Ülikool. Üks küll kõneles sellest nii. Iga omailm ulatub teise ruumi ja teise aega oma ilmad lõikuvad kõige mitmekesisema viisil, ilma et nad 11 segaks. Nad ei mõju omavahel mehaaniliselt ja nad on kummatigi omavahel plaanipäraselt seotud. Nagu oratooriumitoonid on omavahel harmooniliselt ühendatud. Koole. Tänane raadio ööülikool on salvestatud naissaarel Omari küünis Nargenfestivalil biosemiootik Kalevi kull kõneleb teemal oma ilmast. Armsad kaaslased mõtleks natuke meist endist oma elust ja et sellest ma ei ole küll muusikaga sellest, kuidas see elu saab muusikaks või ehk natuke muusika. Asume me looduse suures teatris, kus ta lõpmatult õilsa daamina naudib etendust, mille ta on ise kirjutanud ja mille näitlejad on tema loodud. Ainult see, kes lisaks vajalikule peenele muusikalise elu meloodia mõistmisele toob kaasa sügava respekti looduse daami vastu saab loa kuulama tulla. Looduse daam ei ole koolmeister, kelle reeglite arvutustega hakkaks igav. Ta pakub meile üha uusi näitemänge, millest me ise Peame reeglit tuletama. Seega on eriti oluline looduse ettekannete selline korrastamine, et reeglid ilmneksid iseenesest. Nõnda kirjutas 100 aastat tagasi üks mees eestimaalt kellelt see mõiste omailm pärit ongi. Ja sellest mõistest oma ilm rääkida püüakski. Eluseaduste leidmiseks on vaja uurida muusika ja mittemehaanika seadusi. Ja omaenda töö kohta arvesse, mees, nii kui me kunagi suudame luua elu muusikateooria, siis moodustavad mu lihtsad näited selle aluse. Nad sarnanevad etüüdidega, kus algaja harjutab klaverimängu. Ühe sõrmega mängides. Vanu tarku inimesi on tarvis, sest keegi ei ole meist veatu ja keerulisi probleeme jagub. Ja siis on vahel hea mõne Nutika elukogenud vaimuvaateid uurida või et kuidas tema hakkama saab. Sarnastel juhtudel usun, et nii on meie kõigiga. Ja natuke sellest tarkade siit maavaimude otsinguist jagakski. Eestis on läbi kõikide aegade. See on ligi nelja sajandi jooksul need kokku elanud ja tegutsenud umbkaudu kui palju teadlasi. Umbkaudu 6000 teadlast, vähemalt nii palju on neid eesti teadlaste biograafilises leksikonis ja see on õige põhjalik teos. Kõik nad on uurinud, teadustöid kirjutanud ja mingeid mõisteid arendanud või siis neid ka uusi teinud. Ja kahtlemata see teadlaskond on meie endi, meie praegust arusaama kaudu pidi väga palju mõjustanud sest nende tööl põhineb meie hariduspõhi meie ülikoolid, õpikud ja nende kaudu üle nende õpilaste, siis suurel määral meie arusaamad, mõnede mõju on olnud oluliselt suurem. No võtame näiteks, kus ta tais Möller, tema oli kauaaegne Tartu Ülikooli filosoofia õppejõud ja tema vaadetel oli eriti ta õpilaste kaudu kohe õige märkimisväärne mõju. Nii Saksamaa kui Venemaa intellektuaalidele. Muuhulgas koostas 1800 seitsmekümnendatel aastatel taik mör neljaköitelise mõistete ajaloosõnaraamatu või käsiraamatu stuudientsurt, kes sihtederbeka rehve, millest üleüldse mõistete ajaloo uurimine suuresti alguse saigi. Ja muide, ta oli ka arvatavasti esimene, kes mu erialast semiootika, sest selle praeguses tähenduses Eestimaal üldse üldse kirjutus. Mõisted on need, mille abil me mõistame. No ma räägin, eks ole siis mõistetest üldse sellepärast et ma räägin oma ilma mõistest. Mõned teadlased on siis uusi mõisteid kasutusele võtnud, kas siis vanu täpsustades või siis peenemalt jagades. Aga nende mõistete hulgas on äärmiselt üksikuid, mis Eestimaa teadlaste looduna on ulatuslikumalt maailmas kasutusele läinud. Oma ilm on selline. Oma ilm on Eestist pärit mõiste ja, ja võib-olla