Ööülikool. Sa võid mõelda ükskõik mis süsteeme oma teose jaoks, sa võid lähen, ükskõik kui intuitiivselt ikkagi on seda tehtud juba ja sa võid kirjutada ühe pika noodi, ikkagi on ka seda tehtud ja tehtud Sablinger teeb seda kõike, on väga palju. Aga jällegi, et mis minu jaoks on selle probleemi lahendus on see, et kui sa luues oma teoseid püüad mõista jumalat või iseennast siis kõik need probleemid nagu langevad ära, et kas see on juba tehtud või ei ole tehtud, antud juhul siis selle kaudu ei ole üldse oluline. Koole. Helilooja Tatjana Kozlova-Johannes kõneleb teemal pealisülesanded. Temaga vestleb. Flöödimängija, Tarmo Johannes. Mina olen toimetaja Mart Zirnask. Ma mõtlesin, et võib-olla alustuseks räägiks natuke muusika erinevatest rollidest meie elus, see tundub ja ongi iseenesest mõistetav, aga ma arvan, et muusikat kuulates. Me ei kipu endale aru andma. Ja mulle tundub, et et kui ma ei mõista täpselt, mis on kõlava muusika roll või eesmärk, et siis ei pruugi seda muusikat mõista, et mulle tundub, et selle rolli mõistmine annab meile võimaluse ka seda muusikat ennast mõista näiteks et oleks hästi arusaadav, ütleme, poodides kõlab muusika. Ma arvan, et algselt oli selle rolle sellised turvatunne tekitamine, mugavuse tekitamine. Ja, ja siis läks käest ära. Sest tänapäeval see ma ei tea, kas see tekitab enam kellestki turvatunud lennujaamades lennukis, kindlasti tegelikult tekitab see muusika mõnes mõttes turvatunnet, kui, siis kirikumuusika, selle roll on hoopis midagi muud. Või siis tants tantsumuusika on üsna funktsionaalne, praktiline, aga samas ta võib olla ka see vahend, mis viib ütleme, kuskile meditatsiooni. Või siis näiteks võtame Johann Straussi valsid, et ühtepidi justkui on tantsumuusika teistpidi päris ei ole iseenesest väga ilus muusika ja ma väga armastan seda ka, see roll on hoopis midagi muud kui, kui kirikumuusika. Või kui ma peaksin siis nüüd enda muusikat mängu tooma, siis kindlasti ei ole see kuidagi seotud sellega, mida mina püüan teha. Või siis ütleme sellised tehniliselt virtuoos, et palad, mis on mängija jaoks hästi keerulised sooritada ütleme mõni romantiline muusika, et mis on nende arvel, et ma arvan, et mulle võib-olla väga ei meeldigi nad sellepärast, et ma ei mõista, mis nende eesmärk on. Et kas sina sarmulad kunagi aru saanud, mis on virtuoosse muuseas eesmärk ja ma mõtlen just sellist tehnilist virtuaalsust. Ma usun selle personaalsel tekitatud. Ta kuulajates vaimustust, et esimene suur laine virtuaalset muusika, tulisem 19.-st sajandist, kui rändur doosid ja kui üldse kontserdikultuur tekkis, nii et inimesed tulid kokku selleks, et kuulata siis ühte muusikat nad tuli kontserdisaali istusid maha, ei söönud, kuulasid ja siis, kui tuli, siis see kuulus esitaja, kes siis mängis nii et kõigil olid suud lahti. Et ma usun see vaimustusse, see nauding, mis sellest tuli, oli suur. Et olid sellised mängijad, kes mängisid nii nagu mitte keegi teine ei osanud, sest väga paljud inimesed mängisin ise ka midagi, sest muusikat on inimestel alati vaja olnud. Nii et tekitada elevust ja imestust ja, ja võib-olla ka tunda ära mingit kuulsaid viise mingitest tuntud ooperites. Ma usun küll, et see oli omal ajal suur nauding. Ehk siis lihtsamalt öeldes meelelahutusjah väga hea meelelahutus ja nagu tänapäeval võib-olla popmuusik mõnes mõttes, kas on võrreldav? Võib-olla mitte päris, sest ta oli eelkõige kontsert, muusika, kuhu inimesed läksid nimme ja maksid ka kontserdipileti hinda hea meelega. Et siis tähelepanelikult kuulata, et mida see konkreetne virtuoos interpreet siis suudab. Ja siis on nagu kõigele sellele noh, mitte vastukaaluks selle kõrval on olemas kunst või ükskõik mis kunst, kirjandus, muusika, mille eesmärgiks on eneseväljendus ja eneseavamine. See on sedasorti kunst, sedasorti muusika, mis mind kõige rohkem kõnetab, mida mul on kõige lihtsam mõista. Ja Mulle tundub, et seda tüüpi kunst on see, mis vahendab sellist midagi jumalikku läbi siis selle looja kuulajale ja ka sellele loojale endale. Et see on minu jaoks kõige olulisem kunsti eesmärk üldse. Mulle tundub, et see on võib-olla kuidagi arenenud sellest Šomanistlikust muusikast kas muusikast just vaid siis, kui siis šamaan oli vahendajaks sellise jumala ja inimese vahel. Samamoodi on siis tänapäeval on olemas sedasorti kunst, mis ka vahendab sedasama lihtsalt teisel viisil. Ja ma tunnen, et et minu jaoks on see, mida ma