikli. Ta näis olevat Pereinimeste kurjusest hämmingus kui leidis selliseid väiteid nagu tsiteerinud. Ükski lastetu pole väärt isegi küünemusta lapsi kasvatama ema või isa küünte all. Tsitaadi lõpp. Iseloomulik oli see, et psühholoog Anneli salk, kellelt ajakirjanik kommentaari palus vaadet kopeeris kommentaatorite hoiakuid ja asus omakorda lastetuid halvustama. Tsiteerin. Nende naiselik emalik pool hakkab lonkama. Nad teevad valel ajal kohatuid, märkusi ei saa osast teemadest aru ja nende juures võib tajuda teatava kogemuse puudujääki. Tsitaadi lõpp. Lapse emade tigedust õigustab psühholoog võrdlusega loomariigist. Ega ilmaasjata öelda, et pojaga emasloom tapab kõik enda teel. Vaat nii. Kui vaja, siis on inimene ikkagi loom. Loom olla on uhke kui vaja. Samas perefoorumis tõstatati kolm aastat tagasi ka teema, kas lastetu naine on inimesena väärtusetu? Absoluutselt väärtusetu, tühja elanud oma elu vastas keegi absoluut, seal oli sealjuures kirjutatud tugeva p-ga. Minu jaoks kohe kindlasti on väärtusetu naisena naine, kes on jätnud oma oluliseima ülesande täitmata aastast teine. Kolmas leidis bioloogilise jälje jätmises. Jah. Ta ei täida enda looduse poolt kaasa antud ülesannet. Sotsiaalselt on see aga veidi keerulisem probleem, oleneb, millega naine tegeleb. Kui on selline tilulilu muidu elaja nagu näiteks eksansseti kärjasse Manta, siis pole sellisel vägeteerimisele erilist mõtet ja põhimõtteliselt on aine väärtusetu. Kui ta aga pühendab ennast emade riisa taolise tegevuse peale see on lihtsalt näide, osaleb näiteks lastekodulaste abistamises aktiivselt igasugustes programmides, mis hädasolijaid aitab tegeleb millegi väga vajaliku ja konkreetsega, siis POLE TEMA lastetus, probleemiks kommentaari lõpp. Nagu näeme, on naise olemisõigustus ikkagi lastega tegelemine ja teiste abistamine vaid sellega saab ta end välja lunastada. See on see teine sugupool, kelle suureks ürituseks on Assisteerimine, abistamine, toetamine. Ema, tere, isa, lihtsalt üks näide. Sellega meenub iibe kasvatusskeem, mille Eduard Tinn ligi kümmekond aastat tagasi välja mõtles. Tsiteerinud tugipunkt on vanema põlvkonna naiste üle-eestiline laste hoidmise ja kasvatamise pikaajaline aktsioon. Kui noored naised on valmis sünnitama ja vanemad naised lapsi kantserdama siis oleme omadega mäel. Tsitaadi lõpp. Niisiis jällegi vanema põlvkonna naised ja mitte mehed. Vanemas eas pole küsimus Omedki enam sünnitamises, mida me head teha ei saa. Ühel festivalil küsis mult Zimbabwe kirjanik, kas mul lapsi on alati ebameeldiv küsimus ja seekord oli ta seda veel iseäranis seetõttu, et olin juba mitu aastat tulutult seda lapsesaamist üritanud. Kui ma eitavalt vastasin, siis siin Vaabelane, pean, röögatas räätšikk. Võib ainult oletada, et see kirjanik chinoodia väljendas simmaabelastele iseloomulikke hoiakut. Muide, Zimbabwes ongi loodud selline fond Tšipo Tseedu fond lastetud naiste toetuseks, siis püüab hariduskampaaniate ning lastetud nõustamise jõustamise abil ühiskonna negatiivseid hoiakuid muuta. Eestis niisugust fondi ei ole, kuigi hoiakuid jälgides oleks igati asjakohane eestlaste sisse kirjutatud biopoliitilisus. Seda muidugi lubaks. Pagulasküsimusse suhtumise osas ja meie avaliku arvamuse osas tõstis Kari Käsper Facebookis hiljuti esile Hanno arenti