Jeesus ütles, armasta issandat oma jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane. Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on koos kogu seadus ja prohvetid. Tere hommikust, kallid raadiokuulajad. Eelmistes raadiosaadetes oleme mõtisklenud mitmest kristlikest voorustest, muuhulgas alandlikkuse eest kurjuse, mitte meelespidamisest, tasadusest ja nii edasi. Täna tahaks rääkida peamisest kristlikust voorusest armastusest. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust siis ma oleksin kumisev, vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisele tõsta, aga muld ei oleks armastust siis poleks minust ühtegi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Nende apostel Pauluse sõnade raskus seisneb selles, et need on lihtsad arusaamiseks, aga rasked teostamiseks. On tähtis mõista, et evangeeliumi järgi on armastus kõige suurem ja tähtsam voorus just nimelt voorus, mitte sentimentaalne, edev või hoopis häbiväärne ja räpane tunne, nagu püütakse seda ilusat ja suursugust voorust tänapäeval valesti esitada. Milles on erinevus? Voorus nõuab vaimset tööd ja pingutust. Tunded ja emotsioonid, aga mitte eriti siis, kui nad toidavad meie enesearmastust. Emotsioonid on lihtsad, kuid armastus on tegelikult vaevanõudev voorus, mis nõuab alati eneseohverdamist vahel surmani. Olgu siis jumala või teiste inimeste nimel. Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Ning jumal soovib, et armastus kasvaks, saaks meie sees täiuslikumaks ning lähendaks meid temale kes ise on armastus. See detu andis issand Jeesus Kristus meile järgmiseks käsusena. Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase isa lasteks. Kuid selline täiuslik kristlik armastus ei ilmu inimeses iseennast. See nõuab palju vaimset tööd, pingutust ja jumala abi. Püha Johannes Kuldsuu on kord öelnud, et inimeste jaoks on väga raske hakata kohe kõiki ümbritsevaid armastama. Aga väikseid armastuse tegusid on ometigi võimalik kõigil teha. Seega siis tulekski hakata peale sellest, mis on meile jõukohane. Kui inimene teeb millegagi algust, siis tuleb ka jumal talle appi. Me ei suuda otsekohe armastada seda, kes meid vihkab. Aga alustagem siis sellest, et ei vihka teda vastu. Palvetagem mõttes selle inimese eest. Seeläbi pehmeneb Me endi süda. Ja nõnda väikeste väliste sammude läbi on võimalik meil üles näidata oma soovi armastuseks. Ning kui meel on kõiges selles püsivust, siis ei jäta jumal seda püsivust tasumata. Aamen.