tahan teha, on seotud just millegagi sellisega vahendajaks olemisega. Kuid ma pean ütlema, et ma seda enda jaoks sõnastasin sellisel viisil noh, alles võib-olla hiljuti, et selleni jõuda, olgugi et ma arvan, et ma lõin seda kogu aeg niimoodi. Aga just see sõnastus või see mõistmine tuli pikapeale. Aga sa mõistmine andis hästi palju juurde sellele, kuhu ma nagu siis edasi püüaksin liikuda, et see kuidagi aitab väga kaasa sellele protsessile. Kui küsida, et kuidas luua seda tüüpi kunsti, et kuidas sa seda teed, kuidas sa oled selliseks vahendajaks? Siis tegelikult ma ütlen ausalt, et ega ma ei tea, et kuidas, kuidas sa saad, kuidas sa sinna saad. Mulle tundub, et see on seotud väga tihedalt keskendumisvõimega ja tunnetusliku poolega ja väga palju sõudud intuitsiooniga. Kui ma õppisin erinevates koolides, siis väga palju õpetajaid, rääkisid meetodist tehnikatest, struktuuridest, vormidest ja mulle tundus, et õige, sellele peab olema see, kes on võimeline siis need strukt suure ja meetodeid ja tehnikaid kasutama ja valdama vabalt ja nii edasi. Tähtis lool peaks olema mingisugune selline noh korralik põhjendus, viibi, korralik meetod nüüd, kuidas sul siis ei ole seda meetodit ja mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et intuitsioon on ka omamoodi meetod. Et minu meetod on siis selline, et ma lihtsalt kirjutan ja ma lasen peast läbi ja ma püüan seda aega ette kujutada endale, kui palju aega midagi kestab ja millal on vaja muutust, kui palju asju võiks kesta, et lastes sellel kõlada enda sees samal ajal kui see muusika, mis minu ees on, ta veel tegelikult ju ei eksisteeri, et alles on ettekujutuses ja ja võib-olla mingi osa sellest on paberil või siis on lõpuks terve teos on paberil, aga teda tegelikult veel olemas ei ole, kuni teda mängitakse. Ja just selline intuitiivne loomine on minu meelest see, mis paneb helilooja siis sellisesse vahendaja Rolli. Ja siis see teos hakkab meelest sinu endaga kõnelema, ta püüab noh, esialgu sulle midagi öelda, võib-olla ta ütleb kindlasti kuulajale ka midagi, aga see protsess oli alguses väga ebateadlik. Hiljem hakkasin aru saama, et need teosed justkui kõnelevad minuga, kui ma pidin mingeid pealkirju sinna panna, mõtlesin, pealkirja panemine on alati üks ebameeldiv hetk. Kui sa pead sõnastama seda, mida sa oled püüdnud kogu aeg tunnetada. Aga samas on see ka väga kasulik moment, sest sa pead aitama selle pealkirjaga tegelikult kuulajale, et mõista ka midagi ja kui ma panin näiteks pealkirjaks köielkõndija, siis peab vilju, annatutsiooni ka kirjutame seletama natuke rohkem veel siis ma sain aru, et see on siis selline balansseerimine ja sisemise tasakaalu otsimine. See on see töö, mida mul on vaja ära teha. Ja siis noh, lõpuks mõistmine viis mind selleni, et nüüd ma teen teistpidi, et kui mul on vaja mingisugust asja lahendada enda sees siis ma püüan seda teha kõigepealt muusikas ja siis see laheneb ka sisemiselt. Raskem sõnadega tegelikult rääkida nendest asjadest, sest nad on mõnes mõttes ära leierdatud ja sellistele sõnaren nagu jumalikust meditatsioon on noh, väga pealiskaudselt lähenetud ja seetõttu on need sõnad kulunud. Seepärast ma eelistangi muusikat kirjutada. Rääkimisega neid asju ei saa ikkagi õigesti või minna, ei oska rääkida, sest nagu neid õigesti välja öelda. Aga minu muusika roll on tegelikult religioosne, et mina püüan selle kaudu aru saada sellest, mis on jumala tegelikult mulle hiljuti aru saanud ka, et ma olen väga palju hukka mõistnud või halvasti suhtunud nendesse heliloojate, see, kelle roll ei ole see, kelle eesmärk ei ole see siis ma justkui nimetasin neid enda jaoks, no et need on need, kes mulle ei meeldigi, kirjutas head muusikat, nüüd ma olen aru saanud, et tegelikult ei ole küsimus üldse selles, et keegi kirjutas head muusikat vaid selles, et mina ei mõista seda või või see roll on just hoopis midagi muud, et sageli on rolliks hoopis mingisugune mängulisus, mis on äärmiselt oluline tegelikult ja mis on väga tore. Aga noh, minul on alati enda jaoks headeks heliloojateks pidanud just neid, kes noh, tegelikult selle kaudu lähenevad ütleme Jonathan või näiteks on kindlasti see, ma ei pea isegi teadma, mismoodi ta loob ütleme, ma ei pea temaga intervjuud lugema selleks, et sellest aru saada. Samuti Georg Friedrich Haas täiesti veendunud, Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve eesti heliloojatest. Isegi kui nad ei