eristuse rahvajõugu mis siis inglise keeles mob ja rahva, mis inglise keeles on piibu vahel. See küsimus oli selles, et kas meil ei aeta seda avalikust arvamusest rääkides segi rahva ja rahvajõugu arvamust? Ta ongi omaette küsimus see, et kas Eestis halvustab lastetuid töö veel või rahvajõuk või siis rahvas ehk piibu. Vaadakem hollandi demograafide Eva-Maria Mertsi ja Aart Lif Roveri uurimust selle kohta, kuidas Euroopa eri riikides lastetutesse suhtutakse selgub viitamisest väga üllatuslikult, et hoiakute eraldusjooneks on Lääne- ja Ida-Euroopas ja mitte see ka skulptuuri nii-öelda aluspõhi on katoliiklik ja protestantlik. Ida-Euroopas mõistab enamus lastetuse hukka, Lääne-Euroopas on hukkamõistjaid tühine protsent, valdav enamus suhtub lastetutesse sallivalt või lausa suhtub lastetusse pooldavalt. Just Skandinaavia ja Beneluxi maades on palju neid, kes lastetuse pigem heaks kiidavad. Aga arvestatav hulk niisuguseid vastajaid oli ka Hispaanias ja Portugalis. Tabelist vaatas vastu vana tuttav tõsiasi. Väärtuste poolest kuulub Eesti ühte gruppi Bulgaaria, Ukraina ja Venemaaga. Nimelt oli eesti lastetuse hukkamõistjate poolest nende maade järel neljandal kohal. Isegi teised Ida-Euroopa maad nagu Läti, Rumeenia, Ungari, Poola olid meist ses osas märksa sallivamad. Eestlastest üle 70 protsendi mõistis lastetuse hukka, samas kui Taanis üle 90 protsendi kiitis selle heaks. Tõepoolest mitte üksnes ei suhtunud neutraalselt, vaid kiitis heaks ja seejuures veel pooled vastajatest valisid vastuses trumli. Tugevasti kiidan heaks. Haritud inimeste ja naiste seas oli lastetuse heakskiitjaid igal pool rohkem kui meeste vähem haritute ja usklike seas. Seda, et naised ja iseäranis haritud naised suhtuvad lastetusse paremini kui mehed, on kinnitanud ka uuringud Ameerikas. Midagi intuitsiooni vastast siin ei ole. Naised on realistid ja teavad, mis laps maksma läheb. Meestel, kellele langeb ikka veel laste kasvatamise koormust vähem on lihtne järelemõtlematult hurjutada. Evolutsioonilisest aspektist leiavad teadlased. Tutterdaks mees rõõmuga ringi, rasestaks nii palju naisi jaksab lootuses, et mõni neist ikka elama jääb ja lapse sünnitab. Samas kui jälle loomadest rääkida, siis imetajate emasloomad rõhuvad pigem järglaste kvaliteedile kui panditeedile. Enese elu liigne ohtu seadmine, hooletusse jätmine ei too head kaasaga järglastele. Inimesel, kes soovib õppida lastetu eluga leppima, on seda meie keskkonnas suhteliselt raske teha, sest segavaid impulsse tuleb igalt poolt elu muutunud üha lapseeimekesksemaks nii meil kui ka mujal. Ja ma arvan, et see ei ole ainult minu kibestunud mulje sest ka Lääne ajakirjandusest leiab samasugust tõdemust mainitud nyd saidi artiklis kirjutab Tanja trükkers. Atraktiivse ja õnneliku lasteta naise kuvand, mis levis seitsme ja kaheksakümnendail, on aut. Laste saamine on muutunud popiks. Lastetud on aut, tsitaadi lõpp. Tegelikult on see in või kuulanud juba mõnda aega ja meil iseäranis meil võib-olla isegi terve iseseisvusaja väikese kõrvalepõikena ütlen, et kuskil 2000.