tõesti kõige olulisem, mis siit maalt on laiali läinud ta loodud kaunis täpselt 100 aastat tagasi. Ja praegu leiame teda nii filosoofias, psühholoogias, etoloogiast, loomade käitumise õpetuses aga ka ühiskonna kultuuriuuringutes ja muidugi semiootika, mis on nende valdkondade alusteadus. Mis see oma ilm siis on ja ja miks ta on tähtis? Mõtleks vikerkaarest. Üleeile vaatasin just vikerkaar oli täies ilus, terve kaar oli taeval näha. Pärast vihma. Vikerkaar on värviline. Mitu värvi seal on väljastpoolt sissepoole, millised värvid? Punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, violetne, sega seitse värvust. Nii on seitse värvust kaunis selgelt iga inimese silmale. Kas pääsuke näeb vikerkaart? Muidugi näeb ka samamoodi kui meie. Kindlasti mitte. Tema Vikerkaar on palju värvilisem. Mitte seitse ehk 12 värvust saab pääsuke selgelt eristada. Veidi laiem on pääsukese Vikerkaar ka sest seestpoolt näeb ta Belbioletsee järel natuke ultraviolett ka, mida meie ei näe. Enamiku lindude jaoks on maailm palju värvilisem kui inimestel sest nende nägemismeel on selline. Koer, näeb vikerkaart, on kindla peale näeb, aga koeramaailmas on värve vähem. Tema vikerkaares on vast kolm või neli värvi, ainult enamik imetajaid eristavad värve vähem kui inimesed ja, ja meie lähemad eelkäijad. Aga inimesest värvilisem on peale lindude ka mõnede mesilaste ja mõnede liblikate ja, ja koguni mõnede troopiliste kalade taju ilm. Niisiis erinevate organismide erinevate liikide maailm on erinev. Aga miks nad erinevalt näevad? Aga sellepärast, et nad on teinud endale erinevad riistad vaatamiseks. Selleks, et eristada on vaja eristamise vahendeid. Inimesel on värvide eristamiseks talle nägemise veel vahendeid. Meil on keel värvust eristamiseks omi sõnu kasutada. Keele ajaloolaste meelest on värvinimesid tasapisi juurde tulnud kõige vanemad. Millised on kõige vanemad värvinimed? See on kõikides keeltes olemas, on must ja valge ja punane. Hiljem on lisandunud inimeste keeldis mõnedes roheline enne teistest kollane on siis sinine, pruun näiteks roosa ja oranž on hoopis nooremad, hiljem keeltesse lisandunud sõnad või eristused. See, milliseid värve me eristame, on tublisti mõjustatud sõnadest mis meil nende märkimiseks kasutada on. Ja nii saame sõnadega värve juurde ka teha. Kollakasroheline rohekassinine, helehall. Värvinimed on lihtsalt üks hea näide või värvid üldse. Eesti keeles on värvinimedest terve suurepärase raamatu kirjutanud mari uusküla ja Urmas Sutrop. Peale sõnade on meil veel vahendeid värve eristama, kas ja no sellega maailma rikkamaks oma ilmarikkamaks teha. No võtan värvipliiatsid, kui meil on 24 pliiatsit karbis igaüks ise värvi saamegi nende abil eristada rohkem. Need kunstnikuna. On meil siis maailmas veel rohkem värve. Oma ilm sünnibki kahest poolest. Ühel pool on taju. Mõju mõlemat on vaja. Ehk siis tajumiseks on vaja mingit aktiivsust. Et kuulda, tuleb kuulata. Ja see kuulamine on väga aktiivne tegevus. Sellest sõltub, mida me kuuleme ja kui palju eristame. Aga just nii selle oma maailma loomine käibki. Oma ilman kõikidel elusatel, kes asjadele tähendusi annavad. Mõnel lihtsam, kellel on vahendid lihtsamad või neid vähem mõnel keerukam, Kell eristusriist on rohkem oma ilm, seega ei ole mitte keskkond, mis kõigile ühine on vaid just see, see on igale oma. Ja natuke iseäralik. See, kuidas keski maailma omale on loonud mis aga ka igaühel on alati kaasas ja millest kuidagi välja ei saa. Võib ka öelda, et omailm on igaühe isiklik maailma mudel kus see algas. 