räägiks sellest ja nad võib-olla räägivad rääkintest Ma arvan, et see on just see asi, mis on seotud mängulisusega, millest arusaamiseks mul oleks väga mitu aastat. Aga selline improviseeritud muusika minu meelest seal selline tihedus, sõnumi tihedus vist see, mida ta tahab öelda. Jällegi lähenemisele rolli küsimus, et selle roll ei ole see, millest ma aru saan siis ma. Ja siis tekibki see moment teha, et see ei ole üldse see, aga tegelikult kui ma nüüd teeksin sõnastamise, selle roll, on mängijatel omavaheline suhe et seal improviseeritud muusika rolli just nagu mängijate omavaheline kommunikatsioon, dialoog selle rolli ei ole mingisugune noh, sõnumi edasiandmine publikule, ma arvan vähemalt mitte sellises mõttes nagu noh, millal seda ise teeks. Aga ma ei julge enam öelda, et see on kuidagipidi vähem väärtuslik, sellepärast et selle funktsioon on just nimelt midagi muud. Olete te mõtestanud kuidagi vea tähendust või nagu noh, ütleme siis juhuslikkus kui selline parameeter, mida oma loomingusse sisse tuua lubada nii-öelda mingeid vigu. No juhus ja viga on kaks erinevat asja, tegelikult juhus on seal, sa lased juhtuda nagu John keisri, kes kasutas juhust, muusekesed, veeretad täringut sisse, ütleb sulle, mida sa tegema pead. Ja teisel mängijal on teine täring ja see, mis kokku tuleb, see ongi juhus. Ja viga on see, et kui sul midagi juba kirjas ja ta mängib teisiti, noh, ikka on paratamatus. Sellega tuleb lihtsalt leppida. See kuulub elu juurde igal juhul igal tasandil, et sa ei saa mitte midagi teha, selle vastu võidelda, mõttetu. Aga ütleme, ma arvan, et kui ma kasutaksin juhust muusikas sellisel viisil, nagu seda Jon käivitš teinud siis see minu jaoks tähendaks enda juurest põgenemist. Samamoodi nagu siis, kui ma kasutaksin mingit kõrget matemaatikat oma muusikas, kui ma kasutaksin mingit keerulisse valemendit luua omas rütme, helikker kussi, mida iganes. See oleks samasugune enda eest põgenemine. Kas siis, kui ma jäljendaksin kedagi? Kui ma püüaksin kirjutada kellelegi moodi, siis oleks ka enda eest põgenemine ja see on täpselt see, mida ma püüan vältida. Ikka need, kes on olnud arhitektid, on tulnud arhitektuurimuusikasse ja matemaatiku tundunud matemaatikat muusikasse. Ja kui sa oled selline inimene, kes põhimõtteliselt elabki intuitsiooni, tunnetuse nael, mida sa sinna seda matemaatikat siis tood, et sul ei ole seda siis tut tunnetuse? Ma arvan tegelikult, et mängulisus mängulisus on ülim asi nagu kuhu püüelda, et minu jaoks ma jõuan kunagi mängulisust juurde, ma loodan, et ma jõuan sellise. Noh, ma nimetaks seda õige mängulisusena, kuigi ma veel ei oska sõnastada selle täpselt, milles täpselt tähendama peaks, ma ise ei mõista ka seda sajaprotsendiliselt. Ma arvan, et see oleks siis, kui ma olen kõike lahendanud enda jaoks, mida lahendada vaja on. Et enne, kui ma olen nagu endani täielikult jõudnud, ei saanud mänguline muusikas olla elus küll muusikas veel mitte, aga ma tean, et see koht on olemas minus endas, kuhu ma saan jõuda. Ma loodan, et kunagi see juhtub. Kus sellised endas sissevaadet ei ole enam vajalikud. Et siis ma arvan, tuleb mängulisus. Ma ei tea, kas ma kuulsin seda raadiost või lugesin aga et seal oli nagu umbes selline mõte. Naise loodud teos on alati tegeleb nagu emotsioonidega. Suli taeva tsitaat, kus ta ütleb, et iga naise loodud teos on tema hingepäevik, see taeva on siis 20. sajandi esimese poole vene luuletaja. Ma sain hariduse vene keeles, et siis minu taust on väga palju seotud venna, sellise romantilise ja 20. sajandi alguse kirjandusega ja muusikaga ka emotsioonid nagu võib-olla ei ole see päris õige, eriti viimasel ajal enam mitte, et et üks asi on emotsioon, teine asi on tunnetus, et need on täiesti erinevad asjad, minu meelest. Emotsioonid on ikkagi seotud sellise ego poolega, mis on selline pealispinnaline ja ja selle najal minu meelest ei ole mõtet väga liikuda. Pigem on eesmärk kuulata just sõda nagu alateadlikku poolt, et kuidas sellest aru saada või siis veelgi nagu kaugemale minna sellest varjust Jegostjatersonast mööda vaadates, püüdes aru saada, mis siis järgi jääb. Ja mis ausus muusikas on. Kunstis on ehk see, et ma püüan kirjutada täpselt seda, mida ma sellel hetkel kuulda tahan. Et need mõtted ikka tulevad, et ei tea, kuidas seda teost vastu võetakse, ei tea, kas neile meeldib ja siis ma püüan seda mõtet kinni püüda peas ja siis kõrvale heita teie tööd. Et see