Ööülikool. Mõtlemine minu meelest tuleb mõõtmisest, et me mõõdame ühte mõtet, mis meil on, mõõdame teist mõtet, aga juurdlemine on midagi palju võimsamat, sügavamat. Koole. Rahvaluuleteadlane Mikk Sarv kõneleb teemal juurdumise Sõnajuur hakkas mul peas mõikuma, nii et ma kirjutasin sellest omaette loo omal ajal Maalehele ja seejärel ka raamatusse sõna jõud. See raamat. Sõna jõud ilmus 2012. aasta detsembris ja siin on terve hulk niisuguseid sõna Ivasid sees tähestiku järjekorras, üks nendest ongi juurjuur on meie keeles mitme tähendusega, samamoodi nagu käsi on mitme tähendusega. Mina tulin teie juurde ja teie tulite minu juurde, me oleme üksteise juures grammatikas, öeldakse, et see on postpositsioon. Ehk siis niisugune abisõna, mis aitab määratleda, mis asendis ollakse, vaid kuidas ollakse. Aga sellesse sõnasse saatke minna sügavamale ja see, mis sealt avanema hakkab, on midagi ääretult põnevat. Ja ma loodan, et sellest on ka abi, kui me räägime oma küladest, räägime külade arendamisest ja räägime nendest põhjustest, miks. Neid külasid tuleks arendada ja miks külad on üldse olulised. See juurelugu algab siis niisuguse tekstiga, et regilaulus tehakse suure tammejuurtest jooma, kandnud see on õige taipamine. Sest taime juurte tööks on tõepoolest joomine. Juurte abil imetain maast vett ning veega koos toitaineid ilma juurteta. Taim kärbub ja sured. Maakeeles on sõnatüvel juur, sügav ja lai tähendus. Taimi hoiavad eluandva ning toitva maa juures juured. Meie keeles väljendama igasugust lähedal olemist sõnaga juures, nagu oleks kõigel elaval omad juured. Nagu muudegi omakeelsete väljenditega tuleb taipamine sõna- sügavamast tähendusest alles suhtlemisel inimestega, kelle emakeeleks pole maakeel. Ja minu meelest esimene juurdumise hüve, mille ma suutsin välja mõelda, on janu kustutamine, nii nagu taime juur kustutab taimejanu. Nii on meil inimestel aga tegelikult kõigil elusolenditel on pöörane tahtmine teada saada, mis juhtus, mis oli seal. Ja sellepärast me vaatame iga õhtu uudiseid, et me tahame teada saada, mis on juhtunud. Sellepärast me saadame Igor Taro rindereporteriks, et ta toob, ta on juures ja ta toob koha pealt õigeid ja vahetuid teadmisi. See, kes on juures, see teab, kes on eemal ei tea. Ja mida küla kontekstis juures olemine tähendab, see tähendab seda, et me oleme külas, meil on tähistaevas olemas, meil on kuufaasid olemas mitmed asjad, mis linnainimestel ei ole olemas, sest need ei ole enam nende juures. Nad on eemal, valguskilt on öösel üle kogu taeva, nii et ühtegi täht ei paista. Ehk maal elades ja maal olles on meil võimalik olla mitmete asjade juures mille juurde linna läinutel enam pääsu ei ole. Mina elasin katlas 10 aastat, arendasin küla ja elasin olevikus ikka mitmed ütlesid, mulle Micules ei kõlba, sa peaksid ka ikka kuidagi külla jõudma ja ei ole, mis külaliigutaja sa niimoodi oled. Ja lõpuks see juhtuski, et kui ma siit Raplas läksin, siis Mustvee lähedal pilusi küla oli see paik soli päritud talu otse Peipsi rannal ja seal kulus 11 aastat. Lõpp oli natuke järsk ja ootamatu, aga see 11 aastat seal olid päris imelised. Alguses külaga kokkusaamine. No ega ei läinud nii kiiresti ikka inimese, et Eesti inimene on natuke umbusklik ja ei võta igat võõrast kohe niimoodi omaks. Teate, mis, Peipsi ääres on kõige iseloomulikum kasvuhooned, suured kurgikasvuhooned ja seal on väga hea liivamuld, kõik kasvab hästi. Mingil ma ei mäleta, kas oli esimene või teine kevad, kui meil saime aru, et ega muidu omaks ei võeta, me teame ka kasvuhoone tegema. Saigi kasvuhoone tehtud ja järgmisel päeval oli naabrimemm toonud juba taimed lävepakule. Kuule, mul jäi neid Petraidi kurke üle. Et esimene asi menetlesime küla juurde, tegime ka nii nagu selles külas tegema pidi ja küla tuli meie juurde edasi, meil oli külavanem, Tiit, see eriti palju ei käinud, ta oli niisugune pikamaa autosõitja ja, ja ega tema ajal see küla eriti meile ei elanud ka. Ja siis järgmisena valiti Urmas Salu urmas külavanema. Ja tema oli mu meelest üsna ideaalne külavanem, ma ei tea, kuidas teil külavanematega siin on, aga igatahes Urmas oli niimoodi, et ei läinud nädalat, kuskohal