130 aastat tagasi õppis Tartu Ülikoolis noormees, kelle nimi oli Tema selle oma ilma mõiste tegigi. Õigupoolest muidugi Jacobi nimepilt on natukene teistsugune või omapärane sest saksa kasutuses on paljud eesti sõnad natuke teistmoodi, eriti nimed kirja pandud. Näiteks eesti keeles küla saksa keeles küll tihtipeale nii nagu on, Raikküla on saksa viisi Raik küll ja üks küla, üks küll. Too üks küla, millest Jakopi esivanemad on, ma olen nime said, on Liivimaal, praegu Lätis, Riia lähedal. Jakob üks küll oli bioloog, õppis Tartu Ülikoolis 1800 kaheksakümnendatel aastatel just siis, kui filosoofiat õpetaja Sto Gustav Tais mör keeleteadust budu, nende kurteni, mees, kellelt pärineb foneemi mõiste. Muidugi füsioloogilise keemia rajaja Karl Schmidt. Nii et väga head õpetajad olid Jakob üks küll see oligi fantastiline aeg. Tartu Ülikoolis. Üksgil uuris loomade käitumist. Ja muidugi on selge, et et kellelegi käitumist õieti mõista, tuleb vaadata seda tema enda positsioonilt tema enda vaatevinklist, tema enda seisukohast sellele siis üks küll käe külge panigi. Võttis uurida, mismoodi erinevad loomad maailma näevad või et millise maailmamudeli endale teevad. Või siis teisiti öeldes ta leidis, et bioloogia kõige tähtsam küsimus on see et tundma õppida, mida erinevad olendid teavad või teada saavad. Pange tähele, see on kaunis erinev selle bioloogia Põdamisest küsimusest, mis 20. sajandil peamisena on püstitatud olnud, et noh, millest elusolendid koosnevad, millised nende molekulid on? See on ka oluline. Aga see, mis elusa ika elusaks teeb, on mitte tema molekulid vaid see, kuidas nad midagi teavad ja tunnevad. Ja milline nende oma ilmun. Millest omailma algab oma ilm, algab olevikust. Füüsikas ajast rääkides on juutonist peale, nii et piir olnu ja tuleva vahel on lõputult õhuke. Seal piiril polegi, kestust on täiesti null. Aga elus olen veel meie omailmas olevik täiesti olemas. Ta on küll lühike, aga ikkagi kestusega. See heliaeg, et kuuldavaks saada valguse hetk, et nähtav olla. Kusjuures heli olevik, muide, on lühem valguse olevik, aga natuke pikem, ehk kuulmisega eristame lühemaid ajavahemikke kui nägemisega. Huvitav nähtus on niisugune, umbes 10 meetri piir. Vaat kõik, mis on, kui see signaali allikas meile on lähemal kui 10 meetrit, siis me kuuleme teda enne, kui näeme. Aga kui ta on kaugemal kui 10 meetrit, siis me näeme pilti enne, kui kui temast kuuleme, miks see nii on? See ei ole mitte valguse kiirusega seotud. See on sellega seotud, et meie kuulmise Olevik on lühem kuulmise puhul. Me eristame lühemaid ajavahemikke. Kuulmine on selles mõttes ajas teravam. Nägemispildi moodustumine ja püsimine ja nägemise olevik on natuke pikema aja, kestab natuke kauem. Ta võtab natuke rohkem aega. Esimesi, kes sellele erinevusele füüsikalise aja ja elusorganismide aja ehk siis phenomena loogilise aja vahel selgelt vahetegi esimene, kes sellele tähelepanu pööras oli Carlenston väär. Eestimaateadlane Pärbidas 1860. aastal. See oli vene endumioloogia seltsi asutamisel, tema sai selle esimeseks presidendiks ja sel puhul siis pidas avaloengu. Selle loengu pealkiri oli, milline vaade elusloodusele on õige ja kuidas seda rakendada. Endo moloogias. See loeng on peaaegu et alguseks üldse ökoloogiale. Sest ta rääkis seal aineringist sellest, et organismid ei ole mitte lihtsalt need parajasti nähtaval olevad enamasti täiskasvanud isendid, vaid organismid on elutsüklid. Ja see, et kõik organismid on omavahel ökosüsteemis väga tähtsas seoses. Muidu