ei ole üldse oluline. Huvitaval kombel, et sellise lähenemise juures on järjest lihtsam, on teostast lahti lasta, et lasta interplaneedil tõlgendada neid sellepärast, et, et tegelikult Gigi suhtub peale minu nendesse nii suure armastusega. Kui mina neid luues siis tulebki lihtsalt mängijale vabad käed anda, sest see, mis sellel loomishetkel peas kõlab, et see ideaal ei ole saavutatav nagu reaalmaailmas see niikuinii ei ole tuttav. Ja las mängija siis püüdleb ise, see on tema töö, sinna siis juurde nii lähedale kui võimalik. Kui ma saan aidata, siis on hästi, kui sa aidata, siis on ka hästi. Et see oleks, milles see teos on loodud, kandub mängijatele ja nende kaudu kuulajatele. Ma olen selles täiesti veendunud. Ja miks ma olen veendunud, et ma võin ka rääkida? Üks hea sõber kinkis mulle Kornele Fraisa raamatu tantsimisest. Ja kui ma seda lugesin, siis ma kogu aeg tundsin, et see olek muutub, et sa muutub selliseks meditatiivseks ja hästi füüsiliseks. Seda lugedes oled kuidagi paar lauset ja oled teises kohas. Ja naljakas räägib ju põhimõtteliselt tantsust, ta isegi kirjeldab tantsu lihtsalt noh, mingisugust konkreetset tantsusid. Ja siis ma sain teada, et see autor on kirjutanud seda raamatut täpselt niimoodi, et ta püüdis igat lauset kirjutades välja hingata ja olla nagu hästi lõdvestunud ja, ja olla meditatsioonis olek kandub edasi sealt raamatust. Jätkab Tatjana Kozlova-Johannes. Kuna see pillide arsenal liigub järjest vähem traditsiooniliseks ja järjest rohkem tuleb mängu selliseid asju, mida nimetatakse heliobjektideks. Et need on siis igasugused grilinat, kolinat, kristalli sili näiteks on klaasisele on minu jaoks kuidagi hästi sümpaatne sahinad ja seda tüüpi helid. Ja siis olengi liikunud selles suunas, et järjest vähem on muusikes traditsioonilisi pille, järjest rohkem on selliseid objekte, mis siis sahisevad ja kolisevad ja ja need on sedasorti pildid, mida ma võin ise mängida, et ma ei vaja selleks professionaalselt interpreet. Võib-olla see vajadus mängida ja tegelikult on alati olnud, ma olen pianistiks õppinud ja see rõõm või see nauding, mida sa saad, kui sa mängid ise Pille ja sul tuleb välja mingite ja see on ju tegelikult see on kirjeldamatu, et ma usun, et Helleloot ikkagi ilmselt kadestavad natuke interpreet meie sellist asi koge kirjutades. Lutsu oli see müra ja vaikuse küsimus, mis te enne küsisite enne saadet juba et kas on üleküllus, kas on helitöö üleküllus ja et mis roll on vaikusele, mis roll on müral kunagi sulle hästi lihtne, aga nüüd enam ei ole ka. Et ma ei saa enam aru, mis asi on vaikus või õigemini, ma saan aru, aga sellel on ka väga palju erinevaid rolle ja seda on võimalik väga erinevalt mõista. Ja selle kõrgusele helid tähendavad tegelikult müra iseenesest. Aga sellises kontekstis on ka puude kahin, eks ole, pude kahinat isa järgi lauldes on müra. Et kõik, mida ei saa järgi laulda, on nagu minu meelest elektronmuusikast nimetatakse seda küürakas. Ma võin muidugi eksida, siin aga just sellised helid, mis on võib-olla rohkem loodusega seotud. Merje kahin puudega hin, tuulesahin siis igasugused, ütleme see kristallkausis ele, kui seda lüüa näiteks siis see tundub, et ma saan aru, tundub, et ma suudan seda järgi laulda, tegelikult mitte, sest ta on nii, noh, seal ülemhelide rida, see, mis looduse poolt ette antud niivõrd teistsugune või ütleme, kongit näiteks neid ka ei saa järgi laulda, eks ole, et need on ka ilma seelik, järgusata helid ja nende puhul määrav on tämber automüra, näiteks automootor. See on tegelikult müra, aga tänapäeval heliloojad kasutavad palju sedasorti selliseid muusikas. Ja kui sul muusikas, kas siis on enam müra samamoodi vaikusega, et vaikus on üks võimalik variant, on see, et müra on siis soovimatute helide olemasolu ja vaikus on siis soovimatute helide puudumine. Aga see on jällegi selline pealispind, sellel asjal, see on, see ütleme, praktiline ja igapäevaelust tulenev lähenemine. Et mõne muusika puhul on mul tunne. Et kui seda kuulata, siis tegelikult seal viibid hoopis vaikuses, see on selline noh, mis ma enda sees nimetanud nagu hinge vaikuseks. Mitte et sink vaigib võit, kõik moon vaigistatud. Mõni muusika on justkui haigus ja paljude heliloojate muusikas on vaikus väga olulisel kohal ka selline noh, nii-öelda reaalne vaikus, kui reaalne on, et kui kahe noodi vahel on paus, siis mis toimub selle pausi ajal, et kuigi justkui ühtegi, see oli