ta igas köögis istumas ei käinud. Õnneks oli ta vahepeal töötu, siis olid tal seda aega ka, et seda teha. Ja muidugi, kui sa istud köögis, siis oled sa selle perekonna juures ja sa saad kõik asjad teada, mis selles talus on juhtunud. Ja sa tead kõiki muresid, millega tuleb tegeleda ja mida teha. Kuna me elasime otse rannas siis meie jaoks oli see rand väga oluline. Ja Hämmastav oli see, et tänu mu abikaasale, Kristelile äkki selgus, et, et selles külas on väga palju haruldasemaid, linde, haruldasi taimi mis olid muidugi kogu aeg seal olemas olnud. Aga tänu sellele, et nüüd oli inimene, kes need ära tundis olid ataki olemas, olid nad olemas. Linnu-uurijate jaoks olid nad olemas taimeuurijate jaoks ja muidugi ka tänu Kristeli iga nädala esmaspäeval Päevalehes ilmunud leheküljele Eesti loodusest olid need vahendatud ka üle üle kogu Eestimaa. See on muidugi suur mure, oli meil seal Peipsi ääres oli järve juurde pääsemine ei olnud üldse nii lihtne, sest nii nagu mitmel pool Eestis oli see kasvanud paksu pilliroo ja võsa sisse. Mitmed küla inimesed olid püüdnud sellest võsast lahti saada, valitseda, maha raiunud, olid buldooseriga ranna puhtaks lükanud ja olid päris korralikke trahve maksnud, aga jonni ikkagi, nad leidsid, et järve äär peab olema puhas. Järve äär oli meie külas pühapaik, sinna tehti jaanituli alati. Ja kui inimesel elu kuidagi niimoodi krussi kihkus või liiga pingeliseks läks, siis oli järve äär alati koht, kuhu sai minna. Rahu jälle hinge tuli alati. Kevadel käis meie 75 aastane naabrimemm muidugi Västraga latikat löömas seal või haugi. Ja noh, see oli loomulik, seda oli ta eluaeg ja mitmeid põlvi järjest teinud midagi, võtsime meiega kätte ja, ja saimegi oma ranna puhtaks, õnnestus isegi buldooseriga lükata. Kuna meid peeti nii loodusinimesteks, siis keegi ei teadnud, et meil tegelikult päris ametlikku luba selleks ei olnud, aga ometigi me teadsime, et kui me selle ranna puhtaks teeme siis on sinna ligipääs lindudel, siis on sinna ligipääs taimedel on ligipääs kudevatel kaladel. Ja õige varsti oligi niimoodi, et linnuteadlased ornitoloogid, Leho Luigu jõe ja teisedki, kui nad tulid jälle linde loendama salati tulid nad ka meie juurde ja ütles, et oh kui hea, et on ometigi üks koht, kus kohal on kõiki linde võimalik näha ja on võimalik rannale ligidale või juurde pääseda. Ehk jälle sedasama juurdumise hüve, teadmisjanu kustutamine. Aga siit tuleb veel üks oluline mõte, et tihtipeale arvatakse, et inimene on igavene tüütus ja inimene teet igavest kahju loodusele. Ja parem oleks, kui inimesed üldse ei oleks. Ma mäletan, oli kunagi Belgias Brüsselis mingi suur kohtumine. Ja olid Eesti rohelised ka seal ja, ja siis Justiks. Eesti roheliste esindaja ütles tegelikult kõige parem oleks ikkagi loodusele, kui inimesed üldse ei oleks. Vaidlesin talle tuliselt vastu, selle kohta on mitmeid häid näiteid, tegelikult kõige paremat looduskaitsjad ja tundjad on inimesed, kes kohapeal olemas on. Vilusi külas on kiriku ja ilma ja mille alustajaks oli kahekümnendatel aastatel üks külamees, kellel oli kird lihtsalt vaadata, milline ilm on erinevatel aegadel. Ja täpselt samuti on see ka tänapäeval, et looduskaitse peaks olema palju-palju rohkem küladega ja külainimestega käsikäes ja üheskoos. Just nimelt küla inimesed on need, kes on kohapeal ja kes teavad, mis juhtub. Meeletu karuteene on ju tehtud sellega, et majanduslikel kaalutlustel on metsavahid ära kadunud meie maalt. See, mida metsavahid teadsid omal ajal, mis siin seal kogu looduses toimub. Mingid jäljed on sellest, me oleme koos Kristeliga püüdnud sellele leida korvamist õuesõppega et uuesti koolidel oleks õhin ja huvi õpetajatele, samuti lasteaedadel minna loodusesse, avastada, näha igasuguseid uusi ja põnevaid asju. Et lapsed oleksid oma õppimisega looduse juures ja nende teadmistejanu saaks kustutatud just sellesama juures olemisega. Et ka parmupilli mängides on võimalik pääseda lähedale ja juurde, et niisugune mõtisklemine pill hästi. Nii nagu kõigel oleval on juured tegelikult ka inimesel juured olemas. Inimese juuri on kirjeldatud kiirgusväljana, mis meid ümbritseb, et just nagu oleks mingid