Ülikool. Kui küsida tänapäeva inimeselt või lapselt, mis on sinu jaoks püha, kus sa oled tundnud pühaduse tunnet siis on see tema jaoks ehmatav tunduda talle koguni kohatu olevat. Koole. Luuletaja tõlkija ja psühhoterapeut Liisetel Ehin kõneleb teemal heast enesetundest. Loeng on salvestatud rahvusvahelistel hansapäevadel Viljandi vanas veetornis. Mina kavatsen rääkida heast enesetundest, see kõlab nii lihtsalt ja kergelt, et korraks ajab isegi naerma, et ah, mis siin siis nüüd rääkida on. Ja kus siis natuke mõtlen, siis ma siis ma saan täiesti aru, et mul on oht minna liig abstraktseks. Üks ja oht minna liiga teoreetiliseks ja oht minna liiga kergeks minna liiga raskeks. Ja see kõik on päris vastuoluline. Ma hingan nüüd sisse ja hingan välja ja ütlen, et ma kavatsen päris palju rääkida iseendast. Ma olen viimased 16 aastat töötanud kestalt psühhoterapeudina. Enamiku oma teadliku elu olen ma luuletusi kirjutanud. Mõnikord olnud pühapäeva luuletaja aga mõnikord kaarti päeva luuletaja. Ja olen olnud 35 aastat kohtu tõlk ja raamatute tõlkija. Ja ma kavatsen need raskesti seostatavad asjad kõik siduda oma teemateenistusse. Ja kutsun teid teekonda, olles sellele ürgvanale maastikule. Ja mõtleme kõik koos, ehk see minu teema on üks elu põhiküsimusi. Kuidas tunda ennast hästi ja kuidas hoida, kuidas säilitada seda oma head enesetunnet. Ka rasketes olukordades pole ju mingi kunst olla, et meil on hea enesetunne, aga katsugem seda joont hoida siis, kui läheb raskeks. Hea enesetunne muutub 700 korda päevas, see pole mingi verstapost, kuhu jõuda? Elu-olukorrad, tervis, teised inimesed. Ja tulebki välja, et hea enesetunne on nagu sisalik, mis võlgsabsiin ja võlg saab seal ja näitab ennast siin ja seal. Ja kui sa püüad tast kinni võtta, siis heal juhul saad saba korraks katsuda või jääb saba sulle pihku. Head enesetunnet ei õnnestu kellelgi hoida kogu aeg. Ju me siis püüame hoida tasakaalu. Püüame hoida, et ei läheks hullemaks. Ja kes meist ei tea, et mõnikord peame oma elus jooksma elu eest. Selleks et paigalpüssid. Olen tõlkinud õige mitmeid Soome kirikuõpetaja ja psühhoterapeudi Tommy Helsteni raamatuid. Ja olen ka koos Andres Ehiniga tõlkinud Ungari ja Mehhiko psühhoterapeudi ja folkloristid Clarissa Bingonalist reisiraamatu naised, kes jooksevad huntidega. See raamat on Eestimaal päris populaarne ja kirjastus Varrak on seda juba mitu korda välja antud viimastel aastatel. Mind on väga saatnud need mõtted naise ürgjõust, eneseväärikusest, vaistuga, helisusest, millest mina aru saan, et mul on hea enesetunne? Ma saan sellest aru, et mul tekib isu teha midagi enneolematut, teha midagi kiiksuga, teha midagi, mida varem pole teinud. Ma kavatsen teile kolmes tükis ette lugeda oma viimase enneolematu Teo tulemuse. Ehk Ühel päeval ma tundsin, et luule ja luuletamine on liiga reeglite järgi tegemine liiga plaanitud, liiga täpne, liiga riimist liiga rütmis, liiga kunst, liiga kultuur. Ja ma kuulasin hiljuti Rovaniemis Arktika muuseumis saami meeste ja naiste meeste põhiliselt joigusid, kuidas nad sõidavad oma põhjapõtradega Ki maid maha ja jorutavad laulu, kuhu nad panevad sisse kogu oma elu ja nad teevad selle otsekohe praegu valmis ja nad oskavad sinna panna kogu oma elu, mitte mingi pisikese tükikese oma elust või meeleolust. Kogu oma elu panevad sinna sisse. Nende joigude kuulamine tegi mind päris kadedaks. Aga ma ei saa öelda, et ma hakkan nüüd joiguma, sest taevas ei ole andnud mulle laulmise võimet. Ja ma olen saanud selle ainult kirja panna, aga ma loen teile kolmes tükis oma Joiu. Täna hommikupoole ööd läks mul uni