-te keskpaiku kümnendi teises pooles hakkas meil iseäranis lokkama isa luule tunduv ütlema õelalt, ent mehed justkui adusid ära, teenivad sellega lugejate heakskiitu. Kuigi see ära adumine ei pruukinud üldse olla teadvustatud, võin ka ega need isa õrnuse puhangud sugugi küünilised. Ma mäletan, et kui ma 2008. aastal pidin tegema sel aastal ilmunud eesti luulest loomingule ülevaate, siis ise ma olin juba nendest tulututest lapsesaamiskatsetest frustreerumas isa luuletika jaguse jagus muutkui suitsu ja kui su meenutagem korraks, milline nägi välja esimene sirvi number pärast seda, kui Reformierakond oli instineerinud ajalehe ülevõtmise uus toimetus pretendeeris justkui mingisugusele alternatiivsele. Aga juba niinimetatud toimetaja veerg ja selle foto isa kolme lapsega oleksid võinud kõlvata pigem ajakirja pere ja kodu. Kahtlemata valitsevad vanemliku õnne ja lasteta vaba inimese naudingu vahel pinged. Ja igal juhul annab ühiskonna enamus moraalse eelistuse anemlikule õnnele. Eelmisel aastal ilmus ameeriklanna Jennifer seeniori raamat. Joy Jennifer, mis siis tõlkes on üleni rõõm ja ei mingit lõbu või ainult rõõm ja ei mingit lõbu. Autor kirjeldab seal nüüdisaegset lapsevanema elu kui imelist paradoksi. See metsik rühmamine, mis kõigele vaatamata Ta pakub sulle transtendents, et rõõmu just lastest saadava transtendentse rõõmu juttu olen kohanud, muide ka saksa meedia kommentaarides seenior väidab, et see rõõm on midagi hoopis muud kui intensiivne efemeerne ja lõpuks ikkagi üksildane lõbu, mida naudid, vaat lastetud perekeskses Ameerika ühiskonnas on raamatul olnud tohutu edu. Vaatamata sellele, et seenior esitab seal ka veidi jubedalt mõjuva nägemuse lastest kui oma vanemate superegost. Et kas see on see Joy, see justkui sügavam Emoraalsem rõõm, mida lastetu loodaks oma järglase kaudu kogeda võib olla. Samas peab tunnistama, et levib ka teistsugune mõttelaad, emad tunnevad mõistagi, et see vooruslikkuse ja tubliduse aura koormab neid, nemad tahaksid selle endalt ära heita, tohtida, esineda niisama jõhkra Vi tublina nagu kõik teisedki. Väga võimalik, et selle suure rõõmu või naudingu ihaldamises Joy VÕIB Neuer ihaldamises, on, on tegu ka selle niisuguse naudingu kujutluse petlikkusega kumbki pool kibestunud, lastetu ja äravaevatud lapsevanem arvab, et tõeline nauding on kättesaadav just teisele. Vaevatud lapsevanem kahtlustab, et äkki on lastetu siiski kätte saanud selle naudingu, mis temal ta õilises missioonist saamata jääb. Lastetute tugiportaalis kirjutatakse endise asengt Jane telefon ära uputatud hea meelega oleks ainult laps olemas. Nii arvavad lastetud, kes pole seda omal soovil omal soovil lastetud, meenutagem olevat siiski suhteliselt õnnelikumad, aga nendetaoliseks saada ei ole lihtne ikkagi kõige eespool öeldu juures kasvõi iseenese eeldatava skeptitsismi juures. Miks tunduvad mulle need noorinud lapse saamise katsed nii täieliku läbikukkumiseni, miks ma ei oska ennast ümber programmeerida ja miks ma saan hästi aru nendest naistest, kellest algul juttu oli, kust tuleb see reproduktiivne imperatiiv? Ma olen ju ometi uskunud, et inimesel pole mingit püha missiooni üheselt määratud eluülesannet. Ma olen justkui alati arvanud seda, milleni ilusti sõnastanud itaalia filosoof Giorgio Kamben. Tsiteerin tõsiasi, millest peab lähtuma igasugune eetikaalane. Arutlus on see, et inimesel pole mingisugust olemust, mida ta peaks realiseerima mingisugust ajaloolist või vaimset ülesannet, mingit bioloogilist saatust. Ainult seetõttu saab midagi