kombitsad meie ümber igal pool. Ja tõepoolest, eks me kõik oleme ju tajunud, kui keegi tuleb meile lähedale meie kiirgusvälja sisse ehk meie juurde või meie juurde sisse tuled. Teate ju, et eestlasele on see tunnetus palju teravam ja tundlikum, et ega me ei taha teist inimest kohe niimodi trügima enda kõrvale ja väga lähedale. Samuti saame tajuda asjade ja inimeste olekut neid puudutamata, me võime ainult käe panna juurde natuke lähemale ja sa juba tunned seda taime, mis ta siin on. Käega võid tohutu palju ära tajuda ja taibata, käsi hakkab nagu jooma, tajusid, uuritava eseme või inimese kohta selle juures olemisega. Nendest ajudest omakorda sõltub mõtlemine ja mõistmine. Ja meie hõimurahva. Saamide keeles on mõtlemine jurdashat. Ja meiegi keeles on üks sõna. Mõtlemise kohta tuleb see tuttav ette, oskab keegi öelda, juurdlema, just sama juurdlemine on sügav mõtlemine, mõeldes inimese juurde välja tema ümber on mõtlemise mõistmisainepakkujaks kõik, mis on meie ümberringi. Kõik, mis on meie juures. Teiseks, hüveks juuresolemisel ongi minu meelest suudlemine sügavalt mõtlemine sügavalt mõtlema hakkamine. Juurdlemine selle üle, miks on meie külaelus nõnda, nagu see on mida on siin võimalik teha, mida me saame teisiti teha. Mis on see põhjus, miks inimesed 30 40 aastastena tahavad tagasi oma juurte juurde tulla või vähemalt maale elama? Me alustasime külaliikumisega 90.-te algul. See oli meile heaks toeks, oli muidugi Maaleht ja Maalehe omanik ütles, et mitu korda oli talle kuulutatud kadu, et lehte jää kestma, inimesed kolivad kõik maalt linna ja keegi tellis sinu lehte enam. Aga ei järjest tellijaid tuli tasapisi juurde ja lehtede tõsis. Ja siis mingil hetkel ta taipas, et on selline kummaline protsess. Kui Eesti inimene saab 30 40 aastat vanaks, siis mingil hetkel hakkab tal linnas kitsas, ta peab kõigepealt endale maamaja leidma kas või suvel käimise paiga. Ja ega siis ei pruugi enam palju aega minna, kui ta ongi maale kolinud. Ega see maale kolimine pole sugugi lihtne. Paljud asjad on maal puudu, ei ole tänavavalgustust ja ja noh, kõik, mida te olete kuulnud ja teated. Et kui sa oled kusagil kaugel metsakülas, tahad elektrit saada enda juurde, siis võetakse hingehinda kõik igasugused muud teenused, ükskõik mis linnas on tasuta, need maal olijale tulevad suure suure hinnaga. Aga mis on selle põhjuseks, et inimesed siiski teevad niimoodi? Et võimalik, et see on tõepoolest see võimalus sügavaks mõtlema hakkamiseks? Mõtlemine minu meelest tuled mõõtmisest, et me mõõdame ühte mõtet, mis meil on, mõõdame teist mõtet, aga juurdlemine on midagi palju võimsamat, sügavamat see on midagi, mis tuleb tõesti sellest. Eksistentsiaalsest tajus seda, kuidas me tajume oma nende nähtamatute narmastega maailma enda ümber. Et juurdlemised tulemusena tõdemus, et on, on sedavõrd sügavat, nagu meil olid tohutult abi omal ajal maavanem Kalle talvistest kes olid samamoodi külast pärit rabivere väikekülast ja kurada sattus maavanema positsiooni, lõpuks ta kasutas seda täiel määral ära, ta haaras kaasa kõik teised maavanemad 15 maavanemat. Mäletan kui kunagi püüdsime ju Eesti küladele tähelepanu pöörata rootsi külaliikumise kaudu ja sellest oli meil tegelikult hästi palju abi. Vist 92. aastal oli üks esimesi kokkusaamisi Li suurt pressikonverents Tallinnas ja ütlesin, et noh, et me nüüd alustame Eestis külaliikumist ja uh, milline negatiivsus ja pessimism oli laes ümberringi, eks tuntud reporter tuli ja ütles, et kuule Mikked, Maal pole ju mitte kedagi muud alles, ainult lollid ja joodikud mõttega seal absoluutselt ei tule sellest midagi välja. Ja ma sain õige pahaseks ta peale ja ütlesin, et sul ei ole mingit õigust inimesi elavalt maha matta. Sest ma teadsin Raplamaa küladest ja teisteski Eestimaa külades fantastilisi asju, inimesed teevad, aga kui inimesed ei ole selle juures, siis nad ei tea. Ja nad ei oskagi sellest kõigest mõelda. Nende võõrdumine on nagu juurdumisel vastandprotsess, see tuleb nii lihtsalt kätte. Edasi 90.