ta rääkis seal sääskedest sellest, et võib küll olla, et kellelegi sääsed ei meeldi. Aga kui sääski ei oleks, rääkis Päär. Siis jääksid meie veekogud kaladest palju vaesemaks, sest sääsevastsed on nii olulised kalade toiduks. Aga muuseas rääkis selles loengus märga organismide oma ajast ja sellest päritööst sai alguse bioloogilise aja või siis organismide oma aja uurimine. Selle organismide, iseäraliku ja, ja erinevatel liikidel erineva ajataju kohta on leidnud toredaid näiteid. Ökofilosoof David Rosenberg. Rosenberg õpetab New Yorgis aga käib tihti siin Eestis, sest et ta on Eestist omale kaasa leidnud klarnetit ja armastab kontsertidel mängida koos linnulauluga. Ta on kirjutanud mitu vahvat raamatut üks pealkirjaga, miks linnud laulavad? See pealkiri on ilusa ellujäämine. Noh, väga levinud on bioloogias vaade, et ellu jäävad kõige paremini kohastunud vaevalas Fitist on see väljend, aga tema ütleb, et ei ole nii. Ilusamad, jäävad ellu looduses. Uurides lindude loomade häälitsusi on ta palju mänginud nende esitus kiirusega. Ja muu hulgas leidis ta mõned väga hämmastavad sarnasused. Nimelt kui vaalade laulu kuulata oluliselt kiiremini. Kuulata oluliselt aeglasemalt ja siis need kõrvuti pannes osutub, et nad on hämmastavalt sarnast. Aeg käib neil erineva kiirusega. See on erinev inimese omast. Seepärast ongi meil neilt raske tabada ja tehnika tuleb appi võtta, et sarnasusi tajuda. Ja ongi nii, et, et mõista lindu Peaksime teda nägema aegluubis. Linnuajamoment on nii lühike, palju lühem kui meil inimestel. Et ka kiirelt lennates. On lennul rahulikult aega näiteks puuvõrasse sisenedes okstest mööda triivida ja hoogu tiibadega pidurdada, jalad rahulikult välja sirutada ja sobivale oksale maanduda. Proovige ise lennu pealt. Meie ajataju aja eristus ei võimalda seda. Aga et vaal inimesi natuke rohkem mõistaks, peaksite vaatama meid aegluubis. Liialt kiired on muidu talle meie toimetused. Linnusilmapilk, see moment, Päär nimetakski seda momenti silma pilguks, eesti keeles on väga lühike inimese oma pikem. Vala oma veel pikem. Kõnelen siin siis sellest oma ilma mõistest ja see sõna oma ilm on selle mõiste nimi termin. Muidugi võib see sõnased termin muis keeltes teistsugune olla ja üldse võib ühte mõistet ju mitmeterminiga tähistada. Näiteks vene keeles on tarvitusel selle jaoks võõrsõnana. Umbelt katalaani keeles Monbertseb Tiiu, aga mõiste on ikka seesama eesti keeles oma ilme. Mõistet tunneme tema nime kaudu mõisten nime nimi on termin, näidik siinses veega ümbritsetud maatükk. Selline mõiste veega ümbritsetud maatükk. Selle mõiste nimi on saar ja saar on termin geograafias, millega tähistatakse mõistet, milleks on siis veega ümbritsetud üle v ulatumaadik. Mõistel ja terminil väärib vahet teha, muidu lähevad ja ajaloos on tihti nii läinudki arusaamised kergesti sassi. Üks Külli oma ellima mõistel ja sel sõnal on huvitav eellugu ja seal ongi nii juhtunud, et vahepeal on natuke asjad sassi läinud. See SÕNA algab Taani luuletajast Jens pagessenist kes ta uudissõnana esmakordselt ühes oma voodis aastal 1800 moodustas taani keeles. On olev saksa keeles sai sellest Umbelt ümbrus ilm. Tuntuks tegi selle sõna Johan Wolfgang Kööde. Sest no kui Kethi juba midagi kirjutas mingeid sõnu, siis teda loeti nii palju, et see saigi keelde sellest igaühe oma ümber olevast sõnast Umbelt saiaga ajastule vastavalt. Õige pea lihtsalt keskkond. See unus ära et ümbrus igaühel omamoodi on. Ja tavakasutuses hakas Umbelt saksa keeles tähendama kõigile ühist