justkui ei ole või ei tohiks olla mähmunud ühtegi muusikalist heli seal vahel ei ole. Aga see ei ole ju tühi. Et seal midagi on, aga mis on seal sees? Samamoodi müra, kui ma kasutamiselik, kõrgusetes helisid ja ütleme, kell pillide puhul võib ka tekitada selliseid automüra sarnaseid selliseid, kas nad siis son müra ja vahel müra ongi vaikus. Ma ei oska seda väga hästi seletada. Selles on teil mingi veendumus, et mis ei ole enam muusikale, kus nagu muusika ära lõpeb. Sellele saabki läheneda ka ainult enda kaudu, et ütleme kui poes kõlab mingisugune raadium, mis tavaliselt juhtub, siis ma ütleks, et see ei ole muusika. Et see ei ole enam muusikasse müra antud juhul samas, kui sa lähed sinna poodi ja valid endale mingisuguse koha, paned silmad kinni ja hakkad seda kõike kuulama seda raadiot, kus nende inimestega, kes seal ümber on, kus nende külmkapi tegemist suriseb, pöörduda siis kokku sulatada, enda jaoks sinna süveneda, siis see muutub jällegi sinu enda jaoks muusikaks. Kas mingit muusikat on teie meelest liiga palju praegu? Praegu on üldse kõike liiga palju. Absoluutselt kõike, on teil klinfodon, liiga palju üritusi, liiga palju, poodium, liiga palju kaupa on liiga palju, kõik pulbitseb, aga just nimelt selline jällegi enda juurde tulemine on see, mis aitab püsida selles paljususes. Aitab nagu noh, ma ei oskagi öelda, selline enda juurde tagasitulek ja arusaam sellest, mis on sinu roll, et mis on see, minna üles, on selles maailmas sellest arusaamine aitab selle paljususega hakkama saada selle üleküllusega kõikide asjade üleküllusega. Ja ta nagu oma oma sellele kitsale rajale ja minna sealt edasi. Et siis see tegelikult ei häiri. No on üks Ameerikas selline kirjanik, tegelikult on hariduse poolest skulptor, aga praegu ta ise nimetab ennast mõistega vööd Proussessor, ehk siis oleks nagu see arvutiprogramm, eks ole. Tema nimi on Kennet kõuts, mees tegeleb selliste nagu teksti massiividega või? Üks tema raamat oli selline, kus ta nädala jooksul kirjutas üles kõik sõnad, mis ta ütles, salvestused üles ja siis trükkis selle raamatuks, raamat oli 800 lehekülge paks tema manifest on see ilmselge, et see on senine raamat, mida mitte keegi kellel on nagu adekvaatne ajaplaan, eks ole, lihtsalt ei saa hakata seda nagu otsast lõpuni läbi lugema. Kuna nagu sõnad on läinud odavaks või sõnu on hästi palju, kogu internet on sõnu täis. Et siis see nagu ei, ei maksa enam midagi, tuleb hakata nagu massiga lööma või olemas on selline kirjandus, mida ei pea nagu lugema. Aga mille tegemine on üüratu vaev, et kas nagu avangard muusikas on sellist deklaratsiooni ka, et seal tehakse ka muusikat, mida helilooja deklareerib, et keegi ei pea kuulama. Minu jaoks on nagu mõned Jon sellised, et kus ma olen nüüd kuulates mõelnud, et nad ei ole tegelikult kuulaja jaoks mõeldud piis, mida seal mänginud, mõtlesin väga hea, aga kuule, siin vaja ei ole siin vaja ainult mängijad noh, samamoodi on vaja ainult seda kirjapanijad, lugejat ei ole vaja, et selle tõusu puhul kindlasti Tarmo vaidleks minuga. Gatesi puhul on siin nagu kaks asja, mis on oluliselt üks pool, on küsimus mida see teos võib tõstatada, teiselt poolt see kuulamine on oluline. Ja ma arvan, et ka publik, kes hooletu riiet klubis või mitmeid teisi Gates'i teosed, mis tegelevad nagu antud olukorra helidega ma arvan, nende kuulamiskogemus võib olla päris tugev ja samamoodi missis kuulajast läbi käib ja mis küsimusi iga konkreetne kuulaja endale püstitab, mis resonants temas tekib on absoluutselt kohal nüüd küsida, kas see muusika ei olegi võib-olla niivõrd oluline ja ka see kommunikatsioon läbi helide on seal igal juhul kohal ja, ja ma arvan, et need teosed ainult nagu esitajatele on natuke võib-olla isegi nagu napp eesmärk, et ma arvan need kanda, et just selles kompleksuses helid ja küsimus ka publikule on oluline. Mul on lihtsalt tunnet, kitš lõi neid selleks, et inimesed mõistaks võimalust ja vajadust kullata hilised, mis ei ole eesmärgiga loodud. Ja see on tegelikult väga oluline olnud. Aga nüüd, kui inimesed olete seda ära õppinud, kas neil on enam oluline tulla kontserdisaare selleks, et kuulata ja mitte eesmärgiga loodud helisid? Aga nüüd selle tekstimassiivide pealt mul tuli üks paralleelmuusikast, Peeter Ablinger, see on Austria päritolu Saksamaal elav helilooja ja kes on just ka nagu palju küsimusi küsinud, et mismoodi helide vastuvõtmine käib ja temal on küll väga