-te lõpul meil õnnestus juba kodukandi liikumine luua. See oli üks niisugune uljas ettevõtmine üle kogu Euroopa, kus kal äärealade väikekülade inimesed said omavahel kokku ja tegid siukse vägeva rändnäituse, mis rändas ühest Euroopa otsast teise ja lõpuks peatus ka Brüsselis europarlamendis. Ja tänu sellele õnnestus tekitada positiivne suhtumine seal Euroopa komisjonis, mis siis lõpuks kajas tagasi ka meie põllumajandusministeeriumisse ja tollest ajast on mitmed põnevad edulood sellest siis olid ju igasugused programmid, liitumiseelsed toetusprogrammid. Ja kuna meil oli väga hea side Euroopa küladega ja samuti otsustajatega, siis me teadsime, et selline külade toetamise programm tuleb, aga eestisisene bürokraatia venis, venis, venis, venis. Meil oli juba küladega, kodukandil oli tehtud kõik planeerimised, kõik külad olid läbi mõelnud, mida neil vaja läheb, kõik praktiliselt eelarved, kõik olid detailideni valmis. Ministeerium ei teadnud sellest midagi ja seetõttu arvas, et kui nüüd detsembri alguses kolmeks nädalaks kuulutatakse välja hange, millega tuli mäletan mitukümmend miljonit krooni laiali jagada. Sündides surnud ettevõtmine ja kõigi hämmastus oli suur, kui kolme nädala pärast oli kaks korda suuremas summas, oli väga asjalikke ja korralik projekte olemas. See näitab, et seesama süvitsi mõtlemise võime on meie külades väga võimsalt olemas ja on jätkuvalt ja kestvalt olemas. Ja seesama, mida ma enne ütlesingi. Et meil on sügavmust öötaevas, meil on loomad, meil on linnud. Meil on võimalik olla elule palju lähemal palju rohkem juures kui ükskõik millistel kõrgetel otsustajatel linnades ehk nii sügava mõtlemise võime kui ka asjadest arusaamise võime on see, mis on iseloomulik külale. Ja kui nüüd edasi minna. Ja siis on meil sellised sõnad nagu juures ja käes. Käes ei tähenda seda, et ta minu peopesas peaks olema, tal on palju suurem ja põnevam tähendus. Saame olla järve juures ja vihma käes. Juures olemine on minu meelest natuke tuimem ja toimetum nagu neutraalsem. Aga käes olemine on palju intensiivsem ja tõhusam. Kui sa oled juures, siis ei pruugi mitte midagi juhtuda. Aga kui mingi asi on käes, see tähendab, et midagi kindlasti toimub ja juhtub ka. Juurde tulemine on hästi oluline. Aga kätte võtmine on veelgi olulisem. Kättevõtmine tähendab seda, et me hakkame midagi tegelikult tegema. Võtame kätte ja teemegi selle küla arengukava valmis, me võtame kätte ja teeme külamaja korda, võtame kätte. Ja käes olemine tähendab seda, et, et midagi on tulnud meile väga-väga lähedale, oluliselt lähedale. Ega me asjata ei küsi üksteiselt, kuidas su käsi käib. Ja minu meelest see käsi ei tähenda ei tähenda kaugeltki mitte ainult jäset. Ma arvan, et see võiks tähendada sedasama juurte välja meie ümber, käeulatuses seda keskkonda, sirutage käed laiali ja nii kaugele, et see kõik on minu kässis ette, üles, kõrvale taha igale poole. Ja kui ma tunnen, et see minu käeulatus käib hästi, et siin on hea energia, siin on hea olemine, hea tervist, siis minu käsi käibki hästi. Ja omakorda, kui ma midagi kätte võtan käsile võtta, see tähendab seda, et kogu hingest pühendunud sellele see on minu käes kerge, see on minu käes võimas. Ja siit tuledki juures olemise kolmas hüve, see, kes tuleb oma juurte juurde, see leiab kätte oma olemise, omaenda olemise. Ja kindlasti on juurte juurde tulemisel oluline mõelda ka oma vanemate peale vanavanemate ja nende vanemate peale. Saamimaal oli selleks piiriks vanaisade vanaemade emad ja isad, ehk siis, et kaheksa esivanemat. Et nende teadmine ja mäletamine oli midagi, mis igalühel pidi meeles olema. Muidugi räägitakse seitsmest põlvkonnast. Aga kujutad ette, kui palju inimesi on seitsmendast põlvkonnast tagasi neid on 128. Ma ei suuda küll ette kujutada, et oleks võimalik need 100 kahtekümmend kaheksat kõiki ja see on ainult üks põlvkond, 128. Sinna tuleb teel liita juurde 64 ja 32 ja seal saab juba ligi pool 1000 esivanemat mõttes nagu millestki muust ei jõuagi mõelda, aga kaheksast jõuab küll mõelda, see on täiesti jõukohane. Ja ma olen viimased aastad püüdnud sellega tegeleda, mõelda oma isa ja ema peale oma isa isa ja isa ema peale ja samamoodi ema, isa ja ja ema, ema peale. Hästi põnev on nende peale mõelda, põnev mõelda, mida nad tegid, kui nad lapsed olid, kus need külad olid