keskkonda. Umbelt suts on saksa keeles keskkonnakaitse. Aga üks küll, kes asus loomade märgi ilma uurima ja olles vanalt väärilt õppinud leidis, et see Umbelt igal liigil on omamoodi ja põhjendasid keskkond on organismile olemas ikka tema taju ja tegevusvõimaluste piires ja neile vastavalt. Ja seepärast on ka selles kummeldi mõistes just seda isepära aja meeles hoida. Enam-vähem nii nagu alguses pagesin seda mõtles. Ja nii üks Külli tähenduses. Umbelt on see termin nüüd nii psühholoogias kui filosoofias ja paljudel muudelgi teadusaladel uuesti kasutusel. Ja just sellesse üxkülli tähenduses. Inglise keeles on seepärast üle võetud see sõna just niisugusel kujul võõrsõnana Umbelt. Et mitte in vaenmentiga ehk siis keskkonnaga segi ajada. Linnud-loomad elavad oma omailmas olevikus. Nad on kogu aeg siin ja praegu üleni oma oleviku olemises olles saab sellest, nagu me isegi teame, väga rõõmu tunda mureta mineviku või tuleviku pärast. Linnukesed ei ole muret. Inimeste eripära on aga, nagu öeldud, võimes asjadele nimesid panna. Me oleme kõigele nimesid seal lihtsalt pöörane. Aga nimesid ega saab teha kergesti, seda asjadega teha on raske. Eks sellepärast me nimesid nii palju kasutamegi. Asjadega on tihtipeale võimatu, nii nagu nimedega saab neid kuidas iganes ümber reastada või ümber kombineerida. Võime neist nimedest sõnadest moodustada lauseid ja juttusid inimkeele ise ära. Muude loomade märgi süsteemidega võrreldes ongi see, et saab lugusid teha. Lugude loomise võime või Meie märgisüsteemi keele narratiivsus on on see, mis inimese selle loomingu võimeni suureks tekki. Aga see tähendab ka muutust ajailmas. Me saame juttude abil minna möödaniku. Saame kujutada olematut tulevikku, mõelda ennast mujale oleviku ja olevikus olemise rõõmu, ära unusta tagi. Hakkame ajas rändama. Seisust ajas rändamise, võimetan Endel Tulving nimetanud Kroneszteesijaks inimestele isepäraseks võimeks. No sellel on muidugi positiivsed küljed ka, tänu sellele me saame unistada ja unistuste poole ju asjad liiguvadki ajastab oma ilma alguse ja siis ta moodustab ruumi oma ilm on tähenduste ruum, tähenduste sfäär, ehk teiste sõnadega märkide sfäär ehk semisfäär. Semjon sfäär on ka üks tore mõiste, mis siin Eestimaal loodud, selle tegi 30 aastat tagasi Juri Lotman ja ja see on ka üks neid, mis on läinud välja ja suure mõjuga. Semjon sfääron, kultuuriomailm, kogu see tähenduste ilm, milles me elame, see, mida me tajume ja ehitame vaatame ja korraldame, kuuleme ja kõneleme sellest tähenduste ruumis, kus meil igaühel on muidugi oma täiesti eripärane siseilm puutume me just ometi kokku. Üks küll kõneles sellest nii. Iga omailm ulatub teise ruumi ja teise aega oma ilmad lõikuvad kõige mitmekesisema viisil, ilma et nad 11 segaks. Nad ei mõju aga omavahel mehaaniliselt ja nad on kummatigi omavahel plaanipäraselt seotud. Nagu oratooriumitoonid on omavahel harmooniliselt ühendatud. Elades ühises tähenduste ruumis küll igaüks omamoodi kujundame oma ümbrust, mis kaasasteni ulatub ja milles sarnasused. Ja niiviisi võib ilmneda, et lähedase ruumi sama kultuuriosalistel on ühist milleski enamas kui keeles. Või isegi hoolimata meie keelte erinevusest haarates eristusi, mida on õppinud tegema kaaslased, õpetajad, kodused, targad saavad meie mõistet kokku sobivamaks. Pingutame nende mõtlejate arusaamade tõlkimisega omale, kellega me kokku puutume otseselt või kaudselt ja nii kujuneb kultuuris sidum justkui nähtamatu koolkond, mille liikmed isegi ei pruugi teada, et nad omavahel seotud