ära ja ma tegin enneolematuid asju. Läksin liivaranna kõrgest jäätunud trepist alla Jäärandilisse randa. Rasked lumepilved olid taevapeaaegu kinni katnud ja viimased luiged pagesid kabuhirmus üleni imenurka. Külm käsi võttis mu südame oma pihku. Jähmetas käed-jalad. Siis äkki hakkasid mu luu peksad ennast liigutama. Jäärant libises, kui ma tema pealt trumpisin ja vesi tuli saapasäärest üle hakkama, trumpisin edasi. Siis kallistasin krobelist jässakat mendi. Mu puus ja hõll hakkasid särisema tema elujõust. Peagi lükkas ta mu eemale, aitab küll, mine oma teed. Seejärel toppisin pea hiiglasuurte kaljuprakku. Räägi minuga, kivi. Õlad ei mahtunud hästi. Kui ma seal kivivangis ukerdasin, tundsin, kuidas pea läks selgeks. Me oleme erinevad kohises, kivi hääl meile kohtades elus mõlemad ära topi oma pead igale poole. Ela hästi. Laseme õlad lahti, kivi. Kui õlad lahti sain, kallasin saabastest vee välja. Siis heitsin selili maha, lume peale vajusin silmini, ma orva. Sammal ja kanarbik olid kahutanud. Männid mu pea kohal, panid jahmunult ladvad kokku või olin hoopis mina jahmunud. Pikutasin männisalus künkaharjal tükk aega. Tuul keerutas lume tuiskama ikka minu peale, minu peale. Mu rinnaesine oli juba üsna lumine. Lõpuks ajasin ennast püsti. Tere, tuul. Täna olen teinud juba nii mitu imelikku asja. Oota, tuul, tahan sulle rääkida. Ei, ta oodanud, keerutas mu ümber nagu poolearuline. Ja nüüd teeme vahe. Meie hea enesetunne võib olla lõksus mõnes lapsepõlves saadud trauma lõksus. Muinasjuttudest saadetakse hädas olevad tegelased, sageli kuningatütred, kuningapojad, vaeslapsed tooma kolme kuldset juuksekarva vanakuradi vanaema peas, see on väga ohtlik teekond. Nii nad siis lähevad südamevärinal, kuni jõuavad majakesseni kanajalgadel kus uste riivid ja krambid on tehtud inimeste sõrme ja varbaluudest muudest koledustest rääkimata. Vanade hingehaavade tagantjärele ravimine võib-olla niisama ohtlik ja kohutav, kui nõiamoori majja abi otsima minek. Meie elus võib-olla olnud seiku, mida me häbenema nii väga, et oleme mälestuse sellest kinni trampinud või mis on teinud meile nii väga haiget, et meid taha mäletada, kaugel sellest, missugune mälestus istub meie mälus kinni nagu terav nõel kinga sees aina torkab ja tuletab ennast meelde. Seesugune mälestus tahab saada nähtavaks ja kuulduks, tahab saada mõistmist ja lohutust, võib-olla ka andekspalumist ja andekssaamist. Sellega saavad hakkama enamasti ainult need, kellel on lapsepõlvest kaasas ema õnnistus nagu Vassilis sal Clarissa Bingolasteesi raamatust naised, kes jooksevad huntidega vene muinasjutt tantse. Muinasjuttude keel on kujundlik keel. Argikeeles tähendaks see, et juba väike laps loeb välja oma ema imetlevates silmadest, selle, mis ta väärt on. Kui emaks on ebaema laps ema või eluraskuste all kokku varisenud ema siis ei saagi väike laps emalt kaasa seda eluks kõige väärtuslikumat kingitust. Teadmist, et sa oled kullakallis, ma armastan sind üle kõige. Sa saad elus hakkama. Hea enesetunne, kas see tähendab, et olen õnnelik? Püüan kogu aeg olla õnnelik. Mulle tundub, et siin on tähtsam miski muu. Olen teadvel, olen ärkvel, olen rahulik, mu meelemuljed on puhtad ja täpsed, ma olen oma meelemuljete peremees, mul on hea olla. Ma joig on esimest korda oma elus ja mul tuleks välja. Mul on oma lugu rääkida, mäletan mõnd oma eluseika taga täpselt. Joig läheb edasi niimoodi. Olin näoli korraga nelja suunda ja rääkisin talle valju häälega erakogu oma elu. Kuidas kuri kukk mulle lapsepõlves pähe lendas ja ma karjuma pistsin, kuidas ema kuke mu peast sõnnikuhargiga ära tõstis. Ja