kuskohal, nad elasid ringi jooksid ja nendes kohtades kohale minna, juurde minna sinna siis äkki hakkab oma oleminega koitma ja, ja kätte tulema, et mis seal siis õieti on. Eelmisel suvel ma käisin oma isa ema lapsepõlvepaigas Saaremaal et see mõiskus kohal mu vanaema ema oli mõisa Virtinaks või mõisa perenaiseks oti mõis Levala külas Pöide kandis. Ja mõelda kuidasmoodi, minu vanaema ema oli seal perenaiseks, kuidas mu vanaema isa oli seal aednikuks vaadata suurt hobukastanid, alleed, mis tõenäoliselt oli selle vanaema isa Priidu, istutatud omal ajal ja mõelda vanaema seitsmele õele-vennale. Väga raske on seda ette kujutada, kuidas see kõik võis omal ajal alguse saada. Vanaema üks vanem õde on tuntud kodu-uurija ja lastekodu-uurimise algataja Voldemar Milleri ema. Ja siis vanaema, teine vanem õde, läks Tartusse pansioni pidama. Paul liine, temast järgmine vend sai gümnaasiumi õpetajaks Tartus ja nii edasi. Et kuidas see kõik niimoodi kujunes, kuidas Saaremaalt oli võimalik? Ta sellise tarkuse ja hariduseni päikesest, Levala külast püksitalust et tõenäoliselt on väga palju meil avastada ka mõisainimeste ja taluinimeste omavahelistest suhetest see, millest Raplamaal on väga palju põnevalt Eevald Saag rääkinud. Et kuidas Uku Masingu isa ostis kolme kopika eest endale heinu talu, et mõisnik oli mingil hetkel öelnud, et, et kuule, tule siia, tahad, ostavad talu endale. Seda ütleb mul ei ole rohkem kui kolm kopikat, no anna see kolm kopikat ja talu on sinu. Ja kuidas sama Uku Masingu isa oli õpetanud mõisa lastele eesti keelt ja ja iseõppinud saksa keelt. Ma arvan, selliseid lugusid on üle Eestimaa päris palju. Ja kui mõelda seda, et mu vanaema ja vanaisa, kui nad omavahel kurameerisid, siis see oli eelmise sajandi alguses oli päris elementaarne, et iga keskkooli lõpetaja oskas prantsuse keelt, saksa keelt, vene keelt, ladina keelt kuigivõrd vanaema ja vanaisa nalja pärast kirjutasid omavahel prantsuse keeles, et põnevam oleks. Tegelikult me olime väga võimas rahvas juba siis. Ja nüüd Kristeli vanaema päevaraamat samamoodi algselt tema ema oli külas pärit Võrumaalt külast inimene hästi põnevalt kirjeldab oma mõtteid esimese maailmasõja algusest. Kuidas kahekümneaastane inimene 1914 oli sattunud Saksamaale sansotzee aedalt Saksa keisriaedadesse õpilasena ja kuidas ta vaatles maailma, mida ta arvas eesti rahvas, mida ta arvas meie küla inimestest, solid, tema juures olemine, tema tajumine, kes me eestlastena oleme. Jätkab Mikk Sarv. Aga kui me nüüd mõtleme juures olemisest edasi, siis me võime öelda ka, see tähendab lähedal olemist teiste sõnadega. Jaga sõnas lähedus sisaldub voolamine, nii nagu juur on joomisega seotud. Sama sõnatüvega seondub ka sõnal lätte allika tähenduses lähedus ja lätte. Nii nagu lättest voolab välja vesi, on võimalik asja olemuse kohta teavet saada selle lähedal või selle juures olles võime teavet võtta vastu meeltega tajudes ja meel on omakorda imeline tööriist, mis tajub läheduses ja juures olles, kuid mida on võimalik saata tajuma ka pikema vahemaa taha millegi juurde, mille kohta meil teavet vaja on. Nii saab juures olla, aga mõtle ja meelega lähedale minnes ma võin saata oma meele, eks kõik ajas tagasi sinna kupataja tallu, kus kohal mu vanaema vanaisa Aadu katsus, oli sündinud või ma võin saata Saaremaale Levala külla. Ehkki juurdumise neljas hüve ongi lähedaseks saamine oma mõtte kaudu lähedaseks saamine, lähedale jõudmine, need asjad, millest me mõtleme, need on meile kallid ja olulised. Ja ma arvan, et me kõik võiksime püüda taastada seda, mida vene aeg meil on meeletult laastanud. Ehk püüdke mõelda oma kaheksa esivanema peale oma isa ja ema-vanaisade vanaemade peale. Mõelge, kus kohal nad elasid, kuidas nad elasid, mida nad tegid. Inimesed, kellega ma olen sellest rääkinud, on teinekord avastanud, et pool maailmast on neil nagu pimeduse varjus. Et tihtipeale üks on Saksa sõjaväes, teine on vene sõjaväes. Üks on midagi teinud, mida ei suudeta andeks anda, aga kui te suudate andeks anda ja need kõik kaheksa enda jaoks oluliseks mõelda ja lähedaseks mõelda, siis on teie enda käekäik palju kergem ja teie tervis palju lihtsam