on. Ometi aga kannavad teatud sarnaseid vaateviise ilmuvad kontrapunktid, mis ongi kooselu aluseks, nagu üks küll armastas rõhutada. Pidasime Tartus hiljuti konverentsi, kus võrdlesime prantsuse ja eestikultuure Pariisija, Tartut, Pariisi väga mõjukad mõtlejad Roland paarti ja semiootikud, kellel sai just 100 aastat sünnist ja Juri Lotmani marti, innustas vabas maailmas 1900 kuuekümnendail ja 70. aastal. Natuke paradoksaalselt kriitika tollase kultuuri ja tollase ühiskonna suhtes. Sel ajal kui Lotman püüdis tähelepanu pöörata rikkale kultuurile väärtuste hoidmisele. Parti loogika põhines vastandamisele eitusele. Lotmani lähenemise aluseks oli oli positiivsus. Positiivsus oludest olenemata. Sümbioos on kultuuris olemise viis, mis meid on hoidnud ja ja mida me võime omaks pidada. Tegime hiljuti Marek Tammega koos katse uurida, kas Eesti mõtteloos siinses maiskondlikus vaimses ruumis on mingit sidusust ja järjepidevust meie mõtlejate ja loojate vaateis läbi mitme viimase sajandi tegime valiku neist 6000-st teadlasest, võrdlesime neid siin tegutsenud või siit pärit teadlasi, kelle looming on olnud kõige rikkam, eristusvõime, kõige mitmekesisem, kes on rohkem raamatuid kirjutanud sõltumata sellest, mis keeles nad raamatuid kirjutasid või mis erialal töötasid. Karl Päär, Viktor heen, Gustav Tais, Müller, Jacob üks küll Herman käisel LINK, Johannes grana, Eduard Einmann, Edgar Kant, Juri Lotman, Uku Masing, Madis Kõiv rida teisi. Ja tõepoolest leidsime terve rea esmapilgul nähtamatuid. Sarnasusi. Võiks öelda siis oma maisust. No üks pisike näide paljudele neist huvitaval kombel oli olnud oluline vana konfid Lidenits laines kirjutas munadidest. Ladintsi meelest maailm koosnebki monaadidest, kellel kõigil on omad, sisemised ilmad ja kõik on individuaalsed. Munandid. Ja huvitaval kombel Lionitsest leidsid innustust nii Päär üks küll kui Lotman, ku Madis Kõiv. Aga kõik nad huvitaval kombel natuke nihutatud. Kui Ladintsi meelest munadidel ei ole aknaid siis kõik meie need mõtlejad leidsid, et need on monaadid küll, aga nad on akendega avatud. Mitmed huvitavad sarnasused on veel märgata. Vähemalt sellele valikule siin Eestimaal töötanud teadlastest üks ühine joon on see, et nende hoiak on terviklikkust rõhutav. Tihtipeale on see natuke romantismi iga kooskõlas organismilisus nägev subjekti rõhutav ja tihti ruumilist ajalisel eelistav. No selle paiga ise ära mõtlesime, seda võiks nimetada siis natuke poolnaljaga eesti oma teooriaks selle ruumilisuse kohta, aga olgu siin üks Madis Kõivu sõna, Madis Kõivu esseest geenius Lootsi koha vaim. Mina ise olen pigem koha lik kui aja lik. Ma usun, et kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud. Maaosad. Ma usun kohtadesse kui vaimsetesse, isenditesse ja kohavaimudesse kui ürgsetesse ja taandumatutesse. Kelle üle aja vaimudel ei ole täit jõudu. See eesti parasjagu suletud, avatud talude ja ehk ka mõisate kultuur oma ilmu täis imbunud on maiskondlikult natuke ühesugune ka ajast isegi päritolust sõltumata. Paikklist loeb. Aga ses paigas ei ela muidugi üksnes inimesed. Oma ilmad on kõigil, kes siin elavad ja need on natuke erinevad. Eestimaa, see ei ole üksnes inimesed, vaid ka karud ja liblikat ja kalad, seened ja pääsukesed ja tammed ja männid. Eesti on ometi ju loomulikult ökosüsteem. Ja ökosüsteemis ei saa keegi päris eraldi olla. Kui maailmad on ühenduses ja elud on natuke koordineeritud. No vaata, kasvõi linnud, nad elavad oma pesades eraldi, aga eri liiki olles sätivad nad end igas