kuidas mu mees tuli minu isalt minu kätt paluma, kui meie esimene laps juba mu südame all prõmm, mis ta tuli viimase rongiga pealinnast vanaaegselt ja viinapudeliga. Mõisa väga vanaaegne leskmees, kes eluaeg linnasaks umbusaldanud soojenes üles ja soovis meile kättpidi, on vana, eks, piduliku tõsidusega. Mina panin meie köögilaua peale kaks viinapitsi ja tõin sahvrist kausitäie külmi jõhvikaid peale hammustamiseks. Küllap oleksin leidnud muudki, aga mul polnud tahtmist. Nii nad jäidki viina võtma ja juttu rääkima. Mina läksin magama, olin korraga nii väsinud ja mõtlesin, et mehed peavad nüüd ise hakkama saama. Mul on muudki teha. Tuul ei teinud väljagi mõjutust, viskas peotäie männiokkaid ja leheprügi mulle vastu vahtimist. Noh, ja mis siis, igaühel on oma elu ja oma koorem kanda. Siis tegin uue tüki, keerutasin ühe koha peal ringi nagu vurrkann, käed välja sirutatud ja laulsin kõik oma elu talle ette. Hooma, karjusin oma hääle kähedaks, püüdsin enda päris hingetuks. Nüüd ta kuulis küll ta nuuskis mu mantli siirudes nagu koer, puges mulle krae vahele ja kaenla alla. Mul hakkas korraga külm ja ma tahtsin ära koju. Tahtsin ära koju. Hea enesetunde juurde kuulub ilmtingimata kodu. Kus on kodu, küsib Clarissa Pincolaisteis. Mõnes mõttes on kodus esim paik. Koht, mis asub pigem ajas kui ruumis. Koht, kus tunneme, et seisame koos ühest tükist. Ta jätkab. Kodu on koht, kus mõte ja tunne kosuvad, kus neid ei katkestata ega kista käest. Koduigatsust kodu, lapsepõlvekodu pooleli, kodu, räsitud, purustatud lahku läinud, kodu, maailma, kodu, türgi kodueesti, kodu, kodu kui paopaik. Me vajame kosumise paika, kus haavu lakkuda. Sest kosumiseks ja kasvamiseks oleme siia ilma loodud, ütleb Esstees. Ma olen kirjutanud mõned luuletused kodust valvan ööd, valvan last, magavat last. Valvan muudkui valvan kella, kas ikka äratab välisust. Kas kõik ikka jõuavad koju? Koer ja kari, laps koer ja kari lapsi, pääsu pidingi. Tulin trepi peale, mis ma pidingi kõige selle peale. See oligi. Pesutraat on longus meelde tulidki. Viljapuude võras iile, lõõtsutab suure ilma raju õunu, lõõtsutab asjaliku elu rägu joonestik tuksub sellest läbi elus Sooneskik emalinnu juurde kõrgelt kaasa ujub. Ülalkapi peal on päike, pühakuju. Armastus, pere ja lapsed. Nemad on hea enesetunde alustalad. STS ütleb meile naistele tähendusrikkad, sõnad. On selge, et laastava ja valearmastuse läbi kaotame oma naha. See tähendab, peame kannatama. Aga me võime selle kaotada isegi õige ja sügava armastuse läbi. See on lihtsalt hind, mis meil maksta tuleb. See mõte oma mitme teralisusega on mulle palju mõtteainet pakkunud. Üks mu luuletus kõlab nii. Sinusse sobides tunnen ära omaenda pikaldase meelepaadi lahtilükkamise, kaldast oma isa aru pidava toimekuse oma hõimu kõnekusse ja kidakeelsuse. Tunnen ära selle rahva kaerapõllutuules. Kõik selle sinusse sobides. Ja mu teine luuletus armastusest ja pereelust kinni kallist käsivarrest kinni kallist käsivarrest haaran, surun käsipuud, ukselinki koti sanga. Avansulensud. Söödan koera, kastan kaktust, paitan lapsel pead. Mööda minnes mõtteid, loen ja pisut ette tean. Jooksen tööle, hõlmad valla, märkan kell ei käi. Lippan lumesajust läbi paljapäi. Sisse, tambit rajal väsin, tüütab kondia selts lahti, hinge tagamaadelt sulab kelts. Balaneelan käigu pealt press euroliidust räägib. Mina mõtlen armastusest, elu, ülejäägist, jäljed, kõik jäänud lume peale ei saa lahti ust. Valu toikel tunnen oma eluosadust. Ja viimane pere luuletus minu enda oma. Vaata, kallim, siin ongi järv, mida otsisime. Tema igivana, säbrulise silmnäo peal