ja rõõmsam. Te olete millelegi väga lähedale jõudnud, te olete selle elujõu ja unistuse juurde jõudnud, mida teie vanemate vanavanaemad on kunagi kandnud, siis nad kõik on unistanud sellest, et teie või meie oleme ükskord edukad, rõõmsad, targad, et meie lastel läheb hästi. Hästi põnev asi on juurdumise viies hüve, see on võime saata meel kuhugile teele lähetada teele. See on üks ürgne tarkus, mida ma olen õpetanud Eestimaal juba paarkümmend aastat, ehk need on siis šamaanirännakud või meelerännakud, kus kaal on võimalik meel saata teele ajas, kui ruumis on võimalik ta saata maa sisse, on võimalik ta saata taevasse. Aga selle jaoks, et seda teha, peab inimesel olema mingi väga kindel koht mis teda hoiab mingi koha vaim, mis teda hoiab. Olen tihti lasknud inimestel teha sellist harjutust, öelnud, et mõelge endale paik välja kuskohal te tunnete ennast nii, et te tahaksite sinna igaveseks jäädagi. Te võite praegu seda ise ka proovida. Kas on teil selline koht olemas? Enamasti ei lähe eriti palju aega, kui järsku kusagilt tuleb meelde, kas mingi lapsepõlvepaik, mingi puu, mingi kivi, nii allikas, nii paik? See koht on meil tegelikult olemas, nende kohtade peale tasub mõelda ja see on ääretult praktiline ja võimas töövahend. Sest kui inimene tahab oma meelega rändama, minna, rändama, minna vaimude ilma alumisse, ilma kus saab jõudu või ülemisse ilma, kus saad nõu ja õpetust siis on ääretult oluline turvaline teele minek, koht ja turvaline tagasituleku koht. Hästi palju tänapäeval juhtub seda, et inimesed ei usu, et midagi muud peale meie käegakatsutavam maailma olemas on. Ja seetõttu on. Noh, tundub, et see on meeletu avastus, et ongi midagi kusagil mujal ka olemas, aga et seda on võimalik kahe jalaga maas praktiliselt kasutada. Kindel koht, kus ennast väga turvalisena tunned ja sellest kohast lähed sa teele ükskõik kas siis alumisse ilma otsima jõudu ja väge ülemisse ilma otsima õpetust või keskmisse ilma suhtlema kividega puudega teiste paikadega. Selle eelduseks on jällegi seesama juures olemine. Et sul on koht, kuhu juurde sa lähed, ikka ja uuesti tagasi. Soovitan ka teile sama paik, mille peale te mõtlesite, kui ta ei ole seal pikka aega käinud, siis võtke aega ja käige seal. Siduge kasvõi mõni paelakene sinna. Heitke üks paskne münt sinna maha. See on märgiks, et te hoolite sellest paigast ja sellele paigale meeldib see tohutult. Te olete palju värskem ja rõõmsam peale seda, kui te olete seda teinud. Eks seesama koha vaim on tegelikult palju suurem ja olulisem kui me seondame arvata, aga seesama meeleteele lähetamine algabki sellest, et meil on paigad, millest me hoolime. Käime nende juures tegelikult neid paiku on alati mitu ja nendele tähelepanu pöörata. Samasuguseid on ju tihtipeale allikad, kui ma Raplas elasin, me läksime sealt Rapla lõunatänavast suure aruallikale. Ja allikad on muidugi teema, millega me peaksime palju põhjalikumalt tegelema. Meil on ka üks esimene allikate aabits siin olemas, Eesti allikad ei ole ju ühtegi küla, ei ole ühtegi mõisat, mille juures ei oleks hallikat allikas on see, millest elu algab, millest elu lähtub. Allikad on tihtipeale need paigad, mis meid enda juurde meelitavad. Et allikad sügavalt seotud juurte jaga juurdumisega allika juures käimisega on võimalik jõuda selleni, et kogu ülejäänud juures olemine saab meile selgemaks, võimsamaks ja viimased süvet, millest ma tahaksin rääkida, on seotud juure ja õppimisega. Kui taime kasvamine algab juurest siis kui mõtleme tamme tõrule, olete näinud, kuidas tammetõrud lähevad idanema nad ei hakka kasvatama ülespoole, vaid kõigepealt kasvatavad nad juure alla. Ja kui see juur on ulatunud maa toitva väeni vedelikuni algab ülespoole kasvamine, et noh, samamoodi noaga ka või ükskõik millega hernega või et ikka kõigepealt allapoole ja siis ülespoole. Ja siis algab kasvamine maa peale õhuilma ja taeva poole. Ja ma arvan, et samamoodi on meil ka õppimisega, kui me midagi tahame selgeks saada, peame kõigepealt õpitava juurde minema. Kui see vähegi on võimalik, et ammutada sealt kõigi meelte ja tajude kaudu teadmisi. Ja siis tuleb juureldes kogutud tajude üle luua tervikpilt