nagu erinevaid lähenemisi ka läbi mürada siis ta nagu palju läbi käinud ja ka erinevate muusikahelide lõputuks kokku liitmiseks samamoodi nagu kõikide värvidega kokkusegamine annab midagi valge lähedast ja tekitada siis selline helimassiiv või selline hästi tihe spekter, kus kõik on korraga olemas ja anda siis kuulajale võimalus olla selle sellise siis nagu oma tähelepanuga justkui vaadata seda heli lõuendit. Et jällegi mingis mõttes ei ole nagu klassikaline muusika, vaid ta ei ole kulgev muusika, ometi on kuuldeline kogemus. Jablingeril on ka teisi selliseid katsetusi, kuidas muutu näiteks kõnemuusikaks, jällegi see piir on väga ähmane, et mis asi see nüüd on? See küsimuste tõstatamine, minu meelest on väga tähtis, et mis on see inimene, kes vastu võtab, mis on see, kes need lood, mis on need helid seal vahepeal, seda kõike vahendab nüüd sina ju omal moel, tegeled sellega ka kogu aeg? Ei, ma just tahtsin öelda, et tegelikult ei ole oluline, et kas ta nüüd tema tekitab massiivi või siis ülejäänud kuulamine tegelikult tekitab sedasama asja, et kui sul on väga pikk noot, mis kogu aeg kestab ja kestab ja kestab siis peale mõne hetkelist hämmingut loodan ma, et kuule, läheb selle heli sisse ja hakkab kuulma seal erinevaid detaile, siis hiljem nagu muutub ruumiliseks tema ta hakkab märkama nagu neid muutusi, mis selle üksiku heli sees on tohutu pika heli sees ja see muutub tegelikult noh, reljeegiks ja terveks teoseks, et seal ei olegi noh, tegelikult ega midagi enamat ei ole vaja. Sellest täiesti piisab. Aga tulles juurde jällegi seda massiivi, see kirjandus, see tuli ju see tõukejõud oli see, et, et kõik on juba öeldud, kõik ideed on juba kasutatud ja jällegi Tõnu Õnnepalu kirjutab viimases raamatust sedasama, et sa võid teha, mida sa tahad. Sa võid laval karjuda, sa võid laval olla alasti ikoonsa tehtud. Sa võid teha ükskõik mis trikki ikka on seda kuskil mujal ka juba tehtud, sa võid mõelda ükskõik mis süsteemi teose jaoks, sa võid lähen, ükskõik kui intuitiivselt ikkagi on seda tehtud juba ja sa võid kirjutada ühe pika noodi, ikkagi on ka seda tehtud ja seda tehtud. Sablinger teeb seda kõike, on väga palju. Aga jällegi, et mis minu jaoks on selle probleemi lahendus on see, et kui sa luues oma teoseid püüad mõista jumalat või iseennast siis kõik need probleemid nagu langevad ära, et kas see on juba tehtud või ei ole tehtud, antud juhul siis selle kaudu ei ole üldse oluline. Enne siin seda saadet oli just ansambli jõukontsert ja siis millegipärast mõtlesin selle kontserdi ajal, et huvitav, kuidas helilooja, kui ta on saalis ja kuulab oma teose ettekannet, siis mida te mu keha nagu teeb, mille vastuvõtmine või mille abil või kaudu või mis tegelikult nagu toimub. Püüan olla täiesti aus, siis ikka oled üsna pinges ja niimoodi ja märkamatult, et ma viimasel ajal panen tähele, et unustan hingamise ära, mingi hetk tuleb selline koht, siis see, mis on häiriv, sest nagu ehmatab tagasi enda juurde. Aga see on selline, ütleme, füüsiline reaktsioon, aga mille helilooja siis mõtleb või kogeb siis, kui ta teost mängitakse, just kontserdiolukorras? Minu meelest see on väga huvitav. Seepärast, et sageli on üks neid kordi, kui sa kuulad esimest korda ilmunud partituuridest seda teost, ehk siis sa kuuled esimest korda seda tervikut, mis seal sünnib ja võib-olla esimest korda aru üldse, mida sa tegelikult tegid. Mis vormilasse teos on, et kas ta annab edasi seda, milles aurat püüdnud öelda. Ja mul on tunne ka, kuna publik on ümber, kes kuuleb seda esimest korda niimoodi, et nad ei ole seda partituuri näinudki siis sa kuidagi saad nagu nende energia endale ja sa kuulad ka, justkui sa ei olekski seda näinud, et minu meelest see on nagu see olukord, millest tuleks nagu maksimum võtta heliloojal, endal keppida veelgi rohkem selle publikuga sulandada, kuulata seda lugu nii nagu sina ei oleks seda kirjutanud. Ja tegelikult, mida rohkem aega edasi läheb, seda üllatavam on need teoseid kuulates aastatel mingeid detaile, mingeid asju, mis on jällegi, keegi on sinna teosesse kirjutanud selleks, et sulle midagi öelda. Aga siis, kui see juhtus kunagi 10 aastat tagasi, siis oli veel vara sulle seda öelda, et sa saad sellest alles praegu näiteks aru. Mida sinu jaoks üldse nimetus helilooja tähendab, kuidas sa tunned, kui sa ütled, et mina olen helilooja ja eriti kui mõelda, et erinevates keeltes on erinev, et kas siis komponist või