ujuvad meie lapsed, kes eile kasvasid täis natulbivad selle ürgrohelise peegli peal milles peseb end päikesevalgus, milles välgatab ennast välk. Emaroll on hirmkeeruline. Ema kingib meile turvalisuse, identiteedi eneseväärikuse. Ema annab meile väärtuse. Paljud täiskasvanud ootavad, ootavad ja ootavad ikka veel seda, mida nad oleksid pidanud saama lastena. Seda turvalisust, identiteeti, väärtust, väärikust saab ema kinkida lapsele. Seda ei saa laps või täiskasvanu ise endale hankida. Selle peaks saama emalt kingituseks. Esimesel pilgul täiesti jabur asi on see, et laps peab saama oma emale vastu hakata oma soovide eest võideldes. Laps peab saama võimaluse oma emale ei öelda. Muidu kasvab laps, kes ei oska halvas kambas, kellelegi ei öelda. Laps peab saama seda kodus harjutada. Aga üle kõige vajab laps Tommy Helsteni sõnul seda, et ta oleks saanud laps olla. Väga paljud elusaatused ja lapsepõlved on läinud niimoodi, et lapsed on pidanud liiga vara saama täiskasvanut. Eks me teame, kes me oleme, alles siis, kui me teame, et meid armastatakse. Nii, ütleb Soome kirikuõpetaja ja psühhoterapeut Helsten oma raamatut. Kui armastavat ema ei olegi olnud. Saab psühhoterapeut aidata. Et pööraksime pilku oma hinge sisemasse maailma ja käsitleksime oma mahasalatud tundeid. Jäät kohtleksime armastusega oma hingesisest last. Me kõik igatseme olla hoitud, armastatud, tahame kuuluda heasse perekonda, paarisuhtesse, heasse seltskonda. Me jõudsime pühaduse piirimaile. Sellest ei ole meie ajal väga kombeks rääkida. Ainult kolmeaastane laps hakkab tänapäeval ema seelikusabast kinni ja, ja küsib äkki üles, vaadates, et ema, misjaoks me kõik siin olemas oleme. Kui mu esimene laps seda kolmeaastaselt küsis, siis ma mõtlesin, alguses ma kuulsin valesti, kolme aastane punn, küsid, milleks me kõik siin olemas oleme? Ma sain õnneks ruttu aru, et ma pean nüüd midagi ütlema ja ma ütlesin lapsele, et Ma ei tea seda päris täpselt, aga ma räägin sulle. See on tore küsimus. Ja sa oled tubli, et sa oskasid seda küsida. Räägin sulle kõik, mida ma tean. Ja ma rääkisin lapsele, et ühte asja ma tean päris kindlasti. Meil kõigil on olnud õnn sündida ühel ja samal ajal sa mõtle, me oleks võinud sündida nii, et üks oleks sündinud 200 aastat varem või hiljem kui teine ja ma poleks elu sees kokku saanud, aga praegu on see ilus ja õnnelik aeg, et me elame ühel ja samal ajal ja võime teineteist ja 11 armastada. Laps tol korral rohkem teada ei tahtnud ja mõne aasta pärast küsis seda mu järgmine laps ja siis veel järgmine laps ikka nii umbes kolmeaastaselt. Ja mul on see kogemus, et kui laps seda esimest korda küsib ja kui seda keegi tähele ei pane siis laps hakkab ruttu arvama, et mu küsimus ei olnudki midagi väärt. Nad ei pannud seda tähele. Ja ma olen pannud tähele, et laps ei küsi seda kunagi teist korda, kui ta esimest korda jääb vastuseta. Aga mulle tuleb meelde, et maailmakuulus füüsik Albert Einstein on sõnastanud huvitava küsimuse. Kõige tähtsam küsimus, ütleb ta. Mida inimene võib esitada, on, kas maailmakõiksus on meie vastu heatahtlik või ei ole? Ma saan aru, et see on tõepoolest tähtis küsimus. Ja muidugi ma ei tea vastust. Tommy Helsten ütleb, et me elame maailmas, mis toodab muutku juurde häbi ja väärtusetusse tunnet. Ja see on küll üks valus tõdemus. Tom'i helistaja ütleb veel midagi minu meelest väga tähtsat. Nii nagu meil on olemas alateadvus, on meil olemas ka ülateadvus. Meie vaim teab meie elu suunda. Meie vaimsus ja meie usk ei saa olla vaidluste teema. Proovime siiski astuda mõne sammu selles suunas. Toomas moorusson ütelnud, et