sellest, mida me kogesime ja seejärel ise toimides muuta käesolevat hetke vastavalt leitud teadmistele. Kui nüüd maailm tõepoolest muutub, nii nagu me lootsime Ongi käes uus ja tõeline taipamine, kuidas toimida tõhusamalt? Tõeline enesekindlus saabub siis, kui õnnestub õpitut teistele edasi õpetada. Ja ka nendel on samamoodi toimides sama tulemust saavutada tattalt noh, nii nagu me Eestimaa külades rootsi moodi toimides tegelikult saime isegi võimsama tulemusest, meie Eesti külade maapäevad on midagi väga omapärast ja iseäraliku ja tegelikult tõhusamat ja võimsamat, julgeks öelda kui rootsi külade maapäeva. Ja nõnda õppimine on siiski kõige tõhusam ikkagi vaid siis, kui alustatakse juurde minemisest ning kõigi meeltega tajumisest. Võimalik, et nõnda õppija avastab midagi hoopis uut, mida varasematel õppijatel õpetajatel tajumata või kahe silma vahele jäi. Ja siit tuledki juurdumise kuues hüve, ehk siis õppides taipamine õppimisel sõna on algselt tähendanud pist maitsmist maitsmine, mis on jällegi nii nagu juured kinnituvad selle maa all oleva vedeliku ja toitainete juurde. Et samamoodi ka inimene oma suuga maitseb midagi. Ja maitsmise kaudu kogemine on ju see, kuidas me kõik väikelastena kunagi oleme hakanud õppima, et noh, mis põnevat on see, kes kõigepealt suu läbi, et mis maitse tal on ja kuidas, kuhu ta käib või kuhu ta ta sobib. Ja muidugi me peame võimaldama oma tajudel pääseda ligi kõigele, millest me midagi teada tahame saada. Et olla selle lähedal ja, ja ligidal. Ja viimane juurdumise hüve võiks siis olla teadmine, ka teadmise kasvamine algab samuti nagu taime kasvamine kõigepealt juures olemisest, juurde minemisest. Ja tõeline taipamise vägi ja toit ongi ehedasi vahetus olemises üksteise lähedal ja juures. Et nii nagu ma olen teie juures, nii nagu teie olete minu juures. Ma loodan, et selle jutu jooksul me jõudsime sammukese edasi, et me tajume, et juur on tegelikult midagi ühtepidi väga konkreetset ja ehedat, mis on sellel taimel, mida me varsti kevadel mulda hakkame panema, mis on puudel. Aga mis samal ajal on ka meil endil olemas nagu mingid mõttelised narmad meie ümber, mis lähevad lähedale üksteisele, hoolivad üksteisest, õpivad üksteisest. Ja kui me nõndamoodi juurdume üksteisesse oma külade ajalukku omav Õnne tervist aga ka hädade ajalukku, siis meie elu on tunduvalt mahlasem, rikkam, lopsakam ja võimsam. Lähen samamoodi oma esivanemate juurde. On meie käekäik oluliselt parem, sest kõik meie esivanemad on kunagi mõelnud selle peale, et meie käsi käiks hästi, et meil läheks hästi, ütleme, mõtleme tagasi nende peale, siis pääset nende hea palve ja, ja soovimise jõud tagasi ka meie juurde. Oh, minu hella IT vennad ja minu targa taadi vänna ooh minu hella Evenna ja minu targa taadi vänna. Et idee külasse tagasitulekuks on väga huvitav, aga tahtsin lihtsalt küsida, kas, kas tõesti on vaja kurke nagu kasvatada, et tõesti olla külas, sest tegelikult sa võid olla lihtsalt füüsiliselt seal, aga samas töötada interneti kaudu ja nii edasi, et siis sa ei olegi külas küla juures. Ei kindlasti ei pea kurke kasvatama, aga see oli omamoodi nagu Mimicry. Ehk siis niisugune. Sa pead arvestama teistega ja pead otsima ühiskeelt, et me hakkasime käima randa mööda edasi-tagasi ja iga päev rääkisid ühe või teise naabriga, kuidas sul läheb, mida sa teed? Seal suur probleem oli nende randade puhastamisega, siis me lõpuks tõime Võrtsjärve ääres botaanikud ja me õppisime kogu külarahvaga neid haruldasi taimi tundma ja mürktaimi ka, mis meil rannas oli, et kurgikasvatamine. Me ei müünud kurke eales. Et see ei olnud meile elatisvahend, muidugi mõtlemapanev oli see, ega püüdlesime internetti kaudu tööd teha ja Christian saatis oma päevalehelood kogu aeg interneti teel ära. Aga see töö kippus olema ikkagi kaugel linnas. Nii et kui me võtsime kokku aasta lõpul, et mitukümmend 1000 kilomeetrit autoga maha olime sõitnud, seda oli ligi 40000 kilomeetrit, siis me arvutasime, et nüüd niimoodi keskmise kiirusega 90 kilomeetrit tunnis sõita. Ja kui kaheksa tundi istuda autoroolis, siis tuli välja, et aastast ma ei tea, kaks või kolm kuud istusime autoroolis. See on niisugune