komposiitor või eestikeelne helilooja on küllaltki. Erandlik, ja see on väga ilus eesti keeles, et heliloetud lood heli eesti keeles vastab sellele tegelikkusele kõige rohkem. Eriti justkui mõelda selle aspekti pealt, et vanasti oli ju niimoodi, et harmoonia funktsionaalne harmoonia, mis eksisteeris seal, lõi helilooja jaoks juba vormi sinna ette. See vorm oli ja siis sa lihtsalt valad seda sinna vormi sisse oma sisu. Nemad justkui ei olnud heliloojad, et nemad lõid muusikat. Aga millal on heli? Just täpselt selles mõttes, et alustades ühest üksikust helist ja mul ei ole mingisugust sellist kindlat pinda, kindlat vormi, kuhu siis oma sisu valada, et ma pean ka vormi looma. Et ma arvan, et tänapäeva helilooja sunnitud palju rohkem lähtuma üksikutest helidest kui kunagi varem. Mismoodi sina oma helisid valib ja kuidas nad fina juurde tulevad? See on seotud just sellised noh, mitmiktaju ja, ja värvitajuga. Et ma tahan väga palju noh, mingisugust värvi tekstuuri või ütleme, kastan hõbedane sära, läbipaistev sellest need tüüpiline ju paljudel heliloojatel. Et kui me ei kasuta sellist vanamuusikale omast funktsionaalset harmooniat siis need vahendid muutuvad, et vanasti oli harmoonia värvi rollis, vanasti tajuti harmooniat kui värvi, väga palju. Kraabin ka, kes tegelikult nagu harmooniast värvi mõttes tänapäevasele loed, mulle tundub rääkivat värvist just kõlavärvi mõttes tämbrimõttelised tämber on see värv. Ja see on see, kust ma enamasti üldse lähtun kiilsest. Kui ütleme, harmoonia on teisejärguline, siis peab selle asemele lihtsalt midagi muud tulema. Kas selle jutu valguses formaalne kompositsiooni õpe on samas rollis, mis ta kogu aeg olnud? Ma ütleks, on täiesti ebavajalik olnud minu jaoks ja ma ei olegi õnneks seda eriti palju saanud. Minu meelest selles hariduses on olnud selline traditsiooniline õppe rohkem mõeldud selleks, et siis teiste vana heliloojate muusikat mõista ja osata analüüsida mitte selleks, et ise siis hakkate pärast selles stiilis looma. Et on olemas selliseid koole, kus on just see formaalne, traditsiooniline õpe ja õpetataksegi vanustile. Samas ma olen näinud neid inimesi, kes selliseid koole on läbinud ja me vist ei ole väga palju neid, kes on edasi ütleme, suutnud pärast sellist hüpet oma stiili kuidagi oma mängu leida või iseendani üldse jõuda. Aga samas kui Gigi noh, ütleme Itaalias, kui ma õppisin, siis paljud õpilased tahtsid just seda saada ja neist olid väga head muusikateadlased pärast. Ja siis on olemas selline meistri juures õppimine, nagu meil on, et mulle tundub, et see on mõttekas, aga ma ei julge väita, et see kõik õige on. Et nii palju inimesi on, kes tahaks õppida praegu midagi sellist, mis ei ole seotud muusika kirjapanemisega. Mis on rohkem selline, ütleme, suuline traditsioon või arvutiga kuidagi seotud ja ei tunnegi võib-olla noodikirjaga nii suurt sidet nagu minu põlvkonna inimeste varasemad põlvkonnad. Et neil on hoopis teine suhe muusikaga hoopis teised loomisprintsiibi, et nad on palju rohkem seotud võib-olla oma pilliga, mida nad mängivad. Ja neil ei ole tegelikult eriti kohta, kus õppida seda et maailmas on nii palju erinevaid tassi, nii palju erinevaid stiile et seda kuidagi hoomata ühe kooli programmiga ühe kooli õppekavaga on tegelikult üsna võimatu. Kas seda ei ole, et noh, näiteks traditsiooniline kompositsioon hakkab noh, on kuidagi nagu valmis saanud selles mõttes, et sellega praegu ei osata kusagile minna ja siis on vaja kaasata neid helisid väljastpoolt. Vot ma ei oska öelda, et see on nagunii ja naa olnud, et ikkagi millegipärast see muusika uueneb kogu aeg ja kui meil on funktsionaalharmoonia alt ära kadunud ei anna, meil ei ole võimalik seda kasutada, siis meil on vaja midagi asemele. Ja see, et me hakkame tämbri ja kõlavärvi kaudu lähenemison ainult üks paljudest võimalustest. Miks ta uueneb? Ma ei tea, no üks võimalus on see, et tõesti kui helilooja läheneb enda kaudu ja püüab selle muusikaga endani jõuda siis ei saa kedagi jäljendada. Et kui ta tõesti süveneb keskendubki, kirjutab seda, mida ta ise kuulda tahab, siis ei saa tegelikult jäljendada kedagi. Kui tuleb välja jäljenduse, tähendab, et ta on nagu sellelt rajalt ära libisenud kuskile, nagu sellesse oma tavapärasesse viisis ta peaks tagasi tulema. Päris palju kasutatud sõna. Ühendage heli sisse minek. Mida see sinu jaoks tähendab, kuidas sina seda teed? Püüan püsida tähelepanuga selle heli