meie vaim vajab sõnastatud maailmapilti korrastatud väärtustest, süsteemi ja suhtestamist kõiksusega ja tervikuga. Heaks enesetundeks on tähtis, et me tegeleksime oma maailmapilti korrastamisega samm-sammult ja jõudumööda. Mulle näib, et suurem osa luuletustest, mis ma elus olen kirjutanud, ongi minu püüd oma maailmapilti korrastada. Jõudumööda ja samm-sammult. Motze, kui püüan endamisi juttu rääkida või dialoogi pidada olemisega. See ei ole minu enda sõnastus. Sellest on kirjutanud üks Ameerika mõtleja Richard hüpner. See dialoog viibki meid pühaduse piirimaile. Ma olen ka ühe luuletuse kirjutanud sellel teemal, mille ma tahaks praegu ette lugeda. Öölindude õhtu, kevade, luuletus kus hingab kõik õhk ja ilm ning ennast ja olemist ja vaatab meie peale on kõiksuse silm meist endaski, vastusse vaatab. See pilk on täis piiritut, headust, kõikjale, konda puut. Nii et sa korraga teadust, kus hajuksinud, ahistanud ruut. Kõik ses lindude õhtust, avatus alglooduseks ulatub. Välgu valgusel näed oma avatust, aimad, kuhu see ulatub. Kui küsida tänapäeva inimeselt või lapselt, mis on sinu jaoks püha, kus sa oled tundnud pühaduse tunnet siis on see tema jaoks ehmatav tunduda talle koguni kohatu olevat. Psühhoteraapiatunnis puutun sageli kokku noorte inimestega, kes julgevad välja öelda, et ma tunnen, et ma olen siis tühis. Neile, annan paberilehekese ja palun, et nad mõtleksid järele ja kirjutaksid siia lehe ühele poolele, kes on sulle kunagi rääkinud pühadusest ja vaimsusest paar nime. Tavaliselt ilmub paberile vanaisa vahel vanaema, harva õpetaja. Ka isasid on vilksatanud aga ema, mitte kuueteist- aastased. Psühhoterapeudi töö jooksul olen mõelnud, et miks küll emad lastega vaimsetest ja pühalikest asjadest nii vähe rääkida jõuavad. Oma elukogemusest tean, et kui väga üle koormatud on emad paljude praktiliste muredega nagu, kas sul on õpitud, kas sul on hambad pestud, kas sul on inglise keele sõnad peas ja nii edasi ja nii edasi. Ja sellest on mul kahju. Missugused on sügavama siseelukarid ja ohud? Matkal sügavale oma sisemusse. Me võime endale haiget teha. Meelde võib tulla mida iganes. Me ei või tagantjärele muuta asju, mis meie elus on juhtunud. Me võime ainult elada neid uuesti läbi ja õppida suhtuma nendesse uuel viisil, näiteks mida ma õppisin sellest raskest elukogemusest mille eest ma võtan vastutuse ja mille eest ma ei võta vastutust. Ma ei ole enam see väike poiss või tüdruk, kelle süda valutas ja kes ei leidnud õigeid sõnu ega õiget viisi, kuidas välja näidata, et mul on valus, et mind võetaks tõsiselt. Nüüd ma oskan ja nüüd ma jaksan ennast kaitsta. Ma julgen ütelda välja oma arvamuse. Mul on julgust võtta vanu asju esile ja rääkida suu puhtaks. Palud andeks, anda andeks, panen jalad kõvasti maha, hingan nii kõvasti, et ma ise kuulen oma hingamise kahinat. Ja rääkides vaatan Volkstia Volksti oma kaaslasele silma. Niimoodi ma leian õigeid sõnu. Meie mõtete asupaik on pea kõikide tunnete asukoht on keha, siin tunnen valu, torgatust või värelust, seal tunnen survet. Mõnes kohas tunnen külma või kuuma silitama kätt, küsi, mis käele tuleb meelde silitama silmnägu turja armastusega küsi, mis talle tuleb meelde. Me liigume tunnete juurest mõtete juurde, mitte vastupidi. Vastust küsimusele, mida ma tunnen. Ma ei otsi mõteldes. Keha on tunnete asupaik. Kõik meie tunded on õiged, ükski tunne ei ole vale. Ma annan oma tunnetele luba, olla nad ise ja elada oma elu. Päev-päevalt, ma saan aina enam teadlikuks oma tunnetest, isegi vastuolulistest tunnetest saan teadlikuks. Keegi ei jaksa kogu aeg olla teadlik. Teadlikkus