niisugust nagu eetika olemas olla, sest on selge, et kui inimene oleks või tal peaks olema see või too substants, see või too saatus, Poleks, mingisugune eetiline kogemus, võimalik neil oleksid üksnes ülesanded, mis tuleb täide viia. Tsitaadi lõpp. See, mis inimene Kambeni jaoks on, ei ole mitte olemas, see on iseenese eksistentsi kui võimaluse või väe lihtne fakt. Miks mul on tunne, et see võimalus, vägi on ikkagi valesti kasutatud, kui ma seda edasi ei anna ja taga hullemaks dioloogiliselt edasi ei anna? Miks kipub see järglase mõtte inimesse nii lootusetult söövituma? Ma ei välista, et mingisuguseid kestmise ja bioloogia fantaasiaid mind ei mõjuta. Nende jutustuse plokid, millest me oma elukujutluse kokku paneme, on väga visad et oleksid justkui juured alla ajanud. Isegi kui me nad enda arvates hoolikalt ära lõhume ja minema viskama, kipuvad nad kohe tagasi kasvama, umbes nagu see nõiamoori umbrohi seal nukitsamehe filmis. Asi oleks teisiti, kui tegu oleks üksnes välise survega. Selle kohta võib meenutada lugu seitsmeteistkümnenda sajandi Inglismaalt. Muna Sinimatust seostati truuduse entusega ja veel mõne kahtlase emagi. Omadusega püüti igasuguste vahenditega tõestada vastupidist. Ja nii püüdis näiteks 1677. aastal üks Londoni ämmaemand teeselda rasedust kandes kõhu peal padjakest. Ta hankis surnud imiku, teeskles tuhusid ja ütles siis, et oli lapse sünnitanud. Nonii püüdis ta teha heameelt abikaasale, kes oli kannatamatult last oodanud. See sobiks kah heaks Fukoolikuks näiteks ajast, kui distsipliin ja karistus. Polnud veel internaliseeritud surve oli puhtalt väline. Tuleb meelde kirjanik rännet, windersoni lause, viby, häbi, Monjuks rütmi, normal. Miks olla õnnelik, kui sa saaksid olla normaalne? Kas asi on ikkagi selles, et me usume ärateenitud õnne peituvat normi täitmisest? Kas me oleme mingite võimutehnoloogiate poolt selliseks kujundatud, et me niisuguseid asju tahame? Noh, see ongi see internaliseeritud biovõim. Kas see kujutletava oma järglane on saanud igasugu mõjutegurite kujundavate jutustuste kaudu meie luuluks seaduseks kinnismõtteks. Või on laps hoopis mingi iha objekt? Lõputult nihkuv, kättesaamatu ka seejuures ikkagi ja ilmselt just seepärast lootustandev? Ta annab lootust meie iha jätkumiseks just meie iha jätkumiseks pärast meie füüsilise eksistentsi lõppu. Ja kui niisugust oma ihakandjat ei ole, on kõik justkui läbi kuivanud, kärbunud jällegi kuivanud oksad aherpinnas. Kui ohtralt metafoore iseenese harjutamiseks? Keegi ei saa olla iseenese jaoks lõplikult läbipaistvad, et alati kindlalt öelda, ma tahan seda, sest nii ja naasuguseid, kogemused ja tegurid on mind seda tahtma õpetanud. Me ei saa olla endi jaoks lõpuni läbipaistvad juba seetõttu, et tekib küsimus, kes ise siis on, kellele nii ülejäänud Isedus on läbipaistev ja kellele see läbinägev ise siis omakorda läbipaistev on, sest nii peaks ju olema. Keeruline, keeruline on see oma tahtmiste pundar. Siin tsiteeriksin hea meelega üht luuletust Mart Kangur-ist. Lõpuks pean ma ikka oma tahtmist tegema. Minu tahe ei ole minu teha? Ei, see ei ole minu teha, et ikkagi on tähtis jätkumis illusioon, sarnasuse kaudu olemine. Kevadel juhul poleks ka väärtust, kui ta oleks viimane omataoline. Ühelgi asjal pole ainult omasugusena väärtust, see