kurb tõsiasi neil tänapäeva külas olemisel. Aga jah, see kurgikasvatamine, see teises külas võib-olla hoopis mingi teine asi kalal käimine või et me oleme väga paljudes Eesti külades näinud, rääkinud inimestega, kes ütlevad, ei kuule, mic mina ära minu käest neid asju küsima olen täitsa uus siin külas ainult 40 aastat siin külas elanud. Et see sind külas omaks võetakse, teinekord sa pead olema kolm-neli-viis põlvkonda seal elanud ja, ja võib-olla siiski mäletad, aga see tuli ju hoopis sealt kusagilt mujalt. Et ega see lähedale saamine juurdepääsemine ei ole nii lihtne, aga samal ajal noh, mida me hakkasime tegema, Me aitasime, leppisime kokku, et külavanema kõige vähemate ülesanded on, et ta jõulude ajal ja jaanipäeval kutsub küla kokku. Ei tea enda juurde kutsuma võit kellegi teise naabri juurde, me tegime niimoodi järjest. Et see tuli visalt, aga, aga seda peab tegema. Kui seda ka ei tee, siis ongi niimoodi, et, et sa ei vaata, sai, ütle tere nagu linnakorterisse lähed lihtsalt eemale. Hästi palju aitas see, kui me seda randa mööda talust talusse käisime ja olime nagu omamoodi suhtekorraldajad, et õige paljud hakkasid omavahel läbi käima ja hakkasid üheskoos asju tegema. Hästi võimas oli küla näitemängu tegemine. Et meil oli üks sihuke hästi aktiivne, Piret Kalda ema juhtumisi oli üks suvekülaline meie külas, kelle isa oli, oli olnud bussijuht, kes kolmekümnendatel aastatel sinna lohusu kanti sõitis ja nojah, samamoodi ju võõras inimene Tartust tulnud aga aga juba kaks põlvkonda seotud külaga ja tema oli siis meie suurnäitejuht. See oli hästi vahva, kuidas küla niimoodi ühte sulatas ühise näitemängu tegemine, kuhjaveresse minek, selle näitemänguga mängima ja ja siis muidugi viimasel hetkel selgus, et üks peategelane pidi järgmine päev tööl olema ja siis üheskoos ühel 70 aastase vanapapi moosimine, et ta tuleks ja siiamaani on hea meel, kuigi me oleme nüüd kolm aastat juba seal külast eemal, aga kui me eelmine suvi läksime sinna, siis noh, kõigile inimestele võib pööraselt hea meel, kui nad meid uuesti nägid. Et selles mõttes on võimalik, et ta ei pruugi niimodi võõraks jääda. Sõltub väga palju iseenda mõttest, et selles, kuidas suhtud et uustulnukad võivad muidugi teha väga palju asju valesti ja viltu ja siis on väga oluline, et oleks keegi külas, kes niimoodi sõbralikult toetaks, aitaks, kohendab seda, ütles, et kuule nüüd sa paned natuke liiga suure hooga edasi ja ja siin sa oled natuke liiga uimane, siin peaks hoopis teistmoodi tegema. Ja selle tegevuse kaudu tegelikult sünnibki küla kogukond sallimine ja et tegelikult on ju hea, kui need inimesi juurde tuled. Nii palju kordi on meie maa täiesti tühjaks jäänud Põhjasõja järel Liivi sõja järel katkuda järel. Et tegelikult praegu ka, et nii metsik ja võssa kasvanud ei ole meie maa ju pikka aega olnud, kui ta on. Kui ta on nüüd peale seda suurt vabaks saamist, nüüd õnneks hakkad võsa jällegi taanduma. Aga kõik jõeääred, järve ääred, nii nagu meie Peipsi järgi, et ta on nii umbe kasvanud ja metsikuks läinud, nagu ta ei ole vist ajaloos jumal teab, 1000 aastat olnud. Ja see maa meiega uuesti koos jällegi elaks, me teame, et tajuma kogukonnana vastutus selle eest ja tõesti leidma kahe kõnega nende paikadega, mille peale te mõtlesite siin, kui ma palusin allikatega mägedega kividega. Et need ei ole ainult mingi muinsuskaitse selts seal nende juures on lugu ja nende juures on tegemine. Ma arvan, et see ongi kogukondlik tegemine ja kogukonna sündimine. Sama, et mingi hulk inimesi järsku tunneb, et see on meie asi, seda külame ei jäta seda paika Mei jätta. Nii nagu meiegi tundsime seal pilusi külas, et et no ei saa niimoodi, et inimesed elavad rannas üksteise kõrval ja keegi kellegagi läbi ei käi. Me olime omamoodi nagu mingi ahel vaid oma pisikese tähega järjest talust, talusse kõndides ja ja tegelikult inimesed on ju head. Aga kokkukonnaks saamine algabki juurde minemisest. Et kui sa tõesti oled juures, siis tekibki kogukond. Rahvaluuleteadlane Mikk Sarv kõneles teemal juurdumise hüvedest. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo Od. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2015.