tuleb meie juurde nagu, nagu laine mererannas. Kust me teame, kumba teed me käime, kas edukuse teed või vaimsuse teed? Mina otsisin ka aastaid sellele küsimusele vastuse ja leidsin lõpuks Tommi Helsteni kõige esimesest raamatust. Kõik need 10 raamatut on eesti keeles nüüd ka olemas. Kõige esimese nimi on jõehobu, elutoas. Tomihelsteni joodikust isa ja ta räägib selles raamatus, kuidas on võimalik lapsel ellu jääda ja normaalseks jääda joodiku perekonnas. Aga selles samas raamatus jõehobu elutoas ütleb Tommy Helsten, et kui sa suudad avalikult tunnistada, et sa oled haavatav siis sa käid vaimsuse teed. See on huvitav, et ta nii ütles. Proovime järele. Mul on väga valus, kus sa mulle valetad. Ma saan väga vihaseks, kui sa kohtled mind nagu last ja ma olen täiskasvanud. Ma olen väga pettunud, et sa minu nii tähtsale kirjale ei vastanud. Ja sa väldid mind. Nii lihtne see on. Näidata välja oma haavatavust. Domehelstan ütleb ka, et armastus käib lugupidavalt ja hoidlikult ringi. Inimese haavatavusega. Me ei ela loogika järgi. Me ei jaksa kogu aeg olla teadvel ja teadlikud sellest, kuidas meiega on. Aga me võime püüelda selle poole, et me elaksime loogiliselt loogika järgi. Aga kahjuks ei ole nii alateadvusse, hoovused kannavad meid. Elulainetel. Ka tunnen, et ma olen midagi teinud selleks, et olla korrastatum. Olen teadvel, mul on omaeneseväärikus, olen võimalikult aus. Siis juhtub see hea asi, et halb asi ei lähe minust edasi. Mul on meeles, et kui ma olin väga algaja luuletaja ja Toompeal vanas kirjanik ja liidu majas oli mingi noortele kirjutajatele mõeldud seminar. Ja seal vilkus kuulsaid kirjanikke ja luuletajaid kadunud Debora Vaarandi üks kord astus sisse ühte väikesesse ruumi, kus minaga juhtusin istuma. Ja selles väikeses ruumis parajasti tegeldi sellega, et räägiti tagalast isanda meest, keda selles ruumis ei olnud. Debora Vaarandi kuulas natuke aega ja küsis siis äkki, et kus teil siinse kemps on? Mina mõtlesin, et appikene ta selle majaga hästi kursis, ta peaks teadma. Ja hetk hiljem sain aru, kui ta läks välja ja ei tulnud tagasi. Kus teil siinsekempson. Mulle tuleb meelde veel, et kui ma 70. või 71. aastal või mõlemal Moskva ülikoolis türgi keelt õppisin, siis oli seal kõiksuguseid, rahvusi koos ja üks soomlane ja mina olime kogemata jäänud ühelt. Ühelt stipilehelt välja mingi ametniku näpuka tõttu. Ja meid saadeti ja saadeti ja saadeti ühest kabinetist teise ja kolmandasse ja ja keegi ei tahtnud meiega tegeleda ja saadeti muudkui edasi. Ja kui poolteist tundi oli kulunud ja me olime kabinettide uksi kulutanud ja ikka polnud midagi saavutanud siis äkki ühe tädi juures istus minu kaaslane Soome poiss tooli peale maha ja ütles ametnikule, et teate, ma ei lähe nüüd enam mitte kuhugi. Olge nii kena ja tage telefoni. Mina oleksin olnud nõus veel poolteist tundi jooksma, etaga stipilehele tagasi saada. Aga ma tundsin, et ma õppisin selle koha peal midagi ja ja et mu võime seista oma eneseväärikuse eest, kasvas kohinal. Ja kolmas osa Joico on lugemata. Ikka ja jälle peame omaenese head enesetunnet julgustama ja tagasi kutsuma. Päike oli juba üleval kõrges, aga täna polnud mul temaga asja, ma ei tulnud tema tõus, mis kaema. Ja kodus panin ma kõik selle kirja oma käega kirja. Ohoo, ma panin kõik selle kirja. See joig on mulle endale ka üllatus. Ma ise olen endale üllatus ja see, et mul on nii mitu elulugu üksainus elu 700 korda kirja pandud ja iga kord täiesti uus lugu. Nende hulgas on korralike ja Klanitud biograafiaidki Polot tõlgin masele Joiu koguni inglise keelde, et nad teada saaksid, kuidas luuletan. Poleks