juures, mitte sealt ära minna. Nad on ju nii, et kui sa kuulad üksiku heli näiteks tohutult pikka heli siis tähelepanu kipub hajuma, mingit muud mõtted tulevad pähe ja noh, ükskõik mis mõtted siis need mõtet niimoodi õrnalt eemaldada ja jätta selle heli juurde ja kuulata minna siis niimoodi, et sa hakkad kuulama mitte ainult seda heli. Vaat selle kõike, mis tema sees toimub, seda elumised, kuidas ta natuke kõigub, võib olla. Kas ma kuulen seal mingit ülemhelisid, et kas selle juures, kas sa tajud sa nood või on seal ka mingi sahin juures või on seal veel midagi? Ei usu ta helielu jälgida. Kas üks teos näiteks sümfooniaorkestrile on sinu jaoks üksel ehk kindlasti ei ole kindlasti veel üks hele on ikkagi üks heli, ta võib olla ka orkestriga loomulikult, aga ütleme jah, see klassikaline orkestrite sõnad enamasti just täpselt selline liiga palju asju. Aga kas üks teos on sinu jaoks, ütleme üks asi üks mingite meeltega hoomatav objekt. Et tal on algus ja lõpp ja tal on mingisugune Vorn siis teose puhul samamoodi nagu ühe siili puhul püüad seda vormi siis hoomata ja samamoodi püüad mõttega juures püsida ja mitte ära minna sealt, et seda paremini tunnet. Mis on sinu töö, mis on sinu töö, kas ütlevad, ma töötan nüüd? Ma hakkan nüüd tööle mulle meeldib tegelikult sõnad sõlminud, kui ma kirjutan ja mõnus sõna, iseenesest mõnus lähenemine minu meelest ka, et ma nüüd teen midagi, mis on noh, mis on oluline ja selles mõttes töö ja et see ei ole mingisugune meelelahutus. See ei ole selline lihtne asi. See on tegelikult psühholoogiliselt väga raske. Et see nõuab väga suurt keskendumisvõimet ja süvenemise võimet. Just nimelt need minu meelest tähendab päeval just tänu sellele paljususele on väga raske keskenduda. Mul on tunne, et lastel on tänapäeval eriti raske keskenduda. Ma arvan, et see kõik on meie mõtlemist muutnud, et ka muusikas on see noh, sherif kirjutab aknavormist. Kus on siis selline noh, teosed, kus järjestikune pidev form sinna sekkub, mingisugune ootamatu element? Järjest lõhub seda loo jutustamist mingisuguse muu asjaga ja siis pärast seda lugu jätkub ja siis jälle tuleb mingi, see on niivõrd tänapäevane, meile helistatakse, kui, et ma kirjutan, keegi helistab ikka, võtan vastu. Või siis noh, ütleme, õpilane kirjutab võib-olla arvutis mingit tööd, keegi ütleb talle Facebookis midagi, siis ta läheb, pastab ruttu ära ja siis läheb selle töö juurde tagasi, et see on seesama. Sest see muudab meid tegelikult meil on võimatu püsida selle teose juures niimoodi, et me sinna aknaid sissi kirjutaks. Sest kogu aeg segatakse. Ja mul on akendega katsetanud ja otsustanud neist loobuda. Et oluline just nimelt püsida, mitte ära minna. Oluline on just see keskendumisvõimet, sa tõesti püüad seda arendada just vastukaaluks sellele, mis nagu igal pool toimub ja, ja see on raske töö. Me käime mõlemate armuga defitsiit tegemas ja seal sama asi, et noh, väga palju on seal seda püsima selle liigutuse juures, mida sa teed nii tähelepanu, kui ütles, et sa ei läheks sealt ära. Ja see, mis sellel hetkel toimub kehaga ja peas ja mõtetega või ütleme, see olek on väga sarnane komponeerimisega tavaliselt sellel päeval, kui on trennis, ma ei suuda pärast komponeerida, sest noh, lihtsalt aju on väsinud sellest keskendumisest. Ja ma arvan, et ma olen võib-olla nagu õppinud selle ajaga keskenduma rohkem ja pikemalt niimoodi, et esiteks mind liiga ära. Aga ma siiski tean, et see ei ole veel kindlasti piisav. Üks asi on pikkus, eks ole, keskendumisvõime pikkus nagu ajaline pikkus ja teine asi on sügavus, kui palju ma keskendun ja ma mõtlen näiteks selliseid kohti, kus Sult teoses hästi pragmaatiline hetk, kui sul on teoses kulminatsioon ja sul on seal neli-viis erinevat kihti. Ja oletame, et see kestab, ütleme kaks kolm minutit. Et see kaks kolm minutit peas läbi lasta ja nii sai, kaotas silmist hetkekski ühtegi tihti ja kõik, mis kihvtid kogu aeg on sul peas kõlamas. Ma ütlen, et ma ei ole veel nii kaugel. Et arenguruumi siin on tohutult veel. Teemal pealisülesanded vestlesid helilooja Tatjana Kozlova-Johannes ja flöödimängija Tarmo Johannes. Jutuajamine on salvestatud 2015. aasta Eesti heliloojate festivalil Tartus Jaani kirikus. Saates kõlas Tatjana Kozlova-Johannese teos liikumatuse dimensioon Vambola Krigula ja Ivo Lille esituses. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask ja salvestas Urmas Tooming. Raadioteater 2015.