tähendab tähendust. Sellest ka see rahvaste hull kestmist, soov, hirm tähenduse kaotamise ees. Ja ikkagi, miks siis minul ei võiks olla seda väikest piiratud absoluutsete väärtuste maailma, kus on omad pühadused ja vaidlustama tõde, eesmärgid tundub joot, tibakese heaolu rõõm oleks ometi vähemalt mõneks ajaks üks absoluut mingi uus orgaaniline metafüüsika. Selle pseudoiseendana mininina tahab inimene lõpuks ikkagi lõputu edasiandmise kujul kogeda mingite ülimate väärtuste jälgi selle uue olendi kaudu maailma auraatilisust tagasi, saada elu mõttetusega silmitsi seismist veidigi kellegi teise õlule veeretada, edasi lükata. Tundub, et see kallis aeg, mis pakase tagumiku peale läheb, toidab omandiillusiooni et oma aja kokkusurumisega oled aega siiski maailma juurde tootnud, andnud kellelegi teisele võimaluse. Muidugi emainstinkti tänapäevase teaduse järgi siiski ei olevat. Antropoloogia primatoloog, säärablahver õrdi väidab kindlalt, et emalik käitumine pigem õpitud instinktide asemel tuleb rääkida ikkagi tungidest. Ja vanemliku instinkti asemel kasutatakse sõna Wonding, seotus või side. Seda soodustada sünnitusel ja laktatsiooni leerituv oksitutsiin. Oksütotsiini süst suurendab hoolitsevad käitumist ka mittesünnitanud ja mitte imetavatele isenditel. Ja muidugi tekitab seda seotust lihtsalt koosveedetud aeg. Katsed on kinnitanud sedagi, et mingit müstilist oma lapse hääle äratundmist näiteks ei esine. Lapse häält tunnevad ühtviisi ära nii mehed kui naised ja see sõltub üksnes koosveedetud ajast, tähendab mälust. Siit peaks lähtuma ka, et adopteerimine oleks kerge valik. See omasus ei peaksin nii tähtis olema, aga siiski peavad lastetud naised seda enamasti kergekäeliseks soovituseks iseärasus, mis nende poolt, kel on oma bioloogilised lapsed olemas. Isiklikult olen küll saanud ühe inimese soovitust tõsiselt võtta, kellel peres üksnes adopteeritud lapsed kasvavad. Aga bioloogiliste vanemate puhul enamasti ei saagi teada, kas nad ise oleksid selliseks valikuks valmis või mitte. Kuitahes veendunult nad ei räägi, et tähtis on nöör, mitte Neitša kasvatus, mitte loodus. Need õnnelikud inimesed ei pruugi kunagi kohtuda oma sisemise veo fašistiga vaadata iseenese tahtmiste kuristike. Nii saa siin kõrvale jätta ka seda hirmu, et lapsendaja võiks tunda kibedust lapsendatud suhtes, kes on uhkelt ilmale tulnud, sellal kui tema enesebioloogiliste järglaste on läinud kehvasti. Perefoorumis jällegi leiduseks reproduktiivmeditsiinikriitik, kes alustas inimesi, kes otsivad lapse saamisel meditsiinilist abi, mitte ei lapsendas. Need inimesed ei armasta lapsi, vaid iseennast, oli ta veendunud. Tõepoolest, inimesed oma mini-mina jahil võib arutleda ka, ka selles on üldse midagi õilsat, kui lapsevanem vaatab heldinult mitte mis tahes väikest olendit, vaid just oma last tunneme temas iseennast ära, heldib sellest veel enam ja veel enam, võib-olla on see armastan arstist siis. Aga mis oleks, kui jagada lapsed sünnitusmajades suvaliselt pärast sündi laiali võtta loosi, kellele, milline see jooksid on, siin on sünnitusel tekkinud frontatsioon, toimub nii, et pole vahet, kelle oma see lapsuke on? No ikkagi on rääkides sellest tungist edasi kesta, seda oma asja edasi viia saab muidugi küsida ka kas kestmine toimuma pigem uue tekitamise või