varem osanud öeldagi, kuidas ma seda just teen. Täna päikesetõusu ajal sain korraga teada, kuidas ja kell on alles pool üheksa hommikul. Ja mul on terve päev aega elada oma elu ja joiguda. Ohoo. Mõnikord me tunneme, et me oleme seest. Psühhoterapeudil on sellel puhul viis küsimust, mida sa väldid, mida sa kardad, mida sa tunned? Mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud. Mida sa tahad, piis kuldset küsimust. Meis kõigis ärkab ellu vastupanu. Me oleme meistrid. Näitama välja, et me ei. Me ei taha rääkida, mida me tunneme. Me ei taha ütelda, mida me kardame. Me ei taha endale teadvustada, et me väldime. Vajame pidevalt, et me saaksime uue põllumaadesse. Elus ei pruugi saada teist võimalust. Mõnikord saab, mõnikord ei saa. Aga psühhoteraapiatunnis saab alati uue võimaluse. Kui keegi tahab Mida hakata peale valuga leinasurmaga sellega, mille vastu ei saa kõige tulutum ja, ja ka rumalam oleks mõtelda, et hüppan üle. Lapsed mõnikord püüavad teha nägu? Ah, ma olen üle saanud kaotuse korral surma korral väga valusa sündmuse puhul pere võib-olla nii traumeeritud, et kellelgi ei ole aega ega tähelepanu lapse jaoks. Laps õpib varsti aru saama, et ma ei taha emale seda kurba sündmust meelde tuletada ja ma ei, ma ei räägi. Ja siis terve pere mängib niisugust mängu, et et teeme, nagu seda poleks olnud. Siis on vaja tagantjärele leinata. Ja miks mitte psühhoteraapiatunnis. Valu ja surm ja lein on rasked asjad, aga häbi ja süütunne võivad olla sama rasked või mõnikord veelgi raskemad. Viha on väga raske tunne. Väga paljud inimesed. Kas ei leia üles oma viha, sest nad on lapsepõlves väga ära õppinud selle, et vihane olla ei ole ilus, vihane olla ei ole hea. Kuuldavasti Soomes õpetatakse lastele, et õigemini emadele, et nad ütleksid lastele, kui need on vihased, et et mis sa tahad, kas me läheme kahekesi õue ja sa viskad kibe tiiki näiteks. Või sa tahad poksida poksikoti, kuid karjuda või trampida, kas sa tahad, läheme metsa jalutamas, võid teha nii kõva häält, kui sa tahad. Meie maal ma olen liiga palju kuulnud seda, et vihane olla ei ole ilus. Ja kuhu siis laps peaks oma viha panema? Tavaliselt kõhtu? Tugevad tunded ja raskused tuletavad meile meelde psühhiaatria koonduslaagri vangi Viktor Frankli elu mõtte otsingute teooriaid. Ka kõige raskemas olukorras vaimsel tasandil me oleme alati vabad, olgu meil ümber kasvõi okastraadist, aed ja inimese näo minetanud vangivalvurit. Me jääme haigeks, kui me ei tegele elu mõtte otsingutega. Kuigi meil kõigil on meeles. Artur Alliksaar ütles, et mõte ei pruugigi selguda. Praegu. Me ei muutu enne, kui muutumatu olek muutub meile liiga valusaks. Mul on siin ühena viimastest veel elujuhis seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust kirikus seinal Balti Morris. See elujuhis on 320 aastat vana. Kas see pole midagi? Me rääkisime, et meie küsimus ja meie teema on, ongi ürgvana. Sinna kiriku seinale on kirjutatud niimoodi. Astu rahulikult keskmelu ja kiirustamist ja pane tähele, kui suur rahu peitub vaikuses. Saa kõikide inimestega nii hästi läbi, kui see ennast salgamata on võimalik. Räägi oma tõekspidamistest rahulikult ja selgelt ja kuula ise teisi ka rumalaid. Neilgi on oma lugu rääkida. Jää ikka iseendaks. Ära ironiseeri armastusse üle, sest keskpuisust ja tuimust on see igavene, nagu rohi. Tervest enesedistsipliinist loobumata. Ole enda vastu leebe, sa oled universumite maailma kõiksuse laps, mitte vähem kui puud ja tähed. Seepärast ela rahus jumalaga, olgu ettekujutus temast milline tahes. Ja millised ka on sinu teod ja püüdlused. Keskelu kära ja