paigas, nii et 11 väga ei sega. Nad suhtlevad, et sobida. Kui kuulata lindude laulu, siis koos kõigi häältega metsas. See ei ole päris juhuslik, kes ja kus ja millal laulab, siis on ilmne kooskõla. Laulurästas rähk, punarind ja konnade hääled ja lehtede sahin. See on eestikontsert. Ameeriklastel on oma Fret Jüssi. Tema nimi on Bernie Krause, kes on palju lindude ja üldse looduse hääli kuulanud ja lindistanud. Ja ta nimetab seda häälte kooskõla biofooniaks. Eesti Kontsert, see on natuke metsik ja palju oma ilmne koordineeritud laul mis kõlab korraga paljudele kõrvadele eri kiirustel. Inimmuusika on ainult selle üks osa. Aga jah, oma ilm on alati natuke metsik. Metsik ses mõttes, et kõik seal toimuv ei saa olla kirja pandud ei saa olla kõik kontrollitud. Aga kõigest ei saa koguni teadlik olla. Toda metsikut loomulikkust ära kaotades. Siis, kui kõiges läbipaistev, loogiline selgus saavutada siis muutuks oma ilm ühetaoliseks ja külmaks. Kui nüüd mõelda, kuidas seda oma ökosüsteemi Semjon sfääri rikkust hoida siis arvatavasti saame natuke kaasa aidata küll. Oma ilmadel on ja tervel tähendus ilmal seadumus aegapidi mitmekesisemaks saada. No võib öelda, et sellepärast, et iga koori liige, iga pillimängija seal ökosüsteemis, otsib kooskõla ilma käskimata laste kui Talvaid olla. Kuidas siis oma rikkust hoida? Seda, mis seisneb kohalikes maiskondlikes seostes? Üksikute liikide kaitsest ei piisa. Sest kooskõla on koosluses Neis kooslustes, mis on paiksed ja rikkad võrgustikud? Need, mis siin on ise kujunenud inimesed koos kõigi teistega, pääsukeste, taimede ja putukatega. Muidugi me harime oma ümbrust, aga kõik olendid kujundavad oma ümbrust. See võib vähendada, rikkust ta ümber aga ei pruugi. Meil on Eestis alalise eluviis, kus me kujundasime oma väga rikkad pärandkooslused kus me elasime viisil, kus lasksime elada kõigil teistel mäe ümber nii et see elurikkust lausa suurendas. Seal see võti ongi, kui me igaüks oma ümber hoiaks mõne tüki metsikuna. Igaüks, kel on natuke maad ja väga paljudel on natukenegi maad oma aias hoiaks väiksegi koha metsikuna kus laseb elada kooslusel, mis sellele paigale on omane. Siis kokku on tervel maal Selle maha omade koosluste võrgustik kus tõesti väga paljudele liikidele leidub paik oma loomulik paik loomulikult ei tähenda puutumata kuna kõik olendid mõjustavad ja kujundavad oma ümbrust selle alusel, milline on nende omailm. Siis piisab lihtsalt sellest kui see kujundamine ei hävitaks. Natuke niita, natuke harvendada. See on kõige eluosa. Eesti üks ise ärasid, tundub, on meie maakodude rohkus. Me eluviis võiks isegi öelda, on suuresti maakodu kondlik. Neis maakodudes on väga lihtne lasta loodusel loomulik olla. Maakodude pärandkooslused on kultuurihoiu kui ökosüsteemse, looduskaitse suurepärane ja miks mitte igikestev alusrikka kooselu? Põhimõte ühes heas jutus peaks tavaliselt olema üks tähtis mõte. Minu jutus oli neid kolm. Et oma ilm on meie kultuuris kujunenud mõiste. Et meie kultuur on kõik see, mis me ümber. Me paigaldasime ökosüsteemis. Et see püsiks, tuleks igaühel hoida oma tükikest metsikust kooslust maakodu kondlikult. Ja see kukun, vägagi omapärane. Eesti teoorial on mõndagi, millega maailma rõõmustada. Oma ilm on sümfoonia kõigi meelte värin, võrratu kontsert, mille loomisel on mäeosa. Eesti hääled Sa kuulavaid. Biosemiootik Kalevi kull kõneles teemal oma ilmast. Muusika Tõnu Kõrvits, Altraadio ööülikool tänab koostöö eest. Nargen festivali. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2015.