olemasoleva säilitamise kaudu. Kuidas meile meeldiks võimalus, seda enam uusi inimesi juurde ei tuleks, vanad praegu olemasolevad elaksid igavesti või siis kui uusi sünniks väga vähe. Ja olemasolevad läksid väga-väga kaua. Briti kerantoloogi oobriidi Gray eesmärk ongi inimene, kes elaks 1000 aastaseks. Seejuures mõistagi 25 aastase kognitiivseid võimeid ja füüsilist vormi säilitades. Mis siis saaks, kas me eelistaksime madalat sündimust ja madalat suremust? Või siis seda, et mõlemad on kõrged? Inimesi sünnib palju, paraku kas sured palju? Kuidas me tajuksime, seda? Võiksime põhimõtteliselt elada igavesti, aga uut materjali enam juurde ei tuleks. Võib arutleda, kas selline maailm tekitaks, mis pigem umbsuse tunnet, või saaksime me lõpuks aru, et vahet ei ole lõpmatult elades lahustuks üldse igasugune identiteet nii nagu morse selles jutus oli igavesti elav mees, kõik inimesed? Ka panin ühes oma loos tegelased selle üle arutlema, aga ega ma ise ei oskagi vastust anda. Intuitiivselt oletan küll, et sigimisvõimalusest ei tahaks inimene lõpuks ikkagi loobuda. Ei oleks ka üks osa mu juttu lõpetusest. Sigimisvõimalusest loobumist ei pea mumeelest kartma. Sigida tahavad inimesed niikuinii, kas või nui neljaks varem või hiljem. Samas kui kiiresti sigiv maailm, sigiv naise rahulolu ja eneseteostuse arvelt, pole see suurem asi variant. See Eesti, mille elanikkond muudkui kasvaks, naise allasurutuse hinnaga ei saaks olla elamisväärne maa. Et naise elus asjad nässu ei läheks, tuleks talle tagada maksimaalne turvatunne ja maksimaalsed võimalused eneseteostuseks ja seda võimalikult varakult. Ma arvan, et positiivne diskrimineerimine oleks ka püha iibe tõstmiseks tõepoolest vajalik. Kui nüüd minna samamoodi radikaalseks nagu Kivisildnik ainult teises suunas, siis võiks öelda, et meie iibeküsimuse päästaks milline ja totaalne matriarhaat. Jah, me kogeme pidevalt, et loodus ei ole teatud aspektidest suurem asi. See tähendab, et meie psüühika kujutlused ei kipu tema käitumisega sobituma, näiteks võib-olla, et inimene tõesti alles 45 aastaselt hakkab järglast tahtma. Varem ta tõesti ei tahtnudki, aga nüüd tahab jällegi, tsiteerides luuletajat, minu tahe ei ole minu teha. Siis ei saa ju niisugused inimesed millegi poolest moraalselt hukka mõista. Võib ainult tõdeda, et loodus on tehniliselt piiratud, ei suuda järele tulla. Loodust me praegu veel kuigi palju muuta ei suuda, võime peamiselt vaid kiruda ja mõelda, et ehk kuskil paralleeluniversumis on asjad paremini õnnestunud. Siin me siiski ei halda seda, mis on meie oma meie oma füüsist. Aga mida me muuta saame, on ühiskond. Vaadakem siis, et meie ühiskonna tüdrukud kasvaksid nii, et nad ei hakkaks kunagi Ennast ise bioloogistlikult hindama. Et nad ei hakkaks ennast piinama ega süüdistama mingisuguse oma olemuse või ülesande realiseerimise või realiseerimata jätmise pärast. Et naisel oleks Eestis mõnus elada, mida tahes ta oma eluga ka peale ei hakka. Ja see suhe omasusega oma asjaga saab olla seda mõnusam. Mida enam me oleme teadlikud selle suhte suvalisusest tinglikkusest ja sellega ma ka lõpetan, aitäh. Kirjanik Maarja Kangro kõneles teemal oma jama. Muusika Anders hilbori ööülikool tänab koostöö eest. Nargen festivali. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2015.