Segaadiku, säilita rahu oma hinges. Ole terane ja püüa olla õnnelik. Olgu ettekujutus temast milline tahes. Missugune on minu ettekujutus jumalast? Fookus läheb paigast, kui ma kujutan ette jumalat liiga kitsalt või liiga laialt vastust otsin terve elu. Mõnikord sõnastan seda otsingut nii ja mõnikord naapidi. Loen kõige viimase luuletuse elu on poolamine korraks kuju võt. Tõuse üles ja mine vaata endagatut. Elu on hoolimine enese läbi muudest varju otsimine lehte läinud puudest. Elu on ahnitsemine. Kas sellest energiakriis? Nii mõnegi meelest elu on ainult olemisviis? Enda põletamine on meie elukivist kõige kõrgema kõnetamine. Et aidataks hädalist. Ehmatuski ja imestus on meie elu, sest suur on silmade pimestus elusast päikesest. Kui ma kuulsin, et nii palju noori tuleb täna siia lindistusele, siis ma tegin ühe küsimuse endale, et missugune on minu sõnum noortele inimestele? Tahtsin täpsustada tagantjärele seda vaimsuse ja edukuse asja, et et need ei pruugi nüüd tingimata olla vastandlikud asjad. Mingil paistlik kull ja võib-olla natukene kavalal kombel, küllap on võimalik ka vaimsuse ja edukuse teed ühe korraga käia. Pole ju edukusel midagi viga, kui see asi ei lähe kaldu ja edukus ei tähenda ainult ahnitsemist. Ma tahaks noortele panna südamele tarendage endas võimet välja näidata oma haavatavust. Mis on märk vaimse tee käimisest. Tahan noortele veel öelda seda, et ega elus garantiisid ei ole. Ja päris noortele tüdrukutele ma tahan öelda, et printsi ja printsessi positsioon ei ole hea. Armastuses ja paarisuhtes ja perekonnas. Oma lastele ja oma laste ealistele ütlen, et kõik, mis sa saad ja lepi ülejäänuga, püüa olla õnnelik. Lepi endaga ja teistega ma tegin, mis ma suutsin. Armastasin võitlesin, püüdsin olla inimlik inimene inimlike inimeste seas. Küsin endalt veel põgusalt, et mida luuletamine minuga teeb? Luuletamine laseb mul jutu rääkida olemasolemisega, see on minu viis ennast endale seletada. Oma elu mõtestamise viis ka natuke. Aga tõlkimise kohta tahan ma öelda, et üks dialoog, kõik psühhoterapeudi töö on ka tõlkimise töö, luuletamise töö on ka tõlkimise töö. Niimoodi see dialoog käib, et ma tõlgin kogu aeg ennast ja, ja teisi ja üksteisele ja teineteisele. Psühhoterapeut olemine laseb mul õppida mõistma hädas olevat kannatavat inimest ja see teeb mind järjest alantlikumaks. Ma rõõmustan, kui helistan, ütleb, et järjest alandlikumaks muutumine siin elus on tema jaoks plussmärgiga. Ja lõpetuseks ma tahan öelda, et et mul on eeskujuks üks Moskvas õppimise ajal kohatud üks Soome tüdruk, kes elas ohtliku ja väga keerulist elu. Tal oli väga mitme mandri kallimaid ja ta oli impulsiivne, ta oli ilus ja ta oli Julge. Mõnikord ta vajas tõlgi abi ja seetõttu ma sain teda rohkem tundma. Aga mulle meeldis väga, mis ta ütles, ükskõik kui suurtes raskustes ta oli. Ta ütles, et Ma ei nuta kunagi, kui mul on inimesega tegemist. Ja mõtlesin siis ja mõtlen praegu, et keda ta siis veel mõtles, kas kiskjaid, loomi või inimesi, kes on kaotanud inimlikkuse. Aga see ütlemine meeldib mulle sama palju kui see vana 320 aastat vana tekst seal Baltimore'i kiriku seinal. Et ma ei nuta kunagi, kui mul on inimesega tegemist. Siia mahub nii palju, siia mahuvad kõik need tõlkimised ja dialoogid ja, ja kahekõned endaga ja teise inimesega. Heast enesetundest kõneles luuletaja, tõlkija ja psühhoterapeut Liiseppel Ehin. Ööülikool tänab koostöö eest Viljandi rahvusvahelisi hansapäevi ja Pille-Riin Lillepalu. Muusika Robert Irjantalilt. Valged pilved hallist taevas. Saate panid kokku Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.